Viisaastakuplaan

Allikas: Vikipeedia

Viisaastakuplaan (ka: viisaastak; vene keeles: пятилетка/Pjatiletka, пятилетний план/Pjatiletnij Plan) oli peamiselt NSV Liidus ja teistes sotsialismimaades kasutusel olnud majanduse planeerimise riiklik süsteem. Viisaastakuplaanid töötas välja Riiklik Plaanikomitee produktiivsete jõudude teooria järgi.

Tänapäeval kasutavad viisaastakuplaane India ja Hiina. Indias algas 2007. aastal 11. viisaastak ning Hiinas algas 11. viisaastak 2006. aastal.

Esimest korda tutvustas NSV Liidus viisaastakuplaani ideed Stalin 1928. aastal selleks, et NSV Liit jõuaks järele arenenud riikide tööstusele. 1921 aastal alustatud Uus majanduspoliitika oli Stalini jaoks liiga kapitalistlik. Peamine tähelepanu seati jätkuvalt rasketööstusele ja eriti sõjatööstusele. 1929. aastal lülitati plaani ka kollektiviseerimine. Esimene viisaastakuplaan täideti NSV Liidus ühe aasta võrra kiiremalt kui oli ette nähtud. Hiljem rakendati viisaastakuplaane peale tööstuse ja põllumajanduse kõikides muudes valdkondades, näiteks hariduses ja kultuuris. Viisaastakuplaanid kinnitati NLKP kongressidel ja oma viisaastakuplaan ja saavutada soovitavad eesmärgid pidid olema igal kollektiivil.

Viimane, kolmeteistkümnes viisaastak jäi pooleli NSV Liidu lagunemise tõttu.

Viisaastakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viisaastakuteks kutsuti neid ajavahemikke, mille jooksul viidi täide viisaastakuplaane. Viisaastakuid oli NSV Liidus kokku kolmteist:

  • Esimene viisaastak 1928–1932
  • Teine viisaastak 1933–1937
  • Kolmas viisaastak 1938–1941
  • Neljas viisaastak 1946–1950
  • Viies viisaastak 1951–1955
  • Kuues viisaastak 1956–1960
  • Seitsmes viisaastak 1959–1965
  • Kaheksas viisaastak, 1968–1971
  • Üheksas viisaastak 1971–1975
  • Kümnes viisaastak 1976–1981
  • Ühesteistkümnes viisaastak 1981–1985
  • Kaheteistkümnes viisaastak 1986–1990
  • Kolmeteistkümnes viisaastak 1991