Rooma provintsid

Allikas: Vikipeedia

Rooma provintsid (ladina provincia) olid Rooma riigi haldusüksused väljaspool Itaalia emamaad. Provintside arv kasvas osalt uute alade vallutamise, osalt olemasolevate provintside väiksemaks jagamise tõttu.

Itaalias olid enamus linnu ja kogukondi Rooma liitlaste staatuses, väljapoole Itaaliat vallutatud maad võtsid roomlased oma vahetu võimu alla, muutes need provintsideks (provincia). Esimene provints oli Sitsiilia, millele ajaliselt järgnesid Sardiinia ja Korsika. Esimese provintsi, Sitsiilia, vallutas Rooma pärast Esimest Puunia sõda (241 eKr).

Provintside maa kuulutati Rooma riigi omandiks ja elanikud sunniti maksma andamit (tributum). Senati määras provintsi asehalduri, kes oli provintsis Rooma vägede ülemjuhataja ning kõrgem kohtunik ja vastutas nii avaliku korra kui ka maksude kogumise eest. 3. sajandini eKr toimisid asehalduritena spetsiaalselt selleks ametisse nimetatud preetorid, 2. sajandist eKr määrati asehalduriks senaatoreid, kes polnud sel ajal kõrgematesse ametitesse valitud. Magistraatide funktsioone täitvad asehaldurid ehk promagistraadid (prokonsulid ja propreetorid) omasid provintsi piires magistraadi võimu.

Vabariigiaegsed provintsid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Rooma vabariik
Vahemere ümbruse maad pärast teist (218–201 eKr) Puunia sõda

Keisririigiaegsed provintsid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Rooma keisririik
Rooma keisririigi provintsid 117. aastal
Rooma keisririigi provintsid, printsipaadiajastu jaotusega senatiprovintsideks ja keiserlikeks provintsideks, 117. aastal
Rooma keisririigi provintsid Euroopas