Johannes Käbin

Allikas: Vikipeedia
Johannes Käbin
Sünniaeg 24. september 1905
Sünnikoht Kalvi Aseri vald
Surmaaeg 26. oktoober 1999
Erakond Eestimaa Kommunistlik Partei
Amet EKP I sekretär (1950–1978)
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1978–1983)

Johannes Käbin (venepäraselt Ivan Käbin; 24. september 1905 Kalvi Aseri vald Virumaa – 26. oktoober 1999 Tallinn) oli Eesti NSV riigitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei juht 19501978 ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1978–1983.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes Käbin sündis 1905. aastal Virumaal Kalvil, hiljem asus Käbini perekond Eestist ümber Venemaale.

Gattšina (Trotsk) rajooni Sussanini küla kodulooline märge Johannes Käbini kohta annab teada 17-aastasest kommunistlikust noorest Johannes Käbinist 1922, kes organiseeris 40-liikmelise kommunistlike noorte organisatsiooni ning nende juhina koos Georgi Nellis'e ja Aleksander Tammi'ga asus uut külaelu korraldama. Alustati anti-religioossete üritustega ja Karl Marxi Kapitali tundmaõppimisega, kohalikus teatris loodi näitering kus asuti lavastama päevakajalisi instseneeringuid. Tema kui taluinimeste poeg oli hooajatööline, enne kui linna parteikooli õppima siirdus. Aastaga (1925-1926) lõpetas Karl Liebknecht’i nimelise nõukogude- ja parteikooli, mille järel asus tööle Petrogradi kubermangu Gattšina maakonna Sussanini külanõukogu esimehena. Aastast 1931 parteitööl Leningradi oblastis (aparaaditöötaja). Enne 1936. aastat jõudis lõpetada rajooni parteiaktiivi kursused Leningradi oblastis ja marksismi-leninismi kursused Leningradi oblastikomtee juures ja aastatel 1936-1939 õppis Punase Professuuri Instituudis, mida ei lõpetanud. Aastatel 1939-1941 oli marksismi-leninismi vanemõpetaja Moskva Gubkini nim Naftainstituudis. Alates 1941. a töötas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (EKP KK) ajakirjandussektori juhatajana, kureerides kogu eesti ajakirjandust. Aastatel 1942-1943 lühiajaliselt juhtis kursusi partei-, komsomoli- ja nõukogude aktiivile Jaroslavlis, olles ühtlasi Omski oblasti Tauuria partei rajoonikomitee töötaja. Sõja lõpu eel sai temast EKP KK propaganda osakonna juhataja esimene asetäitja.

Johannes Käbin astus NSV Liidus 1923. komsomoli, ÜK(b)P liikmeks 1927. aastal ning tegutses seejärel peamiselt parteilistel ametikohtadel. Astus 1936 Moskvas Punase Professuuri Instituuti, mida ei lõpetanud.

1941. aastal suunati J. Käbin tööle Eesti NSVsse ja hakkas töötama EKP KK aparaadis.

1941. aasta sügisel pärast Teise maailmasõja Saksamaa – Nõukogude Liidu sõja algul evakueerus ta Eesti NSVst NSV Liidu tagalasse.

Pärast Eestisse tagasipöördumist 1944. aastal töötas uuesti EKP KK aparaadis ja oli 1947–1948 Partei Ajaloo Instituudi direktor, 1948. aastal valiti ta EKP KK sekretäriks propaganda ja agitatsiooni alal.

Aastal 1950 otsustati Moskvas ÜK(b)P KK, et Käbin peab läbi viima märtsipleenumi, millega Nikolai Karotamm ja juunikommunistid oma kohad kaotasid. Tol hetkel tundus Käbin olevat jäik poliitik, kuid järgnevatel aastatel ilmutas ta üpris suurt paindlikkust ning oskas NSVL-i muutuvate poliitiliste oludega kuni Brežnevi ajani alati kohaneda.

Käbinit peetakse tavaliselt suhteliselt mõõdukaks poliitikuks, kes ei sundinud väga peale Moskva-poolseid suuniseid ning ajas kogu oma valitsemisaja jooksul mõõdukat laveerimispoliitikat[1]. Ta kasutas kõnekeelena enamasti eesti keelt.

1960. aastatel käis Eesti NSV-s võimuvõitlus Käbini ja Artur Vaderi vahel, mille esimene võitis, sundides Vaderit vastu võtma Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohta, millega ei kaasnenud nimetamisväärset võimu. 1970. aastatel aga läks Käbin vastuollu stagnatsiooniaegse venestuspoliitikaga ning ta vahetati Moskva-meelsema Karl Vaino vastu välja. Käbin paigutati nüüd omakorda Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohale. Pärast tema pensionileminekut nimetati samale kohale Käbini soosik[2] Arnold Rüütel.

Johannes Käbin suri 27. oktoobril 1999. aastal 94-aastasena ning maeti Metsakalmistule Tallinnas.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema poeg on füüsik Eduard Käbin.

Esindusorganites[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes Käbin oli aastatel 1952–1978 NLKP KK liige ja 1948–1986 EKP KK liige.

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes Käbin oli Sotsialistliku töö kangelane (medal "Sirp ja Vasar", 1975), kuue Lenini ordeni (1950, 1955, 1958, 1965, 1971, 1975) ning ühe Oktoobrirevolutsiooni ordeni (1973) ja Tööpunalipu ordeni (1980) kavaler.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Johannes Käbin, Oktoobrirevolutsioon ja eesti rahvas, 192 lk. Eesti Raamat 1967
  • Johannes Käbin, Estonia Yesterday and Today. Tõlkinud Raissa Bobrova, 168 lk (inglise keeles), Progress 1971
  • Johannes Käbin, Suur Oktoober ja Eesti. 164 lk, Perioodika 1975

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Käbin hoidis ära KGB veresauna, delfi.ee, 22. september 2005
  2. Tõnis Erilaid, Suri Johannes Käbin , Õhtuleht, 27. oktoober 1999

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Nikolai Karotamm
EKP I sekretär
19501978
Järgnev:
Karl Vaino
Eelnev:
Meta Vannas
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
19781983
Järgnev:
Arnold Rüütel