Bütsantsi ajalugu

Bütsantsi ajalugu ulatub 4. sajandist kuni 1453. aastani.

Rooma keisririigi idapoolne osa Ida-Rooma keisririik pidas end Rooma riigiks. Kuigi Ida-Rooma oli sügavalt helleniseerunud, kasutati sõna "hellenid" (vanakreeka keeles Έλληνες, Hellēnes) ainult kristluse-eelsete muinaskreeklaste kohta. Sõna "roomlased" (vanakreeka Ῥωμαῖοι, Rhōmaioi käis riigi (Βασιλεία τῶν Ῥωμαίων, Basileia tōn Rhōmaiōn 'roomlaste kuningriik' või Ῥωμαικὴ Αὐτοκρατορία Rhōmaikē Autokratoria 'Rooma keisririik') kõikide kristlastest kodanike kohta, ükskõik kas nad kõnelesid romaani, kreeka, armeenia või mõnd muud keelt. Pärast Bütsantsi kadumist kasutati Osmanite riigis veel nime Rūm, mis tähistas kõiki õigeusklikke kristlasi ühes milletis.

Tänapäeval kasutatava nime "Bütsants" võttis kasutusele 1557. aastal saksa ajaloolane Hieronymus Wolf, et eristada antiikaja Rooma riigi ajalugu Ida-Rooma riigi ajaloost, mida ta vaatles Kreeka keskaegse ajaloona. Sõna tuleb riigi pealinna Konstantinoopoli vanast nimest Byzantion.

Konstantinoopoli asutamist Constantinus I poolt aastal 330 võib pidada Bütsantsi ajaloo alternatiivseks alguspunktiks. Tavaliselt peetakse alguspunktiks Rooma riigi lõpliku jagunemise aastat 395.

Üldist

Bütsantsi riik pidas kaua vastu, kuigi ta sai palju hoope, nagu hulk Konstantinoopoli piiramisi. Ent asukoht Euroopa ja Aasia piiril ning Vahemere maade ning põhjapoolsema Euroopa piiril aitas Bütsantsi õitsengule palju kaasa. Jõukuse ja suure prestiiži pärast oli see riik väga austatud, kuid ka väga ihaldatud.

Allikate rohkuse tõttu on Bütsantsi ajaloost võimalik saada üsna täielik ja üksikasjalik ülevaade, kuigi sageli võimulähedaste ajaloolaste erapooletuses on mõnikord põhjust kahelda. Ka välisallikaid on rikkalikult, kuigi seal rikub erapooletust sageli vaenulik suhtumine.

Varane ajalugu

Vahemere idaosa rahvad olid lääneosa rahvastega võrreldes üldiselt rohkem linnastunud ja sotsiaalselt paremini arenenud. Samuti olid idaregiooni rahvad varem liidetud ühtsesse Makedoonia impeeriumisse ning Vana-Kreeka kultuuri mõjul helleniseerunud. Vahemere lääneregioonide rahvad olid aga enamasti säilitanud kultuurilise ja poliitilise sõltumatuse, elasid rohkem maal ning olid kultuuriliselt vähem arenenud. Helleniseerunud ida ja ladinliku lääne erinevused püsisid ka järgnevatel sajanditel ning viisid lõpuks Rooma riigi jagunemiseni.

Rooma riigi koosseisus

Diocletianus lõi 293. aastal uue riigikorraldussüsteemi tetrarhia, et kindlustada impeeriumi ohustatud piirkondi. Tetrarhia järgi hakkasid Rooma riigi ida- ja lääneosa valitsema augustus (ülemkeiser) ja caesar (alamkeiser). Süsteem lagunes juba üsna pea – aastal 313 ning mõned aastad hiljem ühendas Constantinus Suur riigi ühe valitseja (augustuse) alla.

Constantinuste dünastia

Constantinus Suur rajas 330. aastal pealinna Konstantinoopolisse, mis asus soodsas impeeriumi ida-läänesuunaliste kaubandusteede ristumiskohas. Seejärel reformis ta impeeriumi sõjaväelisi, rahanduslikke, tsiviil- ja religioosseid institutsioone. Mõned õpetlased süüdistasid teda seetõttu pillavas finantsdistsipliinis, kuid reformide ajal kasutusele võetud kuldmünt solidus tõi rahandusse stabiilsust ja edendas majandust.

Constantinus Suure valitsemise ajal (306–337) ei saanud kristlus impeeriumis veel valdavaks usundiks, kuid kogu tema valitsemisperioodi iseloomustab soosiv ja privilegeeritud suhtumine kristlusse. Keiser seadis sisse printsiibi, mille järgi imperaatorid ei lahendanud doktriini kohta käivaid küsimusi iseseisvalt, vaid kutsusid selle jaoks kokku oikumeenilise kirikukogu (kontsiili). Constantinuse poolt kokku kutsutud Arles'i kirikukogu ja I Nikaia kirikukogu näitasid tema huvi ühtse kiriku vastu ning soovi saada selle peaks.

 Pikemalt artiklis Constantinuse kingitus

Constantinus Suure surma järel 337. aastal, jagasid tema kolm poega impeeriumi omavahel, vastavalt isa testamendile ja sellele, milliseid alasid nad alamkeisrina olid valitsenud. Constans sai päranduseks Itaalia, Pannoonia ja Põhja-Aafrika alad, välja arvatud Egiptuse. Constantinus II, valitses Galliat, Hispaaniat ja Britanniat. Constantinus II alustas 340. aastal oma noorima venna vastu sõda alustada ja tungis Galliast Itaaliasse. Ta asus piirama Aquileia linna, kuid Constansil õnnestus oma venna väed linna all purustada. Lahingus hukkus ka Constantinus II ise ja Constans liidendas tema valdused enda omadega, saades nüüd kogu impeeriumi lääneosa ainuvalitsejaks. 350. aasta alguses alustas Gallia kindral Magnentius Constansi vastu mässu ja lasi ennast sõjaväel Autunis keisriks kuulutada. Constansil ei õnnestunud toetuse puudumise tõttu vastupanu organiseerida ja ta suundus Gallia lõunarannikule, et sealt meritsi põgeneda. Magnentiuse mehed tabasid ta Püreneede jalamil Helena kindluse lähistel ja hukkasid ta kohapeal.

Constantius II, kelle isa nimetas 324. aastal juba seitsmeaastaselt tseesariks ehk alamkeisriks, määrates tema valitsemisalaks impeeriumi idaosa, valitses aga impeeriumi idaosa. Idaosa, mis oli territoriaalselt suurim ja kultuuriliselt arenenuim, ent ohustatud tugevatest välisvaenlastest ja lõhestatud sisemistest usutülidest. Constantius II sõjalistest saavutustest on olulisimad edukas Bütsantsi kaitsesõda Pärsia impeeriumi vastu aastatel 337–350 ning Rooma riigi lääne- ja idaosa taasühendamiseni viinud kodusõda aastatel 350–353.

Pärsias 4. sajandil valitsenud Sassaniidide dünastia elas sel ajal läbi oma kuldaega ja kuningas Šapur II oli aastatel 337–350 Roomaga püsivalt sõjajalal. See tähendas, et Constantius pidi enamuse ajast oma armeega viibima riigi idapiiridel. Constantius II sõjaväe peakorteriks oli Antiookia, kus ta veetis rohkem aega kui ametlikus pealinnas Konstantinoopolis. Põhiline sõjategevus leidis aset Mesopotaamia aladel, kus pärslased piirasid korduvalt Amida ja Nisibise kindlusi, suutmata neid küll vallutada. Ajutine kergendus saabus alles 349. aastal kui pärslased olid sunnitud katkestama putukaparvede rünnaku tõttu järjekordse Nisibise piiramise. 350. aastate alguses langes aga Pärsia impeerium ise idapoolsete rändrahvaste rünnakute alla.

350. aastal oli sõjavägi alustanud Gallias Constansi vastu mässu ja kuulutas uueks keisriks väepealik Magnentiuse. Constans mõrvati ja kuna Constans ei olnud abielus ja tal puudusid meessoost järeltulijad, kuulus impeeriumi lääneosa troon nüüd samuti Constantius II-le, kuid sellele asumise nimel tuli tal esmalt Magnentiusega sõtta astuda. 351. aastal toimus Pannoonias Drava jõe orus Mursa Majori lahing, mis lõppes Constantiuse jaoks täieliku võiduga. 352. aastal saavutas Constantius kontrolli Itaalia üle ja tungis suvel 353 üle Alpide Galliasse. Mons Seleucuse lahingus said Magnentiuse väed lõplikult lüüa.

Impeeriumi tohutu ulatuse tõttu tuli Constantius II-l ametisse nimetada alamkeisrid ehk tseesarid, aastatel 351–354 oli tseesariks impeeriumi idaaladel Constantius Gallus ja aastatel 355–361 impeeriumi läänealadel Claudius Julianus. Mõlemad tseesarid, üritasid võimu haarata.

359. aastal tunnistas Constantius Konstantinoopoli võrdväärseks Roomaga. Selle otsuse, õukonnatseremooniate ja teokraatliku valitsusvormi tõttu on teda nimetatud esimeseks bütsantslikuks keisriks.

Constantius II riigi lääneosa piirid olid pidevalt germaani hõimude rünnakute all. Kodusõja aastatel 350–353 tungisid frangid üle Reini jõe, sest usurpaator Magnentius oli sealsetele piiridele paigutatud eliitüksused Constantiuse vastu sõtta viinud. Samuti tungisid 352. aastal Rooma piiridesse alemannid. Sisuliselt vallutasid germaanlased kogu Reini läänekalda ja korraldasid enam kui aasta jooksul Galliasse ulatuslikke rüüsteretki. Aastatel 354–356 korraldas Constantius germaanlaste vastu mitu sõjaretke, rünnates neid peamiselt tänase Breisgau ja Bodensee piirkonnas. Nende sõjakäikudega saavutati küll ajutist edu, kuid hiljem tuli alamkeiser Claudius Julianusel võitlust germaanlastega jätkata. Alles tema juhtimisel saavutati 357. aastal Argentoratumi lahingus oluline võit seitsme alemanni hõimupealiku üle ja taaskindlustati piir Reini jõe läänekaldal.

Aastatel 357–359 sõdis Constantius Balkanil edukalt sarmaatide ja kvaadide rändhõimudega.

Kui aastatel 350–358 oli olukord Rooma riigi idapiiridel suhteliselt rahulik, sest pärslaste kuningas Šapur II pidi kaitsma oma piire ida poolt peale tungivate rändrahvaste eest, siis pärast seda kui pärslased olid edukalt selle ohu kõrvaldanud, alustasid nad uue sõjaretke kavandamist Rooma vastu. Šapur nõudis 358. aastal Constantiuselt, et Rooma loovutaks talle Mesopotaamia ja Armeenia provintsid, kuid keiser keeldus. Nii algas 359. aastal uus pärslaste pealetung. Šapur II vägede kätte langes pärast 73 päeva kestnud piiramist strateegilise tähtsusega Amida kindlus. Järgmisel aastal vallutasid pärslased veel mitu kindlust, millest kõige olulisem oli Singara. 361. aastal oli Constantius impeeriumi läänealal esile kerkinud siseohu tõttu sunnitud idapiirilt lahkuma ja sõda pärslastega jätkus tema järglase Julianus Apostata ajal, kes saavutas esialgu ka mõningast edu.

Julianus Apostata valitsusaeg

Julianus Apostata ebaõnnestunud sõjakäik 363. aastal

363. aastal Rooma väed tungisid 90 000 mehega Sassaniidide Pärsia riigi pealinna Ktesiphoni alla, kuid ei suutnud seda vallutada. Ida-Rooma armee taganemisel hukkus Rooma keiser (361–363) Julianus Apostata lahingus ning uueks keisriks kuulutati Jovianus, kes rahu sõlmimise nimel loovutas sassaniidide valitsejale Sharpur II-le 5 idapoolset provintsi.

Läänegoodid

Läänegootide peavoolu ränded

Läänegootide kontrolli all olnud alad Balkanil 271–376

375. aastal põgenesid läänegoodid hunnide ja nende liitlaste eest üle Doonau Ida-Rooma aladele. Läänegoodid jäid Daakiasse aastani 376, kui üks nende juhte Fritigern palus Rooma keisrilt Valensilt luba asuda oma rahvaga Doonau lõunakaldale. Siin lootsid nad leida varjupaika hunnide vastu. Rooma keisririigi Ida-Rooma keiser Valens lootis neid rakendada Rooma sõjaväes. Traakiasse asunud läänegootide tekkinud näljahädaga rasket olukorda kasutasid omakasu peal väljas olevad Rooma ametnikud ja goodid tõstsid mässu. Rooma ei soovinud neid varustada ei lubatud toidu ega maaga; järgnes mäss, mis viis 6 aastat kestnud rüüstamise ja hävitamiseni kogu Balkanil.

 Pikemalt artiklis Gooti sõda (376–382), Läänegoodid, Idagoodid

Gootide mahasurumiseks küsis Ida-Rooma keiser Valens abi Lääne-Rooma keisrilt Gratianuselt. Adrianoopolist (tänapäeva Edirne) põhja pool toimunud Adrianoopoli lahingus 378. aastal ründas Valensi juhitud vägi Adrianoopoli lähistel laagris olnud läänegootide väge, mida juhtis Fritigern. Roomlased löödi puruks, kaks kolmandikku nende väest ning keiser Valens hukkusid. Adrianoopoli lahing oli osa 376.–382. aastani kestnud sõjast gootide vastu. Kaotus Adrianoopoli all vapustas Rooma maailma ning sundis lõpuks roomlasi läbi rääkima ja hõimu keisririigi piiridesse asustama. Uus keiser Theodosius I tegi mässajatega rahu ja seda rahu ei murtud kuni Theodosiuse surmani aastal 395.

Theodosiuste dünastia

Theodosius I valitsusaeg

Rooma riik pärast Theodosius I surma aastal 395

Theodosius I, Theodosiuste dünastiast (võimul 379–395) oli viimane keiser, kes valitses üksi tervet impeeriumi, kui Theodosius I Frigiduse lahingu võidu tulemusel 394. aastal Lääne-Rooma valitseja Eugeniuse vägede vahel, taasühendas keisririigi ida- ja lääneosa ühise võimu alla. Kolmandal ja neljandal sajandil õnnestus Bütsantsil suurel määral vältida impeeriumi lääneosa tabanud raskusi. Osaliselt tänu rohkem linnastunud ühiskonnale ja paremale majanduslikule olukorrale, mis võimaldas maksta sissetungijatele tribuuti ja värvata palgasõdureid. Pärast Theodosius I surma 395. aastal hakkasid Rooma riiki valitsema tema pojad: riigi idaosas Arcadius ja lääneosas Honorius, ühist Rooma riiki valitsesid kaks erinevat valitsejat oma õukonnaga.

Nende valitsusajal hakkasid Constantinus Suure ajast Pannoonias asunud vandaalid aastal 400 või 401 koos oma germaanlastest (sueebid) ja sarmaatidest (alaanid) liitlastega liikuma lääne poole. Vandaalid liikusid eriliste raskusteta mööda Doonaud lääne poole, ent Reini jõeni jõudes kohtasid nad vastupanu frankidelt, kes asustasid ja kontrollisid Rooma valdusi Põhja-Gallias. 406 tungisid vandaalid üle Reini Galliasse, rüüstasid lääne ja lõuna poole liikudes Galliat. Oktoobris 409 ületasid nad Püreneed ning jõudsid Hispaania aladele.

 Pikemalt artiklis Vandaalid

Theodosius II valitsusaeg

Theodosius I edu riigi majandusliku võimekuse parandamisel võimaldas Theodosius II-l oma valitsusajal (408–450) keskenduda uue seadustiku loomisele (Codex Theodosianus) ja Konstantinoopoli müüride kindlustamisele, mis võimaldas pealinnal piiramistele vastu seista kuni aastani 1204.

Marcianuse valitsusaeg

Marcianuse ajal toimus 451. aastal neljas oikumeeniline Kalchedoni kirikukogu. Kirikukogul võeti vastu usuvormel, mida nimetatakse ka Kalchedoni vormeliks. Selles püüti vältida nii monofüsiitlikke kui ka nestoriaanlikke äärmusi ning selle kohaselt Kristus on üks isik kahe loomusega – jumaliku ja inimliku loomusega. Need kaks on temas täielikul kujul. Mõlemad loomused on koos segunematult ja muutumatult, eraldamatult ja lahutamatult. Kalchedoni kirikukogu ei suutnud aga oma otsusega vaidlusi ja tülisid Bütsantsi impeeriumis lõpetada. Justinianus I ajal kuulutati Kalchedoni kirikukogu otsus terves keisririigis riigiseadusena kehtivaks. Kalchedoni kirikukogu dogmas nähti nestoriaanlikku eksiõpetust: arvati, et rääkides kahest segunemata loomusest, räägitakse paratamatult kahest isikust, kahest pojast. Sellel viisil uskuvaid kristlasi hakati nimetama monofüsiitideks, keda oli märgataval hulgal just Süürias ja Egiptuses, mis tollel ajal olid Bütsantsi impeeriumi osad. Neis piirkondades oli tihti nõnda, et kreekakeelsed kristlased järgisid Kalchedoni vormeli, aga koptid ja süürlased kaldusid monofüsiitlusse.

Hunnid

Attila Hunnide impeerium

Vaatamata keisririigi heale majandlikule olukorrale, pidi Theodosius siiski hunnide eemalhoidmiseks maksma igal aastal Attilale suurt andamit. Hunnide valitseja Attila resideeris Pannoonias (praegune Ungari) ning ta laiendas hunnide hõimuliitu Volgast ja Kaukaasiast Reinini ja Taanist Doonauni. 451. aastal tungisid hunnid Galliasse, Attila sai Katalaunia lahingus Aetiuse juhitud roomlaste ja germaanlaste liiduväelt lüüa. 452. aastal laastas Attila Itaaliat, kust lahkus pärast suure lunaraha saamist paavst Leo I käest (samal ajal laastas Itaaliat näljahäda).

Lääne- ja Ida-Rooma riigi alad 476. aastal

Theodosius II järeltulija (450–457) Marcianus keeldus maksu maksmast, kuid hunnid olid oma tähelepanu juba Lääne-Rooma keisririigile pööranud. Attila surma järel 453. aastal lagunes hunnide suur hõimuliit ning paljudest selle alamatest said Bütsantsi palgasõdurid.

Bütsants aastal 500

Attila surmale järgnenud periood tõi Bütsantsile rahuaja, kuid Lääne-Rooma keisririik lõpetas sel ajal oma eksisteerimise (sageli loetakse selleks aastat 476, mil germaanlasest Rooma väejuht Odoaker kukutas troonilt Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse).

Traakia dünastia

 Pikemalt artiklis Traakia dünastia

Itaalia tagasivõitmiseks pidas keiser (474–491) Zeno läbirääkimisi Möösias resideerivate idagootidega. Läbirääkimiste tulemusena nõustus idagootide kuningas Theoderich Suur Odoakeri kukutama. Seeläbi vabanes Zeno sõnakuulmatust alluvast ja saavutas vähemalt nominaalselt võimu Itaalia üle. Pärast Odoakeri kukutamist 493. aastal valitses Theoderich Itaalias Idagootide kuningriiki iseseisvalt, kuigi Ida-Rooma keisrid ei tunnustanud teda kunagi kuningana (rex).

Idagoodid

 Pikemalt artiklis Idagootide kuningriik, Idagoodid, Gooti sõda

491. aastal tuli Bütsantsis võimule Anastasius I, kes surus 497. aastal maha vastupanukolde Isaurias. Anastasius I paistis silma kui energeetiline reformide läbiviija ja valitseja. Ta täiustas Constantinus Suure loodud rahandussüsteemi, fikseerides igapäevaselt kasutatava vaskmündi (follis) massi. Samuti reformis ta maksusüsteemi ja tühistas kaupmeeste maksu collatio lustralis. Kui Anastasius 518. aastal suri, oli riigikassas rekordiliselt 145,15 tonni kulda.

Justinianused

Justinianus I ühel San Vitale basiilika mosaiigil

Bütsantsi-Sassaniidide riigi piir Justinianuse surma ajal 565. aastal

 Pikemalt artiklis Justinianused

Rahu idapiiril ja Nika ülestõusu mahasurumine

527. aastal tuli Bütsantsis võimule Justinianus I, kes pärines Illüüria prefektuuri vaesest talupoja perekonnast. Enne Justinianust valitses riiki tema onu Justinus I (võimul 518–527). Justinianuse valitsemisperioodil (527–565) suutis Bütsants paljud endised Rooma riigi lääneprovintsid tagasi vallutada.

Justinianus I vallutused 527-565

530. aastal võitis Bütsantsi väejuht Belisarios pärslasi Mesopotaamias, kuid kaotas lahingud Süürias. Riigi idapiiride kindlustamiseks sõlmis keiser 532. aastal pärslastega tähtajatu rahulepingu ("igavese rahu"), mille järgi nõustus Bütsants maksma Sassaniidide riigile iga-aastast märkimisväärse suurusega tribuuti. Sõjategevus taasalgas 550ndail aastail Kaukaasia alade kuulumise üle, 580. aastal likvideerisid pärslased Ibeeria kuningriigi, ning muutsid selle Sassaniidide riigi provintsiks. 591. aastal jagasid Bütsants ja Pärsia omavahel Ibeeria alad – Mtsketha läks Bütsantsile ning Thbilisi jäi pärslastele.

 Pikemalt artiklis Bütsantsi-Sassaniidide sõjad

532. aastal surus Justinianus maha Konstantinoopolis asetleidnud Nika ülestõusu, mille käigus tapeti 30 000–35 000 mässajat.

Põhja-Aafrika vallutamine

Vandaalide ja alaanide kuningriik, 526

Bütsantsi ja vandaalide sõjad

Pärast idapiiridel rahu kindlustamist ja Nika ülestõusu mahasurumist oli keisri järgmiseks eesmärgiks vandaalide riigi alistamine Põhja-Aafrikas, kes olid 429. aastal vallutanud Rooma riigilt Aafrika provintsi. Justinianus saatis 533. aastal välja 500 laevaga ekspeditsiooniväe (10 000 jalaväelast, 5000 ratsaväelast ning 20 000 sõudjat), keda juhtis germaanlasest väepealik Belisarios. Belisarios kuuldes, et suurem osa vandaalide laevastikust on võitlemas ülestõusuga Sardiinias, otsustas ta kiiresti tegutseda, maabus Tuneesia territooriumile ning marssis Kartaago peale. Bütsantsi väed purustasid vandaalide põhijõud 533. aasta sügisel ja 534. aasta talvel.

Aastal 534 kuningas Gelimer alistus ning vandaalide kuningriik lakkas olemast. Põhja-Aafrika kohalike hõimude lõplik alistamine toimus kuni aastani 548.

 Pikemalt artiklis Vandaalid

Bütsants selle territooriumi suurima ulatuse ajal keiser Justinianus I valitsemisajal 550

Sõjategevus Lõuna-Euroopas

 Pikemalt artiklis Gooti sõda

Ida-Rooma riik ja Euroopa aastatel 533–600

Pärast triumfi Põhja-Aafrikas jätkas Bütsants oma territooriumi laiendamist Theoderich Suure surma järel Idagootide kuningriigi Itaalia alade arvelt. Ida-Rooma väikesearvuline ekspeditsioonivägi, kelle juhiks oli endiselt Belisarios, maabus Sitsiilia saarel 535. aastal. Üksteise järel langesid Itaalia suuremad linnad bütsantslaste valdusse: Napoli (535), Rooma (536) ja lõpuks idagootide pealinn Ravenna (540). Aastatel 535–536 viibis idagootide delegatsioon eesotsas paavst Agapetus I-ga Konstantinoopolis. Kuigi rahulepingu sõlmimine Bütsantsiga ebaõnnestus, tagandas keiser Justinianus I paavsti nõudmisel monofüsitismi pooldava Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Anthimose (vaatamata keisrinna Theodora vastuseisule).

Aastatel 541–542 vaevles Ida-Rooma impeerium katkuepideemias, katku haigestus ka Justinianus. Konstantinoopolis suri üle 230 000 inimese katku (40–45% elanikkonnast), Antakyas ja Aleksandrias u 25% elanikkonnast ja vähemalt ligikaudu 25% elanikkonnast. Bütsantsi sõjaväed vähenesid 340 000 mehelt 150 000 meheni.

Bütsants oma suurimas ulatuses aastal 555.(Vasallid roosa tooniga)

Idagootide kuningriik oma võimsuse tipul

541. aastal sai idagootide kuningaks väejuht Totila, kelle juhtimisel alustati Itaalia alade tagasivallutamist. Totila väed vallutasid 546. aastal Rooma ja järgmise paari aasta jooksul peaaegu kogu Itaalia. Abivägedeta jäetud Belisarios ei suutnud maad kaitsta ning ta kutsuti 549. aastal tagasi Konstantinoopolisse. Siiski ei olnud Bütsants veel lüüa saanud. 551. aasta lõpus saabus Itaaliasse armeenia päritolu Bütsantsi eunuhhist väejuht Narses, kelle käsutuses oli umbes 35 000 sõjaväelast. Idagoodid purustati järgmise aasta jooksul ning vaatamata mõne üksiku idagootide linna vastupanule ning järgnenud frankide-alemannide invasioonile (kelle väed purustati 554. aastal), oli sõda Apenniini poolsaarel lõppenud. 552. aastal maabus väike Bütsantsi sõjavägi (u 2000 meest) Liberiuse juhtimisel Hispaanias. Nad vallutasid Cartagena ja teisi asulaid Hispaania lõunarannikul. Selle sõjakäiguga jõudis Bütsantsi territoriaalne ekspansioon oma haripunkti.

Ida-Rooma keisririik aastal 600

Barbarid Konstantinoopoli müüride all

Riigi idaosas toimus sõjategevus pärslaste vastu kuni aastani 561, mil sõlmiti 50 aastaks uus rahuleping. 540. aastal algas taas sõjategevus Pärsiaga Musta merest kuni Mesopotaamia ja Assüüriani. 550. aastate keskpaigaks oli Justinianus saavutanud võidu peaaegu kõikides impeeriumi sõjakolletes, millest Bütsants osa võttis, välja arvatud Balkani poolsaarel, kus slaavlased ja gepiidid sooritasid korduvaid rünnakuid riigi aladele. Aastal 559 tungisid hunnid Bütsantsi pealinnani välja ja alustasid selle piiramist. Kuna linnas kaitseväed praktiliselt puudusid, siis saadeti müüridele peaaegu kõik, kes suutsid relva kanda (kaasa arvatud palee valve ja senaatorid). Justinianus kutsus Konstantinoopoli kaitsmist juhtima vahepeal erru saadetud Belisariose, kelle abil õnnestus barbarid pealinna müüride alt minema tõrjuda. Bütsantslaste Doonau laevastiku tugevdamine sundis hunne taganema ning keisririigiga rahu sõlmima.

Avaarid

Avaari khaaniriik ja Bütsants

Aastal 557 saatsid avaarid saatkonna Konstantinoopolisse, mis tähistab nende esimest kontakti Bütsantsiga – oletatavasti Põhja-Kaukaasiast. Kulla eest lubasid nad allutada "sõnakuulmatud inimesed" bütsantslaste nimel. Nad vallutasid ja liidendasid erinevaid rändhõime. Aastaks 562 kontrollisid avaarid Doonau alamjooksu alasid ja steppe Mustast merest põhja pool. Pärast seda, kui Bütsantsi keiser Justinianus I nad ära ostis, liikusid nad loode suunas Germaaniasse. Siiski peatas frankide vastupanu avaaride laienemise selles suunas.

Otsides rikkalikke karjamaid nõudsid avaarid esialgu maad Doonau jõest lõunas tänapäeva Bulgaarias, kuid bütsantslased keeldusid. Aastal 567 sõlmisid avaarid liidu langobardidega – gepiidide vaenlastega – ja koos hävitasid nad enamuse gepiidide kuningriigist. Siis veensid avaarid langobarde kolima Põhja-Itaaliasse, see sissetung tähistas viimast germaanlaste suurkolimist Suure rahvasterändamise ajal.

Umbes 580. aastaks kehtestas avaari khaan Bajan I ülemvõimu enamuse slaavi, hunni-bulgaari ja germaani hõimude üle, kes elasid Pannoonia tasandikul. Kui Bütsants ei suutnud abiraha maksta või avaari palgasõdureid palgata, rüüstasid avaarid selle Balkani poolsaare territooriume. Menander Protektori järgi juhatas Bajan 10 000 kutriguri bulgaari armeed ja rüüstas aastal 568 Dalmaatsiat, lõigates tõhusalt ära Bütsantsi maaühenduse Põhja-Itaalia ja Lääne-Euroopaga. Aastaks 582 olid avaarid vallutanud Sirmiumi, tähtsa kindluse Pannoonias. Kui bütsantslased keeldusid suurendamast abiraha, nagu küsis Bajani poeg ja järglane Bajan II (aastast 584), jätkasid avaarid Singidunumi ja Viminaciumi vallutamisega. Nad said tagasilöögi Maurikiose Balkani-kampaania ajal 590. aastatel. 600. aastaks olid avaarid rajanud nomaadliku suurriigi, mis valitses paljude rahvaste üle ja ulatus tänapäeva Austriast läänes Musta mere – Kaspia stepini idas. Järgnenud kodusõda Bütsantsis tekitas Pärsia sissetungi ja pärast 615. aastat nautisid avaarid vabu käsi kaitsetul Balkani poolsaarel. Nad katsetasid aastal 610 sissetungi Põhja-Itaaliasse. Pidades läbirääkimisi keiser Herakleios I-ga Konstantinoopoli müüride all, käivitasid avaarid üllatusrünnaku, rüüstasid äärelinnu ja võtsid 270 000 vangi. Siiski ei suutnud nad aastal 617 linna vallutada. Maksed kullas ja kaupades jõudsid rekordsummani 200 000 solidust veidi enne 626. aastat. Aastal 626 aga nurjus Konstantinoopoli piiramine avaaride-sassaniidide ühisväega. Pärast seda kaotust avaaride prestiiž ja võim langesid.

 Pikemalt artiklis Avaari khaaniriik

Rooma õiguse kodifitseerimine 6. sajandil

529. aastal viis keisri ülesandel kümnemeheline komisjon läbi Rooma seadustiku kodifitseerimise (Corpus Juris Civilis), luues uue õigussüsteemi, mida täiendati 534. aastal. Selle alla kuulusid: õpperaamat (Institutiones), klassikaliste juristide kirjutised (Digesta seu Pandectae), keisri poolt välja antud seaduste kogu (Codex Justinianus) ja Justinianuse poolt pärast 534. aastat välja antud seadused (Novellae). Kodifitseeritud õigusi kasutati peaaegu kuni Bütsantsi eksisteerimise lõpuni.

Idapoolkera riigid u 600. aastal

Ida-Rooma kultuur 6. sajandil

6. sajandil oli traditsioonilisel kreeka-rooma kultuuril Ida-Rooma riigis veel märkimisväärne mõju, selle prominentsete esindajate hulka kuulus näiteks loodusfilosoof Johannes Philoponos. Sellele vaatamata hakkas riigis domineerima kristlik kultuur ja filosoofia. Romanos Melodose loodud hümnid tähistasid jumaliku liturgia arengut ning samal ajal ehitati Nika ülestõusu ajal hävinud basiilika asemele uut – pühale Sophiale pühitsetud Hagia Sophiat (valmis 537. aastal), mis on tänapäeval Bütsantsi arhitektuuriajaloo üks kuulsamaid mälestusmärke. Kuuendal ja seitsmendal sajandil tabasid Bütsantsi mitmed pandeemiad, mis põhjustasid paljude inimeste surma ning tekitasid riigile suurt kahju.

Langobardide sissetung Itaaliasse

Langobardide võimuala 572. aastaks

Pärast Justinianus I surma 565. aastal sai troonile (565–578) Justinus II, kes keeldus pärslastele suure iga-aastase andami maksmisest. 568. aastal tungisid germaanlastest langobardid Põhja-Itaaliasse. Kuna piirkonna kaitseks jäetud keisririigi vägede arvukus oli liiga väike, siis 6. sajandi lõpuks kaotas Bütsants ligi 2/3 Itaaliast.

 Pikemalt artiklis Langobardide kuningriik (568–774)

Sõjategevus idas ja põhjas

Justinus II järglaseks sai Tiberios II, kes püüdis vältida sõdu eri rinnetel. Ta loobus sõjategevusest Itaalias, maksis maksu avaaridele ning keskendus sõjategevusele pärslaste vastu. Kuigi Tiberiose väejuht Maurikios suutis edukalt kaitsta idapiiri, otsustasid avaarid andami saamisele vaatamata alustada sõda Bütsantsi vastu ning 582. aastal purustasid nad Balkanil asuva kindluslinna Sirmiumi; samal ajal alustasid keisririigi vastu sõjategevust Doonau ületanud slaavlased. Maurikios, kellest sai 582. aastal keiser, sekkus Sassaniidide riigi kodusõtta. Ta aitas troonile tagasi Husrav II ja naitis tolle oma tütrega. Pärslasest väimehe ja kuningaga sõlmitud rahulepingu järgi laienes Bütsants ida poole (Pärsia provintside Armeenia ja Gruusia arvelt, Thbilisini ja Sevani järveni Ibeerias) ning tühistati Bütsantsile koormaks olnud andam. Maurikios sai seejärel keskenduda sõjategevusele Balkanil, korraldas Maurikiose Balkani-kampaania 590. aastatel ning 602. aastaks tõrjuti avaarid ja slaavlased Doonau teisele kaldale tagasi. Võidu järel jättis Maurikios aga sõjaväe Doonau taha, et mitte neile maksta tasu ja sõjavägi hakkas mässama, kuulutades hiljem keisriks Phokase.

Pärast barbarite sissetungi Balkanile lõi Maurikios riigi kindlustamiseks tetrarhia ajal moodustunud asehaldurkonnad (eksarhaadid) Ravennas ja Kartaagos. Asehalduritel (eksarhidel) oli sõjaline ja tsiviilvõim.

 Pikemalt artiklis Ravenna eksarhaat, Aafrika eksarhaat

Herakleiose dünastia

Bütsants aastal 650, selleks ajaks oli riik kaotanud kõik lõunaprovintsid välja arvatud Aafrika eksarhaat

Sassaniidide riik 632. aastal

Maurikiose mõrvamise järel troonile (602–610) asunud Phokas andis Sassaniidide kuningale (590, 591–628) Husrav I le ettekäände Bütsantsilt Mesopotaamia provints tagasi vallutada. Phokas oli ebapopulaarne valitseja ning Bütsantsi allikad kirjeldavad teda kui türanni. Teda üritati troonilt kukutada mitme senati initsiatiivil toimunud vandenõu abil, kuid lõpuks tegi seda 610. aastal Herakleios I, kes purjetas oma vägedega kohale Põhja-Aafrika provintsi pealinnast Kartaagost. ning valitses keisririiki järgmised aastakümned (610–641).

Sassaniidid

Bütsantsi ja Sassaniidide alad 616. aastal

 Pikemalt artiklis Bütsantsi-Sassaniidide sõjad, Rooma-Pärsia sõjad

Samal ajal saatis Sassaniidide riiki pidev edu lahinguväljadel. Nad tungisid sügavale Väike-Aasiasse ja vallutasid Bütsantsilt nii Damaskuse (613) kui ka Jeruusalemma (614). Viimase vallutamist iseloomustas äärmuslik julmus: linnas tapeti 57 000 – 66 500 inimest ja lisaks viidi orjusse ligi 35 000 (nende seas ka patriarh). Paljud kirikud põletati maha ja reliikviad viidi Ktesiphoni. Eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile kujunes rikka Egiptuse provintsi kaotamine (618–621), mis oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks.

Herakleios I valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal Nineveh lähedal ning see lõppes Sassaniididele vägedele täieliku lüüasaamisega.

Herakleios I valitsusperioodil (610–641) loodi uued riigi haldusüksused – teemad. Riigi Väike-Aasia piirkond jagati sõjaväeringkondadeks (teemadeks), mida juhtisid otse keisririigi administratsioonile alluvad strateegid, kellel oli nii sõjaline kui ka tsiviilvõim. Sõdurite maale asustamisega oli võimalik moodustada sõjaväekohuslastest maakaitsevägi (stratioodid). Uusasunikud said endale päritava maavalduse, mille abil pidid nad endale nii elatist teenima kui ka sõjavarustuse hankima.

Kuna Bütsants oli kaotanud oma kaugemad territooriumid Balkanil, kasvas riigis oluliselt kreekakeelsete elanike osakaal, mistõttu sai ametlikuks riigikeeleks ladina keele asemel kreeka keel. Samuti otsustas Herakleios loobuda tiitlitest "imperaator" ja "augustus" ning võttis kasutusele sõna "basileus". Illüüria kaotamise järel 6. sajandil, tõstis Bütsantsi rahvastikus ja eriti sõjaväes armeenlaste osakaalu. Maurikiose valitsemise ajal alanud armeenia palgasõdurite ja väejuhtide tähtsus kestis Bütsantsi ajaloos 6.–11. sajandini.

Enamiku sõdurite üleviimine Balkanilt idapiirile (et võidelda pärslaste ja hiljem araablastega) nõrgestas põhjapiire, mida kasutasid ära slaavlased. Järkjärgulise sissetungi käigus muutusid suuremad linnad sarnaselt Väike-Aasia linnadega väiksemateks kindlustatud asulateks.

Herakleiose valitsusajal, pärast avaaride löömist, lubati Balkanile Dalmaatsiasse asuda serblastel ja horvaatlastel. Umbes 625. aastal saabusid Horvaatia aladele slaavi hõimud praegustelt Poola aladelt. Horvaadi hõimud liikusid Horvaatia aladele ja hõivasid endised Rooma provintsid: Dalmaatsia ja Pannoonia põhjas. Serblased liikusid Kagu-Serbia aladele ja laiendasid oma mõjualasid läände ja lõunasse.

Pärast 615. aastat nautisid avaarid vabu käsi kaitsetul Balkani poolsaarel, nad katsetasid aastal 610 sissetungi Põhja-Itaaliasse. Pidades läbirääkimisi keiser Herakleios I-ga Konstantinoopoli müüride all, käivitasid avaarid üllatusrünnaku, rüüstasid äärelinnu ja võtsid 270 000 vangi. Siiski ei suutnud nad aastal 617 linna vallutada. Maksed kullas ja kaupades jõudsid rekordsummani 200 000 solidust veidi enne 626. aastat. Aastal 626 nurjus Konstantinoopoli piiramine avaaride-sassaniidide ühisväega. Pärast seda kaotust avaaride prestiiž ja võim vähenesid.

Bütsantsi ja Sassaniidide alad 626. aastal

Bütsantsi-Araabia sõjad

 Pikemalt artiklis Bütsantsi-Araabia sõjad, Kalifaat

Araablaste kalifaadi laienemine:

██ Muḩammad (622–632)

██ Neli esimest kaliifi (Rashidun, 632–661)

██ Umaijaadid (661–750)

Saavutatud võit osutus Bütsantsi jaoks Pyrrhose võiduks, sest sõda kurnas välja mõlemad osapooled ning Lähis-Idas hakkas domineerima uus sõjaline jõud – ühendatud araabia hõimud. Alanud sõjas (634) sai Bütsants korduvalt araablaste Rashiduni kalifaadi käest lüüa ning pärast 636. aastal Yarmūki lahingut kaotas mõne aastaga Süüria ja Palestiina alad ning araablased jõudsid välja Vahemere äärde. Rashiduni kalifaadi väed vallutasid Egiptuse (639–641). Keiser Constans II valitsusajal (641–668), langes 642. aastal Aleksandria ja Kürenaika ning Tripoli (643). Aastal 646 oli nende käes lõplikult Egiptus ning tungisid Kaukaasiasse, samuti langes nende kätte Rhodos ja 649. aastal Küprose saar.

637. aastal purustati Kadisija lahingus Sassaniidide riik ja 637. aastal vallutasid araablased Sa'ad ibn Abi Waqqasi juhtimisel Pärsia senise pealinna Ktesiphoni. Esimese Umaijaadide dünastiast kaliifi ‘Uthmān ibn ‘Affān (644–656) ajal vallutasid araablased lõplikult Pärsia, enamiku Põhja-Aafrikast ning ründasid Aafrika eksarhaati. Aastatel 663–668 oli Siracusa keiser Constans II residents

Kreeka tuld kasutas Bütsantsi laevastik esimest korda Bütsantsi-Araabia sõdade ajal

Vaatamata Lähis-Ida ja Levanti kaotamisele, jäi Väike-Aasia jäi Konstantinoopoli kontrolli alla, ometi oli Lähis-Ida alade kaotus impeeriumile poliitiliseks, majanduslikuks ja sõjaliseks löögiks. Kaotati aga Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku alad: Palestiina kuulus Jeruusalemma patriarhaadi alla, Süüria Antiookia patriarhaadi alla ning Egiptuse üle valitses Aleksandria patriarhaat.

Seejärel sagenesid muslimite rünnakud Väike-Aasiasse ning aastatel 674–678 piiras kalifaadi sõjavägi Konstantinoopolit. Araablaste laevastik suudeti lõpuks pealinna alt minema tõrjuda tänu kreeka tule leiutamisele. Seejärel sõlmis Bütsants Umaijaadide kalifaadiga 30-aastase rahu, kuid sellele vaatamata jätkusid araablaste pidevad reidid Anatooliasse. See kiirendas klassikalise linnakultuuri hääbumist, sest paljude linnade elanikud kindlustasid end palju väiksemal territooriumil vanalinnade müüride vahel või lahkusid lähimasse kindlusse. Konstantinoopolis langes samal ajal elanike arv drastiliselt – 500 000 asemel jäi linna elama 40 000 – 70 000 inimest. Elanikkonna hääbumisele aitas kaasa riigi rikkaima teraviljakasvatuspiirkonna (Egiptuse) vallutamine algselt pärslaste, hiljem araablaste poolt, mistõttu lõpetati pealinnas alates 618. aastast tasuta teravilja jagamine.

Kasaaride alad aastatel u 650-850

670. aastatel olid bulgarid sunnitud kasaaride eest pagema üle Doonau lõuna poole. 680. aastal uusi asundusi laiali saatma saabunud Bütsantsi väed said bulgaritelt lüüa. Järgmisel aastal sõlmis keiser Konstantinos IV bulgaritega rahu, mille järgi tunnustas Bütsants esimese Bulgaaria riigi sõltumatust. Aastatel 687–688 võttis Herakleiose dünastia viimane keiser Justinianus II ette sõjakäigu slaavlaste ja bulgaarlaste vastu. Sõjaretke saatis edu, kuid ainuüksi fakt, et bütsantslased pidid edasipääsu eest võitlema läbi Traakia ja Makedoonia, näitab keisririigi mõjuvõimu olulist vähenemist Balkani poolsaarel.

Justinianus II püüdis linnaaristokraate murda raskete maksude ja kõrvaliste isikute määramisega administratiivsüsteemi tähtsamatele kohtadele. Ta kukutati võimult 695. aastal, misjärel varjas Justinianus II end alguses kasaaride, hiljem bulgaarlaste juures. Aastal 705 pöördus Justinianus koos bulgaarlaste abiväega tagasi Konstantinoopolisse, haaras uuesti võimuohjad enda kätte ning alustas arvete klaarimist sisevaenlastega. Herakleiose dünastia viimane esindaja kukutati linnaaristokraatide abil lõplikult võimult 711. aastal.

Isauria dünastia

Idapoolkera riigid u 700. aastal

717. aastal võimule (717–802) tulnud esimene Isauria dünastia (ka Süüria dünastia) esindaja keiser (717–741) Leon III suutis edukalt kaitsta Bütsantsi-Araabia sõdades araablaste piiramisrõngas olevat Konstantinoopolit (717–718). Samuti tegeles ta Väike-Aasia teemade reorganiseerimise ja tugevdamisega. Tema järeltulija (741–775) Konstantinos V saavutas Süürias araablastega võideldes rea märkimisväärseid võite ja nõrgestas oluliselt Bulgaaria tsaaririiki. Sellel ajal lähenes Bütsants ka liitlassuhteid luues Kasaari kaganaadiga. Bütsantsi keisrid naitusid väga harva võõramaalastega, kahel korral aga Bütsantsi troonipärija või valitsev keiser/basileus võttis naise Kasaari kagaani perekonnast. 733. aastal abiellus Bütsantsi valitseja Konstantinos V kasaari printsessi Tzitzakiga, ristinimega Irene. Konstantinose ja Irene poeg Leon IV Kasaar oli Bütsantsi keiser aastatel 775–780. Leon IV surma järel 780. aastal sai valitsejannaks, algselt alaealise poja Konstantinos VI regendina keisrinna (797–802) Irene. Rooma paavst Leo III, tunnistamata valitsejannat, tunnistas Frangi kuninga Karl Suure roomlaste kuningaks.

 Pikemalt artiklis Kasaari kaganaat

Bütsantsi alad Väike-Aasias, 740

Bütsantsi ja kalifaadi piirialad ning Suur-Armeenia ja Ibeeria kuningriik Araabia kalifaadis

7. sajandi lõpul Põhja-Aafrika vallutamise käigus oli Umaijaadide poolt vallutatud sadamalinn Kartaago, mis võimaldas araablastel ehitada laevu ja püsiva baasi, kust teha rohkem pikemaid rünnakuid. Umbes 700. aasta paiku vallutasid araablased Pantelleria saare ja ainult vastuolud araablaste seas hoidsid ära järgnema pidanud sissetungi Sitsiiliasse. Selle asemel sõlmiti bütsantslastega kaubanduslepped ja araabia kaupmehed said loa kaubelda Sitsiilia sadamates, kuid oslemilaevastike rünnakud jätkusid. 740. aastal vallutasid moslemid edukalt Sürakuusa, olles valmis vallutama kogu saart, sunniti nad berberite mässu tõttu siiski Tuneesiasse naasma. Teine rünnak aastal 752 oli suunatud ainult sama linna rüüstamisele.

Bütsantsi alad Väike-Aasias, 780

 Pikemalt artiklis Esimene Bulgaaria tsaaririik#Territoriaalne laienemine

Ikonoklastid

Keisrinna (797–802) Irene

Isauria dünastia valitsemisajal sai alguse nn pilditüli, kui pühapiltidesse vaenulikult suhtuvate ikonoklastide mõjutusel keelas Leon III pühapiltide ja ikoonide kummardamise. Ikonoduulid (ikoonide pooldajad) polnud otsusega rahul ning see viis üleriigiliste rahutuste tekkimiseni. Keisrinna (797–802) Irene regentvalitsusajal, 787. aastal tuli Nikaias kokku 7. oikumeeniline kirikukogu, mis taastas piltide austamise.

Pilditüli vallandas uuesti 813. aastal. kui sõjaväe toel võimule tuli keiser Leon V. Pildiaustajate tagakiusamine jõudis kõrgpunkti keiser Theophilose (829–842) ajal. Theophilose surma järel, asus Theodora oma alaealise poja keiser (842–867) Michael III asemel valitsema (842–847). Ikoonide austamise keeluaeg kestis riigis kuni aastani 843, mil Konstantinoopolis kogunenud kirikukogu taastas keisrinna Theodora II ja uue patriarhi toetusel ikoonide ja pühapiltide austamise. Radikaalne pööre viis järjekordsete massirahutusteni, mille käigus tapeti tuhandeid inimesi.

Nikephorose dünastia

Suurkhaan Krumi (803–814) ajal laienes Bulgaaria lõunasse ja loodesse, hõivates maad Doonau keskjooksu ja Moldova vahel, kogu tänapäeva Rumeenia territooriumi, Sofia aastal 809 ja Adrianoopoli (nüüd Edirne) aastal 813, ohustades Konstantinoopolit ennast. 804. ja 806. aasta vahel kõrvaldasid Bulgaaria armeed põhjalikult Avaari khaaniriigi ja piir Frangi riigiga loodi piki Doonau keskjooksu. Aastal 811 võideti suurt Bütsantsi armeed otsustavalt Varbitsa mäekuru lahingus. Bütsantsi keiser Nikephoros I tapeti koos suurema osa tema vägedega ja tema kolpa kasutati jooginõuna. Keiser (811–813) Michael I alustas 812. aastal läbirääkimisi frankidega, tunnistas Karl Suurt keisrina ja saavutas selle tulemusel Veneetsia tagastamise Bütsantsi võimu alla. Samal ajal jätkus Nikephorose ajal alanud kaotusterohke sõda Bütsantsi ja Bulgaaria khaani Krumi vahel, sest Michael ei nõustunud Krumi pakutud rahutingimustega. Nii loovutati tema valitsusajal bulgaarlastele Mesembria ja pärast juunis 813 kaotatud Versinikia lahingut hakkas usaldus keisri vastu riigis kiiresti kahanema. Kartes kukutamist, loobus Michael troonist kindral Leon Armeenlase kasuks, kes tõusis troonile Leon V nime all. 813. aastal piiras bulgaarlaste sõjavägi, kelle juhiks oli kuningas Krum, edutult Konstantinoopolit. Krumi järeltulija khaan Omurtagiga (814–831) õnnestus Leon V-l (ka Leon Armeenlane) sõlmida rahuleping 30 aasta peale.

820ndate alguses Thomas Slaavlase juhitud ülestõusu ajal kasutasid araablased ära riigi nõrkust ja vallutasid Kreeta. Aastal 829 sai Bütsantsi laevastik Aghlabiidide Aafrika emiraadi araablaste käest hävitavalt lüüa Itaalia ranniku lähedal. Mõne järgmise aasta jooksul langesid Sitsiilia saare suuremad linnad Messina ja Palermo ning moodustati moslemite Sitsiilia emiraat. Bütsantsile jäi vaid väike ala Sitsiilia kagurannikul.

Bulgaaria khaan Presiani (836–852) ajal võtsid bulgaarlased suurema osa Makedooniast ning riigi piirid jõudsid Aadria ja Egeuse mereni.

Amori dünastia

837.–838. aasta kampaania Bütsantsi-Araabia sõdades

9. sajandi keskel olid Bütsantsi idaalad pidevate araablaste Melitene emiraadi, Tarsuse emiraadi ja Qaliqala (Theodosiopolis, tänapäeva Erzurum) emiraadi rünnakute all. 838. aastal said Bütsantsi väed kaotuse osaliseks kaliif Al-Mu'tasimi vastusõjakäigus ja Bütsantsi valitseva Amori dünastia Früügia Amoriumi linna piiramisel, vallutamisel ja hävitamisel Väike-Aasias.

Sõjaõnn pöördus 863. aastal, mil keisririigi vägedel õnnestus Michael III juhtimisel lüüa araablasi Anatoolia põhjaosas (Paflagoonias) toimunud Lalakaoni lahingus.

863. aastal tungisid Melitene emiiri Umari ning Abbassiidide Bagdadi kalifaadi Tarsuse valitseja Ja'far ibn Dinar al-Khayyati väed taas Anatooliasse ning rüüstasid Kapadookia. Araablaste väed Melitene emiiri Umari juhtimisel jätkasid sõjaretke põhjasuunas ning vallutasid, rüüstasid ja hävitasid Musta mere rannikul Amisose linna. Araablaste ja Bütsantsi vägede vahel toimunud Lalakaoni lahingus, araablaste väed aga hävitati. Võidule järgnenud sõjaretkel Armeenia aladele, vallutati alad ja Armeenia alad lülitati taas Bütsantsi valdustesse. Järgnevalt hõivasid Bütsantsi väed ka lahingus hukkunud Melitene emiiri sõjaväe kaitseta jäänud Melitene emiraadi ning saavutasid kontrolli Lõuna-Kaukaasia ja Ida-Anatoolia üle.

 Pikemalt artiklis Kalifaat, Itaalia katepanikion, Ravenna eksarhaat, Sitsiilia emiraat

Aastal 864 tungisid bütsantslased Michael III juhtimisel Bulgaariasse kahtlusega, et khaan Boris I on kristlust valmis vastu võtma vastavalt lääne riitusele. Kuuldes sissetungist, alustas Boris I rahuläbirääkimisi. Bütsantslased tagastasid mõned maad Makedoonias ja nende ainus nõue oli, et ta nõustuks kristlusega Konstantinoopolist, mitte Roomast. Khaan Boris I nõustus selle tingimusega ja ta ristiti septembris 865, saades oma ristiisa, Bütsantsi keisri Michaeli nime, ja olles sealtpeale Boris-Mihail. Paganlik tiitel "khaan" kaotati ja selle asemel saadi tiitel "knjas". Aastal 870 tunnistas Konstantinoopoli IV kirikukogu Bulgaaria kiriku autonoomseks õigeusu kirikuks Konstantinoopoli patriarhi kõrgeima juhtimise all. See oli esimene ametlikult tunnistatud kirik Rooma ja Konstantinoopoli kirikute kõrval.

Makedoonia dünastia

Bütsants aastal 867

Basileios I trooniletulek 867. aastal tähistas Makedoonia dünastia valitsemise algust (867–1025), mille võimuperiood kestis kaks ja pool sajandit. Dünastia esindajate seas olid üsna võimekad keisrid, kes suutsid riigi vahepealsest mõõnast välja tuua. Pidevad kaitselahingud asendusid mitmel rindel vastupealetungiga, millega impeerium suutis mõned kaotatud territooriumid tagasi vallutada.

Näide Makedoonia dünastia ajastu kunstist

Sõjalist ja poliitilist edu saatis kultuuriline õitseaeg näiteks filosoofias ja kunstis. Seetõttu on mõned ajaloolased kirjeldanud Makedoonia dünastia võimuperioodi kui keisririigi kuldset ajastut. Kuigi riigi territoorium ei saavutanud samu mõõtmeid, nagu Justinianus I ajal, olid järelejäänud alad geograafiliselt vähem laialivalgunud ja rohkem poliitiliselt, kultuuriliselt ning majanduslikult integreerunud.

Bütsantsi-Araabia sõjad

 Pikemalt artiklis Bütsantsi-Araabia sõjad

Euraasia alad 9. sajand

Bütsantsi, Sassaniidide ja Kalifaadi alad 945. aastal

Keiser (867–886) Basileios I esimestel valitsemisaastatel suutis Bütsants edukalt tagasi tõrjuda araablaste rünnakuid Dalmaatsia rannikualadele ning keisririik saavutas taas kontrolli selles piirkonnas. See võimaldas Ida-Rooma riigi misjonäridel rännata sisemaale, kus nad pöörasid serblased ja tänapäeva Hertsegoviina ja Montenegro aladel elavad rahvad õigeusku. Samas lõppes Malta tagasivallutamise üritus fiaskoga, sest kohalikud elanikud mõrvasid koos araablastega Bütsantsi garnisoni sõdurid. Lõuna-Itaalias suutsid bütsantslased oma valdused ühendada ning 873. aastaks hõivati taas Bari. ning moodustati Itaalia katepanikion. Suurem osa Itaalia lõunaosast jäi Bütsantsi kontrolli alla ligemale 200 järgmiseks aastaks. Oluliselt tähtsamal idapiiril kindlustas riik kaitserajatisi ning asus seejärel kaotatud alasid tagasi vallutama. Abbassiidide kalifaadi vastane sõjategevus algas Samosata tagasivallutamisega.

Bütsantsi Egeuse merd ümbritsevad Kreeka ja Väike-Aasia teemad, 9. sajandil

Abbassiidide kalifaadi Aleppo ja Mosuli emiraadi piirialad Bütsantsi ja Bagratiidide Armeenia riigiga, 955. aastal

Leon VI valitsemisperioodil (886–912) jätkusid bütsantslaste rünnakud nõrgenenud Abbassiidide kalifaadi vastu, kuid samal ajal kaotati Egiptuse araablastele Sitsiilia (902) ja Thessaloníki (904), mis oli sel perioodil riigi suuruselt teiseks linnaks. Merel saadud kaotuste tõttu tugevdas keisririik oma laevastikku, mille abil hõivati 7. sajandil kaotatud Küprose saar ning rünnati Vahemere idakaldal asuvat Latakia linna (Süürias). Sellele vaatamata ei suutnud Bütsants araablasi otsustavalt võita, kes lõid tagasi keisririigi katse 911. aastal Kreeta taasvallutada.

Tsaar Simeon I (Simeon Suure) ajal (893–927), kes sai hariduse Konstantinoopolis, muutus Bulgaaria taas tõsiseks ohuks Bütsantsile ja jõudis oma suurima territoriaalse ulatuseni. Simeon I lootis võtta Konstantinoopoli ja võitles oma pikal valitsusajal reas sõdades bütsantslastega. Bulgaaria piir ulatus tema valitsusaja lõpul Atika põhjapiirini lõunas. Simeon I kutsus ennast "bulgaarlaste tsaariks ja kreeklaste isevalitsejaks", seda tiitlit tunnistas paavst, kuid mitte Bütsantsi keiser ega õigeusu kiriku oikumeeniline patriarh. Bütsantsi keiser tunnistas ta "bulgaarlaste tsaariks" ja patriarh tegi seda alles tema valitsusaja lõpul. Bulgaaria sõjaka valitseja Simeon I surm 927. aastal soosis Bütsantsi positsioone Balkanil ja võimaldas pühenduda võitlusele araablastega. Melitene (tänapäeval Malatya) suudeti vallutada aastal 934, Edessa alistus 944. Viimast sündmust peeti eriti tähtsaks, sest Edessast saadi kätte Jeesust kujutav pühapilt Mandylion.

Sõjaväelastest keisrid Nikephoros II (võimul 963–969) ja Johannes I (969–976) laiendasid riigipiire Süüriasse ja alistasid Kirde-Iraagi emiirid. Aleppo ja Kreeta langesid bütsantslaste valdusse vastavalt aastatel 962 ja 963. Araablaste väljaajamine Kreetalt lõpetas nende reidid Egeuse merel, aidates kaasa Kreeka sisemaa uuele õitsengule. 964. aastas liikusid Bütsantsi väed Kiliikiasse ja Ülem-Mesopotaamiasse ning vallutati moslemitelt Tarsuse linn Küpros hõivati aastal 965 ning Nikephorose võimuperiood kulmineerus Aleppo Hamdaniidide Antiookia, Antiookia patriarhiaadi keskuse taasvallutamisega 969. aastal, viimane inkorporeeriti keisririiki provintsina. Nikephorose järglasel (969–976) Johannes Tzimiskesel õnnestus tagasi vallutada Damaskus, Beirut, Akko, Şaydā, Kaisarea ja Teverya. Jeruusalemm koos araablaste põhiliste võimukeskustega Iraagis ja Egiptuses jäid vallutamata.

Basileios II (võimul 976–1025)

Keiser (963–1025) Basileios II valitsusaja esimesel perioodil 976–989 nõrgestas riiki väejuhtide Bardas Sklerose ja Bardas Phokase vaheline kodusõda aga teisel perioodil üritas Basileios II (hüüdnimega Bulgaarlastetapja) pärast edukat sõda bulgaarlaste vastu saratseenidelt Sitsiiliat tagasi vallutada (sõjaretke algus 1025), kuid suri enne ekspeditsiooni lõpliku eesmärgi saavutamist. Sellele vaatamata ulatus Ida-Rooma riik pärast Basileios II valitsemisaega Messina väinast kuni Eufratini ja Doonaust kuni Süüriani.

Sõjad bulgaarlastega

Bulgaaria Boris I (852–889) valitsusajal

 Pikemalt artiklis Esimene Bulgaaria tsaaririik, (681–1018)

Traditsiooniline vastasseis Rooma Püha Tooliga kestis kogu Makedoonia dünastia valitsemisperioodi ja sai hoogu juurde küsimusest, kelle usulise ülemvõimu alla hakkab kuuluma värskelt ristitud Bulgaaria. Pärast 80 aasta pikkust rahuaega ründasid bulgaarlased 894. aastal eesotsas Simeon I-ga (893–927) Bütsantsi. Alguses nad edu ei saavutanud, sest Bütsants tegutses edukalt oma laevastiku toel Bulgaaria Musta mere-poolses tagalas ja kutsus appi madjarid. Simeon I võitis siiski bütsantslasi ja nende liitlasi ungarlasi "Kaubandussõjas", nimetati nii, kuna sõja ettekäändeks oli Bulgaaria turu viimine Konstantinoopolist Thessalonikisse (Solun). Otsustavas Bulgarofigoni lahingus, mis asub tänapäeva Babaeski (Türgi Euroopa osa) lähistel löödi Bütsantsi armeed ja sõda lõppes Bulgaariale soodsalt ja bütsantslased nõustusid iga-aastase lunamaksuga., kuigi Simeon I rikkus sageli rahu. Aastal 904 vallutas ta Soluni, mida olid just rüüstanud araablased, ja andis selle bütsantslastele tagasi alles pärast seda, kui Bulgaaria sai kõik slaavlastega asustatud alad Makedoonias ja 20 kindlust Albaanias, sealhulgas tähtis Dratši linn.

Bütsantsi keiser Leon VI suri aastal 912 ning peagi sai alguse uus vaenutegevus bütsantslaste ja bulgaarlaste vahel. Simeon I kogus suure väe, millega mindi Konstantinoopoli peale. Kuigi pealinn oli oma võimsate müüride tõttu hästi kaitstud, tekkis Bütsantsi võimuladvikus segadus, mille tagajärjel krooniti Simeon "bulgaarlaste keisriks". Järgnenud Bütsantsi riigipöörde käigus kõrvaldati võimult Simeoni krooninud patriarh, mis andis talle ajendi uuesti sõjategevust alustada. Traakiasse tungides hõivasid bulgaarlased Adrianoopoli. Keisririik pidi nüüd kahe tugeva vastasega võitlema kahel rindel, kusjuures bulgaarlased ohustasid otseselt riigi pealinna.

Balkani poliitiline kaart u 950. aastal

Pärast rahutusi Bütsantsis pärast keiser Alexandrose surma aastal 913 tungis Simeon I Bütsantsi Traakiasse, kuid teda veendi peatuma vastutasuks tema tsaaritiitli ametlikult tunnistamisele ja tema tütre abielule lapskeiser Konstantinos VII-ga. Simeon I pidi saama keisri regendiks ja ajutiselt Bütsantsi valitsema. Kuid pärast vandenõu Bütsantsi õukonnas lükkas Konstantinos VII ema, keisrinna Zoe tagasi abielu ja Simeoni tiitli ning mõlemad pooled valmistusid otsustavaks lahinguks.

Aastal 917 murdis Simeon I iga keisririigi katse moodustada liit ungarlaste, petšeneegide ja serblastega ning bütsantslased pidid võitlema üksi. 917. aasta 20. augustil põrkusid kaks armeed Achelouse lahingus, ühes suurimas keskaegses lahingus. Bütsantslased said enneolematu kaotuse osaliseks, jättes lahinguväljale 70 000 tapetut ja jälitavad Bulgaaria väed võitsid ülejäänud vaenlase armeed Katasyrtai lahingus. Konstantinoopoli päästis serblaste rünnak bulgaarlastele läänest; serblased said põhjalikult lüüa, kuid nende rünnak võimaldas Bütsantsi admiralil ja hilisemal keisril Romanos Lakepanosel valmistuda linna kaitseks. Järgmisel aastal alustasid bulgaarlased Põhja-Kreeka rüüstamist. Adrianoopol vallutati uuesti 923. aastal ning Konstantinoopolit piirati veel korra 924. aastal. Olukord muutus kardinaalselt Simeon I äkilise surma järel – Bulgaaria riik nõrgenes oluliselt ning sai Bütsantsi protektoraadiks. Keisririigil avanes võimalus kontsentreeruda idarindele võitlusse araablastega. Aastal 968 tungisid Kiievi-Vene väed eesotsas Svjatoslav I-ga Bulgaaria aladele, kuid kolm aastat hiljem alistas Johannes I Tzimiskes Svjatoslav I väed ja liitis Ida-Bulgaaria alad uuesti keisririigiga.

Bulgaarlaste vastupanu ägenes aastatel 976–1016, ent Basileios II võttis nende alistamise oma valitsusaja (976–1025) peamiseks eesmärgiks. Siiski saatis teda alguses ebaedu – 986. aasta lahingus Traianuse läbipääsu juures sai Basileios II bulgaarlastelt lüüa. Mõnel järgmisel aastal oli Basileios II hõivatud ülestõusude mahasurumisega Anatoolias, mistõttu õnnestus bulgaarlastel oma Balkani poolsaare valduseid Bütsantsi arvelt suurendada. Sõda kestis osapoolte vahel peaaegu 20 aastat, kuni edu hakkas saatma Bütsantsi, kes saavutas olulised lahinguvõidud aastatel 997 ja 1004. Edasistel aastatel nõrgenes bulgaarlaste sõjaline jõud järk-järgult ning sellele aitasid kaasa iga-aastased bütsantslaste sõjaretked, mil Basileios II väed vallutasid ühe kindluse teise järel.

Viimaks hävitati bulgaarlaste põhijõud 1014. aastal Struma piirkonnas toimunud lahingus. Kroonikate järgi torgati vangilangenud sõduritel (100-st 99-l) mõlemad silmad peast. Ülejäänutel üks silm, et nad näeksid pimestatud kaaslasi koju juhatada. Bulgaaria sõjakäikudel ülesnäidatud julmuste tõttu sai Basileios II hüüdnimeks Bulgaarlastetapja. Aastaks 1018 langesid viimased bulgaarlaste kindlused ning riigist sai umbes kaheks sajandiks Bütsantsi provints. Selle võiduga purustas Bütsants bulgaarlaste esimese rahvusriigi ning keisririigi piirid laienesid taas Doonauni, mida hoiti viimati Herakleios I valitsusperioodil.

Suhted Kiievi-Venega

Russid Konstantinoopoli müüride all (860)

Bütsantsil olid ajavahemikul 850–1100 Musta mere põhjakallasteni laienenud Kiievi-Venega vastuolulised suhted. Omavahelised suhted mõjutasid oluliselt idaslaavlaste edasist ajalugu, sest Bütsantsist sai Kiievi peamine kaubandus- (viikingite kaubatee "varjaagide juurest kreeklaste juurde") ja kultuuripartner. Russid korraldasid esimese ebaõnnestunud rüüsteretke ja rünnaku laevastikuga Konstantinoopolile 860. aasta suvel (vaid eeslinnad rüüstati), kui keiser Michael III oli lahkunud pealinnast sõtta araablaste vastu. Aastal 907 pidi Bütsants kasutama russide tõrjumiseks Konstantinoopolis, diplomaatia abi ning suurvürst Olegi sõjakäigu tulemusel sõlmiti russidele kasulikud majanduslikud suhted Bütsantsiga. 941. aastal suudeti Bosporuse väina ilmunud Kiievi-Vene sõjalaevad, Kiievi suurvürst Igori juhtimisel kreeka tule abil põlema panna. Kõige tõsisem konflikt kestis aastatel 968–971 Bulgaaria territooriumi pärast peetud sõdade ajal. 968. aastal tungisid Kiievi-Vene väed, Bütsantsi liitlasena eesotsas Svjatoslav I-ga Bulgaaria aladele, mille ta vallutas ja soovis allutada oma võimule. Kolm aastat hiljem alistas Johannes I Tzimiskes Svjatoslav I väed ning tagasiteel tapeti Svjatoslav petšeneegide poolt.

Basileios II ei hakanud russide sõjalist võimu alahindama ja kasutas poliitiliste eesmärkide saavutamiseks oma eelkäijate taktikat – rahva ristimist õigeusku. Kiievi-Vene ja Bütsantsi suhted paranesid oluliselt suurvürst Vladimiri ja Basileios II õe Anna abiellumisel 988. aastal ning russide ristiusku pööramisega. Keisririigi preestreid, arhitekte ja kunstnikke kutsuti Kiievi Venemaa kirikute ja katedraalide ehitamisele, kus nad suurendasid veelgi Bütsantsi kultuurilist mõju. Samal ajal teenisid paljud Kiievi russid Ida-Rooma riigi sõjaväes palgasõduritena, neist kuulsamad kuulusid varjaagide 6000-mehelisse sõjasalka. Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh nimetas järgnevalt Kiievi ja kogu Venemaa metropoliiti, Kiievi metropoolias.

Kiievi-Vene, petšeneegide ja Bütsantsi alad, ca 1030. aastal

Isegi pärast Kiievi-Vene ristiusku pööramist ei jäänud riikidevahelised suhted alati positiivseks. Samuti toimusid aeg-ajalt russide reidid Bütsantsi Musta mere äärsete linnade ja isegi Konstantinoopoli vastu. Kuigi rünnakud tõrjuti enamjaolt tagasi, olid paljude konflikte järel sõlmitud rahulepingud Kiievi-Venele soodsad. Näiteks 1043. aastal toimunud sõda, mille ajal paistis välja Kiievi vürsti ambitsioon saavutada Bütsantsiga võrdne mõjuvõim.

10. sajandil võitlesid Kiievi-Vene ja Kasaari kaganaadiga petšeneegid, pärast Kasaari kaganaadi purustamist aga Svjatoslav I vägede poolt 965. aastal saavutasid petšeneegid võimu Volgast lääne pool asuvate stepialade üle. 1036. aastal said petšeneegid Jaroslav Targa Kiievi-Vene vägedelt lüüa. 11. sajandi keskpaiku liikusid nad kumaanide survel lääne poole Doonau äärde.

Makedoonia dünastia haripunkt

Leon VI valitsemisperioodil (886–912) kodifitseeriti kõik Bütsantsi seadused kreeka keelde. See 60-köiteline seaduste kogu oli riigi järgmise perioodi õigussüsteemi vundamendiks, mida uuritakse veel tänapäevalgi. Leon reformis veel riigi haldusjaotust, muutis teemade piire, tõmbas koomale privileegide ja auastmete jagamist ning reguleeris gildide tegutsemist. Leon IV reformid vähendasid riigi killustatust ja koondasid keskvõimu rohkem Konstantinoopolisse. Militaarset edu saatis ka varjupool – provintsiaadlikud suurendasid mõjuvõimu ja rikastusid kohalike talupoegade arvelt, kes langesid põhiolemuselt feodaalorjusse.

Keisririik aastal 1025

Bütsantsi ja naaberriikide alad 1025

Basileios II surma järel (1025) ulatus Bütsants idas Kiliikia Armeenia kuningriigini ja läänes kuni Calabriani Lõuna-Itaalias. Makedoonia dünastia valitsemisperiood oli riigi jaoks üsna edukas. Täielikult alistati Bulgaaria, osaliselt Gruusia ja Armeenia. Samuti suudeti araablastelt tagasi vallutada Kreeta, Küpros ning strateegiliselt kui ka kristliku maailma jaoks ideoloogiliselt oluline linn Antiookia. Need hõivamised polnud ajutised ja taktikalised, vaid jätkusuutlikud.

18. sajandi seinamaalil on Pühad Kyrillos ja Methodios

Makedoonia dünastia võimuperiood kujunes riigi pealinna õitsenguajaks. Konstantinoopol kasvas Euroopa suurimaks ja rikkaimaks linnaks, mille elanike koguarv küündis 9. ja 10. sajandil umbes 400 tuhandeni. Sellel perioodil teenisid riiki kompetentsed aristokraadid, kes kogusid makse ning tegelesid aktiivselt sise- ja välispoliitikaga. Keisririik teenis hästi kaubavahetuselt Lääne- ja Kesk-Euroopaga, müües peamiselt metallitooteid ja siidi.

Makedoonia dünastiat saatis edu ka religiooni levitamisel. Bulgaarlaste, serblaste ja russide pööramine õigeusku muutis oluliselt Euroopa religioosset kaarti ja mõjutab seda tänapäevani. Pühad Kyrillos ja Methodios, kaks kreeklasest venda Thessaloníkist, andsid suure panuse slaavlaste ristimisel ja glagoolitsa (kirillitsa eelkäija) loomise protsessis. 1054. aastal kulmineerus Ida ja Lääne traditsioonide erinevus otsustava kriisiga, mida tänapäeval tuntakse suure kirikulõhe (e skisma) nime all. Kuigi ametlikult eraldusid kirikud üksteisest 16. juulil 1054, oli lõhe järk-järgult suurenenud viimaste sajandite jooksul.

Kriis ja killustumine

Makedoonia dünastiale järgnes raske periood, mida põhjustas teemade nõrgenemine ja sõjaväe unarusse jätmine. Dünastia viimased valitsejad, Bütsantsi keisrid Nikephoros II Phokas (võimul 963–969), Johannes I Tzimiskes (969–976) ja Basileios II (976–1025) muutsid peamiselt kaitsele orienteerunud kodanikest värvatud sõjaväe professionaalseks ja pealetungidele orienteerunud armeeks, kus omasid suurt osakaalu palgasõdurid. Palgasõdurite ülalpidamine oli aga üsna kallis, nagu ka kindluste rajamine.

Bütsantsi riik ja teemad, aastal 1045

Basileios II surma järel oli riigi finantsolukord üsna hea, kuid temale järgnenud keisritel puudus riigijuhtimiseks vajalik militaarne ja poliitiline kogemus. Nende valitsemise ajal suurenes inflatsioon ning sõjaväge vaadati kui üleliigset kuluallikat ja poliitilist ohuallikat. Seetõttu vabastati kohaliku päritoluga sõjaväelased ametist, kelle asemele palgati välismaised palgasõdurid.

Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse

Itaalia kaart normannide saabumise eelõhtul. Nende vallutatud alad sisaldasid kõiki territooriume Saksa-Rooma riigist lõunas (jäme joon) ja Sitsiiliat

Itaalia alad aastal 1084. Lõuna-Itaalia Apuulia ja Calabria hertsogkond

11. sajandi alguses koondusid Bütsantsi piirialadele uued ja tugevad vastased. Lõuna-Itaalia Itaalia katepanikioni provintse ohustasid normannid, kes saabusid Apenniini poolsaarele 11. sajandi alguses. Normannide aeglane, kuid järjekindel pealetung algas 11. sajandi keskel. Reggio Calabria langes nende valdusse aastal 1060 ning seejärel kaotati Otranto (1068). Bütsantsi peamine tugipunkt Apuulias – Bari, Itaalia katepanikioni pealinn piirati sisse 1068. aastal ning vallutati 1071, ja bütsantslased aeti lõpuks Lõuna-Itaaliast välja. Hauteville´d valitsesid Apuulia krahvkonda ja Sitsiilia emiraadi vallutamise järel ka Sitsiilia krahvkonda ning Sitsiilia kuningriiki.

Pärast bütsantslaste väljaajamist Apuuliast ja Calabriast (nende Langobardia thema) unistas Apuulia ja Calabria krahv Robert Guiscard rünnakust Bütsantsi valdustele Balkanil, Kreekas. Robert võttis oma esimese Balkani-retke ette mais 1081, kui ta lahkus Brindisist umbes 16 000 mehega ning vaatamata esimesele kaotusele Veneetsia laevastikule Durazzo juures vallutas veebruaris 1082 Korfu ja Durazzo, alistades oktoobris (1081) isegi keiser Alexios I Dyrrhachiumi lahingus. Roberti poeg Bohémond omandas mõneks ajaks Tessaalia ja püüdis Roberti äraolekul edendada 1081–1082. aasta vallutusi, kuid ebaõnnestus selles lõpuks.

Robert naasis seejärel aastal 1084 vallutusi taastama Balkanile, lõi Veneetsia laevastikku 3. merelahingus ja hõivas Korfu ja Kefalloniá, kus ta suri palavikku 15. juulil 1085. Normannide juhi, Apuulia ja Calabria hertsogi Robert Guiscardi surm aastal 1085 leevendas veidi normannide-poolset survet Bütsantsile.

 Pikemalt artiklis Bütsantsi-Normanni sõjad, Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse

Samuti kaotas Ida-Rooma riik 1069. aastal Dalmaatsia rannikulinnad horvaatidele. Krešimir IV (1058–1074) valitsusajal jõudis keskaegne Horvaatia kuningriik oma territoriaalsesse haripunkti. Krešimiril õnnestus saada Bütsantsilt kinnitus oma ülemvõimule Dalmaatsia linnade üle, s.o Dalmaatsia teema üle. Aastal 1072 aitas Krešimir Bulgaariat ja Serbiat ülestõusus Bütsantsi isandate vastu. Bütsantslased maksid kätte aastal 1074, saates normanni krahvi Amiki Rabi piirama. Tal nurjus saare vallutamine, kuid tal õnnestus kuningas kinni püüda ja horvaadid olid sunnitud lahkuma.

 Pikemalt artiklis Horvaatia kuningriik (keskaegne)

Seldžukid

Seldžukkide riigi suurim ulatus aastal 1092

Veelgi suurema kaotuse osaliseks sai Bütsants idapiiridel, kus araablased olid asendunud seldžukkidega, kellega toimusid esimesed kokkupõrked Armeenias aastatel 1065 ja 1067. Romanos IV Diogenese juhitud Bütsantsi väed said 1071. aastal toimunud Manzikerti lahingus seldžukkidelt üllatuskaotuse. Lahingu käigus langes vangi vägesid juhtinud keiser (esmakordselt riigi ajaloos). Rumi seldžukkide juht Alp Arslan kohtles suursugust vangi küllaltki leebelt ning vabastas ta suure lunamaksu ja kahe kindluse eest. Samal aastal kukutati Romanos troonilt.

Pärast Manzikerti lahingut, sai Lääne-Anatoolias võimule Süleyman bin Kutalmış, kes aastal 1075 vallutas ta Izmiti ja Izniki linnad. Kaks aastat hiljem kuulutas ta end iseseisva Rumi seldžukkide sultanaadi sultaniks ja tegi Iznikist pealinna.

Rumi seldžukid sekkusid ka Bütsantsi sisepoliitikasse, aastal 1078 palus Ida-Rooma keiser Michael VII Doukas Süleyman bin Kutalmışilt abi võitluses Nikephoros III Botaneiatese, Anatoolia teema komandöri, kes oli troonile pürgimas, vastu. Süleyman lõikas Botaneiatese ja tema sõjaväe tee Kütahya ja İzniki vahel, Botaneiates tegi Süleymanile pakkumise liituda mässuga, ta pakkus palju suuremat tasu kui keiser. Botaneiatesel õnnestuski keisriks saada, vastutasuks abi eest lubas ta Süleymanil hakata valitsema Bosporuse Aasia osa, Konstantinoopoli läheduses. Kaks aastat hiljem toetas Süleyman uut Ida-Rooma mässajat, Nikephoros Melissenost. Melissenos lubas vastutasuks abi eest Suleimanil asutada püsiva baasi Nikaias. Varsti oli kogu Bitüünia tema kontrolli all, sellega sai ta takistada kommunikatsiooni Ida-Anatoolia ja Konstantinoopoli vahel. Aastaks 1081 olid seldžukid vallutanud pea kogu Anatoolia – Armeeniast kuni Bitüüniani – ning asutasid oma pealinna Nikaias, vähem kui 100 km kaugusel Konstantinoopolist. Suleiman jätkas oma valduste laiendamist, aastal 1085 vallutas ta Antakya.

 Pikemalt artiklis Seldžukid, Seldžukkide riik

Komnenoste dünastia

Duklja, Bütsantsi ja Rumi seldžukkide sultanaadi alad Alexios I (1081–1118) valitsusaja alguses

Komnenoste dünastia oli Bütsantsis võimul aastatel 1081–1185. Viis sellesse dünastiasse kuulunud keisrit: Alexios I (1081–1118), Johannes II Komnenos (1118–1143), Manuel I (1143–1180), Alexios II (1180–1183) ja Andronikos I (1183–1185) valitsesid kokku 104 aastat. Need valitsejad mängisid võtmetähtsusega rolli ristisõdade ajaloos, avaldades samal ajal suurt poliitilist ja kultuurilist mõju Euroopas, Lähis-Idas ja Vahemere maades. Alexios I toetas otseselt Esimest ristisõda; Johannes II ja Manuel I mõjutasid oluliselt esimesi ristisõdijate riike. Vähem oluline polnud ka see, et Komnenoste valitsemisperioodil asus Bütsantsi elama hulgaliselt Veneetsia ja Itaalia kaupmehi (ainuüksi pealinnas elas 60 000 – 80 000 "ladinlast") ja palgasõdureid. Nende kohalolek aitas levitada Ida-Rooma riigi tehnoloogiat, kultuuri, religiooni, kunsti ja kirjandust üle kogu katoliikliku Lääne.

Komnenose periood avaldas suurt mõju ka Väike-Aasias, mille olid vahepeal hõivanud seldžukid. Anatoolia tagasivallutamine ja kindlustamine on tänapäeval paljudes kohtades nähtav kindlusarhitektuuri mälestusmärkidena.

Alexios I

Pärast lüüasaamist Mantzikerti all suutis Bütsants tänu Komnenose dünastiale mõnevõrra oma mõjuvõimu taastada. Komnenose suguvõsa esimene esindaja Isaak I valitses lühikest aega aastatel 1057–1059, kuid Komnenose dünastia järjepidevus sai alguse keiser (1081–1118) Alexios I võimuletulekuga 1081. aastal.

Alexios I aegne münt

Oma võimuperioodi alguses pidi Alexios I tõrjuma normannide invasiooni, kes vallutasid Balkanil Dyrrhachiumi ja Kérkyra saare ning piirasid sisse Tessaalia piirkonna ja Lárisa. Alexios I sõlmis Itaalia normannide vastase liidu Veneetsia vabariigi ja Saksa kuningas Heinrich IV-ga, vältimaks normannide kontrolli Otranto väina üle. Apuulia ja Calabria hertsog Robert võttis oma esimese Balkani-retke ette mais 1081 ning vaatamata esimesele kaotusele Veneetsia laevastikule Durazzo juures vallutas veebruaris 1082 Korfu ja Durazzo, alistades oktoobris (1081) isegi keiser Alexios I Dyrrhachiumi lahingus. Roberti poeg Bohémond omandas mõneks ajaks Tessaalia, piiras Lárisat ja püüdis Roberti äraolekul edendada 1081–1082. aasta vallutusi, kuid ebaõnnestus selles lõpuks, kaotades Lárisa lahingu (1083).

Paavstiga investituuritülis olev Saksa ja Itaalia kuningas Heinrich IV tungis aga märtsis 1084 Robert Guiscardi toetavasse Rooma, lubades vastupaavsti anda paavstile vangina üle, kui paavst Gregorius VII kroonib ta Saksa-Rooma keisriks. Gregorius keeldus Heinrich IV-at keisriks kroonimast, mistõttu ta krooniti keisriks vastupaavst Clemens III poolt. Seejärel tungis Robert Guiscard Rooma, sundides Heinrich IV tagasi tõmbuma. Robert naasis seejärel aastal 1084 vallutusi taastama Balkanile, lõi Veneetsia laevastikku 3. merelahingus ja hõivas Korfu ja Kefalloniá, kus ta suri palavikku. Normannide juhi, Apuulia ja Calabria hertsogi Robert Guiscard'i surm aastal 1085 leevendas veidi normannide-poolset survet.

Petšeneegide khanaat, u 1015. aastal

 Pikemalt artiklis Bütsantsi-Normanni sõjad, Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse#Bütsantsi-Normanni sõjad, 1059–1085

Alexiose juhtimisel lõid bütsantslased koos kumaanidega riiki tunginud petšeneege 1091. aastal Maritsa jõe orus (tänapäeva Lõuna-Bulgaaria). Levounioni lahingus ning nendega liidus olnud seldžukkide Smyrna emiiri laevastikku Egeuse meres ja taasvallutasid kaotatud Egeuse mere saared. 1092. aastal suri seldžukkide sultan Malik-šahh ning nende Seldžukkide riik jagati lähinaabrite vahel. Pärast Malik-šahhi tulid võimule Kilij Arslan I Rumi Seldžukkide sultanaadis ja Malik-šahhi vend, Tutush I Süüria Damaskuses.

Esimene ristisõda

 Pikemalt artiklis Esimene ristisõda (1096–1099)

Euroopa ja Vahemere maad, Bütsantsi ja Rumi seldžukkide sultanaadi ning teiste seldžukkide dominioonide aladega u 1097

Bütsantsi alad enne esimest ristisõda

Saavutades stabiilsuse lääne- ja põhjapiiridel, otsustas keiser (1081–1118) Alexios pöörata rohkem tähelepanu majanduslike probleemide lahendamisele ja riigi kaitsevõime tõstmisele. Siiski puudus tal piisavalt vägesid, et taastada Bütsantsi võim Väike-Aasias ja alistada seldžukid. Piacenzas 1095. aastal toimunud kirikukogul rääkis Alexios paavst Urbanus II-le kristlaste probleemidest Idas, kes ilma Lääne abita kannatavad muslimite rõhumise all. Urbanus nägi Alexiose abipalvele vastu tulles kahte võimalust: suurendada Lääne mõjuvõimu ning ühendada lõhestunud katoliku ja õigeusu kirikud. Veel samal aastal toimus kirikukogu Clermont-Ferrand'is, kus paavst kutsus üles kõiki osalema relvastatud palverännakul, et vallutada muslimite käest tagasi Jeruusalemm. Lääne-Euroopa vastas üleskutsele ülekaaluka poolehoiuga.

Alexios võttis osa Esimeses ristisõjas Läänest saabunud palgasõduritest sõjaväe organiseerimisel, kuid ta polnud üldse valmis nii suure hulga distsiplineerimatute sõduritega, kes varsti saabusid Bütsantsi territooriumile. Samuti polnud keiser vaimustuses sellest, et ristisõdijate põhijõudude eesotsas olid kaheksast juhist neli normannid, kellest üks oli Guiscardi poeg, Taranto vürst Bohémond I. Kuna ristisõdijad pidid üle Bosporuse väina saama, omas keiser nende üle teatud mõjuvõimu. Ta võttis ristisõdijatelt lubaduse, et nende poolt vallutatud endised Ida-Rooma riigi provintsid peavad saama taas Bütsantsi kontrolli alla ning vastutasuks pakkus toidumoona ja sõdureid. Kuna hertsog Godefroi de Boullion ei nõustunud vasallitõotusega, otsustas keiser ristisõdijate vastu jõudu kasutada. Puhkenud lahingus ründas ristisõdijaid petšeneegide ratsavägi ning Bütsantsi vibukütid külvasid pealinna müüridelt nende peale noolterahe. Seepeale oli de Boullion sunnitud alistuma ja Alexiose vasalliks saama.

Ristisõdijate saabumine Konstantinoopolisse (Jean Fouquet, 1455)

1097. aasta kevadel toimetati rüütlite vägi osade kaupa üle Bosporuse väina. Alexios suutis ristisõdijate abil kõigepealt hõivata Rumi seldžukkide pealinna Nikaia (1097) ja seejärel pea kogu Väike-Aasia. Ristisõdijad vallutasid Antiookia ning Fatimiidide valduses olnud Jeruusalemma.

Lisaks vastuoludele Bütsantsi keisri ülemvõimu tunnistamisel oli Euroopast tulnud ristisõdijate ja kohalike vastuolude aluseks ka 1054. aastast pingestunud vastuolu Idakiriku (kreekakatoliku kirik) ja läänekiriku (roomakatoliku kirik) vahel. Ristisõdijate valitsejad toetasid asutatud Ristisõdijate riikides Rooma paavstile alluvat roomakatoliku kirikut. Antakya vallutanud Bohémond saatis Antakyast välja Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhile allunud kreeka patriarhi. Jeruusalemmas (1099) tunnistati primasena samuti paavstile alluvat roomakatoliku kiriku esindajat. Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhile allunud kreeka patriarhid pidid asuma eksiilis Konstantinoopolis. Paavst Paschalis II toetas 1105 Antiookia vürsti Bohemund I sõjakäiku Bütsantsi vastu ja andis Jeruusalemma kuningale Baldwin I-le privileegi allutada Jeruusalemma patriarhaadi jurisdiktsiooni alla kõik vallutatud aladel olnud kogudused. Bohémond, kes keeldus tagastamast Bütsantsi kontrolli alla vallutatud Levanti linnu, kuulutas end Antiookia vürstiks, pidas Bütsantsiga veel lühikese sõja, kuid nõustus uuesti vasallistaatusega aastal 1108.

Ristisõdijate riigid pärast Esimest ristisõda

Sellega õnnestus Alexiosel lõpetada vastasseis normannidega. Bütsantsi keiser Alexios I asus 1112 Paschalis II-ga rääkima läbi skisma lõpetamise üle, kuid paavst seadis leppe eeltingimuseks Rooma paavsti primaadi tunnustamise. Esimese ristisõja lõppedes oli Bütsantsi välispoliitiline olukord täielikult muutunud ning ladinlased olid asutanud neli ristisõdijate riiki (Antiookia vürstiriik, Edessa krahvkond, Jeruusalemma kuningriik ja Tripoli krahvkond).

Alexios I jätkas ka sõjalist pealetungi Rumi Seldžukkide sultanaadile ja 1116. aastal toimunud Philomelioni lahingus Bütsantsi väed Alexiose juhtimisel võitsid Rumi Seldžukkide sultani (1107–1116) Malik-šahhi vägesid ning sundisid lõpetama rüüsteretked Bütsantsi aladele.

Johannes II

 Pikemalt artiklis Johannes II Komnenos

Alexios I poeg Johannes II Komnenos tuli võimule pärast isa surma 1118. aastal ja oli valitses kuni aastani 1143. Johannes oli väärikas ja pühendunud sõjaväelane-keiser, kes üritas Bütsantsi rasket seisukorda parandada, mis oli tekkinud poole sajandi eest Mantzikerti all saadud kaotuse tõttu. Andunult ja moraalitundega riiki juhtides oli Johannes tolle ajastu valitsejate seas pigem erand, sest tavaliselt paistsid nood silma julmusega. Seetõttu on Johannest kutsutud Bütsantsi Marcus Aureliuseks.

Johannese 25 aasta pikkuse valitsemisperioodi saavutuste hulka kuuluvad liit Saksa-Rooma riigiga, ülekaalukas võit petšeneegide üle (1122), ja mitmed edukad sõjakäigud seldžukkide vastu Väike-Aasias, kes sisetülide ja pidevate rünnakute tõttu välja kurnatuna kaotasid suurema osa oma Väike-Aasia territooriumidest. Johannese poolt juhitud sõjaväe purustavat jõudu said 1120. aastatel tunda nii ungarlased kui ka serblased. 1130. aastatel astus ta normannide poolt valitsetava Sitsiilia kuningriigi vastasesse liitu Saksa-Rooma keisri Lothar III-ga. Oma võimuperioodi viimastel aastatel tegutses Johannes aktiivselt riigi laiendamisega idanaabrite arvelt. Tema juhtimisel alistasid Bütsantsi väed Danišmendide emiraadi ja Väike-Armeenia (Kiliikia) kuningriigi. Aastal 1137 oli vürst Raymond de Poitiers sunnitud pärast Antiookia sissepiiramist saama Bütsantsi vasalliks. 1142. aasta sügisel üritas Johannes veel kord Antiookiat vallutada, kuid talve saabumine sundis teda taanduma. Keiser suri 1143. aasta aprillis jahil saadud vigastusse. Raymond kasutas kohe juhust ja tungis Kiliikiasse, kuid oli sunnitud pärast saadud kaotust vasallitõotust Konstantinoopolis uuendama.

Manuel I ja Teine ristisõda

 Pikemalt artiklites Manuel I Komnenos ja Teine ristisõda (1147–1149)

Bütsantsi alad Manuel I Komnenos valitsusajal (1143–1180), c. 1170

Johannes valis troonipärijaks oma noorima (neljanda) poja Manuel I Komnenose, kes tegutses küllaltki agressiivselt oma lääne- ja idanaabrite vastu. Palestiinas sõlmis Manuel liidu Jeruusalemma kuningriigiga, aidates neid võitluses Fatimiidide kalifaadiga. Edessa krahvkonna langemise järel seldžukkide kätte (1144–1146) muutusid ülejäänud ristisõdijate riigid Bütsantsist sõltuvaks.

Manuel sõlmis mitmeid liite nii Kirikuriigi kui ka muude Lääne-Euroopa riikidega ning tegutses edukalt Teise ristisõja (1147–1149) ajal. Idas aga tugevnesid Rumi Seldžukkide sultanaadi seldžukid, kes lõid Bütsantsi vägesid Myriokephaloni lahingus (1176) Beyşehiri järve lähedal. Kaotusest taastuti kiiresti ning järgmisel aastal õnnestus bütsantslastel omakorda seldžukke võita. Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et keisririigil õnnestus mehi koguda kogu teekonna jooksul alates pealinnast, mis näitas, et Väike-Aasia lääneosa kaitsestrateegia töötas veel üsna hästi.

1155. aastal ebaõnnestus Bütsantsi vägedel Lõuna-Itaalia sadamalinnade hõivamine, kuid 1167. aastal lõid bütsantslased Ungari kuningriigi vägesid Sirmiumi linna lähistel toimunud Sirmiumi lahingus. Tänu sellele võidule sai Bütsants 1168. aastaks peaaegu kogu Aadria mere idaranniku (Bosnia banaat, Serbia kuningriik) oma kontrolli alla.

Bütsants Komnenoste dünastia lõpus, aastal u 1180

Bütsantsi taassünd 12. sajandil

Johannes ja Manuel tegelesid agressiivselt militaarpoliitikaga ning kulutasid märkimisväärselt ressursse linnade kaitsevõime tõstmiseks, rajades aktiivselt fortifikatsioone. Alexios I Komnenose (1081–1118), Johannes II Komnenose (1118–1143) ja Manuel I Komnenose (1143–1180) valitsemisperioodil laienes Bütsantsi territoorium üsna suures ulatuses, Väike-Aasia ja Euroopa piirialadel suurenes stabiilsus. Sõjaline edu aastatel 1081–1180 võimaldas riigi inimühiskonnal ja kultuuril õitsengule puhkeda.

Pikem rahuperiood võimaldas riigi lääneprovintsidel majanduslikult toibuda ja stabiilse kasvu saavutada, mis kestis peaaegu 12. sajandi lõpuni. 12. sajandi jooksul kasvas oluliselt keisririigi elanikkond ning kasutusele võeti järjest rohkem uusi põllumaid. Nii Euroopast kui ka Väike-Aasiast avastatud arheoloogilised leiud viitavad sellele, et olemasolevate linnade mõõtmed suurenesid märgatavalt ning tekkis ka palju uusi asustusi. Samuti õitses kaubandus: Veneetsia ja Genova kaupmehed kauplesid ristisõdijate riikide ja Fatimiidide kalifaadiga läbi Konstantinoopoli.

Mosaiigi ja regionaalsete arhitektuurikoolkondade taastumine viis paljude kunstistiilide tekkimiseni. 12. sajandi jooksul tekkis Bütsantsis omamoodi varajane humanism, huvi taassünd klassikaliste autorite loomingu vastu. Bütsantsi humanismi kõige ilmekamaks esindajaks oli Thessalonike Eustathius.

Riigi langus

Edela-Euroopa ja Lähis-Ida 1180. aastal

Komnenoste dünastia allakäik

Manueli surma järel 1180. aastal päris trooni tema 11-aastane poeg Alexios II Komnenos. Tegelik võim kuulus aga Alexiose emale, Antiookia Mariale, kes oli Bütsantsis võõramaalasena üsna ebapopulaarne. Vastutasuks Itaalia laevastiku toetuse eest tehti 1081 Veneziale Bütsantsis kauplemiseks suured soodustused. Andronikos I Komnenos korraldas relvastatud riigipöörde 1182. aasta augustis, millele eelnes ladinlaste-vastane pogromm. Veresauna käigus kaotasid elu tuhanded inimesed. Kõrvaldades kõik poliitilised vastased (k.a Alexios II), lasi Andronikos end kroonida järgmisel aastal.

Mõnede ajaloolaste hinnangul alustas Andronikos I Komnenos oma valitsusperioodi (1183–1185) küllaltki hästi. Ta reformis valitsusaparaati ja alustas võitlust korruptsiooniga. Tema valitsemise ajal lõpetati ametikohtade müümine ning inimesi hakati valima kohtadele pigem isiklike väärtuste kui soovituste järgi. Ametnikele hakati maksma suuremat palka, et vähendada altkäemaksu võtmise kiusatust. Andronikuse reformid avaldasid kiiret ja head mõju provintsides. Samas meelestas Andronikos nende reformidega enda vastu aristokraadid. Sisepingete tõstmisele aitasid kaasa ka erakordselt julmad meetmed poliitiliste vastaste ja mässude mahasurumisel. Terror ja vägivald aristokraatide vastu laienes peagi üle kogu riigi ning keiser oli sunnitud võimu säilitamiseks järjest julmemalt tegutsema.

Siseriikliku toetuse kadumisele järgnesid ebaõnnestumised välispoliitikas. Vaatamata oma sõjaväelisele taustale, oli Andronikus Bütsantsi vägede juhtimisel üsna saamatu. Nii järgnes üks kaotus teisele. Küprosel ei tunnustanud enam Bütsantsi ülemvõimu asehaldur Isaak Komnenos. Ungarlased suutsid tagasi vallutada Horvaatia territooriumid, serblased kuulutasid end Bütsantsist sõltumatuks ning Sitsiilia kuningriigi normannid rüüstasid Kreekat 1185. aastal. Andronikos mobiliseeris 100 laevast koosneva flotilli pealinna kaitseks, kuid rohkemat ei vaevunud ta ette võtma. 1185. aastal tegi Isaak II Angelos lõpu Andronikose lühikesele valitsemisajale ja lasi viimase hukata.

Angeloste dünastia võimuletulek

Isaak II Angelos (võimul 1185–1195, 1203–1204) ja tema venna Alexios III Angelos (1195–1203) valitsusperiood viis riigi tsentraliseeritud valitsusaparaadi ja kaitsevõime kollapsini. Kuigi normannid löödi 1186. aastal võiduga Mosynopolise ja Thessaloníki linna juures Kreekast välja, hakkasid valahhid ja bulgaarlased samal aastal mässama, mis viis teise Bulgaaria riigi tekkimiseni.

Kolmas ristisõda

Ikoniumi alistamine Kolmanda ristisõja (1189–1192) käigus

Kristlaste Hattini lahingu kaotuse ja Jeruusalemma langemise järel avaldas Rooma paavst Gregorius VIII 1187. aastal bulla, milles kutsus katoliiklasi alustama ristisõda. Egiptuse ja Süüria suktan Saladin alustas sõjaretki ristisõdijate kontrolli all olevatele aladele 1183. aastal. Saladin astus ka vastu kristlikele ristisõdijate riikidele Süüria aladel ning võitis Jeruusalemma kuningas Guy de Lusignanilt aastal 1187, Hattini lahingus ning vallutas Jeruusalemma ja Palestiina, Akko. See põhjustas vastureaktsiooni eurooplaste poolt: religioossest innustusest kantuna lõpetasid omavahelise konflikti Inglismaa kuningas Richard I ja Prantsusmaa kuningas Philippe II ning läksid koos järjekordsesse ristisõtta. Sõjakutsele vastas ka Friedrich I Barbarossa, Püha Rooma Keisririigi keiser ning juhtis ka enda väed sõtta pühale maale. Teel läbi Bütsantsi kujunes Püha Rooma Keisririigi keiser Friedrich I Barbarossal konflikt Bütsantsi keisri Isaakios II-ga vallutatavate maade valitsemise üle ning vallutas Bütsantsi Adrianoopoli Traakias. Friedrich I aga paraku uppus enne Palestiinasse jõudmist.

Teel pühale maale vallutasid Inglismaa kuninga ´ja Akvitaania hertsogi Richardi ristisõdijad tugipunktide loomiseks Messina normannide Sitsiilia kuningriigis ja Küprose saare. Inglise kuninga sissetungilaevastik hajus tormis teel Akkot piirama, kolm tema laeva sõitis Küprose randa, kus nad hävisid ja uppusid Limassoli sadama reidil. Laevahukust pääsenud võeti, kohaliku tõusikkuberneri ja isehakanud keisri Isaakios Komnēnose poolt vangi ja kui laev, millel olid Richardi õde ja pruut, sadamasse saabusid, keeldus Komnēnos nende palvest randuda värske vee võtmisest. Richard ja tema ülejäänud laevastik saabus veidi hiljem ja kuuldes oma laevahuku üle elanud kaaslaste vangistamisest ning tema pruudile ja õele osaks saanud solvangutest, otsustas kohtuda Komnēnosega lahinguväljal. Olid isegi kuulujutud, et Komnēnos oli salaja liidus Saladiniga, et kaitsta ennast oma vaenlaste eest Bütsantsi pealinnas Konstantinoopolis, mida valitses Angelose perekond. Veelgi enam, Küprose saare kontroll annaks olulise strateegilise baasi operatsioonidele, millest käivitada ja varustada edasisi ristisõdijate pealetunge.

 Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda

Angeloste võimuperioodi sisepoliitikat iseloomustas äärmiselt vastutustundetu ja priiskav käitumine, mis viis riigi majanduskrahhi lävele. Ida-Rooma riigi mõjuvõim kannatas tehtud vigade tõttu sedavõrd, et see viis võimuvaakumi tekkimiseni ja soodustas riigi lagunemist. Teatud märgid viitasid sellele, et Trapezundis tekkis Komnenoste juhtimisel pooliseseisev riik juba enne 1203. aastal riiki tabanud kollapsit. Angeloste dünastia kiirendas nõrgenenud Bütsantsi lõpu saabumist.

Neljas ristisõda

 Pikemalt artiklis Neljas ristisõda 1202–1204, Frankokraatia

Ristisõdijate sisenemine Konstantinoopolisse, autor Eugène Delacroix (1840)

Paavst Innocentius III tutvustas esmakordselt Neljanda ristisõja plaani 1198. aastal legaatide levitatud entsüklikas. Ristisõja eesmärgiks pidi saama Aijubiidide riigi uue võimukeskuse – Egiptuse vallutamine. Ristisõdijate vägi saabus Veneetsia vabariiki 1202. aasta suvel. Rüütlite vägi oli aga oodatust väiksem ning sellel puudusid piisavad rahalised vahendid, et maksta veneetslastele laevatranspordi eest. Veneetsiat juhtis tollal juba raugaeas ja pime, kuid endiselt ambitsioonikas doodž Enrico Dandolo, kes polnud huvitatud Egiptuse ründamisest, sest Veneetsial olid tulusad kaubandussuhted Saladini loodud Aijubiidide riigiga. Ristisõdijad soostusid transpordi eest aitama veneetslasi Zadari linna (kristlik ja heal järjel kaubanduslinn) vallutamisel. Zadar oli endine Veneetsia vasall, kuid alates aastast 1186 kuulus Ungari kuningriigi protektsiooni alla. Vaatamata paavsti vastuseisule langes linn 1202. aastal ülekaalukate ristisõdijate kätte pärast lühikest piiramist.

1201. aastal läks ristisõdijate juhtimine Montferrat' markii Bonifacio juhtimise alla, kelle sõbraks oli Švaabi Philipp. Nii Philipp kui ka Bonifacio olid abielus kukutatud Bütsantsi keisri Isaak II Angelose lähedaste sugulastega (Philipp tütrega ja Bonifacio õega). Isaak II poeg Alexios põgenes pärast isa võimult kõrvaldamist Euroopasse ja otsis abi ristisõdijate juurest. Ta lubas paavstile Ida ja Lääne kirikud ühendada ning maksta ristisõdijatele 200 000 hõbemarka, kui ta uuesti võimule aidatakse. Samuti lubas ta toetada ristisõda Pühale Maale. Veneetslastele sobis säärane pakkumine väga hästi ning seega otsustati Egiptuse asemel rünnata hoopis Bütsantsi pealinna.

Ristisõdijad saabusid Konstantinoopoli alla 1203. aasta 23. juunil. Alexios III oli võimetu linna mingilgi määral kaitsma ning otsustas põgeneda. Nii hõivasid ristisõdijad Konstantinoopoli praktiliselt ilma vastupanuta. Vahepeal krooniti taas keisriks troonilt kukutatud ja pimedaks torgatud Isaak II. Tema pojast sai kaasvalitseja (Alexios IV). Alexios IV ja Isaak II ei suutnud tasuda ristirüütlitele lubatud tasu täies mahus ning nad kukutas peagi võimult Alexios V. Tekkinud segadust kasutasid ära ristisõdijad, kes vallutasid pealinna teist korda 13. aprillil 1204. Linna kaitsel olnud palgasõdurid eriti vastupanu ei osutanud, sest Alexios V ei suutnud neile enam palka maksta. Keiser põgenes vahetult enne rüütlite tungimist linna. Konstantinoopoli hõivamisele järgnesid massilised röövimised ja tapatalgud, mis kestsid järjest kolm ööpäeva. Paljud hindamatud riisutud varad (ikoonid, reliikviad jm) tulid hiljem välja Lääne-Euroopas, suur osa neist Veneetsias. Kroonikud on seda röövimist nimetanud keskaja suurimaks. Paavst Innocentius III avaldas nördimust, kui kuulis Konstantinoopoli vallutamisest, kuid olukord oli tema kontrolli alt juba väljunud. Seda tõestab fakt, et paavsti legaat vabastas omal initsiatiivil ristisõdijad tõotusest jätkata sõjakäiku Pühale Maale. Konstantinoopolis korra taastamise järel otsustasid veneetslased ja ristisõdijad jaotada riigi oma juhtide vahel ja lõid Ladina keisririigi. Ladinlased ei saanud aga kogu Bütsantsi territooriumi oma kontrolli alla, sest vastupanu jätkasid keisririigi lagunemisel moodustunud iseseisvad riigid: Epeirose despootkond, Nikaia ja Trapezundi keisririik.

Keisririigi lõpp

Riik eksiilis

Bütsantsi järglasriigid 1204: Balkanil Epeirose despootkond, Väike-Aasias Nikaia keisririik ja Väike-Aasia kirdeosas, Trapezundi keisririik

Pärast Konstantinoopoli langemist ladinlaste kätte moodustati keisririigi endistes valdustes kaks järglasriiki: Balkanil Epeirose despootkond ja Väike-Aasias Nikaia keisririik. Kolmas järglasriik Väike-Aasia kirdeosas, Trapezundi keisririik asutati juba mõned nädalad enne Konstantinoopoli vallutamist. Neist kolmest olid Epeirosel ja Nikaial parimad võimalused Konstantinoopolis võimu taastamiseks. Nikaia keisririiki peeti Bütsantsi järglaseks, seal valitsesid kreeka päritolu Palaiologoste dünastia keisrid. Nikaia võitles järgmised paar aastakümmet ellujäämise nimel seldžukkidega ja kaotas 12. sajandi keskpaigaks suurema osa Anatoolia lõunaosast.

 Pikemalt artiklis Nikaia keisririik (1204–1261)

 Pikemalt artiklis Trapezundi keisririik (1204–1461)

 Pikemalt artiklis Epeirose despootkond (1204–1337)

Mongolite invasiooni Väike-Aasiasse

Mongolite riik Möngke-khaani (1251–1259) surma järel

Mongolite Hulagiidide Ilkhanaat oma suurimas ulatuses, 1256–1353

Mongolite invasiooni tõttu Väike-Aasiasse (1242–1243) nõrgenes Rumi seldžukkide sultanaat märkimisväärselt, misjärel tekkis Anatoolias järgmistel aastakümnetel mitmeid väikeriike. (Ühest sellisest väikeriigist kasvas aja jooksul võimas suurriik, mis hävitas Bütsantsi lõplikult). Mongolid vallutasid aastal 1242 Erzurumi, aastal 1243 purustas Baiju Köse Dagi lahingus Rumi seldžukkide sultanaadi väed ning Rumi sultanaadist sai mongolite riigi Hulagiidide vasallriik. Seldžuki riik jagunes Kaykhusraw II kolme poja vahel, kes valitsesid alasid mongolite vasallidena. Oktoobrist 1256 oli kogu Anatoolia ametlikult Möngke-khaani valdus.

Seldžukkide sattumisega mongolite vasalliks kergenes olukord Nikaia keisririigi idapiiril, mis lubas tollel keskenduda võitlusele Ladina keisririigiga.

Palaiologoste dünastia

 Pikemalt artiklis Palaiologosed

Konstantinoopoli tagasivallutamine

Bütsantsi alad aastal 1265. aastal

Bütsants aastal 1263

Nikaia keisririigil õnnestus 1261. aastal Konstantinoopol ladinlastelt tagasi vallutada ning Ladinlaste keiser (1228–1261) Baldwin II pagendada. Riigi lühiajaline tõus saavutati Michael VIII võimuperioodil (1259–1282), kuid Bütsants oli selleks ajaks tõsises majanduskriisis ja halvasti varustatud, et võidelda ümbritsevate vaenlastega. Sõjategevuseks ladinlaste vastu koondas Michael riigi väed Väike-Aasiast Euroopasse ning tõstis talupoegade maksukoormust, mis tekitas nende seas laialdast vimma ja rahulolematust ning viis paljud laostumiseni. Neljanda ristisõja ajal tekitatud pealinna kaitserajatiste kahjustuste parandamiseks kulutati hiiglaslikke summasid, mis koos lakkamatute sõdadega viisid riigi finantskriisi ja pideva rahapuuduseni.

Idapiiride kaitsmise asemel otsustas Michael VIII keisririiki lääne suunas laiendada, kuid saavutas vaid lühiajalist edu. Vana vaenlase Sitsiilia kuningriigi vallutusplaanide tõrjumiseks kasutas keiser diplomaatia abi. Ta tegi paavstile ettepaneku kristlike kirikute taasühendamiseks, mis olid lõhenenud aastal 1054. Sellele olid aga vastu suurem osa keisririigi elanikkonnast ja õigeusklik kirik, kelle mahasurumiseks kasutas keiser karme abinõusid. Gregorius X surma tõttu muutus olukord oluliselt. Järgmine paavst soosis Sitsiilia kuningat Carlo I ja kirikute taasühendamine jäi ära.

Bütsantsi Euroopa alad, Serbia kuningriik ja Teine Bulgaaria tsaaririik, 14. sajandi alguses

Osmanite tõus

Keisrite Andronikos II (võimul 1282–1328) ja Andronikos III (keiser 1328–1341) tegid viimaseid tõsiseid katseid Bütsantsi hiilguse taastamiseks. 1299. aastal Nikomeedia aladele tunginud Osman I juhitud türklaste vastu võitlemiseks palkas Andronikos II Euroopas kuulsust kogunud Kataloonia ja alaanidest palgasõdurid. Pärast võidu saavutamist, Andronikos II poja ja kaasvalitseja (1295–1320) Michael IX Palaiologose juhtimisel Anatoolias muutusid nood aga kontrollimatuks ning tegelesid maa rüüstamise ja röövimisega. Bütsantsil kulus mitu aastat ja palju ressursse, et Traakiasse liikunud tülikad palgasõdurid purustada.

Osmanite beiliki valitsetud alad Väike-Aasias Osman I valitsusaja ja alguses 1281 (tumepunane) ja tema valitsusaja lõpul 1324 (punane)

27. juulil 1302 võitis Osman I juhitud armee Konstantinoopoli lähedal toimunud Bapheuse lahingus ülekaalukalt Bütsantsi sõjaväge. Selle lahinguga langes enamik Bitüüniast – Anatoolia poolsaare Bosporuse väinade poolsest loodeservast – lõplikult Osmanite kätte. Sellele järgesid ka Ephesose (1304), Egeuse mere tähtsaima sadamalinna Smyrna ning Nikaia keisririigil aegse teise pealinna Nymphaioni vallutamine ja rüüstamine.

Aastatel 1303–1304 käivitasid bulgaarlased mitu kampaaniat ja võtsid tagasi palju linnu Kirde-Traakias. Bütsantslased püüdsid Bulgaaria edu ümber pöörata, kuid said Skafida lahingus suure kaotuse. Suutmata status quod muuta, olid nad sunnitud Bulgaariaga aastal 1307 rahu tegema, tunnistades bulgaarlaste vallutusi.

Rhodose kaotus

Ordumeistri kindlus Rhodosel

Aastal 1309 hõivasid Jeruusalemma Püha Johannese hospitaliitide rüütlid Bütsantsilt Egeuse mere Dodekaneeside saarerühmas Rhodose kõrval asuva Kastellorizo saare. 1310. aastal tõid johanniidid Rhodosele oma peakorteri. Kui Templirüütlite Ordu 1312. aastal likvideeriti ja tolle enamik varasid paavsti Clemens V bullaga johanniitidele üle anti, tõusid viimased oma suuruse ja kuulsuse tipule, maise võimu kulminatsioonipunkti. 1397. aastal müüs Bütsantsi keiser Manuel II hospitaliitidele Korintose Peloponnesosel ning hospitaliitid osalesid ka Manuel II vägede sõjakäigul 1399. aastal osmanite Riva kindlustuste vastu Musta mere ääres.

Osmanite riik Orhan I ajal (1361)

1329. aastal Nicaeat piiranud Orhani ja Bütsantsi keisri Andronikos III ning Katalaani palgasõdurite Pelekanoni lahing ning sellele järgnenud Bütsantsi vägede taganemine oli esimene Orhan I valitsetud Osmanite ja Bütsantsi vägede välilahing, mis lõppes Bütsantsi vägede taganemisega. 1332. aasta märtsis alistus ka Nicaea.

Balkani kaotus

Bütsants, Serbia tsaaririik ja Teine Bulgaaria tsaaririik, 1355

Pärast Andronikos III surma haaras riiki laastav kodusõda, mis kestis kuus aastat (1341–1347).

Seda kasutasid edukalt ära serblased, kes hõivasid suure osa Bütsantsi territooriumidest Balkanil. Dušan Nemanjići kahekordistas oma Serbia kuningriigi suuruse, hõivates Bütsantsi arvelt territooriume lõunas, kagus ja idas. Ta vallutas peaaegu kogu tänapäeva Kreeka territooriumi, välja arvatud Peloponnesos ja saared. Pärast Serresi linna vallutamist krooniti ta 1346 Skopjes Serbia patriarhi poolt serblaste ja kreeklaste tsaariks.

Aastal 1354 toimus Gallipoli poolsaarel maavärin, mis purustas linna. Peaaegu mahajäetud linna hõivasid seejärel türklased, kes kinnitasid esmakordselt kanda Euroopas. Pärast seda järgnes Osmanite kiire edasitungimine ning nad domineerisid pea kogu Balkanil pärast Kosovo lahingut (1389), milles Murad I võitis serblaste ja bosnialaste ühendväge, mida juhtis Serbia vürst Lazar ja piirkond läks poolekstuhandeks aastaks Osmanite riigi koosseisu.

Konstantinoopoli langemine

Vahemere idaosa enne Konstantinoopoli langemist

Bütsants pöördus abi saamiseks Lääne poole, kuid Rooma paavst lubas aidata vaid kirikute ühendamisel. Sellele olid aga vastu Bütsantsi elanikud ja kleerikud. Läänest saabusid Bütsantsi kaitsma vaid vähesed, sest enamik Euroopa valitsejaid olid hõivatud muude tegevustega ja ei võtnud abistamiseks midagi ette. Osmanite väed vallutasid aga järgemööda Bütsantsi riigi viimaseid alasid.

Konstantinoopol oli selleks ajaks lagunev ja alarahvastatud. Elanike arv oli sedavõrd langenud, et linn nägi vaid veidi rohkem välja nagu erinevate külade kogum, mis on üksteisega ühendatud asustamata kvartalitega. 1453. aasta 2. aprillil piiras Mehmed II 80 000 sõduri ja suure hulga abivägedega Konstantinoopoli sisse. Linna kaitses vaid ligi 7000 relvakandjat, kellest 2000 olid võõramaalased. Ligi kahekuulise (2. aprill – 29. mai) piiramise järel langes Konstantinoopol türklaste kätte. Bütsantsi viimane keiser Konstantinos XI hukkus käsitsivõitluses, kui türklased olid linna müürid vallutanud.

 Pikemalt artiklis Konstantinoopoli piiramine (1453)

Järellugu

Konstantinoopoli langemise järel jäi Bütsantsi viimaseks valduseks Morea despootkond (1349–1460), mis hõlmas pea kogu Peloponnesose poolsaare (kutsuti keskajal Moreaks), mida valitsesid Palaiologosed, keisri vennad (despoodid). 1446. aastal sooritas Türgi sultan Murad II Osmani vägedega Moreasse sõjakäigu. Kreeklased suutsid suurte kaotuste hinnaga (laastatud maa ja 60 000 orjusse viidud inimest) pealetungile vastu seista, kuid olid sunnitud leppima vasallriigi staatusega ja pidid igal aastal sultanile suurt andamit maksma. Ebakompetentne riigijuhtimine viis talupoegade mässuni (1453–1454), mille mahasurumiseks kasutati türklaste abi. Saamatu juhtimine seejärel jätkus, mistõttu ei suudetud enam Osmanite riigile andamit maksta. Mehmed II lahendas invasiooniga mässumeelse despootkonna probleemi aastal 1460, misjärel sai Moreast Osmanite riigi provints. 1204. aastal Bütsantsist eraldunud Trapezundi keisririik oli de facto viimane Ida-Rooma järglasriik. Trapezundi viimase valitseja üritus algatada Osmanite riigi vastu ristisõda andis türklastele ajendi keisririik 1461. aasta suvel vallutada. Trapezund alistus 14. augustil 1461. Sellega oli viimane Rooma riigi jäänuk maailmakaardilt kadunud.

Viimase Bütsantsi keisri vennapoeg Andreas Palaiologos päris Bütsantsi keisri tiitli pärast Konstantinos XI surma. Ta elas Moreas kuni selle langemiseni türklaste valdusse (1460) ja põgenes seejärel Rooma, kus ta elas Kirikuriigi protektsiooni all kuni elu lõpuni. Andreas kasutas enda kirjeldamisel Konstantinoopoli keisri tiitlit ning müüs enda pärimisõigused Prantsusmaa ja Hispaania monarhidele. Siiski ei kasutanud mitte keegi seda tiitlit pärast Andrease surma. Mehmed II ja ülejäänud Osmanite riigi valitsejad jätkasid Rooma imperaatori tiitli kasutamist kuni Osmanite riigi lagunemiseni 20. sajandil. Paljud õigeusklikud Bütsantsi põgenikud ja mõned ülikud leidsid varju Doonau vürstiriikides, kelle valitsejad pidasid samuti end Ida-Rooma keisriteks.

Pärast viimase Bütsantsi keisri surma taotles õigeusu patrooni kohta endale Moskva suurvürst Ivan III, kes abiellus viimase Bütsantsi keisri vennatütre (Andreas Palaiologose õe) Zoe Palaiologosega. Ivan III pojapojast sai esimene Venemaa tsaar (tuleneb otseselt sõnast caesar). Vene impeeriumi kui "kolmanda Rooma" idee püsis elus kuni 1917. aasta revolutsioonideni.

Kirjandus

Eestikeelne kirjandus

• Bréhier, Louis (2009). Bütsantsi kultuur. Tallinn: Varrak. ISBN 978-9985-3-1873-7.
• Cavallo, Guglielmo (2002). Bütsantsi inimene. Tallinn: Avita. ISBN 998520705X.
• Vseviov, David (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. ISBN 9949-407-21-4.

Võõrkeelne kirjandus

• Alemany, Agustí (2000). "Byzantine Sources". Sources on the Alans: A Critical Compilation. Leiden: Brill. ISBN 90-04-11442-4.
• Anastos, Milton V. (1962). "The History of Byzantine Science. Report on the Dumbarton Oaks Symposium of 1961". Dumbarton Oaks Papers. Washington, DC: Dumbarton Oaks, Trustees for Harvard University. 16: 409–411. DOI:10.2307/1291170. ISSN 0070-7546. JSTOR 1291170.
• Angold, Michael (1997). The Byzantine Empire, 1025–1204: A Political History. London: Longman. ISBN 978-0-582-29468-4.
• Bayless, William N. (1976). "The Treaty with the Huns of 443". The American Journal of Philology. The Johns Hopkins University Press. 97: 176–179.
• Baynes, Norman Hepburn (1912). "The Restoration of the Cross at Jerusalem". The English Historical Review. 27 (106): 287–299. DOI:10.1093/ehr/XXVII.CVI.287. ISSN 0013-8266.
• Baynes, Norman Hepburn; Moss, Henry St. Lawrence Beaufort (1948). Byzantium: An Introduction to East Roman Civilization. Oxford, United Kingdom: Clarendon Press.
• Birkenmeier, John W. (2002). "The Campaigns of Manuel I Komnenos". The Development of the Komnenian Army: 1081–1180. Leiden: Brill Academic Publishers. ISBN 90-04-11710-5.
• Blume, Fred H. (2008). Kearley, Timothy (toim). Annotated Justinian Code. Laramie: University of Wyoming.
• Bray, R. S. (2004). "Justinian's Plague". Armies of Pestilence: The Impact of Disease on History. James Clarke & Company. ISBN 0-227-17240-X.
• Brooke, Zachary Nugent (1962). "East and West, 1155–1198. The Third Crusade". A History of Europe, from 911 to 1198. London: Methuen and Company Limited.
• Browning, Robert (1992). The Byzantine Empire. Washington, DC: The Catholic University of America Press. ISBN 0-8132-0754-1.
• Burns, Thomas S. (1991). A History of Ostrogoths. Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press. ISBN 0-253-20600-6.
• Bury, John Bagnall (1923). History of the Later Roman Empire. London: Macmillan & Co.
• Cameron, Averil (2009). The Byzantines. Wiley and Sons. Lk 112. ISBN 978-140-519-833-2. {{cite book}}: |pages= ja |page= dubleerivad üksteist (juhend)
• Cheetham, Nicolas (1981). Mediaeval Greece. New Havan & London: Yale University Press. ISBN 0-300-02421-5.
• Choniates, Nicetas (1912). "The Sack of Constantinople (1204)". Translations and Reprints from the Original Sources of European History by D.C. Munro (Series 1, Vol 3:1). Philadelphia: University of Pennsylvania Press. Lk 15–16.
• Clark, Victoria (2000). Why Angels Fall: A Journey through Orthodox Europe from Byzantium to Kosovo. London: Macmillan Press Limited. ISBN 0-312-23396-5.
• Drake, H. A. (märts 1995). "Constantine and Consensus". Church History. Cambridge University Press. 64 (1): 1–15.
• Duiker, William J.; Spielvogel, Jackson J. (2010). The Essential World History. Cengage Learning. ISBN 978-049-590-227-0.
• Esler, Philip Francis (2004). "Constantine and the Empire". The Early Christian World. New York and London: Routledge (Taylor & Francis). ISBN 0-415-33312-1.
• Evans, James Allan Stewart (2005). "The World of Late Antiquity". The Emperor Justinian and the Byzantine Empire. Greenwood Publishing Group. ISBN 0-313-32582-0.
• Foss, Clive (1975). "The Persians in Asia Minor and the End of Antiquity". The English Historical Review. 90 (CCCLVII): 721–747. DOI:10.1093/ehr/XC.CCCLVII.721.
• Freeman, Charles (1999). The Greek Achievement – The Foundation of the Western World. New York: Penguin Books. ISBN 0-670-88515-0.
• Frye, R. N. (1993). "The Political History of Iran under the Sassanids". Yarshater, Ehsan; Bailey, Harold ; (toim). The Cambridge History of Iran. Cambridge University Press. ISBN 978-0521200929.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link) CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
• Gibbon, Edward (1906). J. B. Bury (with an Introduction by W. E. H. Lecky) (toim). The Decline and Fall of the Roman Empire (Volumes II, III, and IX). New York: Fred de Fau and Company.
• Grant, Robert M. (jaanuar 1975). "Religion and Politics at the Council at Nicaea". The Journal of Religion. The University of Chicago Press. 55 (1): 1–12.
• Greatrex, Geoffrey B. (2005). "Byzantium and the East in the Sixth Century". Maas, Michael (toim). The Cambridge Companion to the Age of Justinian. Cambridge University Press. ISBN 0-521-81746-3.
• Geoffrey of Villehardouin (1963). "The Conquest of Constantinople". Chronicles of the Crusades (translated by Margaret R. Shaw). Penguin Classics. ISBN 0-14-044124-7.
• Greatrex, Geoffrey; Lieu, Samuel N. C. (2002). The Roman Eastern Frontier and the Persian Wars (Part II, 363–630 AD). Routledge. ISBN 0-415-14687-9.
• Gregory, Timothy E. (2010). A History of Byzantium. Malden: Wiley-Blackwell. ISBN 1-4051-8471-X.
• Grierson, Philip (1999). Byzantine Coinage (PDF). Washington, DC: Dumbarton Oaks. ISBN 0-88402-274-9.
• Haldon, John (2002). Byzantium: A History. Stroud, Gloucestershire: Tempus Publishing. ISBN 1-4051-3240-X.
• Haldon, John (1990). Byzantium in the Seventh Century: The Transformation of a Culture. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-31917-X.
• Harris, Jonathan (2003). Byzantium and the Crusades. Hambledon and London. ISBN 1-85285-298-4.
• Hindley, Geoffrey (2004). A Brief History of the Crusades. London: Robinson. ISBN 978-1-84119-766-1.
• Hooper, Nicholas; Bennett, Matthew (1996). The Cambridge Illustrated Atlas of Warfare: The Middle Ages. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0521440491.
• James, Liz (2010). A Companion to Byzantium. Chichester: John Wiley and Sons. ISBN 1-4051-2654-X.
• Kaegi, Walter Emil (2003). Heraclius, Emperor of Byzantium. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-81459-6.
• Kaldellis, Anthony (2007). Hellenism in Byzantium: The Transformations of Greek Identity and the Reception of the Classical Tradition. Cambridge, United Kingdom: Cambridge University Press. ISBN 0521876885.
• Kazhdan, Aleksandr Petrovich; Epstein, Ann Wharton (1985). Change in Byzantine Culture in the Eleventh and Twelfth Centuries. Berkeley and Los Angeles: University of California Press. ISBN 0-520-05129-7.
• Karlin-Heyer, P. (veebruar 1967). "When Military Affairs Were in Leo's Hands". Tradition. 23: 15–40.
• Kean, Roger Michael (2006). Forgotten Power: Byzantium: Bulwark of Christianity. Shropshire: Thalamus Publishing. ISBN 1-902886-07-0.
• King, David A. (märts 1991). "Reviews: The Astronomical Works of Gregory Chioniades, Volume I: The Zij al- Ala'i by Gregory Chioniades, David Pingree; An Eleventh-Century Manual of Arabo-Byzantine Astronomy by Alexander Jones". Isis. 82 (1): 116–118. DOI:10.1086/355661.
• Komnene, Anna (1928). "Books X-XIII". The Alexiad (translated by Elizabeth A. S. Dawes). Internet Medieval Sourcebook.
• Kountoura-Galake, Eleonora (1996). The Byzantine Clergy and the Society of "Dark Ages" (Greek). Institute of Byzantine Research. ISBN 978-960-7094-46-9.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
• Kuhoff, Wolfgang (2002). "Die diokletianische Tetrarchie als Epoche einer historischen Wende in antiker und moderner Sicht". International Journal of the Classical Tradition (German). 9 (2): 177–194. DOI:10.1007/BF02898434. {{cite journal}}: eiran teksti "Springer" (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
• Laiou, Angeliki E. (2002). "Exchange and Trade, Seventh-Twelfth Centuries". Angeliki E. Laiou (toim). The Economic History of Byzantium (Volume 2). Washington, DC: Dumbarton Oaks.
• Laiou, Angeliki E.; Morisson, Cécile (2007). The Byzantine Economy. New York: Cambridge University Press. ISBN 0521849780.
• Laiou, Angeliki E. (2002). "Writing the Economic History of Byzantium". Angeliki E. Laiou (toim). The Economic History of Byzantium (Volume 1) (PDF). Washington, DC: Dumbarton Oaks.
• Lenski, Noel (1999). "Assimilation and Revolt in the Territory of Isauria, From the 1st Century BC to the 6th Century AD". Journal of the Economic and Social History of the Orient. BRILL. 42: 413–465. DOI:10.1163/1568520991201687. ISSN 0022-4995.
• Louth, Andrew (2005). "The Byzantine Empire in the Seventh Century". Paul Fouracre and Rosamond McKitterick (toim). The New Cambridge Medieval History (Volume I). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-36291-1.
• Luttwak, Edward N. (2009). The Grand Strategy of the Byzantine Empire. Belknap Press of Harvard University Press. ISBN 978-0674035195.
• Maas, Michael (2005). The Cambridge Companion to the Age of Justinian. Cambridge, UK: Cambridge University Press. ISBN 0-521-81746-3.
• Madden, Thomas F. (2005). Crusades: The Illustrated History. Ann Arbor: University of Michigan Press. ISBN 0-472-03127-9.
• Magdalino, Paul (2002). "Medieval Constantinople: Built Environment and Urban Development". Angeliki E. Laiou (toim). The Economic History of Byzantium (Volume 2). Washington, DC: Dumbarton Oaks.
• Mango, Cyril A. (2007). Byzantium: The Empire of the New Rome (kreeka [Dimitris Tsoungarakise tõlge originaalist]). Athens: Educational Institution of the National Bank of Greece. ISBN 978-960-250-003-3.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
• Mango, Cyril A. (2002). The Oxford History of Byzantium. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0-19-814098-3.
• Matschke, Klaus-Peter (2002). "Commerce, Trade, Markets, and Money: Thirteenth-Fifteenth Centuries". Angeliki E. Laiou (toim). The Economic History of Byzantium (Volume 2). Washington, DC: Dumbarton Oaks.
• Magdalino, Paul (2002). The Empire of Manuel I Komnenos, 1143–1180. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-52653-1.
• Meyendorff, John (1982). The Byzantine Legacy in the Orthodox Church. Yonkers: St Vladimir's Seminary Press. ISBN 0-913836-90-7.
• Meier, William N. (2003). "Die Inszenierung einer Katastrophe: Justinian und der Nika-Aufstand". Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik (saksa). Dr. Rudolf Habelt GmbH (142): 273–300.
• Millar, Fergus (2006). A Greek Roman Empire: Power and Belief under Theodosius II (408–450). Berkeley and Los Angeles: University of California Press. ISBN 0-520-24703-5.
• Nicol, Donald MacGillivray (1993). The Last Centuries of Byzantium, 1261–1453. Cambridge University Press. ISBN 978-0521439916.
• Norwich, John Julius (1998). A Short History of Byzantium. Ringwood, Vic.: Penguin. ISBN 978-0-14-025960-5.
• Nystazopoulou-Pelekidou, Maria (1970). "Contribution to the Avar and Slav Raids during Maurice". Byzantine Symmeikta (kreeka). Athens: Institute for Byzantine Research. 2: 145–206. ISSN 1105-1639.
• Ostrogorsky, George (1959). "The Byzantine Empire in the World of the Seventh Century". Dumbarton Oaks Papers. 13: 1–21.
• Ostrogorsky, George (1969). History of the Byzantine State. New Brunswick: Rutgers University Press. ISBN 0-8135-1198-4.
• Parry, Kenneth (1996). "Historical Introduction". Depicting the Word: Byzantine Iconophile Thought of the Eighth and Ninth Centuries. Brill Academic Publishers. ISBN 90-04-10502-6.
• Patterson, Gordon M. (1995). The Essentials of Medieval History: 500 to 1450 AD, the Middle Ages. Research and Education Association. ISBN 978-087-891-705-1.
• Pounds, Norman John Greville (1979). An Historical Geography of Europe, 1500–1840. Cambridge University Press. Lk 124. ISBN 0-52-122379-2. {{cite book}}: |pages= ja |page= dubleerivad üksteist (juhend)
• Postan, Michael Moïssey; Miller, Edward; Postan, Cynthia (1987). The Cambridge Economic History of Europe (Volume 2). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-08709-0.
• Read, Piers Paul (2000). The Templars: The Dramatic History of the Knights Templar, The Most Powerful Military Order of the Crusades. Macmillan. ISBN 0-312-26658-8.
• Reinert, Stephen W. (2002). "Fragmentation (1204–1453)". Cyril Mango (toim). The Oxford History of Byzantium. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0-19-814098-3.
• Robins, Robert Henry (1993). The Byzantine Grammarians: Their Place in History. Berlin and New York: Mouton de Gruyter (Walter de Gruyter and Company). ISBN 3-11-013574-4.
• Runciman, Steven (1974). Byzantine civilisation. Plume. ISBN 978-0452000230.
• Runciman, Steven (1982). "The Bogomils". The Medieval Manichee: A Study of the Christian Dualist Heresy. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-28926-2.
• Sarantis, Alexander (2009). "War and Diplomacy in Pannonia and the Northwest Balkans during the Reign of Justinian: The Gepid Threat and Imperial Responses". Dumbarton Oaks Papers. Dumbarton Oaks, Trustees for Harvard University. 63: 15–40.
• Sedlar, Jean W. (1994). "Foreign Affairs". East Central Europe in the Middle Ages, 1000–1500. Kd III. Seattle: University of Washington Press. ISBN 0-295-97290-4.
• Seton-Watson, Hugh (1967). "The Church". The Russian Empire, 1801–1917. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0-19-822152-5.
• Speck, Paul (1984). "Ikonoklasmus und die Anfänge der Makedonischen Renaissance". Varia 1 (Poikila Byzantina 4). Rudolf Halbelt. Lk 175–210.
• Stephenson, Paul (2000). Byzantium's Balkan Frontier: A Political Study of the Northern Balkans, 900–1204. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0521770173.
• Stone, Andrew. "Manuel I Komnenos (CE 1143–1180)". Online Encyclopedia of Roman Emperors.
• Tatakes, Vasileios N.; Moutafakis, Nicholas J. (2003). Byzantine Philosophy. Indianapolis: Hackett Publishing Company, Inc. ISBN 0-87220-563-0.
• Teall, John L. (1967). "The Age of Constantine Change and Continuity in Administration and Economy". Dumbarton Oaks Papers. Dumbarton Oaks, Trustees for Harvard University. 21: 11–36.
• Timberlake, Alan (2004). A Reference Grammar of Russian. Cambridge University Press. ISBN 978-052-177-292-1.
• Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society. Stanford: Stanford University Press. ISBN 0-8047-2630-2.
• Troianos, Spyros; Velissaropoulou-Karakosta, Julia (1997). "Byzantine Law". History of Law. Athens: Ant. N. Sakkoulas Publishers. ISBN 960-232-594-1.
• Watson, Bruce (1993). "Jerusalem 1099". Sieges: A Comparative Study. Westport: Praeger Publishers (Greenwood Publishing Group, Inc.). ISBN 0-275-94034-9.
• Wickham, Chris (2009). The Inheritance of Rome: A History of Europe from 400 to 1000. Viking. ISBN 0-670-02098-2.
• Vasiliev, Alexander Alexandrovich (1928–1935). History of the Byzantine Empire. Madison: The University of Wisconsin Press. ISBN 0-299-80925-0.