Vanakreeka keel

Vanakreeka keel (vanakreeka keeles ἡ Ἑλληνικὴ (γλῶττα) hē Hellēnikē (glōtta)^[1] 'kreeka keel') kreeka keele vanim ajalooline keeleaste. Seda kasutati Vana-Kreekas ja tollasel kreeka kultuuri mõjualal. See arvatakse koos hilisemate keelekujudega indoeuroopa keelte seas eraldi keelerühma (oletatavasti on ta lähemas keelesuguluses teiste paleobalkani keeltega). Keele leviala hõlmas Balkani-Kreekat, Egeuse saari, Väike-Aasia lääneosa ja mitmeid teisi Vahemere rannikualasid ning laienes hellenismiajastul ja Rooma keisririigi ajal veelgi.

Vanakreeka keele alla kuuluvad kreeka keele ajaloolised kujud ja murded alates mükeene kreeka keelest kuni antiikaja lõpuni (umbes 600 pKr). Kirjalikes allikates on vanakreeka keele vanim vorm mükeene kreeka keel, mida kirjutati lineaarkirjas B 2. aastatuhandel eKr. Klassikalise ajajärgu kirjakeele kõige olulisemaks eeskujuks peetakse 5. ja 4. sajandi eKr Atika kirjakeelt (kirjanduslikku Atika murret), mida esindavad muu hulgas Sophoklese, Platoni ja Demosthenese keelt. Umbes 7. sajandist kuni 1453. aastani (Konstantinoopoli vallutamine Osmanite riigi poolt) kujunenud kreeka keele ajaloolist järku nimetatakse keskkreeka keeleks ehk Bütsantsi kreeka keeleks.

Vanakreeka keelel on olnud oluline mõju Euroopa ja laiemalt lääne kultuurile. Kreeka keel oli antiikajal oluline kultuurkeel ka Rooma maailmas. Vanakreekakeelse ilukirjanduse, historiograafia, filosoofia ja teaduse kaudu on selle mõju kandunud tänapäeva. Koinee ehk hellenistlik kreeka keel, milles on kirjutatud Uus Testament, on olnud oluline kristluse ja kristliku teoloogia kujunemisel. Tänapäeva keeltes, eriti Euroopa keeltes, on arvukalt otseselt või kaudselt vanakreeka keelest pärinevaid võõrsõnu, laensõnu ja tõlkelaene, mida kasutatakse eriti oskuskeeltes.

Vana- ja keskkreeka keele (kuni 1453. aastani) ISO 639 keelekood on grc.

Keelenäide

(1) Originaal:	πεπεισμένος	δὲ	πειρῶμαι	καὶ	τοὺς	ἄλλους	πείθειν	ὅτι	τούτου	τοῦ	κτήματος
(2) Transkriptsioon:	pepeismenos	de	peirōmai	kai	tous	allous	peithein	hoti	toutou	tou	ktēmatos
(3) IPA:	pepeːzménos	dè	peːrɔ̂ːmai	kaì	tòːs	álːoːs	péːtʰeːn	hóti	tóːtoː	tôː	ktɛː́matos
(4) Reaalune:	veendununa	aga	püüan	ka		teisi	veenda	et	selle		vara

(1)	τῇ	ἀνθρωπείᾳ	φύσει	συνεργὸν	ἀμείνω	Ἔρωτος	οὐκ	ἄν τις	ῥᾳδίως	λάβοι.
(2)	tē	anthrōpeia	physei	synergon	ameinō	Erōtos	ouk	an tis	rhadiōs	laboi.
(3)	tɛ̂ː(i̯)	antʰrɔːpéːaː(i̯)	pʰýseː	synergòn	améːnɔː	érɔːtos	oːk	án tis	rʰaː(i̯)díɔːs	láboi
(4)		inim-	loomusele	abimeest	paremat	Erosest	ei	keegi	vaevata	võib saada

Tõlge: "Olles ise veendunud, püüan ma ka teisi veenda, et selle vara saamiseks võib vaevalt leida inimloomusele paremat abimeest kui Eros." (Platon, Pidusöök)^[2]

Keelesugulus ja substraat

Vanakreeka keel kuulub indoeuroopa keelte hulka ning pärineb seega indoeuroopa algkeelest, mis tõenäoliselt 3. aastatuhandel eKr hargnes praegu tuntud harudeks. Vanakreeka keel (koos hilisemate keeleastmetega) erineb teistest indoeuroopa keeltest häälikusüsteemi ja sõnavara poolest nii märgatavalt, et see paigutatakse eraldi keelerühma. Kreeka keele kujunemist mõjutasid ka enne kreeka keele levikut Egeuse piirkonnas kõneldud keeled. Nende mõju nimetatakse kreeka keele kreekaeelseks substraadiks.^[3] Kreeka keel paigutatakse mõnikord koos früügia keele ja armeenia keelega ning mõnede käsitluste järgi ka albaania keelega paleobalkani keelte hulka. Paleobalkani keelte all mõistetakse Balkani piirkonna vanu indoeuroopa keeli, mis oletatavalt lahknesid üksteisest hiljem kui teistest teadaolevatest keeltest, nii et need on lähemad sugulaskeeled. On esitatud ka kreeka-armeenia hüpotees, mille kohaselt on kreeka ja armeenia keel teineteise lähimad sugulaskeeled. See seisukoht ei ole üldtunnustatud.

Uurijad oletavad, et paljud kreeka keele mitteindoeuroopa sõnad (näiteks θάλασσα (thalassa; 'meri') ja νῆσος (nēsos; 'saar') pärinevad keelest või keeltest, mida kõnelesid Kreeka elanikud enne indoeuroopa rahvaste saabumist umbes 2000 eKr; neid keeli nimetatakse ka Egeuse keelteks. Mitmesuguseid Kreeka-eelseteks või kreeklaste-eelseteks peetud rahvarühmi nimetasid Vana-Kreeka autorid pelasgideks (Πελασγοί (Pelasgoi)).^[4]^[5] Nende täpne ajalooline ja keeleline identiteet on ebaselge. Kindlasti mõjutasid varajast kreeka keelt ka Kreetal varem kõneldud minose keel ja eteokreeta keel.^[2]

Martin Bernal pooldas vaieldavat teesi, et paljud ebaselge või mitteindoeuroopa päritoluga kreeka sõnad on semi päritolu.^[6] Klassikalised filoloogid ja indoeuropeistid on leidnud, et selle teesi põhjendus on metodoloogiliselt nõrk, ja selle tagasi lükanud.

Keeleastmed

Vanakreeka keele arengus eristatakse tavaliselt järgmisi keeleastmeid:

Murded

Peamised vanakreeka murderühmad olid:

Ajalugu

Pikemalt artiklis Kreeka keel

Vanimad kreeka keele kirjalikud mälestised on kirjutatud lineaarkirjas B ja pärinevad peamiselt 14.–13. sajandist eKr. Lineaarkirjas B mükeene kultuuris (umbes 1600–1050 eKr) ülesmärgitud keelekuju nimetatakse mükeene kreeka keeleks. Seda peetakse vanimaks kirjalikult tõendatud kreeka keele kujuks ja kreeka murdeks, kuid selle suhe hilisemate ajalooliste murretega ei ole selge. Lineaarkirjas B tekstide keele suhteline ühtsus viitab vähemalt osaliselt standardiseeritud ametlikule keelekujule, mis võis peita juba sel ajal olemas olnud piirkondlikke erinevusi.^[7]

Pärast Mükeene paleede hävimist 12. sajandi lõpus eKr kadus lineaarkirja B kasutamine ja järgnenud sajanditest ei ole säilinud võrreldavat kreekakeelset kirjalikku materjali. Kreeka tähestiku kasutuselevõtuga 8. sajandil eKr hakkasid taas tekkima kreekakeelsed kirjalikud allikad. Umbes samal ajal kujunesid välja ajaloolisel ajal tuntud piirkondlikud murded, mille varasemad arenguetapid ulatuvad tõenäoliselt juba teise aastatuhandesse eKr.

Esimesed säilinud ulatuslikumad kreekakeelsed kirjandusteosed on Homerose eeposed "Ilias" ja "Odüsseia", mis kujunesid tõenäoliselt 8. sajandil või 7. sajandi alguses eKr. Homerose keel on pika suulise eepilise traditsiooni käigus kujunenud konventsionaalne kirjakeel, milles domineerivad Joonia ja Aioolia elemendid, kuid esineb ka teiste murrete jooni. Sel ajal oli kreeka keel Balkani lõunaosas, Egeuse mere ja Väike-Aasia läänerannikul levinud mitmesuguste murretena.

Järk-järgult, polise ja nende kolooniate kultuurilise ja majandusliku tähtsuse kasvades kogu Vahemere piirkonnas, kujunes kreeka keelest antiikaja üks olulisemaid rahvusvahelise suhtluse ja kultuuri keeli. Kreeka keele kõnelejate arvuks 4. sajandi alguses eKr on hinnatud umbes seitse miljonit ning Aleksander Suure ajal umbes üheksa miljonit.^[3] Aleksandri vallutuste järel levis kreeka keel, eriti koinee, laialdaselt hellenistlikus maailmas ning sai paljudes piirkondades halduse, hariduse ja rahvusvahelise suhtluse tähtsaks keeleks. Selle kasutusala ulatus Egiptusest ja Lähis-Idast Kesk-Aasiani. Rooma riigis oli kreeka keel eriti oluline idaprovintsides ning haritud eliidi ja kultuuri keelena oli sellel tähtis koht ka Rooma riigi lääneosas.

Vanakreeka keele murded liigitatakse traditsiooniliselt nelja põhirühma: Joonia-Atika murded, Arkaadia-Küprose murded, Aioolia murded ning läänekreeka murded, mille hulka kuuluvad Dooria murre ja loodekreeka murded. Murded olid peamiselt piirkondlikud ehk epikoorilised ('kohalikud', 'põlised') keelekujud. Peale nende kujunesid välja nn kirjandusmurded, mida kasutati kindlates kirjandusžanrides. Värsikirjanduse eri žanrid eelistasid eri murdeid: eepiline luule kasutas Homerose keelt, lüürikas kasutati muu hulgas Aioolia ja Dooria keelekujusid ning Joonia ja Atika murdel oli oluline koht proosas.

Varajases kirjanduslikus proosas olid mõjukad joonia keeles kirjutanud autorid, sealhulgas nn loodusfilosoofid Thales, Anaximandros ja Anaximenes ning Herodotos. 5. sajandil eKr tõusis aga kirjandusproosas juhtivaks Atika murre. Sellised autorid nagu Thukydides, Xenophon ja Platon aitasid kujundada sellest klassikalise kreeka proosa peamise keelekuju. Atika mutte jäi hiljemgi klassikalise kreeka kirjanduse oluliseks eeskujuks ning klassikalise filoloogia traditsioonis on sellest saanud ka vanakreeka keele õpetamise peamine lähtepunkt.^[3]

Hellenistlikul ajajärgul, kui kreeka keelest sai Vahemere maade idaosas ja Lähis-Idas laialt kasutatav lingua franca, hakkasid selle hääldus, rõhusüsteem ja grammatika järk-järgult muutuma. Selle tulemusel kujunes välja koinee, mille aluseks oli peamiselt Atika murre, kuid milles ühinesid eri kreeka jooned. Koinee perioodiks peetakse tavaliselt ajavahemikku umbes 4. sajandi lõpust eKr kuni antiikaja lõpuni, kuigi piirid on eri käsitlustes erinevad. Koinee keeles on kirjutatud ka Uue Testamendi tekstid, mis kuuluvad selle keelekuju mõjukaimate säilinud teoste hulka.

Samal ajal säilis kirjanduslikus traditsioonis klassikalise Atika keele prestiiž. Juba 1. sajandil eKr tugevnes haritud eliidis atikism – suundumus jäljendada 5.–4. sajandi eKr klassikalist Atika keelt ning pidada koineed rahvapärasemaks ja kirjanduslikult vähemväärtuslikuks keelekujuks. Seetõttu suurenes erinevus haritud seisuste kirjakeele ja suure osa elanikkonna kõneldava keele vahel ja kreeka keele puhul võib rääkida diglossiast.

Klassikalise keele normi teadlik järgimine ei kadunud siiski antiikaja lõpul. Atikistlikku keelekuju kasutasid ka Bütsantsi ajastu autorid ja klassikalise keele jäljendamine jäi kreeka kõrgkirjanduses oluliseks kogu Bütsantsi riigi ajal. Samal ajal arenes kreeka kõnekeel edasi ning muutus järk-järgult kesjkreeka keeleks. Umbes 600. aastast kuni Bütsantsi riigi lõpuni 1453. aastal kujunenud keelekuju nimetatakse tavaliselt keskkreeka keeleks ehk keskaja kreeka keeleks. Hellenistlik ja hilisantiikaja kreeka keel paigutatakse aga mõnes käsitluses endiselt vanakreeka keele alla, mistõttu vanakreeka, keskkreeka ja uuskreeka keele piirid sõltuvad kasutatavast periodiseeringust.

Kiri

Pikemalt artiklites Kreeka kiri ja Kreeka tähestik

Tänapäeval vana- ja uuskreeka keele kirjutamiseks kasutatav kiri kujunes arvatavasti 9. sajandi lõpus või 8. sajandi alguses eKr foiniikia kirja põhjal. Kreekas kasutati algselt mitmeid piirkondlikke kirjavariante, mis erinesid nii tähtede kuju ja kasutamise kui ka kirjutamissuuna poolest. Joonia tähestik, mida nimetatakse ka Mileetose järgi Mileetose tähestikuks, levis järk-järgult üha laiemalt. Ateena riik võttis selle ametlikult kasutusele 403./402. aastal eKr ja 4. sajandi jooksul tõrjus see enamikus kreekakeelsetes piirkondades välja varasemad kohalikud tähestikud. Nii kujunes välja klassikaline 24-täheline kreeka tähestik.

Varasemates kreeka tähestikes kasutati ka tähti, mis klassikalisest tähestikust hiljem välja jäid, näiteks digamma, sampi, kopa ja san. Klassikalisel ajajärgul kirjutati kreeka keelt peamiselt majusklites, ilma sõnavahede ja kirjavahemärkideta (scriptio continua). Varasemates kirjapanekutes esines nii paremalt vasakule kui ka vasakult paremale kirjutamist ja bustrofeedonit, mille puhul kirjutamissuund vaheldus iga rea järel. Joonia tähestiku standardiseerumise järel sai vasakult paremale kirjutamine tavaliseks. Kreeka tähestiku 24-täheline põhistruktuur on püsinud tänapäevani, kuigi tähtede kuju, ortograafilised tavad ja diakriitikute kasutamine on aja jooksul muutunud.

Ladina kiri ei pärine otseselt Mileetose tähestikust, vaid läänekreeka tähestiku variandist, mille võtsid Itaalias kasutusele etruskid ja mille kaudu jõudis see Vana-Rooma ja kujunes ladina kirja aluseks. Läänekreeka tähestikes võis näiteks χ tähistada häälikuühendit [ks], idapoolsetes, sealhulgas Joonia tähestikes tähistas see aga aspireeritud velaarset klusiili [kʰ]. Sellest tulenevad ka mitmed erinevused kreeka ja ladina tähestiku vahel.

Hellenistlikul ajajärgul hakati kreeka tekstide kirjutamisel kasutama diakriitilisi märke. Umbes 2. sajandil eKr kujunes välja süsteem, millega märgiti vanakreeka toonilist rõhku; selle kujunemist seostatakse eelkõige Aleksandria grammatikutega, eriti Bütsantsi Aristophanesega. Kasutusele tulid kolm rõhumärki: akuut (ἡ ὀξεῖα, hē oxeia 'terav'), graavis (ἡ βαρεῖα, hē bareia 'raske') ja tsirkumfleks (ἡ περισπωμένη, hē perispōmenē 'painutatud'). Need tähistasid vanakreeka toonilist rõhku ja aitasid mõnel juhul kajastada ka vokaalide pikkuse erinevusi, kuid vanakreeka ortograafias ei kujunenud välja täielikku vokaalipikkuse märkimise süsteemi.

Samuti kujunes välja kaks spiritus 't ehk hõngusmärki: spiritus asper (ἡ δασεῖα, hē daseia 'kare') ja spiritus lenis (ἡ ψιλή, hē psilē 'pehme'). Neid kasutati täishäälikutähe või ρ-ga algavate sõnade puhul. Spiritus asper tähistas sõna alguses ajalooliselt /h/-hääliku olemasolu, spiritus lenis selle puudumist. Märgid ei muutunud kohe ühtlaselt kasutatavaks, vaid nende kasutamine standardiseerus järk-järgult ja sai eriti tavaliseks Bütsantsi käsikirjatraditsioonis.

Iota subscriptum 'alla kirjutatud ioota' ioota, mis kirjutatakse pika täishääliku alla pikkades diftongides ᾳ, ῃ ja ῳ. Need kirjapildid kajastavad vanemaid diftonge, mille teine komponent ι oli hiljem hääldusest kadunud. Suurtähtede puhul võib ioota kirjutada vokaali kõrvale; seda nimetatakse iota adscriptum 'iks 'kõrvale kirjutatud ioota. Näiteks võib nime Hades kirjutada kujul ᾍδης. Iota subscriptum'i kasutamine kujunes välja käsikirjatraditsioonis. Seda kasutati eriti järjekindlalt kesk- ja hilisbütsantsi käsikirjades.

Kreeka minuskelkiri (kreeka minuskel) kujunes välja Bütsantsi ajal, tõenäoliselt 9. sajandil pKr. Varaseimad säilinud väiketähelised käsikirjad pärinevad 9. sajandi keskpaigast kuni 10. sajandi algusest. Aja jooksul kujunes minusklist kreeka käsikirjade valdav kirjaviis. Koos väiketähtede kasutuselevõtuga muutusid tavalisemaks ka sõnavahed, diakriitilised märgid ja kirjavahemärgid.

Tänapäeval vanakreeka tekstide väljaannetes kasutatavad kirjavahemärgid kujunesid välja järk-järgult. Koma, punkt ja koolon on üldjoontes samasuguse funktsiooniga nagu paljudes teistes Euroopa kirjades. Kreeka kirjas kasutatakse küsimärgina semikoolonilaadset märki (;). Kreeka ülapunkt (·) täidab seevastu kooloni ja semikooloniga sarnast eraldusfunktsiooni.

Tänapäeva klassikaline filoloogia kasutab vanakreeka tekstide transkribeerimisel ja grammatiliselt täpses esitamises ka kaart ja makronit, et tähistada tähtede α, ι ja υ lühikest ja pikka hääldust (ᾰ/ᾱ – ῐ/ῑ – ῠ/ῡ). Neid märke kasutatakse peamiselt erialakirjanduses ja õppeotstarbel. Tavalises vanakreeka ortograafias neid üldjuhul ei kirjutata.

Fonoloogia

Pikemalt artiklis Vanakreeka keele fonoloogia

Erinevused indoeuroopa algkeelest

Vanakreeka keel erineb häälikusüsteemi poolest mitmel olulisel moel indoeuroopa algkeelest ja teistest indoeuroopa keeled|indoeuroopa keeltest. Näiteks võis vanakreeka keeles sõna lõppeda ainult täishäälikuga või kaashäälikuga /n/, /r/ või /s/; see puudutab nii kreeka muutelõppe kui ka näiteks lõputata nimetavavorme. Võrdleme näiteks sõna ἔφερον (epheron 'nad kandsid') ladina sõnaga ferebant-iga ja nimetavat γάλα (gala 'piim') omastavaga γάλακτος (galaktos) . Olulisemad indoeuroopa algkeelest lähtuvad häälikulised arengud on järgmised.

Indoeuroopa /j/ sõna alguses arenes kreeka keeles sõltuvalt häälikulisest ümbrusest eri viisidel, sealhulgas kadus või andis koos teiste arengutega tulemuseks ζ. Näiteks vastab ladina sõnale iugum ja saksa sõnale Joch 'ike' kreeka ζυγόν (zygon). Sõna sees /j/ üldjuhul kadus.
Indoeuroopa /s/ sõna alguses vastab kreeka keeles /h/-le: ladina sex}, saksa sechs, kreeka ἕξ (hex 'kuus').
Indoeuroopa ja varavanakreeka /w/ kadus ning koos sellega kadus kasutusest ka vastav grafeem digamma. Varasemast kujust ϝεργον (wergon) kujunes atika ἔργον (ergon 'töö; tegu; teos'), vrd saksa Werk.
Indoeuroopa labiovelaarid, mis olid veel säilinud mükeene kreeka keeles, olid klassikalise ajajärgu kreeka murretes kadunud. Nende areng sõltus järgnevast täishäälikust ja murdest; näiteks indoeuroopa /kʷ/ vasteteks kujunesid eri tingimustes /p/, /t/ või /k/. Ladina quo ja saksa wo 'kus' on sama indoeuroopa algtüve kaugemad vasted nagu kreeka πού (pou 'kus').
Indoeuroopa traditsiooniliselt helilisteks aspireeritud klusiilideks rekonstrueeritud /bh/, /dh/ ja /gh/ vasteteks kujunesid vanakreeka keeles helitud aspireeritud klusiilid [pʰ] (φ), [tʰ] (θ) ja [kʰ] (χ).^[2]

Vaata ka

Viited

↑ Sõna γλῶττα 'keel' kasutati Atika murdes, teistes murretes on selle sõna kuju γλῶσσα (glṓssa)
1 2 3 Heinz F. Wendt. Das Fischer Lexikon – Sprachen, Frankfurt am Main 1987, ISBN 3-596-24561-3.
1 2 3 Christos Karvounis. Griechisch. – Miloš Okuka (toim). Lexikon der Sprachen des europäischen Ostens, Klagenfurt 2002 (PDF; 977 KB).
↑ Fritz Schachermeyer. Die vorgriechischen Sprachreste. – Paulys Realencyclopädie der classischen Altertumswissenschaft, kd XII, 1494jj.
↑ F. Lochner-Hüttenbach. Die Pelasger, Arbeiten aus dem Institut für vergleichende Sprachwissenschaft in Graz, Wien 1960.
↑ Martin Bernal. Black Athena. The Linguistic Evidence, Rutgers University Press 2006.
↑ Jan Driessen. Chronology of the Linear B-Texts. – Yves Duhoux, Anna Morpurgo Davies (toim). A Companion to Linear B, kd 1, Dudley: Louvain-la-Neuve 2008, lk 69–79, eriti lk 75–76.

[1] Sõna γλῶττα 'keel' kasutati Atika murdes, teistes murretes on selle sõna kuju γλῶσσα (glṓssa)

[Wendt-2] 1 2 3 Heinz F. Wendt. Das Fischer Lexikon – Sprachen, Frankfurt am Main 1987, ISBN 3-596-24561-3.

[Karvounis-3] 1 2 3 Christos Karvounis. Griechisch. – Miloš Okuka (toim). Lexikon der Sprachen des europäischen Ostens, Klagenfurt 2002 (PDF; 977 KB).

[4] Fritz Schachermeyer. Die vorgriechischen Sprachreste. – Paulys Realencyclopädie der classischen Altertumswissenschaft, kd XII, 1494jj.

[5] F. Lochner-Hüttenbach. Die Pelasger, Arbeiten aus dem Institut für vergleichende Sprachwissenschaft in Graz, Wien 1960.

[6] Martin Bernal. Black Athena. The Linguistic Evidence, Rutgers University Press 2006.

[7] Jan Driessen. Chronology of the Linear B-Texts. – Yves Duhoux, Anna Morpurgo Davies (toim). A Companion to Linear B, kd 1, Dudley: Louvain-la-Neuve 2008, lk 69–79, eriti lk 75–76.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]