Andronikos I Komnenos

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Andronikos I Komnenos
Andronikos I Komnenos
Andronikos I miniatuur 15. sajandist
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
september 1183 – 12. september 1185
Eelnev Alexios II Komnenos
Järgnev Isaak II Angelos
Isikuandmed
Sündinud umbes 1118
Surnud 12. september 1185 (66-67)
Konstantinoopol, Bütsants
Abikaasa Prantsuse Anna
Vanemad Isaak Komnenos ja Gruusia Kata
Lapsed Manuel Komnenos, Maria Komnene, Alexios Komnenos, Irene Komnene

Andronikos I Komnenos (kreeka keeles Ἀνδρόνικος Κομνηνός; ladinapäraselt Andronicus I Comnenus; umbes 111812. september 1185) oli Bütsantsi keiser, kes valitses aastatel 11831185 (2 aastat). Andronikos oli Isaak Komnenose poeg ja keiser Alexios I lapselaps. Hilisemas historiograafias sai Andronikos I endale lisanime Misophaes (Päikesevalguse Vihkaja), mis viitas suurele hulgala inimestele, kelle ta oli lasknud pimedaks torgata. Keiser Andronikos oli Komnenoste dünastia (võimul 10811185) viimane esindaja.

Varasem elu[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos Komnenos sündis umbes 1118. aastal. Ta oli kena ja kõneosav, aktiivne, vastupidav, kartmatu, suurepärane väejuht ning võimakas poliitik, aga samuti ka liidrelik. Tema varajasi eluaastaid saatsid nii naudingud kui ka sõjavägi.[1] Oma nooruse veetis Andronikos kood sugulase ja tulevase keisri Manueliga pealinnas. Ta sai väga hea hariduse, mis oli üldiselt iseloomulik kõigile Komnenostele.[2]

1141. aastal langes ta seldžukkide kätte vangi ning jäi nende kätte aastateks. Peale lunaraha maksmist suundus ta Konstantinoopolisse, oma nõo Manuel I, kelle suur lemmik ta toona oli, õukonda.[1] Andronikos ja Manuel said teismelistena omavahel väga hästi läbi, kuid pikapeale asendus sõprus usaldamatusega. Lõpuks oli Andronikos sunnitud lahkuma pealinnast, kus ta polnud enam aastaid oodatud külaline. Vähe sellest, iga Andronikose sammu jälgiti erakordse tähelepanelikkusega. Valitseva keisri usaldamatuse põhjuseks oli asjaolu, et Andronikose pärilusliin tulenes Alexios I vanemast pojast Isaakist, samal ajal kui Manuel oli Alexios I noorema poja Johannes II poeg. Seega oli Andronikosel mingis mõttes rohkem dünastilisi õigusi troonile kui Manuel I-l ja tema pojal Alexios II-l.[2]

Andronikos kuulus nende väheste inimeste hulka, keda tundis kogu Bütsants, ning seda mitte ainult tänu tema päritolule, vaid suuresti ka tänu tema erakordsele saatusele. Andronikose elutee keerdkäike määras väga paljus üks nõrkus - ta oli väga armulembene. Kui nüüd arvestada, et seesugustele kalduvustele lisandusid suursugune päritolu, jõukus ja hea väljanägemine, mis oli tänu suurele kasvule ja jõule lausa silmapaistev, siis on arusaadav, et vähesed naised suutsid jääda selle mehe vastu ükskõikseks. Lisaks oli Andronikost õnnistatud ka erakordselt hea tervisega ja ta olevat säilitanud nooruslikkuse kuni surmani.[2]

Peale Andronikose õukonda saabumist manueli valitsemisaja algul, tekkis tal armuafäär vennatütre Eudoxiaga. 1152. aastal asus ta Eudoxiaga teele Kiliikiasse olulisi vägesid juhtima. Pärast kaotust Mamistra lahingus, ta taganes, kuid määrati taas provintsi juhtima. Selles ametis ei püsinud ta ilmselt kaua, sest peagi saabus ta taas Konstantinoopolisse, kus ta pääses napilt tapmisest Eudoxia vendade käte läbi.[1]

Manuel I valitsemise ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Vangistus ja esimene eksiil[muuda | muuda lähteteksti]

1153. aastal avastati vandenõu keiser Manuel I vastu, milles osales ka Andronikos.[1] Levisid kuulujutud, et Andronikos sõlmis leppeid ungarlastega. Andronikos tagandati ametikohtadelt ning peagi ta ka arreteeriti. Andronikos leidis ennast Konstantinoopoli kõige kurikuulsama türmi vangikongist. Ta püüdis korduvalt ebaõnnestunult põgeneda. Paar aastat pärast vangikongi heitmist suutis Andronikos tänu erakordsele nutikusele ja julgusele sealt põgeneda, kuid peagi ta tabati ja heideti uuesti vangikongi. Lõpuks õnnestus tal 1165. aastal põgeneda teist korda rangelt turvatud vanglast.[1][2] Põgeniku elu oli ohtlik, näiteks sattus ta valahhialaste kätte vangi[3]. Viimaks jõudis ta siiski Galiitsia vürst Jaroslav Osmomõsli (1153-1187) õukonda, kes andis talle varjupaiga.[2][1] Jaroslavi kaitse all olles, sõlmis Andronikos Manueliga liidu. Ta ühines Galiitsia väega Manueli sõjas Ungari vastu, aidates Semlini linna piirata. Kampaania oli edukas ning pagendatud Andronikos võis 1168. aastal naasta Konstantinoopolisse.[1] Keiser lubas tagada ka tema julgeoleku. Kahe sugulase suhted muutusid taas sõbralikeks. Andronikos oli võitnud keisri südame lahinguväljal üles näidatud vaprusega. Hulljulget sõjemehest keisrit ei jätnud isiklik vaprus aga kunagi ükkõikseks.[2]

Eksiil Levantis[muuda | muuda lähteteksti]

Sõprus keisri ja Andronikose vahel ei kestnud kaua. Manuelile polnud toona veel troonipärijat sündinud. Ta otsustas määrata selleks Ungari troonipärija Béla, kes oli ka keisrinna Maria suur soosik.[2] Loomulikult ei saanud see otsus Andronikosele meeldida ning ta keeldus Bélale truudust vandumast[1][2]. Andronikos oli küll loobunud Manueli eluajal otsesest trooni nõudlemisest, kuid Manueli võimupärijana nägi ta ikkagi vaid ennast. Seega purustas keisri otsus ta tulevikulootuse. Samas polnud pingete kasvades ka Manuelil midagi selle vastu, et saada oma potentsiaalsest rivaalist lahti ning Andronikos määratgi kaugesse Kiliikia provintsi.[2]

1166. aastal sai ta türklaste-seldžukkide käest lüüa. Pole ka välistatud, et selle lüüasaamise taga oli Andronikose salasepitsus ja tegelikult mängis ta hoopis türklastega kokku. Igatahes, kartes süüdistusi, Andronikos põgenes ja varjas ennast ladinlaste juures Antiookia vürstiriigis. Seal sattus ta kohe järjekordsesse armuskandaali.[2] Ta võrgutas Antiookia vürsti Raymondi tütre Philippa, kelle õde Maria oli keiser Manueli naine. Keiser oli maruvihaen selle alanuduse pärast.[1] Skandaal paisus niivõrd suureks, et Anronikosel ei jäänud muud valikut, kui järjekordselt põgeneda.[2]

Seekord leidis ta varjupaiga Jeruusalemma kuninga Amaury I juures[2]. Andronikos võitis kuninga poolehoiu ning sai endale koguni Beiruti isanda tiitli[1]. Kuid ka seal ei jätnud armukirg 56-aastast Andronikost rahule. Andronikosel tekkis suhe kauni Jeruusalemma kuninganna-lese Theodora Komnenega (kuningas Balduin III naine ja Manuel I venna Isaaki tütar[1]). Selle loo ilmsikstulekul polnud tal enam võimalik jääda ka Jeruusalemma ning Andronikos oli sunnitud uuesti põgenema. Seda enam, et Manuel nõudis tema kohest väljaandmist ning võimu tipul oleva keisri nõudmist ei saanud Jeruusalemma kuningas ignoreerida isegi siis, kui ta oleks seda tahtnud. Antud juhul aga polnud kuningal midagi selle vastu, et kuningakoja au "rüvetaja" välja anda. [2]

Islamimaades ja Gruusias[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks ajaks oli armulembene Andronikos kõik põgenemisteed enesel ise läbi lõiganud. Nii ei jäänudki tal muud valikut, kui varjuda moslemite juurde.[2] Theodora, kes kartis keiser Manueli kättemaksu, põgenes koos Andronikosega[1]. Järgnevad kümme aastat veetsidki Andronikos ja Theodora islamimaailmas reisides, külastades Bagdadi, Damaskust ja teisi linnu.[2] Esimene sihtpunkt oli Damaskuse (Damaskuse emiraat oli osa Seldžukkide riigist) emiiri Nur ad-Dini õukond. Paar ei tundud end seal turvaliselt ning peagi jätkati ohtudest valitsevat teekodna läbi Anatoolia ja Kaukaasia. Nad jõudsid Gruusiasse, kus kuningas Giorgi III võttis neid hästi vastu. Kuninga õde oli ilmselt ka Andronikose esimene abikaasa, kelle isiku kohta puuduvad kindlad allikad.[1]

Andronikosele anti valdused Kahhethis, Gruusia idaosas. 1173. või 1174. aastal osales ta Gruusia armeega sõjaretkel Širvanisse Kaspia mere ääres, kus Derpentist tulnud sissetungijatelt võeti tagasi Shabrani kindlus ning tagastati Giorgi nõole, Širvanshahi (tiitel Širvani valitsejale) valitseja Akhsitan I-le.[4]

Lõpuks valisid nad enesele püsivamaks elupaigaks ühe Bütsantsi piiride lähistel paikneva kindluse[2] Oinaionis (tänapäeva Ünye) Musta mere ääres, Trapezundi ja Sinope (tänapäeva Sinop) vahel. Need maad olid ajalooliselt Komnenoste esivanemate maad.[5] Seal palkas Andronikos enesele sõjasalga, millest kujunes üsna pea tegelikult röövlijõuk ning keisri lähedasest sugulasest Andronikosest sai röövlite pealik. Veel mõne aja möödudes oli Andronikose röövlitest saanud juba tõsine nuhtlus Bütsantsi kaubakaravanidele. Keisririigi karistussalkade eest aga õnnestus tal alati õigeaegselt mägedesse varjuda. Seega kujunes islami maailmas varjupaiga leidnud Andronikosest Manuelile tõsise peavalu põhjustaja. Kokkuvõttes aga oli Andronikose teguviis niivõrd ennekuulmatu, et Konstantinoopoli patriarh pani ta isegi kirikuvande alla. 1177. aastal õnnestus Manuelil saada oma tahtmine.[2] Andronikos oli parasjagu sõjakäigul Trapezundi, kui selle provintsi valitseja Andronikose lossi tungis ning Theodora koos kahe lapsega arreteeris. Nad saadeti Konstantinoopolisse.[1] Nende päästmiseks oli Andronikos sunnitud alistuma Manuelile. Ahelates Manueli ette viidud Andronikos olevat väidetavalt pisarsilmi anunud keisrilt andestust. Kusjuures tegi ta seda erakordselt veenvalt, sest kõigele lisaks oli ta ka andekas näitleja. Ning Manuel andiski talle andeks, kuid ta ei riskinud jätta oma sugulast pealinna ja Andronikos saadeti ühe kauge linna üle valitsema.[2] Teise allika kohaselt lubati temal ja Theodoral naasta Oinaionisse.[1]

Mida aeg edasi, seda suuremaks Andronikose autoriteet kasvas. Varsti muutus ta jubacsümboolseks juhiks neile, kes polnud Manueliga rahul. Kuigi keisrile kanti toimunust ette, ei leidnud ülepeakaela sõjategevusest hõivatud Manuel aega Andronikosega tegelemiseks. Pärast lüüasaamist Mysiokephaloni all aga kaotas Manuel igasuguse huvi reaalse maailma vastu. Andronikoselt nõudis ta vaid ustavusvannet oma pojast troonipärijale ning selle vande Andronikos ka kõhkluseta andis.[2]

Võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Alexios II Komnenos

Keiser Manuel I Komnenos suri 24. septembril 1180. aastal[2]. Võimule sai tema alaealine poeg Alexios II Komnenos, kuid tegelikult juhtisid riiki Alexiose ema Maria ja tema armuke Alexios. Maria ladina päritolu tekitas kreeklastes varjatud pahameelt. Neid oli niigi pahandanud Manuel I ladinaamelsus. Palju riigi rahast läks toona lääne kaupmeestele ja rüütlitele. Alamatele tundus, et Mariaga kasvab ladinlaste eelisseisund ning pinged kasvasid.[6][7][8] See andis Andronikosele uued võimalused. Targa mehena tegutses ta väga ettevaatlikult, kasutades oma plaanide elluviimiseks saadikuid ning pealinnas elavaid poegi.[2]

Konstantinoopol. Ladinlaste kvartalid on märgitud lilla värviga.

Andronikose väikesearvuline sõjavägi, mis mõnede allikate järgi sisaldas ka moslemeid, asus pealinna suunas teele 1182. aasta kevadel. Seda väge kirjeldades on üks bütsantsi autor öelnud: "Neid oli vähe, kuid nad olid relvastatud õiglusega - ja nii liikus ta kergelt armastatud linna suunas." Teel tervitati Andronikost rõõmuhõisetega ning Konstantinoopolis oodati teda kui ladinlaste ülemvõimust vabastajat. Samas levitasid Andronikose pooldajad sõnumeid vanast ennustusest, mille järgi pidi temast saama valitseja. Andronikoses nähti oodatud vabastajat, temast lauldi laule ja kirjutati poeeme. Kuid vaatamata üldisele toetusele säilitas Andronikos ettevaatlikkuse ja peatus pealinna väravate ees. Seejuures andis ta laagrisse asudes käsu püstitada tunduvalt rohkem telke, kui neid oleks vaja läinud tema sõjameeste majutamiseks. Nii jäi pealinna müüridelt vaadates mulje, et Andronikos oli jõudnud kohale vaga suure sõjaväega. Andronikost asuti suisa anuma, et ta linna siseneks.[2] Keiser Alexiose leer saatis Georgios Xiphilinose (tulevane patriarh) Andronikose laagrisse läbirääkimistele, pakkudes talle amnestiat ja kõrget ametikohta. Andronikos lükkas pakkumise tagasi ning tegi keisrile enda oma: ta nõudis, et keiser astuks tagasi, vastutaks oma valitsemise eest ning keisrinna Maria pandaks kloostrisse.[9] Selle pakkumise lükkas aga keiser tagasi. Nii tuligi Andronikosel "tulla rahva palvetele vastu" ja siseneda linna.[2] Tema linna pääsemisel oli võtmetähtsusega Bütsantsi mereväeülema megas doux Andronikos Kontostephanose ja kindral Andronikos Angelos ülejooksmine Andronikose leeri.[9] Nii sisenes Andronikos Komnenos pidulikult KonstantinoopoIisse. Kuid kavala ja kogenenud mehena ei reetnud ta kohe oma tõelisi kavatsusi. Kõigepealt külastas ta Manueli hauda, kelle tekitatud õnnetusi oli hakatud juba unustama ja keda hakati aina rohkem ja rohkem meenutama vaid suure keisrina. Haual aga olevat ta demonstratiivselt ja kõva häälega nutnud, millega teenis enesele järjekordseid plusspunkte. Samas näitas ta üles ka suurt lugupidamist alaealise keisri Alexios II vastu, nimetades ennast valitseja "ärateenimata nõuandjaks".[2] Andronikose linna sisenemisele järgnes 1182. aasta aprillis ladinlaste, kes sisuliselt kontrollisid linna majandust, veresaun, milles hukkus tuhandeid läänlasi[1]. See on ajalukku läinud kui Konstantinoopoli veresaunan. Andronikos ei üritanudki tapmist peatada, sest tema ametlik ettekääne vägede toomiseks oli olnud vaid keisri kaitse. Linnas valitses täielik kaos, mille varjus oli tal hea tegutseda.[10]

1182. aasta 16. mail taastas Andronikos keisri kaitsjana Alexios II võimu. Keisrit ei huvitanud aga endiselt valitsemisega seodnuv ning Andronikos sai rahus tegutseda tema varjus riigi juhtimisega. Andronikos ei lubanud ka Alexiosel avalikes asjades kaasa rääkida. Ükshaaval surus Andronikos maha kõik Alexiose toetajad.[10] Arvatakse, et ta korraldas Alexiose poolõe Maria Komnene ja tema abikaasa Montferrati Renieri (bütsantsipäraselt Johannes[11]) mürgitamise. Mürgitajaks oli kuulduste järgi eunuhh Pterygeonites.[12] Leskkeisrinna ja keisri ema Maria pandi vangi. Peagi määras aga sisuline valitseja Andronikus Mariale (ja ka tema armukesele) surmanuhtluse, millele tuli Alexios II alla kirjutada. Nii mõistis poeg oma ema surma.[10] Hukkajateks olid eunuhh Pterygeonites ja hetaireiarches (ihukaitsja) Konstantinos Tripsychos[9]. Kuid ka Alexios II valitsemisaeg oli otsakorral. Selleks ajaks oli Andronikos oma positsiooni tugevuses juba niivõrd kindel, et võis lasta ennast kroonida Chalkè Kristuse kiriku terrassil Alexios II kaasvalitsejaks.[10] Seejuures ei unustanud ta ka nüüd täielikult ettevaatlikkust, öeldes, et võtab selle raske koorma vastu üksnes soovist aidata sugulasest noort keisrit. Patriarh, kes nägi Andronikose käigu läbi ja ei nõustunud teda kaasvalitsejaks õnnistama, kaotas oma koha.[2]

1183. aasta septembri lõpus andis Andronikos käsu noore keisri mõrvamiseks. Alexios II kägistati vibunööriga ning tema surnukeha heideti Bosporuse väina.[10] Tapatöö viisid läbi Tripsychos, Theodoros Dadibrenos ja StephanosHagiochristophorites[9]. Järgnevatel aastatel üritasid mitmed pseudo-Alexiosed võimule pretendeerida, ent see ei õnnestunud kellelgi.[10]

Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Troonile asumine ei lõpetanud Andronikose armuafääre ning ta sai hakkama järjekordse skandaaliga[2]. Nimelt abiellus 56-aastane keiser 1183. aastal oma eelkäija Alexiose 12-aastase lese Annaga (pratsusepäraselt Agnes), kuningas Louis VII tütrega[1]. Andronikose laialde populaarsuse tõttu suhtuti sellesse alguses isegi küllaltki mõistvalt.[2] sama aasta novembris tegi keiser Johannes Komnenosest, oma nooremast seaduslikust pojast, troonipärija[13].

Andronikose kohta on säilinud suhteliselt palju kirjeldusi ning enamalt jaolt on need negatiivsed. Samas aga tuleb arvestada, et ta jäi viimaseks Komnenoste soost võimukandjaks. Tema surma järel asus Bütsantsi troonile uus, Angeloste dünastia ning arusaadavalt vajas see dünastiline muutus põhjendust. See seletab vähemalt osaliselt, miks järeltulijatel oli vaja maalida Andronikosest väga mustades toonides pilt ja kujutada teda väga halva keisrina. Andronikose mustamise tava on säilinud ka hilisemas ajalookirjanduses ja äärmuslikus variandis on see viinud isegi tema nimetamiseni Ivan Julma eelkäijaks.[2]

Reformid[muuda | muuda lähteteksti]

Alexios II formaalne valitsemisaeg oli viinud selleni, et riik varastati sisuliselt paljaks. Kõik eelarve tulud läksid vaid õukonna hiigelkulude katteks ja õukondlaste tasku. Seega, asudes parandama riigi rahanduslikku olukorda, pidi Andronikos kõigepealt piirama õukonna kulutusi. Järgmisena otsustas keiser juurida välja ametnike kuritarvitused. Selleks viis ta ellu väga õpetliku reformi - ametnike palku tõsteti järsult, kuid samas kehtestati erakordselt karmid karistused ametivõimu kuritarvitamise eest. Näiteks peeti pistist võtnud ametniku üle kohut avalikult ja ilmnenud üleastumise eest määrati reeglina surmanuhtlus. Sama karmilt käitus keiser ka provintside halduritega. Kaasaegsed on kirjutanud, et ainuüksi keisri nime mainimisest piisas, et käed, mis olid harjunud pistist võtma, langesid iseenesest. Väidetavalt olevat Andronikosel õnnestunud lühikese ajaga piirata kohaliku võimu ahnust isegi niivõrd, et selle tulemusel kasvas paljudes piirkondades järsult elanikkond. Keisri ettevõtmised andsidki peatselt märkimisväärseid tulemusi. Elavnesid tootmine, põllumajandus ja kaubandus, see aga kasvatas jätkuvalt Andronikose populaarsust. Andronikos oli paljudele "oma keiser" ja rahvas võttis teda juubeldades vastu. Seejuures püüdis kaval keiser ka ise igati toonitada oma "rahvalähedust", näiteks lastes ennast kujutada ühe kiriku seinal lihtsates talurahvarõivastes.[2]

Kohtud[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks ulatuslike majandusreformide läbiviimisele on Andronikos läinud ajalukku teaduse ja kirjanduse igakülgse toetajana. Kuid tema erilisteks lemmikuteks olid juristid ja üheks meelistegevuseks - osavõtt kohtuprotsessidest. See juures jäi igas kohtuvaidluses keisri seisukoht loomulikult peale. Kuna keiser oli niivõrd haaratud ideest luua riigis kord, siis tema juurde leidsid raskusteta tee ka kõik pealekaebajad. Üsna pea sai paljudele selgeks, et pole lihtsamat moodust kellestki lahti saamiseks, kui esitada keisrile kaebus selle inimese peale. Kaebustesse uppunud keisril aga käis nende sisusse süüvimine üle jõu ning nii võiski süütu inimene saada teenimatult ränga karistuse osaliseks. Nii süvenes süütult kannatanute rahulolematus keisriga.[2]

Vandenõud ja terror[muuda | muuda lähteteksti]

Keisri vastu oli ka suurem osa aristokraatiast, kelle sissetulekuid olid Andronikose reformid järsult kärpinud. Kui uue keisri radikaalsetest sammudest põhjustatud esimene šokk oli möödunud, sagenesid sedamaid ka keisrivastased väljaastumised. Näiteks 1184. aastal puhkesid idaprovintside mitmes linnas mässud. Andronikos asus isiklikult juhtima mässuliste mahasurumist. Bütsantslased kirjutavad, et ta olevat seejuures näidanud üles suurt oskust piiramismasinate ehitamisel. Kuid keiser ei paistnud mässu mahasurumisel silma ainult sõjamasinate ehitamise oskuse poolest, vaid ta tegutses ka erakordselt rafineeritud julmusega. Nii andis ta kord käsu siduda müüripurustamise masina külge mässajate juhi ema, et välistada masina süütamist linna kaitsjate poolt. Ning kui mäss oli lõplikult maha surutud, algas Bütsantsi ajaloos enneolematu terrorilaine aristokraatia vastu, mille käigus tapeti julmalt sadade väljapaistvate perekondade esindajaid. See ilmselt ongi andnud aluse hilisemaks Andronikose kõrvutamiseks Ivan Julmaga.[2] Näis nagu Andronikos oleks soovinud kogu aristokraatiat kõrvaldada.[1] Peagi levis vägivald üle kogu riigi ning need, kes alguses nägid hea meelega aristokraatide päid "lendamas", jäid nüüd ise löögi alla. Ja nagu ikka, ei suutnud hoo sisse saanud terror enam peatuda, rääkimata siis valikute tegemisest. Andronikosele paistsid igal pool vandenõud ja salaliidud ning ta muutus aina julmemaks. Isegi need, kes olid toetanud reforme põhimõtteliselt ja nõudsid keisrilt "kõva kätt", ei saanud enam tema tegevust heaks kiita. Nii oligi Andronikos kaotanud lühikese ajaga kogu siseriikliku toetuse.[2]

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Samal ajal polnud kiita ka keisririigi välispoliitiline olukord - islam oli alustanud vastupealetungi. Väga paljus seisis selle taga kurdi päritolu silmapaistev väejuht ja poliitik Salah ad-Din (Saladin), kes tõi 1174. aastal Egiptuse troonile Aijubiidide düastia. See aga tähendas, et enam ei seisnud keisririigi piiride vastas mitte üksikud killustunud väikeriigid, vaid ühtne ja ambitsioonikas islamiriik. Üsna pea võttis see riik piiramisrõngasse ladinlaste valdused ja kuulutas välja püha sõja Jeruusalemma vabastamise nimel. Nii võiski Bütsants näha Idast tõusvat ohupilve. Ent olukord polnud parem ka Läänes. Kuigi Andronikos oli tulnud võimule läänevastasuse lainel, sai ta suurepäraselt aru, et ilma Lääne toeta jääb keisririik isolatsiooni. Kuid diplomaatiliste partnerite otsimine Läänes polnudki nii lihtne. Manueli ajal sai Bütsants mängida Saksamaa keisri ja Sitsiilia kuninga vastuoludele, nüüd aga olid need riigid lähenenud. Läänes ei suudetud ka kuidagi unustada 1182. aasta pogrommi, mille käigus kannatasid eriti Itaalia linnade kaupmehed. Lisaks sundis Bütsantsis lahvatanud terror põgenema Läände (peamiselt Itaalia linnadesse) mitmeid väljapaistvaid aristokraate, kes nüüd igati agiteerisid võitlema "verejanulise" keisriga. Sellises ebasoodsas olukorras algasidki Bütsantsi läbirääkimised Veneetsiaga.[2] 1184. aastal saabus Konstantinoopolisse Veneetsia saatkond[14]. Läbirääkimiste alustuseks lubati vabastada kõik "veresauna" käigus vangistatud ning tasuda iga-aastaselt kindlaksmääratud summa kahjude korvamiseks. Sellele lisas keiser demonstratiivse žestina käsu alustada pealinnas katoliikliku kiriku ehitamist, pidamata seejuures millekski patriarhi vastuseisu. Need järelandmised andsidki lõpuks soovitud tulemuse ning leping Veneetsiaga sõlmiti. Üsna pea lisandus sellele ka leping Saladiniga.[2]

Wilhelm II Hea

Etteruttavalt võib mainida, et nende lepingute vilju Andronikosel maitsta ei õnnestunud. Vähe sellest, Bütsantsile kuulunud Küprose asehaldur kuulutas ennast iseseisvaks valitsejaks ja et keisririigil puudus teovõimeline laevastik, siis osutus mässu mahasurumine puhttehniliselt võimatuks. Küprose kaotus aga oli Bütsantsile suureks strateegiliseks ja majanduslikuks löögiks. Näiteks ainuüksi sadamamaksudena sai keisririik sealt küllaltki olulise täienduse riigikassasse. Tegelikult saidki Andronikosele saatuslikuks just nimelt välispoliitilised sündmused. Need olid hukatuslikumad kui üleüldine rahulolematus keisri siseriikliku tegutsemisega.[2]

Terror ja koas riigis jõudsid ka Sitsiilia kuninga Wilhelm II kõrvu. 1185. aasta sügisel langesid keisririigi Kreeka valdused normannide laastava rünnaku alla. Ideoloogiliselt põhjendati seda sõjakäiku kättemaksuga 1182. aasta eest[2]. Sitsiila väed maabusid esmalt Epeiroses tugeva väega, mis koosnes 200 laevast ja 80 000 mehega, kelle seas oli 5000 rüütlit. Edasi vallutati ja rüüstati Thessaloniki linn (umbes 7000 kreeklast suri).[1][15] Kogu invasiooni käigus tapeti väga palju bütsantslasi ja rüvetati arvukalt õigeusu kirikuid. Normannide rüüsteretke kirjeldanud bütsantsi autorid on nimetanud sissetungijaid "metsinimesteks, kellel oli üks anum pesemiseks ja veini joomiseks". Kui kuuldused lähenevatest normannidest jõudsid pealinna, andis Andronikos käsu valmistuda sõjakäiguks. Ise aga suundus ta koos arvuka "haaremiga" pidutsema suveresidentsi.[2] Koguti viis armeed, mis pidid peatama normannide jõudmise pealinnane, ent tema väed ei suutnud positsioone hoida ning pidid taanduma. Bütsants koondas ka 100 laeva, et peatada Sitsiilia laevastiku jõudmine Marmara merre. Normannid tõrjuti lõpuks tagasi 1186. aastal ning seda uue keisri Isaak II Angelose juhtimisel.[1]

Kukutamine ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Riigipööre[muuda | muuda lähteteksti]

Keisri lahkumine Konstantinoopolist oli tema vaenlastele oodatud tegutsemissignaaliks, kuigi järgnevad sündmused toimusid pigem stiihiliselt kui teadlikult organiseerituna. Nende taga polnud mitte niivõrd detailides paika pandud salavandenõu kui üleüldine keisrivastane viha.[2] Viimane piisk ääreni täis karikasse oli keisri otsus lasta 1185. aasta septembris hukata kõik kõik vangid, pagendatud ja nende perekonnad. Neid süüdistati koostöös välisvaenlastega. 11. septembril saadeti sõjaväelane Stephanos Hagiochristophorites arreteerima Isaak Angelost, kelle lojaalsuse oli Andronikos kahtluse alla seadnud.[1][16] Angelos aga tappis Hagiochristophoritese ning varjus Sophia katedraali. Seal pöördus ta rahva poole.[1] Linlased kuulutasid ta 12. septembril 1185. aastal uueks keisriks.[2]

15. sajandist pärit illustratisoon Andronikos I Komnenose surma kohta. Originaal asub Prantsusmaal Bibliothèque Nationale'is.

Teade toimunud pöördest pani Andronikose otsekohe tegutsema. Oli ju ikkagi tegemist julge ja esmapilgul lootusetuna näivatest olukordadest korduvalt välja tulnud mehega. Pikalt kaalutlemata ja vaid väikese palgasõdurite salgaga sisenes ta ootamatult linna ning hõivas keisripalee, kust lootis korraldada ja juhtida edasist võitlust. Kuid olukord linnas ei allunud enam tema kontrollile. Relvastatud rahvas piiras sisse Sophia katedraali ja nõudis Isaaki kroonimist ning patriarhil ei jäänudki midagi üle, tuli sellele nõudmisele alistuda. Andronikosest aga, keda alles paar aastat tagasi anuti troonile asuma, oli nüüd saanud üleüldise vihkamise objekt. Tema väikesearvuline salk purustati ja nii jäi tal loota ainult põgenemisele. Vene kaupmeheks maskeeritud Andronikos jäi ka põgenedes truuks oma nõrkusele - asudes laevale, võttis ta kaasa lisaks oma naisele ka uue kallima Agnessa. Kuid seekord oli saatus Andronikose vastu ja torm takistas tema teekonda ning Isaaki saadetud laevadel õnnestus põgenikud tabada.[2] Mõnede allikate väitel õnnestus Andronikosel siiski põgeneda ning ta suundus isehakanud Küprose kuninga juurde, ent need vited on väga ebatõenäolised[1].

Tapmine[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüd juba endine keiser võeti kinni ja sandistati[2]. Andronikos seoti posti külge ning Angelos jättis ta kolmeks päevaks linnarahva raevu kätte. Tema parem käsi lõigati küljest, tema juuksed ja hambad kisuti välja ning üks silm torgati pimedaks ning talle visati näkku keevat vett. Ilmselt "karistati" ekskeisrit niimoodi tema ilusa välimuse ja liiderlikkuse tõttu.[1]

Mõne päeva möödudes talutati Andronikos ihualasti kaameli seljas läbi terve linna hipodroomile. Bütsantsi ajaloolane Niketas Choniates kirjutab: "Rumal rahvas jooksis sellele vaatemängule nagu kärbsed kevadel rasvatükile, unustades, et alles oli ta nende valitseja ja kõik ülistasid teda." Hipodroomil riputati Andronikos jalgupidi üles kahe samba vahele ja seal piineldes ta ka 12. septembril 1185. aastal suri.[2] Kaks ladina sõdurit võistlesid, kelle mõõl tungib sügavamale kehasse. Kirjelduste järgi oli tema surnukeha täiesti lõhki rebitud. Keisri surnukeha jäi matmata ning jäid veel mitmeks aastaks avalikkusele nähtavaks. Andronikose surmast kuuldes mõrvasid Bütsantsi väed Traakias ka tema poja ja kaaskeisri Johannese.[12]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos I Komnenos oli abielus kahel korral ning tal oli mitmeid armukesi. Oma esimese abikaasaga, kelle nimi on teadmata, oli tal kolm last:[17]

  • Jeruusalemma kuniganna Theodora Komnene
    Manuel Komnenos (1145 – pärast 1185), teenis Manuel I ajal saadikuna ning seisis vastu isa poliitikale, kui ta võimu võttis. Selle vastuseisu ning ka AIMA ettekuulutuse tõttu ei nimetatud teda troonipärijaks, ent ta sai sebastokrator tiitli. Peale isa kukutamist torgati ta pimedaks, misjärel kadus ta ajalooallikatest.[18] Ta oli abielus Gruusia printsessi Rusudaniga, kellega tal olid lapsed Alexios I ja David Komnenos, kes olid Trapezundi keisririigi ja Megas Komnenose dünastia rajajad.[17][18]
  • Johannes Komnenos (11591185), lapsena oli ta koos isaga eksiilis ning hiljem krooniti ta kaaskeisriks 1183. aasta novembris. Pärast isa kukutamist hukati ta 1185. aasta septembris.[18]
  • Maria Komnene (sündinud umbes 1166), abiellus 1182. aastal Theodoros Synadenos, kuid mees suri peagi pärast seda. Tema teine abikaasa oli keegi Romanos, kelle priiskavad kulutused ja rahva terroriseerimine Dyrrhachiumi kaitsmisel normannide vastu 1185. aastal aitasid kaasa linna langemisele. Maria ja Romanose saatus pärast Andronikose surma on teadmata.[18]

Oma sugulase (onu Johannes II pojatütar) ja armukese Theodora Komnenega, oli Andronikosel kaks last:[17]

  • Alexios Komnenos (1170 – u.1199), tema varajane elu on ebaselge. Ta põgenes pärast 1185. aastat Gruusiasse, kus ta abiellus kohaliku aadlisuguvõsa liikmega. Andronikashvili aadlisuguvõsa väidab end olevat temast põlvnevat ja ta võis olla Alastaneli provintsi valitsejate esiisa.[18]
  • Irene Komnene (s. 1171), abiellus 1183. aasta okroobris sebastokrator Alexios Komnenosega, keiser Manuel I Komnenose ebaseadusliku pojaga. Tema abikaasa oli seotud Andronikose-vastases mässus ning ta torgati pimedaks ja vangistati. Irene läks aga kloostrisse.[18][19]

Tema abielu Prantsuse Annaga ja suhted teiste armukestega jäid lastetuks[17].

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikose lühikest valitsemisaega on peetud Bütsantsi ajaloos pöördeliseks. On isegi öeldud, et koos temaga kadus viimane võimalus päästa keisririik. Samas on arutletud selle üle, kas Andronikos oli tõesti hingest suur reformaator, või olid reformid talle vaid vahenditeks teel peaeesmärgini - võimu kindlustamiseni. Kuidas see ka tegelikkuses poleks olnud, Andronikos oli ikkagi üheks Bütsantsi väljapaistvamaks valitsejaks.[2]

Andronikos I Komnenos oli viimane Komnenoste dünastia esindaja, kes Bütsantsi valitses. Kuid tema lapselapsed Alexios ja David lõid 1204. aastal Trapezundi keisririigi, mis pidas end Bütsantsi järglaseks peale Konstantinoopoli vallutamist 1204. aastal. See dünastia haru sai tuntuks kui Megas Komnenos (Megalokomnenoi; "Suur Komnenos").[20]

Populaarkultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos on Michael Aroldi "Aigainst the Fall of Night" (Garden City, New York: Doubleday 1975)[21] ja Ange Vlachose "Their Most Serene Majesties" (Vanguard Press, 1964) raamatute peategelane.[22]

Ta on mainitud Louis L'Amour'i keskajateemalises ajaloolises romaanis "The Walking Drum", kus peategelane näeb nägemuses Andronikose jubedat surma.[23]

Ta on ka kreeka kirjaniku Kostas Kyriazise ajaloolise romaani "Agnes of France" (1980, ISBN 9789600501759) üks peategelastest. Romaanis kirjeldatakse Manuel I, Alexios II ja ANdronikose valitsusaja sündmustest Agnese (Anna) silme läbi. Romaan lõppeb Andronikose surmaga.

Itaalia kirjanik Umberto Eco kujutas Andronikost oma romaanis "Baudolino", kus keisri kohutavad surma kirjeldati väga detailselt.[24]

Eelnev
Alexios II
Bütsantsi keiser
11831185
Järgnev
Isaak II Angelos

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 Chisholm, Hugh, toim (1911). "Andronicus I". Encyclopædia Britannica. Kd 1 (11 trükk). Cambridge University Press. Lk 975–976.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 2,29 2,30 2,31 2,32 2,33 2,34 2,35 2,36 2,37 2,38 2,39 2,40 2,41 2,42 Vseviov, David (2004). "Andronikos I". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 384-393. ISBN 9789949437757.
  3. Spinei, Victor (2009). The Romanians and the Turkic Nomads North of the Danube Delta from the Tenth to the Mid-Thirteenth century (inglise). Koninklijke Brill NV. ISBN 978-90-04-17536-5.
  4. Minorsky, Vladimir (1945). "Khāqānī and Andronicus Comnenus". Bulletin of the School of Oriental and African Studies. London: University of London. Lk 557–558.
  5. Speros Vryonis Jr. (1971). The Decline of medieval Hellenism in Asia Minor: and the process of Islamization from the eleventh through the fifteenth century. Berkeley: University of California. Lk 127.
  6. Walter Map. De Nugis Curialium (türgi).
  7. William Tüürosest. Historia Transmarina.
  8. Ibn Jubayr. Broadhurst (Turks and Arabs). Lk 355.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Angold, Michael (1997). The Byzantine Empire, 1025–1204 (inglise). Longman. ISBN 0-582-29468-1.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Vseviov, David (2004). "Alexios II Komnenos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 380-383.
  11. Robert of Torigni (1844). Chronicle. Lk 528.
  12. 12,0 12,1 Choniates, Nicetas (1984). Harry J. Magoulias (toim). O City of Byzantium, Annals of Niketas Choniatēs (inglise). Detroit: Wayne State University Press. ISBN 0-8143-1764-2.
  13. Neville, Leonora (2012). Heroes and Romans in Twelfth-Century Byzantium : The Material for History of Nikephoros Bryennios (inglise). Cambridge University Press. Lk 13-28. ISBN 9781107009455.
  14. Queller, Donald E.; Kittell, Ellen E.; Madden, Thomas F. (1999). Medieval and Renaissance Venice (inglise). Urbana: University of Illinois Press. Lk 96–109. ISBN 0-252-02461-3.
  15. "Sack of Thessalonica". Byzantine Battles. Vaadatud 06.07.2022.
  16. Harris, Jonathan (2003). Byzantium and the Crusades. Bloomsbury Academic.
  17. 17,0 17,1 17,2 17,3 Varzos, Konstantinos (1984). Η Γενεαλογία των Κομνηνών [The Genealogy of the Komnenoi] (PDF) (kreeka). Kd A. Thessaloniki: Centre for Byzantine Studies, University of Thessaloniki.
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 18,5 Varzos, Konstantinos (1984). Η Γενεαλογία των Κομνηνών [The Genealogy of the Komnenoi] (PDF) (kreeka). Kd B. Thessaloniki: Centre for Byzantine Studies, University of Thessaloniki.
  19. Williams, Kelsey Jackson (2006), "", , 2 (3) (2006). "A Genealogy of the Grand Komnenoi of Trebizond". Foundations: The Journal of the Foundation for Mediaeval Genealogy (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 7.02.2012. Vaadatud 24.06.2007.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algne URL-i olek teadmata (link)
  20. Vasiliev, V. V. (1936). "The Foundation of the Empire of Trebizond (1204–1222)". Speculum (inglise). Lk 3–36.
  21. "AGAINST THE FALL OF NIGHT". Kirkus Reviews. 04.04.1975. Vaadatud 10.10.2021.
  22. "THEIR MOST SERENE MAJESTIES". Kirkus Reviews. 22.10.1964. Vaadatud 10.09.2021.
  23. L'Amour, Louis (1984). The Walking Drum (inglise). Bantam Books. Lk 381–382.
  24. Mullan, John (). "". . 25 (9). Retrieved . (08.05.2003). "Catching the Prester John Bug". London Review of Books (inglise). Vaadatud 10.09.2021.