Alexios IV Angelos
| Alexios IV Angelos | |
|---|---|
.png) Alexios IV miniatuur (15. sajandist pärit koopia Johannes Zonarase raamatust "Väljavõtted ajaloost") | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 1. august 1203 – 25. jaanuar 1204 (5 kuud ja 27 päeva) | |
| Eelnev | Alexios III Angelos |
| Järgnev | Alexios V Dukas Murzuphlos |
| Isikuandmed | |
| Sündinud | u. 1182 |
| Surnud |
veebruar 1204 (21-aastaselt) Konstantinoopol, Bütsants (tänapäeva Istanbul, Türgi) |
| Vanemad |
|
Alexios IV Angelos või ladinapäraselt Alexius IV Angelus (kreeka keeles Ἀλέξιος Ἄγγελος; u. 1182 – veebruar 1204) oli Bütsantsi keiser 1203. aasta augustist kuni 1204. aasta jaanuarini. Ta oli keiser Isaak II Angelose poeg. Tema isapoolne onu oli tema eelkäija keiser Alexios III Angelos.
Alexiose IV onu Alexios III kukutas 1195. aastal Isaak II ning noor troonipärija vangistati. 1201. aastal õnnestus Alexiosel põgeneda läände, kus ta palus sealsetelt valitsejatelt ja paavstilt abi enda isa positsiooni taastamiseks. Vastutasuks andis noor poiss katteta lubadusi. Ristisõdijad, kes algselt pidid suunduma Egiptusesse, võtsid nüüd sihiks Konstantinoopoli. Kuigi linna kaitsjaid oli palju rohkem kui rüütleid, alistus linn ning Alexios IV sai Isaak II kõrval troonile. Noor keiser balansseeris pidevalt bütsantslaste ja läänlaste vahel, mis viis lõpptulemusena riigipöördeni ning Alexios IV tapmiseni. Alexios IV tegutsemise viis suuremas perspektiivis neljanda ristisõja sõdalaste Konstantinoopoli vallutamiseni ning Ladina keisririigi rajamiseni.
Eksiilis[muuda | muuda lähteteksti]
1195. aastal kõrvaldas Alexiose onu Alexios III oma noorema venna Isaak II troonilt, misjärel vahistati ka noor troonipärija. 1201. aastal aga palgati kaks Pisa vabariigi kaupmeest Alexiost Konstantinoopolist välja smuugeldama Püha Rooma keisririiki. Kaupmehed aitasid Alexiose laevale. Kuigi keiser Alexios III sai põgenemisest teada, pääses prints põgenema, sest laevalt ei suudetud ümberriietunud Alexiost tuvastada. Alexios IV suundus Saksa kuninga Švaabi Philippi juurde. Philipp oli abielus Isaak II tütre Irenega, seega oli tal hea ettekääne Bütsantsi siseasjadesse sekkumiseks, sest tema "moraalne kohustus" oli oma äia aidata. Lisaks Philippile oli Bütsantis keiserliku dünastiaga seotud ka Monferrat' markii Bonifacio, kes oli abielus Isaak II õega ning ka tema soovis taastada oma sugulase seaduslikke õigusi. Alexios IV suundus Püha Rooma keisririigi juurest Rooma, kus ta palus paavst Innocentius III abi kukutatud isa õiguste taastamiseks, lubades selle eest Bütsantsi osalemist ristisõjas[1], maksta ristisõdijate transpordi eest, pakkuda ka sõjalist toetust[2] ja kreeka kiriku allutamist Roomale. Loetletud tingimused olid läänele ja selle kirikule väga soodsad ning Innocentius oli pakkumisest huvitatud.[1]
Alexios III oli võimetu takistama ristisõdalaste sisenemist ja liikumist Bütsantsi aladel. Keisririigi sõjavägi oli väikesearvuline ja laevastik pea olematu. Kunagistest hiilgavatest Bütsantsi merejõududest oli järele jäänud kaasaegsete kirjelduste järgi vaid "20 pehkinud ja tõukude poolt uuristatud" laeva ning kuigi keiser andis käsu need parandada, ei tulnud sellest midagi välja, sest varustus oli laiali tassitud ja maha müüdud. Nii jõudiski 1203. aasta 23. juunil Veneetsia laevastik takistamatult Konstantinoopoli reidile[1], kuigi algselt oli olnud nende eesmärk maabuda Egiptuses[2]. Väljapääsmatusse olukorda sattunud Alexios saatis laevadele oma saadikud lubadusega osaleda ristisõjas, kuid tema ettepanek lükati tagasi ning talle esitati ultimaatum loobuda troonist.[1] Ladinlased kuulutasid keisriks Alexios IV ning kutsusid pealinlasi üles tema onu kukutama. Alexios III ei võtnud kasutusele tõhusaid meetmeid ning tema katse maksta ristisõdijatele altkäemaksu ebaõnnestus. Tema väimees Theodoros Laskaris üritas ainsana ristisõdijaid tagasi lüüa, ent sai Skoutarionis (tänapäeva Üsküdar Türgis) lüüa, misjärel algas Konstantinoopoli piiramine.[2]
17. juulil asusid ristisõdalased rünnakule, kuid mingit erilist vastupanu nad ei kohanud. Keisri palgasõdurid lihtsalt lahkusid positsioonidelt[1]. Eaka doodži Enrico Dandolo juhtimisel ületasid ristisõdijad Konstantinoopoli Kuldsarve lahega piirnevad müürid ning võtsid enda kontrolli alla 25 torni. Seejärel asusid bütsantslased neid tõrjuma, kuid sissetungijad süütasid linna, mis lõpptulemusena jättis kodutuks 20 000 inimest. Põleng sundis kaitsjaid tagasi tõmbuma. Peale seda otsustas Alexios III lõpuks tegutsema hakata. Keiser juhtis läbi Püha Romanuse värava 17 diviisi, mis ületas tunduvalt ristisõdijate arvu. Ent ristisõdijatele tulid müüridelt appi veneetslased ning bütsantslased pidid taanduma linnamüüride taha. Õukondlased nõudsid tegutsemist ning Alexios III andis neile lubaduse võidelda. Selle asemel aga varjus keiser paleesse, kogus kokku nii suure varanduse kui suutis (ligi 1000 naela kulda) ning põgenes koos oma tütre Eirenega linnast ööl vastu 18. juulit. Ta suundus Traakiasse, jättes maha oma naise ja teised tütred. 100 000 elanikuga linn kapituleerus sisuliselt vastupanuta käputäie rüütlite ees. Troonile tõsteti taas Isaak II koos poja Alexios IV-ga.[2]
Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast keiser Alexios III Angelose põgenemist Konstantinoopolist, toodi 18. juulil pime Isaak II vangitornist välja ning alguse sai tema teine, lühike valitsemisaeg. Isaaki kiirel paigutamisel keisripalesse oli veel üks tagamõte - hoida linnas ära "barbarite" ehk läänlaste rüüstamised. Isaaki taasasumisega troonile sai õiglus taastatud ja ristisõdalastel oli kadunud igasugune õigus Konstantinoopolis peremehetsemiseks. Kuid Isaak II-I polnud, eriti pärast riigikassa kadumist koos Alexios III-ga, raha ristisõdalastele tasumiseks. Lubaduse maksta aga oli andnud Isaaki poeg Alexios, kes jõudis ristisõdalaste järel peatselt samuti linna, kus ta 1. augustil kuulutati Alexios IV nime all isa kaasvalitsejaks.[3]
Vaatamata meeleheitlikele jõupingutustele õnnestus Alexiosel saada kokku vaid pool varem lubatud summast, mis antigi linna lähistel laagrisse jäänud rüütlitele üle. Raha väljapressimine aga suurendas järsult bütsantslaste rahulolematust keisri ja tema kaasvalitsejaga. Üleüldist pahameelt õhutasid eriti agaralt vaimulikud, kes nägid õigustatult ladinlastes suurt ohtu õigeusule. Rüütlid pettusid ka Alexioses, sest nende arvates oli Rooma riigi pealinn Konstantinoopol täis kukda ja kalliskive, mistõttu ei mõistnud nad, miks olid keisrid võla tasumisega hädas. Pajud rüütlid polnud varem näinudki sellist rikkust ja hiilgust, millega nad nüüd siin Konstantinoopolis kokku puutusid. Nii näiteks kirjutab ristisõjast osa võtnud Robert Clarist oma kroonikas "Konstantinoopoli vallutamine": "Ka maailma neljakümnes rikkamas linnas pole kokku nii palju aardeid, kui üksnes Konstantinoopolis." Ning nähes enese ees nii rikast linna, asusidki rüütlid puudu olevat raha omal algatusel koguma. Kristuse sõdurid asusid ilma pikemata kirikuid rüüstama. Seejärel süütasid rüütlid linna idaosas paikneva mošee, kust kahjutuli aina edasi levis, põletades maha peaaegu pool Konstantinoopolit. Kõik need sündmused pingestasid niigi närvilist olukorda veelgi ning 1203. aasta detsembris linnas puhkesid kokkupõrked kohalike ja võõramaalaste vahel.[3] Raevunud rahvas võtsid kinni ja tapsid jõhkralt kõik välismaalased, kelle nad kätte said.[4] Samas polnud ei Isaak II ega Alexios IV enam võimelised olukorda kontrollima ning riiki juhtima. Alexios, kellelt nii rüütlid kui bütsantslased tegusid nõudsid, isegi ei üritanud midagi ette võtta, vaid andus innukalt elumõnude nautimisele. Rüütlid nõudsid keisritelt võla tasumist ja bütsantslased ladinlaste minemakihutamist. Seistes sellise valiku ees ja omamata raha, oli Alexios lõpuks sunnitud rüütlitele teatama, et katkestab nendega sõlmitud lepingu ning lõpetab ka nende varustamise toidumoonaga.[3] Alexios olevat neile öelnud: "Ma ei tee enam rohkem, kui olen teinud."[4] Clari Robert'i sõnade järgi olevat Veneetsia doodž Enrico Dandalo keisrile seepeale öelnud: "Meie tirisime sind porist välja, meie tõukame sind sinna ka tagasi."[3]
Alexiose otsus loobuda koostööst ladinlastega oli mingis mõttes bütsantslastele tegutsemise signaaliks ning nad üritasid isegi 1204. aasta jaanuaris süüdata ristisõdalaste laevu. Veneetsia laevastikule saadeti vastu 17 tuleohtliku materjaliga täidetud laeva, ent katse ebaõnnestus.[3][4] Seejuures oli linlaste suureks taganttõukajaks ja õhutajaks patriarh, kes varem oli sunnitud keisri käsul ladinlastele mitmeid järeleandmisi tegema. Kuid ka lahtiütlemine ristisõdijatega sõlmitud kokkuleppest ei suutnud märkimisväärselt suurendada Alexiose ja tema pimeda isa populaarsust.[3] Isaak II, kes polnud enam täie mõistuse juures, oli pahane, et pidi trooni pojaga jagama ning levitas koguni kuulujutte oma poja oletatavast seksuaalsest perverssusest, väites, et Alexios seltsib "rikutud meestega". Ka kroonik Niketas Choniates kritiseeris Alexiose lapselikkust, sõbralikke suhteid ladinlastega ning tema pillavat elustiili.[4]
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
1204. aasta jaanuari alguses kostsid juba avalikult üleskutsed: "Tahame uut valitsejat!" Ning 25. jaanuaril võetigi Hagia Sophias vastu otsus tagandada keisrid või nagu allikates neid nimetati - "kurjuse inglid".[3] Rahvas püüdis troonile tõsta Nikolaos Kanavost, kes varjas end Hagia Sophias[5]. Seepeale tegi Alexios järjekordse vea. Ta oli kogu aeg püüdnud balansseerida kahe jõu vahel, tehes panuse neile, kes antud hetkel paistsid olevat vähem ohtlikud. Nüüd olid nendeks ristisõdalased ja keiser palus neilt abi mässu mahasurumiseks. Ristirüütlitega läbi rääkima määrati keisri õukondlasest nimekaim Alexios. Tema aga otsustas oma valitsejad reeta ning teatas rahvale, millise käsu oli ta Alexios IV-lt saanud. See teadaanne kihutas rahvast veelgi rohkem üles. Lisaks õnnestus õukondlasest Alexiosel tõmmata oma poolele kaardivägi ning 28. jaanuaril piirati keisri palee sisse. Õukondlasest Alexios teeskles valitsejate ees nende liitlast ning kirjeldas väga värvikalt puhkenud mässu, mille tekkepõhjuseid ta varjas. Seepeale palus täielikult pea kaotanud Alexios IV ennast aidata, mida Alexios ka hea meelega tegi. Ta talutas pooleldi palja keisri väljapääsu suunas, kus Alexiose palgatud sõdurid juba ootasid ja Alexios IV vahistasid.[3] Isaak II ei suutnud teistkordset kukutamis üle elada ning ta suri 1204. aasta jaanuari lõpus. Mõned ajaloolased arvavad, et Isaak võidi ka mürgitada. Samal ajal kägistati tema poeg Alexios IV surnuks.[6]
Alexios IV lühikese valitsemisaja jooksul kuulutasid mitmed Bütsantsi Musta mere äärsed alad end iseseisvaks. Üks nendest oli Trapezundi keisririik, mis oli üks Bütsantsi järglasriikidest. Olukord Konstantinoopolis oli nii segane, et impeeriumil polnud ressursse ega vahendeid Trapezundi tagasi võtmiseks, mille tulemusena tunnustati de facto riigi iseseisvust, ent de iure jäi see keisririigi koosseisu.[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Vseviov, David (2004). "Alexios III Angelos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 399-403. ISBN 9789949437757.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Bury, John Bagnell (1911). "Alexius III". Chisholm, Hugh (toim). Encyclopædia Britannica (inglise). Kd 1 (11 trükk). Cambridge University Press. Lk 577–578.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Vseviov, David (2004). "Alexios IV Angelos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 404-406. ISBN 9789949437757.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Nicolle, David (2011). The Fourth Crusade 1202-04 - the Betrayal of Byzantium (inglise). Oxford: Osprey Publishing. Lk 65. ISBN 978-1-84908-319-5.
- ↑ Niketas Choniates (1984). He had reigned six months and eight days. Lk 307-310.
- ↑ Chisholm, Hugh, toim (1911). "Isaac II. (Angelus)". Encyclopædia Britannic (inglise). Kd 14 (11 trükk). Cambridge University Press. Lk 858.
| Eelnev Alexios III Angelos |
Bütsantsi keiser 1203–1204 kaaskeiser: Isaak II Angelos |
Järgnev Alexios V Dukas Murzuphlos |