Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Allikas: Vikipeedia
Eesti okupatsioon Teises maailmasõjas Saksa Riigi poolt
Osa Teise maailmasõja Saksa vägede poolsest okupatsioonist Euroopas ja NSV Liidu territooriumil
Toimumisaeg 7. juuli 194119. detsember 1944
Toimumiskoht Eesti.
Tulemus Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)
Osalised
Flag of German Reich (1935–1945).svg Saksa Riigi
Eesti kindralkomissariaat
Väegrupp Nord
Eesti Omavalitsus
Väejuhid või liidrid
Flag of German Reich (1935–1945).svg Ida-alade Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann
Flag of German Reich (1935–1945).svg Generalfeldmarschall Georg von Küchler
Hjalmar Mäe

Saksa okupatsioon Eestis oli Eesti ala okupeerimine Saksamaa vägede poolt Teise maailmasõja käigus. Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941 ning viimasena lahkusid Saksa väed Ruhnu saarelt 15. detsembril 1944.

1941. aasta septembrist 1944. aasta oktoobrini oli Eesti okupeeritud Saksamaa poolt ning (peale Viru Ingeri, mis jäi väegrupp Nord sõjalisse haldusse) liidetud Ida maa-ala Riigikomissariaadi koosseisu kui Eesti kindralkomissariaat.

Suvesõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suvesõda

8. juulil 1941. aastal jõudsid Saksa üksused Pärnu. Kolonel Viktor Koern, kõrgeima Eesti sõjaväelasena, moodustas ajutise maavalitsuse ja määras ametisse politseiülema. Viimase korraldusega määrati kohale linnapead ja vallavanemad. Korrakaitseks loodi Pärnumaa Omakaitse.

16. juulil 1941 organiseeris dr. Hjalmar Mäe Riias tulevast Eesti omavalitsust.

6. detsember 1941 hõivati Osmussaar. Eesti territoorium oli Nõukogude võimust vabastatud ja Saksa vägede poolt okupeeritud.

Okupatsiooniaegne elukorraldus[1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa sisejulgeolekuasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aasta suve-sügisel tegustesid SS-Sturmbannführer Martin Sandbergeri juhtimisel tegutsenud erikomando „Sonderkommando 1a“ osakomandod (Teilkommando) asutati kõigis Eesti piirkondades: 12. juulil 1941 Pärnusse, 15. juulil Tartusse, 17. augustil Narva, 28. august Tallinna ning 21. septemberil Kuressaarde.

Seoses Eesti alade üleminekuga sõjaväevõimudele alluvast rindepiirkonnast tsiviilvõimu alluvusse 5. detsembril 1941, reorganiseeriti ka territooriumi sisejulgeolekuasutused. Ümberkorralduste aluseks kogu Ida-alade Riigikomissariaadis "Ostlandis" oli aluseks Saksa politsei juhi Heinrich Himmleri ja Ida-alade riigikomissari Alfred Rosenbergi ühine korraldus 19. novembrist 1941. aastal „Zuständigkeit der Polizeidienststellen in den neu besetzten Ostgebieten“.

1941. aasta lõpust tegutsesid tsiviilvalitsuse (Eesti kindralkomissariaat) kõrval Eestis Saksa Riigi Siseministeerimi politseiasutused, mis allusid Eesti kindralkomissariaadis Kõrgemale SS-i ja politseijuhile Eestis: SS-Brigadeführer Hinrich Möllerile (1941–1943) ja hiljem SS-Brigadeführer Walther Schröderile (26. november 1902 – 1973 Lüübek) (aastal 1944)[2] kellele allusid mõlemad Saksa politseiteenistusharud:

Formaalselt allus 1941/42. aastal Eesti Omavalitsusele EO Sisedirektooriumi Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ja Sisedir. Politsei ja Omakaitse ValitsusOmakaitsemalevate ja piirikaitseüksustega, mis aga faktiliselt täitsid Saksa Julgeolekupolitsei ja SD, Saksa Korrapolitsei ja tagalajulgestusdiviiside juhtide korraldusi.

Next.svg Pikemalt artiklis Politsei ja Omakaitse Valitsus, Eesti Julgeolekupolitsei ja SD, Politseipataljonid, Kaitse Vahipataljonid, Omakaitse

1942/43 läbiviidud reorganiseerimise tulemusel allutati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD täielikult Saksa Riigi Julgeoleku Peaametile, läbi Ida-alade Riigikomissariaadi riigikomissari aparaadi.

Saksa okupatsiooniväed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis paiknes Saksa väegrupi "Nord" tagalapiirkonna staap, mis asus 1941. aasta juuli lõpust 1944. aasta märtsi lõpuni Võrus.

Next.svg Pikemalt artiklis Väegrupi Nord tagalapiirkond

Tagalaülem teostas talle alluva territooriumi üle kontrolli läbi armeegrupile "Põhi" ja armeegruppi kuuluvate 16. ja 18. armeede tagalateenistuste (Korück (Kommandeur rückwärtiges Armeegebiet) Korück 584 ja Korück 586 ning neile alluvate julgestusväeosadega (julgestusdiviiside -Sicherungs-Division ja julgestusrügementidega Sicherungs-Regiment).

Väegrupp "Põhi" tagalastaabile allusid: Tartus asunud 207. julgestusdiviis, Põltsamaal asunud 281. julgestusdiviis ja Viljandis asunud 285. julgestusdiviis ning piirkondlikud välikomandatuurid.

Saksa tsiviilhaldusasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algselt teostas kõrgeimat sõjaväelist ja tsiviilvõimu Eestis Väegrupp Nordi tagalalülem kindral Franz von Roques. 5. detsembril 1941 loeti Eesti alad rindetsoonist väljas olevaiks ning võim läks armeelt üle tsiviilvõimule.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kindralkomissariaat

Tsiviilvõimu teostas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni juhitud Eesti kindralkomissariaat, mis tegutses 6. detsembrist 1941 17. septembrini 1944. aastal.

Eesti Omavalitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Omavalitsus

15. septembrist 1941 asutas tegevust kindralkomissariaadi loal tööle hakanud Eesti Omavalitsus, mille juhiks sai 1941. aastal Nachumsiedlungi käigus Saksamaale ümber asunud ja Saksa okupatsioonivägedega Eestisse naasenud Hjalmar Mäe. 18. septembril määras omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta enne Nõukogude annektsiooni Eestis kehtinud riiklike struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941, misjärel kuulusid sellesse Poliitilise politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, Tuletõrje ja Piiriomakaitse.

Riigikaitseasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti tsiviilvõimudele allus formaalselt 1944. aastal moodustatud Eesti Omavalitsuse Kindralinspektuur, mille juhiks määrati kõrgeima sõjaväelise auastmega eestlane Johannes Soodla. Kuna aga kogu sõjaline võim Eestis asuvate Relva SS üksuste üle oli Saksa vägede ülemjuhatusel, siis oli Kindralinspektuuri pädevuses vaid tugiteenused: kutsealuste üle arvepidamine ja nende registreerimine, värbamine-mobiliseerimine, kutsealuste tervisekontrolli teostamine, igasuguste vabastuste ja ajapikenduste andmine ning propagandaaktsioonide läbiviimine. Kindralinspektuur, mis asus Toompeal Riigikogu hoones Toompea lossis[3]. Kindralinspektuuri ülemaks – kindralinspektoriks määrati Johannes Soodla.

Punaarmeesse mobiliseeritud[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aastal Punaarmee koosseisus NSV Liitu taganenud Eesti kaitseväelased kasutasid 1941. aasta sügisel võimalust Punaarmee kaitselahingute ajal Velikije Luki piirkonnas põgeneda Punaarmeest ning üle minna Saksa vägede poole.

Ületulnud eesti sõjaväelased viidi esmaselt sõjavangilaagritesse Ida-Preisimaal Ebenrodes (Ebenrode on praegu Nesterovi linn, Kaliningradi oblastis) ning 1944. aasta novembris vabastati vangistusest 2400 meest, kes kes olid andnud nõusoleku vabatahtlikult idarindele bolševike vastu sõdima minekuks ja suunati tagasi Eestisse. Ülejäänud 500 eestlast viidi Ebenrodest üle Königsbergist 40 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Stablacki sõjavangilaagrisse, kus nad viibisid kuni 1942. aasta veebruarini, mil nad (600–672 meest) ZEVi kaasabil toodi tagasi Eestisse ja vabastati.

Nõukogude okupatsiooni kahjude tuvastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa okupatsioonivõimude loal taastati Eestis tsiviil- ja omandisuhteid, mis olid Nõukogude okupatsiooniga segi paisatud, võttes aluseks ennem Eesti Vabariigis kehtinud struktuure ja korraldust.

1941. aasta 4. septembril loodi „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi tuntud ka kui ZEV, mis kogus ja korrastas andmeid küüditatute kohta; anti välja kaheköiteline koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta", kus dokumentaalselt kirjeldati Nõukogude okupatsiooni kuritegusid Eesti rahva vastu ning moodustati linnade, maakondade ja valdade Sõjakahjude Hindamise Ametid.

Saksa sõjaväeteenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa okupatsiooni ajal Eestis moodustatud väeosad komplekteeriti erinevatel alusel:

Next.svg Pikemalt artiklis Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎

Ühiskondlikud organisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Noored, Eesti Rahva Ühisabi, Eesti Kutsekogude Keskliit, Põllumajanduslike Ühistute Keskliit,

Nürnbergi kohtu hinnang koostööle Saksa armeega[muuda | redigeeri lähteteksti]

1946. aastal tunnistas Nürnbergi sõjakuritegude protsess SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid ühe olulise erandiga: kohtu otsuse kohaselt ei saa selle kuritegeliku organisatsioni liikmeks pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS teenistusse ilma kutsutuile valikuõigust andmata. Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SS-i koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riigi poolt ega ei olnud toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid. Neil põhjustel vabastati pärast Teise maailmasõja lõppu kümned tuhanded läände jäänud eesti sõjamehed fašismisüüdistustest[viide?].

Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

Okupatsioonivõimu kuriteod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Holokaust Eestis

Suvesõja ajal hukati paljud nõukogude võimu kehtestamisele, repressioonidele ja küüditamistele kaasa aidanud ilma kohtuta.[viide?] See toimus ka peale okupatsiooni algust Saksa okupatsioonivõimude vaikival nõusolekul, kuna võimaldas vabaneda ka Saksa võimu potentsiaalsetest vastastest kohalike elanike käe läbi. Okupatsioonivõimude korraldusel mõrvati Eestis tuhandeid eraisikuid, sealhulgas palju mujalt tooduid ja sõjavange.[viide?] Eesti alal paiknesid mitmed koonduslaagrid, kus tapetute hulgas oli juute.

1941. aasta sügisel ja talvel hukati Sonderkommando 1a/Einsatzgruppe A korraldusel väidetavalt veerand Eesti juudi kogukonnast. On võimalik, et ligi pooled neist hukati väljaspool Eestit: pärast sõda Saksamaal tunnistas julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi Pihkvasse ja lasti seal maha 1941. ja 1942. aasta talvel.[viide?] Teadaolevalt hukati 207 juudi meest Tallinna keskvanglas, 53 juuti Tartus, 137 Pärnus. Puuduvad andmed, et hukatutele pandi süüks nende rahvust, sama hästi võis tegu olla kommunistlike kurjategijatega.

Esimesed Pärnu juudid hukati 13. juulil, neli päeva pärast saksa vägede tulekut.[viide?]

11. septembril 1941 andis Saksa Julgeolekupolitsei korralduse, millega keelati juutidel "vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis".

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni ehk nn Max Jakobsoni komisjoni esindajad märgivad, et andmed ešelonide koosseisu kohta on jälgitavad Saksamaa arhiivimaterjalides. "Kokku saabus 2100–2200 vangi, kellest 1600–1700 hukati Kalevi-Liiva polügoonil juba saabumise päeval. Ülejäänud rakendati tööle. Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, mis on enamik Eestisse toodutest. Lisaks hukati sealsamas ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. a septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna keskvanglasse."

1943. aasta sügisel toodi Eestisse umbes 10.000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka Riiast[5] ja Bystritzast Transilvaaniast, neid rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses, kuid ka teistel töödel. Kõik juudi vangid koondati Vaivara koonduslaagrisse (tegevusaeg sügis 1942 kuni kevad 1944)[6], mille komandatuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogast Petseri ja Narvani ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas. 1944. aasta suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale, evakueerimise ajal osa vange hukati, kuid komisjon tunnistas, et täpsed arvud puuduvad[7].

Ajaloouurija Riho Västriku hinnangul hukati või suri umbes 10 000 1943. aastal Eestisse toodud vangist ligikaudu pool, nende hulgas 1800–2000 Kloogal 19. septembril maha lastud vangi. Ülejäänud evakueeriti komisjoni andmetel Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse.

Komisjoni uurimisrühma käsutuses on materjalid 1944. aasta 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud isikute arvu kohta. Vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5000 juudi vangi.

1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled 878 juudi mehest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid.[viide?] Osa nendest lasti maha Leedus.[viide?] Keskvanglasse paigutatud prantsuse juudid lasti maha Tallinna lähedal.[viide?]

Hukkunute arv[muuda | redigeeri lähteteksti]

1944. a. lasti Eesti uuesti vallutanud nõukogude võimude poolt käibele versioon Eestis 125 000 (61 000 tsiviilisikut ja 64 000 sõjavangi) Saksa okupatsioonivõimude tapetust, et varjata selle numbri sisse ka enda poolt korda saadetud kuriteod.[8]

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni ("Max Jakobsoni komisjoni") andmeil tapeti okupatsioonivõimude poolt või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut (sh Eesti kodanikke 8000–9000) ja ligi 15 000 sõjavangi.

Okupatsiooni lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.

25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.

Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.

Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

Okupatsioonivõimude vahetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)
Saksa okupatsioon Eestis
1941–1944
Järgnev:
Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Eelnev:
Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis
Inimsusevastased kuriteod ja Saksa okupatsioon Eestis
Järgnev:
Vastupanutegevus ENSVs

Vaata ka, Saksa okupatsioon Eestis (1918)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Eesti vabastamise käik 1941". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr.1, 3. jaanuar 1942, lk 4.
  • Dr. Friedrich Klau, "Ein Führer für deutsche Soldaten durch Reval mit Stadtplan, Strassenverzeichnis, 10 Bildern und kleinem deutsch-estnischen Wörterbuch", 1942