Vana-Rooma keiser

Allikas: Vikipeedia

Vana-Rooma keisriks (ka lihtsalt Rooma keisriks) nimetatakse Rooma riigi valitsejat keisririigi perioodil, mille alguseks loetakse traditsiooniliselt aastat 27 eKr. Keisririigi lõpuks loetakse läänes Rooma langemist 476. aastal ja idas Konstantinoopoli langemist 1453. aastal.

Ida-Rooma riigi valitsejatest kõneldakse sageli kui Bütsantsi keisritest.

Keisri roll oli teoorias ja praktikas mõneti erinev. Rooma riik jäi kogu oma eksistentsi kestel õiguslikult vabariigiks ja nii oli keiser teoorias kõigest "esimene kodanik" ehk esimene võrdsete seas (primus inter pares). Tegelikkuses oli keiser Rooma riigi kõrgeim valitseja ja sõjaväe ülemjuhataja.

Keiser võis kanda erinevaid tiitleid, mille seas kõige tavalisemad olid augustus, imperator, princeps ja caesar. Nende tähendus ja sisu oli ajaloo kestel muutuv. Muutuvad olid ka keisri võimupiirid ja vastutusalad.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]