Michael IX Palaiologos

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Michael IX Dukas Angelos Komnenos Palaiologos
Michael IX Dukas Angelos Komnenos Palaiologos
15. sajandist pärit portree Michael IX-st
Bütsantsi kaaskeiser
Ametiaeg
21. mai 1294 – 12. oktoober 1320
Eelnev Andronikos II Palaiologos (ainuvalitseja)
Järgnev Andronikos II Palaiologos ja Andronikos III Palaiologos
Isikuandmed
Sündinud 17. aprill 1277
Konstantinoopol, Bütsants (tänapäeva Istanbul, Türgi)
Surnud 12. oktoober 1320 (43)
Thessaloniki
Abikaasa Maria (Rita)
Vanemad Andronikos II Palaiologos ja Ungari Anna
Lapsed

Michael IX Palaiologos (kreeka keeles Μιχαήλ Δούκας Ἄγγελος Κομνηνός Παλαιολόγος (Mikhaēl Doukas Angelos Komnēnos Palaiologos); ladinpäraselt Palaeologus; 17. aprill 127712. oktoober 1320) oli Bütsantsi keisririigi kaaskeiser oma isa Andronikos II Palaiologose kõrval 1294. aastast ning 1316. aastast lisaks isale ka oma poja Andronikos III Palaiologosega kuni oma surmani. Andronikos II ja Michael IX valitsesid kui võrdsed keisrid, mõlemad kasutasid tiitlit autokrator.

Michael IX oli laitmatu moraaliga ning isale hea abiline. Ta oli tuntud oma julguse poolest. Tegemist oli energilise sõduriga, kes oli valmis tooma isiklikke ohvreid oma vägede julgustamiseks. Tema kohta on katalaan Ramon Muntaner öelnud: "Keiser Michael oli üks julgemaid rüütleid maailmas". Sellele vaatamata oli Michael IX halb väejuht ning võttis vastu mitmeid suuri kaotusi, millele aitas kaasa ka Bütsantsi sõjaväe kehv olukord.

Michael IX oli ainus Palaiologoste dünastiast keiser, kes suri enne oma isa. Tema enneaegne surm 43-aastaselt oli tingitud leinast. Michaeli vanem poeg Andronikos III oli kogemata käskinud mõrvata oma noorema venna Manueli. Bütsantslaste mälestusse jäi Michael IX Palaiologos vaga isanda ja tegusa keisrina.

Sünd ja noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos II ja Michael IX hõbedasel basiliskonil

Michael IX Palaiologos oli Bütsantsi keisri Andronikos II Palaiologose ja Ungari Anna vanim poeg[1]. Michael sündis 1277. aasta 17. aprillil, ülestõusmispühade keskpäeval, millesse rahvas suhtus kui imesse[2][3][4]. Keiser Andronikos II armastas väga oma esmasündinut ning poeg oli talle lohutuseks pärast keisrinna Anna surma 1281. aastal[3]. Andronikosel ja Annal oli lisaks Michaelile vaid üks poeg Konstantinos, kes sündis vahemikus 12781281[5][6].

Andronikos II kuulutas oma poja juba veidi enne keiser Michael VIII surma 1282. aastal kaaskeisriks[7]. See kinnitati üle Michael IX täisealiseks saades. Patriarh Ioannis XII kroonis Michael IX 1294. aasta 21. mail Hagia Sophias. Järgnevate aastate jooksul usaldas Andronikos II oma pojale nii sise- kui välisvaenlaste vastu sõdimise.[2]

Sõjategevus[muuda | muuda lähteteksti]

Andronikos II ja Michael IX valitsemise ajal seisis Bütsants silmitsi paljude vaenlastega, kuid vahendeid nende tõrjumiseks polnud, mistõttu läks riik igale ohule vastu olma tervikliku plaanita. Samal ajal hõivasid türklased-seldžukid viimased Bütsantsi Väike-Aasia alad, ilma et Konstantinoopol oleks mõistnud türklaste ohu tõsisust.

Michael IX on nimetatud erakordselt vapraks sõjameheks, kuid väga viletsaks väepealikuks. Lahinguväljal soovis ta esimesel võimalusel võitlusesse viskuda, mille tulemusena jäi sõjavägi tihti juhita. See põhjustas pidevalt Bütsantsi vägede lüüasaamisi.[8]

Türklased[muuda | muuda lähteteksti]

Michael IX isa, keiser Andronikos II jättis ohust hoolimata Väike-Aasia tähelepanuta. Selle asemel keskenduti sisepoliitikale ja Euroopale.[8]

Lisaks rüüsteretkede korraldamisele Bütsantsi asusid paljud türklased ka keisririigi aladele elama. Kreeklastest elanikkond osutas neile vähe vastupanu. Alles 1290. aastal otsustas keiser Andronikos II hakata Väike-Aasias aktiivselt tegutsema. Keiser kolis sinna elama ning jättis osaliselt riigi juhtimise Michael IX-le. Juba 1293. aastal pöördus Andronikos, olles kuulnud oma venna Konstantinose väidetavast vandenõus, pealinna tagasi.[9]

Bütsants taastas türklaste vastu lühiajaliselt akritoi (sõdurid-asunikud, kes vastutavad oma territooriumi kaitsmise eest) süsteemi. Peagi allutati nad mässumeelsuse tõttu Alexios Philanthropenose võimu alla. See väejuht oli oma türklaste poliitikas edukas ning tõrjus nad tagasi Meandrist kaugemale. 1295. aastal hakkas Philantrhopenos oma vägede ja kohalike kreeklaste toel keisri vastu mässama. Ta ei suutnud teisi väejuhte kaasata ning ta vangistati enne ülestõusu eskaleerumist.[9]

1298. aastal määrati türklastega võitlust juhtima Johannes Tarchaniotes. Hoolimata tema sümpaatiast arseniitide vastu saavutas ta keisri usalduse ning sai oma vägedele täiendusi. Siiski pidi Tarchaniotes patriarhi ja ohvitseride vastuseisu tõttu ametist üsna ruttu lahkuma.[10] Teda asendasid teised väejuhid, keda on kirjeldatud pigem keskpärastena ning nad ei saavutanud erilisi tulemusi türklaste vastu. Lisaks pädevate ohvitseride puudumisele oli Andronikos II raskusi sõdurite leidmisega, sest palgasõdurid lahkusid enamasti teenistusest saamata palga tõttu.[9]

Samal ajal hoidis 2000-meheline alaanide rühma Bitüünias Sangriose jõe piiri, kuid Bapheuse lahingus kaotati edasitungivatele türklastele. Lahingu järel laastasid sissetungijad maapiirkonnad ning elanikud põgenesid Euroopasse. 1304. aastal said Progonos Sgourose juhitud bütsantslased taas lüüa, millega kinnitati keisririigi jõuetust türklaste vastu.[11] Ainult väline abi võis päästa Bütsantsi valdused Aasias. Esmalt palus Andronikos II abi Pärsia Ilkhanaadi valitsejalt Mahmud Ghazan khaanilt, kuid ta suri 1304. aastal. Andronikos II tegi 1305. aastal uue pakkumise tema järeltulijale. Kuigi mongolid lubasid saata 40 000 meest türklaste vastu, oli ajaloolase Georgios Pachymerese andmetel nende kontaktide ainsaks tulemuseks see, et türklased vallutasid veel ühe Bütsantsi kindluse. Sellega tahtsid türklased neid liidukatseid nurjata. See uus kaotus katkestas Nikaia ja Nikomeedia vahelise otsetee.[10]

1305. aastal, mil tapeti Katalaani kompanii juhid, alustasid nad Traakia röövimist ja rüüstamist. Nende eesmärk oli võtta Gallipoli poolsaare üle kontroll ning muuta see hispaanlaste kontrollitavaks territooriumiks, mida juhiks Berenguer VI de Entenza. Kuigi kompanii juhid olid kõrvaldatud, ei suutnud Michael IX neid võita.[12] Katalaanidel õnnestus Euroopasse smuugeldada 2000 türklast, kes ühinesid rüüstamisega. Katalaanid ise küll lahkusid, ent türklased jäid poolsaarele.[13] Alles 1312. aastal suutis Bütsants serblaste toel purustada türklaste väed Gallipoli poolsaarel[14].

Bütsants ja Anatoolia 1300. aasta paiku

Magnesia 1302[muuda | muuda lähteteksti]

1302. aasta varakevadel juhtis Michael oma esimest kampaaniat türklaste vastu. Georgios Parchymerise järgi oli Michael end juba ammu tahtnud lahingus tõestada, mistõttu oli ta selle võimaluse üle väga uhke.[15] Tema juhtimise alla koguti kuni 16 000 sõdurit[16], kellest 10 000 olid alaanidest palgasõdurid[17][18]. Alaanid aga rüüstasid võrdse innuga nii türklaste kui kreeklaste linnu. Michael IX rajas oma laagri Magnesiasse (tänapäeva Manisa, Türgi), mitte kaugel Smyrnast (tänapäeva İzmir), kus toimus antiikajal suur lahing Rooma vabariigi ja Seleukiidide impeeriumi vahel. Michael, nähes oma meeste madalat moraali ning arvestades asjaolu, et türklased olid esimesel kokkupõrkel hõivanud juba kõik soodsad positsioonid – ümbritsevate mägede tipud ja metsades asunud varjendid –, ei julgenud esimesena rünnakut alustada, sest tema vägi oleks hõlpsasti tagasi surutud. Teine põhjus, miks noor keiser andis initsiatiivi türklastele, olid probleemid tema enda armees. Tema palgasõdurid ei soovinud käske täita ning Nikephoros Gregorase on öelnud: “…tihti läksid nad ilma igasuguse korralduseta jahti pidama ning hävitasid roomlaste valdusi rohkem kui ilmselgete vaenlaste omi."[17]

Samal ajal kasutasid türklased võimalust ning laskusid mägedest alla. Michael IX käskis meestel valmistuda lahinguks, ent sõdurid ei kuulanud teda, vaid mõtlesid ainult põgenemisele. Nikephoros Gregoras meenutab seda nii: “Meie omad ei oodanud vaenlase esimest rünnakut ära, vaid taganesid, kõndides vaikse sammuga, tagalas barbarid, kes järgnesid neile ning panid oma laagri väga lähedale püsti. Meie omad ei näinud isegi vaenlase suurust; argpükslikkuses juhtus nendega see, mis juhtub joodikutega: joodik ei näe seda, mis tegelikult on, vaid kujutab ette midagi muud… Enne, kui vaenlased neid rünnata jõuavad, jooksevad nad juba ise oma argusest ära… Keiser, nähes, et massagetid (s.t alaanid) põgenevad ja suutmata väheste sõduritega barbaritele vastu panna, lukustas end kõige tugevamasse kindlusesse – Magnesiasse –, ja piirdus vaid vaatamisega, kuidas see lõppeb. Massagetid jõudsid Hellesponti, hävitades seal kõik kristlaste põllud, ning suundusid edasi Euroopasse."[17]

Teiste allikate järgi näitas keiser üles hämmastavat passiivsust. Selle strateegia ja palga puudumise tõttu lahkusid alaanid järk-järgult teenistusest. Samal ajal deserteerusid ka paljud kreeklased. Seejärel otsustas Michael IX Magnesiast oma sõduritega lahkuda. Neile järgnesid ka paljud elanikud, keda jälitavad türklased kimbutasid ja koguni tapsid. Need, kes Euroopasse jõudsid, moodustasid suuri põgenikerühmi.[9]

Pärast lüüasaamist ning lühikest Magnesiast viibimist, suundus Michael IX Pergamoni[16] ja seejärel Adramyttionisse, kus ta võttis vastu uue, 1303. aasta ning suveks jõudis ta Kyzikose linna. Michael ei andnud alla ning proovis koguda uut sõjaväge. Ent selleks ajaks olid türklased juba vallutanud Sangriose piirkonna, Sakarya jõe alamjooksul ning kreeklasi löödi Nikomeedia lähedase Bafheuse linna all (27. juuli 1303). Sai selgeks, et Bütsants oli sõja kaotanud. Kõigele lisaks haigestus Michael IX tõsiselt[19], Pegai kindlusesse jõudes ei suutnud ta jätkata ja ta jäi sinna. Paljud uskusid, et noor keiser ei taastu sellest. Surev Michael pidi pealt vaatama, kuidas vallutajad Bütsantsi maid kuni Egeuse rannikuni jagasid. Aasta hiljem, 24. oktoobril 1304, vallutas Türgi väejuht Aydin Ephesose linna ja lühiajaliselt ka Rhodose saare.[20]

Michaeli IX tervis paranes alles 1304. aasta jaanuariks, mil ta sai viimaks kindlusest lahkuda ning naasta Konstantinoopolisse koos oma naise Ritaga. Naine oli pärast kuuldusi mehe haigestumisest Pegaisse kiirustanud ning kogu haigusperioodi oma abikaasale pühendunud.[19]

Skafida jõe lahinf 1304

Skafida 1304[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 13031304 tungis Bulgaaria tsaar Todor Svetoslav Ida-Traakiasse. Samal ajal oli Michael IX seotud mässulise Kataloonia kompaniiga, mille liider Roger di Flor keeldus bulgaarlaste vastu võitlemast, kui Bütsants kokkulepitud summat ei maksa. Katalaanide ja bulgaarlaste ühinemise vältimiseks jagas Michael IX armee juhtimise kogenud väejuhi Michael Glaberiga ent viimane haigestus enne otsustavat lahingut ning ta eemaldati sõjaväe juhtimisest. Selleks ajaks oi Bulgaarial õnnestunud vallutada Musta mere äärsed kindlused Kopsis, Kryn, Meglij, Vereya, Diavena, Ichera, Mikren, Sliven, Sotir, Pyrgitsion, Diampol, Ktenia, Debelt, Rusokastro, Lardea, Markellai, Aetos, Mesambria, Anchialos, Pyrgos, Apolania ja Ahtopol. Siiski kujunesid edasised sündmused esialgu Bütsantsile soodsateks.[21]

Michael IX võitis vaenlasi mitmetes lahingutes, mille järel paljud bulgaarlaste vallutatud kindlused ilma võitluseta bütsantslastele alistusid. Konstantinoopolis avaldasid Michaeli edusammud muljet. Patriarh Athanasios I avaldas ühe jutluse käigus keisri kohta kiidusõnu ning tunnustas tema võite.[21] Ühes panegüürikas (pidulik ülistuskõne) ülistab tundmatu luuletaja Bütsantsi armee toonaseid võite[22].

1304. aasta varasügisel läksid bütsantslased rünnakule ning vaenutsevad armeed kohtusid Skafida jõe ääres. Lahingu alguses oli Michaelil, kes võitles vapralt eesrindel, vaenlase ees eelis. Ta sundis bulgaarlasi taganema mööda teed Apollonia poole, ent ei suutnud oma sõdureid jälituseks üles kütta. Bütsantslaste ja põgenevate bulgaarlaste vahele jäi sügav ja keeriseline Skafida jõgi, mille ainsa silla olid bulgaarlased enne lahingut kahjustanud. Bütsantslased asusid silda suure rahvahulgana ületama, kuid sild varises kokku. Paljud sõdurid uppusid, ülejäänud hakkasid paanitsema. Sellel hetkel pöördusid bulgaarlased tagasi sillale ning võtsid lahingus võidu.[20]

Mitusada bütsantslast võeti vangi. Lunaraha maksmiseks, et vange vabastada, ning uue armee moodustamiseks olid Michael IX ja Andronikos II sunnitud oma ehteid maha müüma. Vaheldauva eduga jätkus sõda veel kuni 1307. aastani, mil sõlmiti Bütsantsile ebasoodne rahu, mis püsis järgnevad 15 aastat. Kokkuleppe järgi andis Michael IX oma tütre Theodora tsaar Todor Svetoslavile naiseks.[20]

"Roger de Flori sisenemine Konstantinoopolisse". José Moreno Carbonero maal, 1888; Palacio del Senado, Hispaania

Katalaani kompanii[muuda | muuda lähteteksti]

Michaeli isa Andronikos II valitsusajal sattus sõjandus kokkuhoiupoliitika sihtmärgiks[8]. Lisaks oli Bütsantsi armee vähenenud ka paljude sõjaliste ebaõnnestumiste tulemusena. Andronikos proovis võtta sõjategevuse hüvanguks kasutusele kirikuvarad, ent kohtas tugevat vaimulike vastuseisu. Väike-Aasias püüdsid erinevad piirkonnad kaitsta end nii hästi kui võimalik, ent see osutus raskeks.[14]

Andronikos II hinnangul oli sõjaolukorras odavam palgata välismaiseid palgasõdureid. Kõige sobivamateks pidas ta Euroopas kuulsaid Kataloonia raskelt relvastatud jalaväelasi.[8] Pärast 1302. aastal Freidrich II (või III) ja Charles I d’Anjou vahel sõlmitud rahu oli väeosa jäänud ilma missioonita[14]. Kataloonlasi juhtis saksa juurtega sitsiillane Roger de Flor. Otsus tundus igati kasulik, sest neid metsikuid ja hästirelvastatud võitlejaid nähti võimekate pealinna kaitsjatena.[23] Teiste allikate kohaselt pakkus Roger de Flor, kuuldes Bütsantsi katastroofilisest olukorrast, ise oma teenuseid keisrile ning Andronikos II nõustus katalaanide kõikide tingimustega[24]. Igal juhul palgati nad suue tasu eest[8].

Kataloonlased saabusid Konstantinoopolisse 1303. aastal. Vägi koosnes tuhande viiesajast rüütlist ja ratsanikust ning paarist tuhandest kergelt relvastatud jalaväelasest. Väidetavalt ehmus keiser tõsiselt seda hirmuäratavat väge nähes.[8] Roger de Florile pakuti ka keisri teismelise õetütre Maria (kukutatud Bulgaaria tsaari Ivan Asen III tütar[25]) kätt. Nende pulmaööl väljusid katalaanide pidustused kontrolli alt.[23] Linnas puhkesid kohe kaklused ja väiksema lahingu mõõtu kokkupõrked kataloonlaste ja Konstantinoopolis elanud genovalaste vahel[8]. Vägistamised, rüüstamised ja mõrvad kestsid päevi. Mitu tuhat genovalast tapeti enne, kui Roger andis käsu oma meestel peatuda. See sündmus kujunes eelprooviks sellele, mis ees ootas.[23]

Andronikos II otsustas sündmuste tõttu oma abiväe kiirelt pealinnast minema saata. Neile maksti lubatud raha ette ning saadeti Väike-Aasiasse türklaste vastu.[8] Esmalt saadeti nad väikse Bütsantsi väekontingendi saatel Küprosele, et seal valmistuda kampaaniaks türklaste vastu[24]. Katalaanide pealetung oli välkkiire ja tõhus, mis tõestab, et türklastele oli võimalik organiseeritud jõuga vastu astuda[26]. Kompanii saavutas peagi türklaste üle suure võidu. Mõned allikad viitavad sellele, et suhteliselt väikesearvuline palgasõdurite vägi purustas viiekümnetuhandelise türklaste sõjaväe[8]. Kuigi katalaanid jõudsid Kiliikia Armeenia kuningriigi piirini, kujunes nende saavutatud edu lühiajaliseks[14]. Pärast kompanii lahkumist vallutasid türklased need alad tagasi[27].

Edasine kujunes Bütsantsi jaoks katastroofiks. Edust joovastunud palgasõdurid nõudsid keisrilt suisa terroriseerides lisaraha. Kohe raha saamata asusid nad varjamatult keisririigi alasid röövima ning moodustasid Bütsantsi aladele sisuliselt oma sõltumatu valduse.[8]

Nende valitseja ja tööandja, Andronikos II käsust hoolimata jätkasid katalaanid oma rüüstamisi[23]. Bütsants oli seega sunnitud sõdima oma enda abiväega. Võitlus Kataloonia kompaniiga kestis aastaid ning sellele kulus kokkuvõttes rohkem ressursse, kui oleks nõudnud regulaararmee ülalpidamine.[8] Roger pöördus kompaniiga raha saamiseks Magnesia linna, kuid linnaväravad olid neile suletud[27]. Katalaanid plaanisid alustada linna piiramist, ent keiser kutsus väe Euroopasse bulgaarlastega võitlema[14]. Bulgaarlased, kes olid vabanenud mongolite eestkoste alt, tungisid Todor Svetoslavi juhtimisel keisririigi aladele. Pärast esialgset lüüasaamist õnnestus Michael IX bulgaarlasi võita, ent ohtu sellega ei kõrvaldatud.[9]

Bütsantslased aga keeldusid katalaanidega koos võitlemast[12]. 1305. aasta kevadel pidas Michael IX isa Andronikos II korraldusel Adrianoopolis läbirääkimisi mässumeelse Kataloonia kompanii juhi Roger de Floriga. Nikephoros Gregorase sõnul püüdis Roger mängida ebaausat mängu: ta rüüstas kreeklaste asulaid; nõudis, et talle antaks kogu Anatoolia territoorium koos saarte ja sissetulekutega ning õigus jagada oma lääni vasallidele; pidada isiklikku sõjaväge; lisaks nõudis ta oma sõduritele 100 000 kulla suurust palka ja pressis Bütsantsilt veel 300 000 ühikut kulda välja.[16][28][29] Võrdluseks võib tuua selle, et Andronikos II ja Andronikos III vahelise kodusõja ajal vajas Andronikos Noorem oma armee ülalpidamiseks vaid 45 000 ühikut kulda[16][30]. Kokkuleppele jõuti 1305. aastal ning Roger de Flor nõustus naasma Väike-Aasiasse[12]. Enne lahkumist kutsus Michael IX Roger de Flori ning mõned tema lähedased sõbrad Adrianoopolisse söömingule. Ajaloolase Georgios Pachymerese sõnul tapsid Michaelile ustavaded alaanid söömise ajal Rogeri ja teised külalised seal samas laua taga istudes. Kuigi kompanii juhi olid kõrvaldatud, läks aega, enne kui need väed lõplikult Bütsantsi aladelt lahkusid.[23]

Roger de Flori tapmisel olid märkimisväärsed tagajärjed. Katalaanid lahkusid keisri teenistusest ning alustasid Traakia röövimist ja rüüstamist. Nende eesmärk oli võtta Gallipoli poolsaare üle kontroll ning muuta see hispaanlaste kontrollitavaks territooriumiks, mida juhiks Berenguer VI de Entenza. Kuigi kompanii juhid olid kõrvaldatud, ei suutnud Michael IX neid võita.[12]

Kompanii uus juht käitus nagu iseseisev monarh ning saatis Konstantinoopolisse etiketi kohaselt uhke saatkonna[16][28]. Andronikos II, kes ei soovinud sõda, pidi saatkonna ees vabandama ning veenma neid selles, et Roger de Flori ei tapetud tema käsul. Kuid vihased katalaanid ei soovinud seda uskuda. Nad liitusid hoopis türklastega.[16]

Katalaanidel õnnestus Euroopasse smuugeldada 2000 türklast, kes ühinesid rüüstamisega[13]. Peagi muutus Traakia laastatud maaks. Katalaanid lahkusid sealt alles 1308. aastal, mil neile ei jätkunud seal enam toitu.[14]

Apros 1305[muuda | muuda lähteteksti]

Michael IX kogus katalaanide vastu kokku kõik Makedoonia ja Traakia rügemendid, alaanide ratsaväe ja umbes 1000 tourkópouloi'st (ristitud türklased; otsetõlkes “türklaste pojad"). Selle väega suundus ta Aprose kindluse (endise nimega Theodosiopolis) poole, millest itta jääv tasandik oli vaenlaste käes.[16][31] Kokku oli Michael IX juhtimise all umbes 14 000 meest (teiste allikate järgi 40 000)[16], kes seisid 5000–6000 katalaani ja mõnesaja türklase vastu[31].

Mõned päevad hiljem teatasid maakuulajad, et vaenlased on lähedal. Keiser Michael andis korraldused lahinguks valmistuda. Kuna vaenlane oli rivistunud kolme faalanksisse, tegutsesid bütsantslased samamoodi. Bütsantsi vasaktiiva moodustasid türklased ja alaanid, paremal olid valitud traakia ja makedoonia ratsanikud ning keskel ülejäänud ratsa- ja jalavägi. Keiser sõitis vägede vahel ringi ning julgustas neid võitluseks. Päikesetõusul rivistusid vaenupooled oma väed vastamisi.[31]

Lahingusignaali kõlades tormasid katalaanid võitlusesse hüüetega “Aragon!" ja “Püha Georgios!"[32]. Türklased ja alaanid aga lahkusid ootamatult lahinguväljalt ning see võttis bütsantslastelt kogu julguse. Kirjelduste järgi pöördus Michael IX, nähes segaduse levimist vägedes, pisarates oma meeste poole ja palus võitlust jätkata. Ent keisrit ei kuulatud ning bütsantslased jooksid tagasi vaatamata laiali. Vaid umbes sada rüütlit jäi keisri juurde. Suurem osa põgenevast jalaväest sai jälitavatelt katalaanidelt lüüa.[33]

Nähes seda meeleheitlikku olukorda, tormas keiser Michael ohtlikku võitlusesse, häbistades sellega oma põgenevaid sõdureid. Michael pöördus oma väheste võitluskaasaste poole ning ütles: “Nüüd on aeg, mil surm on parem kui elu ning elu on hullem kui surm." Peale seda tormas keiser vaenlase poole ning asus kohe ettejuhtuvaid katalaane tapma. See tekitas vaenlase ridades märkimisväärset segadust. Peagi sai aga keisri hobuna noolerahes surma, millega sattus Michael ohtlikku situatsiooni. Üks keisri meestest loovutas oma hobuse valitsejale, päästes sellega Michaeli elu.[31]

Michael IX taandus Didymoteichosse, kus kohtus isa Andronikos II-ga. Viimane tegi pojale pika ja karmi noomituse selle eest, et poeg end asjatult eluohtlikku olukorda pani.[28][31]

Samal ajal halvenes olukord Väike-Aasias, kus türklastel õnnestus 1307. aastal katkestada Nikomeedia ja Nikaia vaheline otseühendus[20].

Katalaanide edasine saatus[muuda | muuda lähteteksti]

Katalaanid sõlmisid 1308. aastal kokkuleppe ladinlastega, kes taaselustasid plaani vallutada Konstantinoopol. Sellele vaatamata rikkusid nad seda ning asusid rüüstama Johannes II Dukase juhitud Tessaaliat. Nad lõpetasid alles aasta pärast ning võtsid suuna Ateena poole[34], mis toona kuulus prantsuse ristisõdijatele[23]. 1311. aastal alistati Ateena hertsogiriigi väed ning riik võeti 80 aastaks üle[34]. Katalaanide lahkumine piirkonnast nurjas ka ladinlaste plaanid, kelle unistus vallutada taas Konstantinoopol muutus üha ebatõenäolisemaks[35]. Seega jäi Katalaani kompanii veel aastakümneteks Konstantinoopolile probleemiks[23].

Katalaanide rüüstamine jättis Bütsantsi keisririigi varemeisse ning see ei võimaldanud Väike-Aasiat tagasi vallutada. Türklased aga jätkasid kohe pärast Katalaani kompanii lahkumist oma vallutusi. Bütsants pidi lisaks loobuma 1307. aastal mitmetest linnadest Bulgaaria kasuks. Bütsantsi ajaloolaste sõnul oli Traakia muutunud “sküütide kõrbeks". Riigi rahaline seis oli veelgi halvem, kui enne katalaanide tulekut. Ajaloolased hindavad, et keiser andis kompaniile ligi miljon hypepyron'it, mida on palju rohkem, kui oli Bütsantsi aastane sissetulek.[35] Sellise kulutuse katmiseks tuli Bütsantsi raha uuesti 1304. aastal devalveerida. Andronikos suurendas veelgi makse. Loodi ka uusi makse, et katalaane rahastada.[10]

Türklaste kindlus Traakias[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast katalaanide lahkumist 1314. aastal sattus Traakia türklaste rüüstamise alla. Varem olid nad rüüstanud koos katalaanidega Makedooniat ja Kesk-Kreekat. Saagiga Anatooliasse naastes palusid nad luba läbida Bütsantsi alasid, mida Andronikos II neile ka võimaldas, ent kuuldes väheste türklaste suurest sõjasaagist, otsustas ta ilma ette teatamata neile kallale tungida ja sõjasaak endale võtta. See plaan aga ebaõnnestus Bütsantsi väejuhtide hooletuse ning liiga aeglase ja avatud rünnaku tõttu. Bütsantslaste plaanist aru saades vallutasid nad esimese ettejuhtuva Bütsantsi kindluse ning seadsid end seal sisse. Väike-Aasiast abi saanuna hakkasid nad keisririiki rüüstama.[36]

Michael IX tuli hakata koguma uut armeed, kuhu värvati kõiki, keda saadi. Armee enamuse moodustasid Bütsantsi talupojad. Selle väega asuti türklaste tugipunkti piirama. Bütsantslased olid oma edus kindlad, sest türklastel oli kõigest 1300 ratsaväelast ja 800 jalaväelast.[36] Kuid Bütsantsi talupojad, nähes türklaste ratsaväge, jooksid kohe laiali. Seejärel lagunes ka ülejäänud Michael IX vägi. Kui keiser proovis mingisugust korda luua, ei kuulanud teda enam keegi. Michael IX põgenes meeleheites, pisarates ja raevununa. Kirjelduste järgi mõtles ta vaid, et tegu on jumala kättemaksuga vanade ja uute pattude eest. Paljud Bütsantsi aadlikud langesid koos keisririigi riigikassaga, keiserliku krooni ja telgiga türklaste kätte. Türklaste väejuht Halil asetas võidu järel Bütsantsi basileuse krooni omale pähe.[37]

Olukorra päästis noor ja andekas väejuht Philes Palaiologos, kes palus keisrilt luba alustada iseseisvalt uute vägede värbamist ja minna nendega türklaste vastu. Kehaehituselt nõrk, ent tahtejõuline Philes, valinud välja väikse, kuid kõige võitlusvõimelisematest meestest koosneva üksuse, purustas Xirogypsuse jõe ääres 1200 türklast, kes olid naasmas värske sõjasaagiga oma kindlusesse. Pärast seda, kui Genova sõlmis Bütsantsiga liidu, sunniti ka kindlus keisririigile alistuma.[37]

Michael IX väejuhina[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Andronikos II lammutas suures osas oma valitsemise ajal Bütsantsi sõjaväe. Ta pidas regulaararmee ülalpidamist põhjendamatult kalliks ning ebaotstarbeliseks.[38][39][30] Keisri hinnangul võis regulaararmee ülesandeid täita sama edukalt ja odavamalt ka palgaarmee. Vajalikud sammud viidi ellu ning peagi oli Bütsantsi oma armee kaotatud ning riiki kaitsesid välismaalastest palgasõdurid. Bütsantsi väejuhid ei suutnud aga oma uute sõdurite argust, ahnust ja mässumeelsust ohjeldada, mis mitmel juhul muutus keisririigile endale otseselt kahjulikuks.[40]

Michael IX allus kuulekalt oma isale, kuid ta ei suutnud uue armeega olulisi võite saavutada. Michael IX alluvuses saavutas ainsana suure võidu Philes Palaiologos, kes loobus ka täielikult palgasõduritest ja talupoegadest. Michael IX sõjalised ebaõnnestumised ei tulnud ilmselt tema oskamatusest, vaid olid pigem Andronikos II hukatuslike reformide paratamatud tagajärjed.[28][36]

Eraelu[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

1288. aastal kihlus Michael IX Catherine de Valois-Courtenayga, kes oli Ladina keisri tiitli pärija[29][16]. Abielu pakkus välja keiser Andronikos II kõrvaldamaks ohtu et ladinlased asuvad enda keisririiki taastama. Teiseks soovis ta sellega parandada suhteid paavsti ja teiste Euroopa monarhidega, kes ähvardasid alutada uut ristisõda Bütsantsi vastu. Pärast mitmeid aastaid kestnud läbirääkimis ning Prantsuse kuninga vastuseisu loobuti 1295. aastal liidust, mil Michael IX oli juba abielus.[41]

Andronikos II-l oli Michael IX jaoks valikus lisaks Catherine de Courtenay’le veel mitmeid kandidaate. Näiteks saadeti abieluettepanekud Sitsiilia ja Küprose õukondadesse. Mingil ajal arvati, et Michael abiellub Sitsiilia kuninga Frederick III (või II) õe Yolandaga, kuid seda ei juhtunud. Lisaks pakkus Epeirose despoot Nikephoros I Komnenos Dukas Michaelile oma tütart Thamarat, kuid seegi ei jõudnud sõnadest kaugemale.[41]

Viimaks saatis keiser Andronikos II saatkonna kuningas Levon II jutule Kiliikia Armeenia kuningriiki. Kuigi esimene saatkond sattus piraatide kätte ning nad kohale ei jõudnud, saatis keiser peagi uue teele, mida juhtisid Theodoros Metochites ja patriarh Ioannis XII.[41] Nende eesmärk oli paluda kuninga tütre Rita kätt. Levon II-ga jõuti kokkuleppele ning saatkond naasis Konstantinoopolisse koos printsess Ritaga. 1294. aasta 16. jaanuaril sõlmiti Hagia Sophias[42] Michael IX ja Rita, kes sai Bütsantsis endale nimeks Maria, abielu[2][19][41]. Mõlemad olid toona 16-aastased. Paaril sündis kaks poega ja kaks tütart.[43]

Michaeli ema oli Ungari kuninga Istvan V tütar Anna. Andronikos II abiellus temaga 1272. aasta 8. novembril.[47] Anna suri 1281. aastal vaid 22-aastaselt. Kuigi see oli Andronikose isa Michael VIII korraldatud poliitiline abielu, oli see õnnelik ning Andronikos oli väga löödud oma abikaasa surmast.

Sellest abielust oli Michael IX üks vend:[48]

Keisrinna Irene

1284. aastal abiellus Andronikos II diplomaatilistel kaalutlustel Montferrat’ hertsogi William VII tütre Yolandaga (itaaliapäraselt Violante)[47][23]. Abielu võimaldas Andronikosel kindlustada endale Tessaalia troon[48]. Tüdruk, olles 11-aastane, saabus Konstantinoopolisse 1284. aastal. Abielludes võttis ta vastu õigeusu ning ta sai endale nimeks Irene. Sellest abielust oli Michaelil viis poolvenda ja kaks poolõde.[47][23]

Lisaks oli Michael IX vähemalt kolm ebaseaduslikest suhetest sündinud poolõde[47].

Andronikos III Palaiologos ja Manuel Palaiologos[muuda | muuda lähteteksti]

Michael IX vanem poeg Andronikos (tulevane keiser Andronikos III) sai varakult juba despoodi tiitli ning keiser Andronikos II kavatses ta juba varakult trooniga siduda, et tagada dünastia järjepidevus. Seda ta ka 1316. aastal tegi, määrates Andronikos III oma teiseks kaasvalitsejaks Michael IX kõrval. Andronikos III osutus väga ambitsioonikaks ning ta kartis, et jõuab ainuvalitsemiseni väga hilja.[47]

Noor Andronikos oli Konstantinoopolis skandaalselt kuulus oma armuseikluste poolest[8]. Ühte armukesse oli prints kiindunud rohkem kui oma abikaasasse ning ta veetis temaga enamik õhtuid. Andronikos Noorem muutus väga armukadedaks ja kahtlustavaks. Ta arvas, et armukesel on tekkinud salapärane austaja. Prints lasi oma ihukaitsjatel naist jälgida ning andis käsu teised kosilased tappa. 1320. aasta ühel pimedal ööl läks aga Andronikose noorem vend Manuel selle armukese juurde. Ihukaitsjad, kes printsi ära ei tundnud, peksid ta surnuks.[8][23] Kuigi ajaloolase David Vseviovi järgi oli Manuel vanem poeg[8], siis teiste allikate järgi oli tegu siiski Michael IX teise pojaga. Poja kaotus oli Bütsantsi allikate järgi Michael IX surma põhjus. Nende sündmuste järel tõusis troonipärijaks ja ainsaks kaasvalitsejaks Michael IX poeg Andronikos Noorem.[8][50]

Suhteid keisrinna Irenega[muuda | muuda lähteteksti]

1281. aastal suri keisrinna Anna ning keiser Andronikos II abiellus 1284. aastal Montferrato Yolandaga, kes sai Bütsantsis endale nimeks Irene. Michael IX ja tema vend Konstantinos olid vaid mõned aastad nooremad kui nende kasuema. Irenes kujunes ambitsioonikas ja intriigitsev naine. Andronikosel ja Irenel sündis seitse last, kellest elama jäid Johannes Palaiologos (sündinud 1286), Theodoros Palaiologos (sündinud 1291), Demetrios Palaiologos (sündinud 1297) ja tütar Simonis Palaiologina (sündinud 1294).[5][6] Irene polnud rahul, et tema kasupoeg Michael IX pärib ainuisikuliselt terve Bütsantsi keisririigi. Keisrinna suhtus Michaeli põlgusega ning püüdis oma lapsi troonile tuua.[51]

Nikephoros Gregoras on kirjutanud, et Irene käis pidevalt Andronikos II peale, et keiser pärandaks riigi, kas nende ühisele pojale või jagaks riigi võrdselt kõigi laste vahel ära. Andronikos keeldus ning viitas, et ei saa rikkuda riigi sajandite pikkuseid traditsioone ja seaduseid. Keisrinna vihastas selle peale kohutavalt ning vihjas isegi abikaasale, et ei soovi elada, kui ei näe oma eluajal enda poegadel väljavaateid valitsemiseks. Keisrinna proovis Andronikost meelitada ka muud moodi. Näiteks proovis ta keelitada abikaasat oma võluvusega, hoides samal ajal end keisrile kättesaamatuna, kuid seegi ei õnnestunud.[51]

Pärast üht tüli abikaasaga, lahkus Irene koos poegadega Konstantinoopolist ning suundus Thessaloníkisse. Keiserliku paari tüli lõppes alles keisrinna surmaga 1317. aastal. Enne surma häbistas Irene end sellega, et rääkis avalikult oma abielu intiimsetest ja häbiväärsetest üksikasjadest.[20][52]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

1319. aasta oktoobris suundus Michael IX Thessalonikisse, sest isa Andronikos II oli määranud ta lahendama tessaallaste ja pelasgide vahelist tüli, mis oli kestnud juba aastaid[53]. Michael täitis isa korralduse ning suundus koos abikaasa Mariaga sinna, kuigi väidetavalt toona levis ettekuulutus, mille kohaselt oli Michael IX määratud surema Thessalonikis. Allikate sõnul muretses Michael ettekuulutuse pärast väga.[2]

Michael IX suri 1320. aasta 2. oktoobril Thessalonikis[2]. Kaasaegsete sõnul oli surma põhjuseks asjaolu, et samal ajal olid surnud järjest tema tütar Anna ja poeg Manuel. Viimane tapeti kogemata tema vanema venna Andronikose käsul. Michael IX ei suutnud neid traagilisi teateid taluda ning suri.[43]

Nikephoros Gregoras kirjutab: Kui despoot Manuel suri oma haavadesse ja kuuldus sellest Thessalonikisse keiser Michael IX jõudis, siis tabas see tema süda sügavamalt kui ükski nool, [---] mis mõne aja pärast viis ta hauda."[43]

Ühe teadmata nimega Bütsantsi krooniku järgi maeti Michael IX Thessalonikisse[2].

Kirik[muuda | muuda lähteteksti]

Hagios Demetrios Thessalonikis

Michael IX oli tuntud oma vagaduse ja kirikule pühendumise poolest. Oma elu viimasel perioodil, mil ta elas Thessalonikis, andis ta korralduse taastada Hagios Demetriose kirik (Thessaloniki kaitsepühakule, pühale Demetriosele pühitsetud kirik), mille 1185. aastal normannid peaaegu täielikult hävitasid.[54]

Aastate jooksul andis Michael välja suurel hulgal kirikukorraldusi ehk krüsobulle (kuldne pitser). Olulisemad on Ivironi (1310), Hilandari (märts 1305) ja Brontochioni kloostrite krüsobullid, millest kaht esimest olid katalaanid enne Aprose lahingu kaotust kõvasti rüüstanud.[54] Michaeli väljaantud dokumentide järgi olid nende kloostrite mungad vabastatud paljudest maksudest ja lõivudest, sealhulgas toidu ja joogi tarnimisest riigile[55]. Ivironi kloostri krüsobullas märkis Michael IX oma rolli riigis ja ühiskonnas kui “alamate ühiste hüvangute eest seisev kaitsepühak"[56].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Giannouli, Antonia; Constantinou, Stavroula; Parani, Maria G.; Beihammer, Alexander (2013). Court Ceremonies and Rituals of Power in Byzantium and the Medieval Mediterranean (inglise). Brill. ISBN 978-90-04-25815-0.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "ХРОНИКА 8". www.vostlit.info (vene). Востотчная Литература. Vaadatud 19. jaanuaril 2023.
  3. 3,0 3,1 Pachymeris, Georgios (1984). Relations Histpriques (prantsuse). Pariis: Les Belle Lettres. Lk 99. ISBN 2-251-32230-2.
  4. Failler, A. (2015). Sur un passage mutile de la Chronique breve de 1352 (prantsuse). Wayback Machine.
  5. 5,0 5,1 Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 6.2 (inglise).
  6. 6,0 6,1 Shafrov, G. M. (2011). Генеалогические таблицы по истории европейских государств. Издание 5 исправленное и дополненное (340 таблиц) [Genealogical tables on the history of European states. Edition 5 revised and supplemented (340 tables)] (vene). Moskva-Jekaterinburg.
  7. Hilsdale, Cecily J. (2014). Byzantine Art and Diplomacy in an Age of Decline. Cambridge University Press.
  8. 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 Vseviov, David (2004). "Andronikos II Palaiologos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk-d 440–446. ISBN 9789949437757.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Pachymèris, Georgios (1855). "De Michaele et Andronico Paeologis". Bekker, I. (toim). Histoire (prantsuse).
  10. 10,0 10,1 10,2 MacGillivray Nicol, Donald (2008). Les derniers siècles de Byzance, 1261-1453 (prantsuse). Tõlkinud Defrance, Hugues. Pariis: Tallandier, coll. Lk 530. ISBN 978-2-84734-527-8.
  11. Mantran, Robert (2008). Histoire de l'Empire ottoman (prantsuse). Pariis: Fayard.
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 Muntaner, Ramon (2002). Cronica catalana de Ramon Muntaner (prantsuse). Tõlkinud Barberà, Jean-Marie. Toulouse: Anacharsis.
  13. 13,0 13,1 Schlumberge, Gustave (1902). Expédition des Almugavares ou routiers catalans en Orient (prantsuse). Pariis: Plon.
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 14,5 Bréhier, Louis (2006). "L'évolution de l'humanité". Vie et mort de Byzance (prantsuse). Pariis: Albin Michel, coll. Lk 632. ISBN 2-226-17102-9.
  15. Bratianu, G.I. (1924). Notes sur le projet de mariage entre l’empereur Michel IX Paleologue et Catherine de Courtenay (prantsuse). Revue Historique du Sud-Est Européen 1. Lk-d 59–62.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 16,7 16,8 Uspenski, F. "Гл. 6. Андроник II Старший". История Византийской империи в 5 томах (vene).
  17. 17,0 17,1 17,2 Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 6.10 (inglise).
  18. Korobeinikov, Dimitri (2014). Byzantium and the Turks in the Thirteenth Century (inglise). Oxford: Oxford University Press.
  19. 19,0 19,1 19,2 Pachymeris, Georgios (1984). Relations Histpriques (prantsuse). Pariis: Les Belle Lettres. Lk 427. ISBN 2-251-32230-2.
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 Norwich, J. (2010). "История Византии". Wayback Machine (vene). Lk 478. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2013. Vaadatud 28. jaanuar 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algne URL-i olek teadmata (link)
  21. 21,0 21,1 Talbot, A. (1975). The Correspondence of Athanasius I, Patriarch of Constantinople: Letters to the Emperor Andronicus II, Members of the Imperial Family, and Officials (inglise). Dumbarton Oaks Center for Byzantine Studies. Lk-d 30–32. ISBN 978-0-884-02040-0.
  22. Lamma, Paolo (1955). "UN DISCORSO INEDITO PER L'INCORONAZIONE DI MICHELE IX PALEOLOGO". Aevum (itaalia). 29 (1): 49–69. ISSN 0001-9593.
  23. 23,0 23,1 23,2 23,3 23,4 23,5 23,6 23,7 23,8 23,9 Lygo, Kevin (2022). "Andronikos II". The Emperors of Byzantium (inglise). London: Thames & Hudson Ltd. Lk-d 296–301. ISBN 978-0-500-02329-7.
  24. 24,0 24,1 Guilland, Rodolphe (1960). "Études sur l'histoire administrative de l'empire byzantin : les commandants de la garde impériale, l'ἐπὶ τοῦ στρατοῦ et le juge de l'armée". Revue des études byzantines, vol. 18 (prantsuse). Lk-d 79–96.
  25. Pavlov, Plamen (3. märts 2005). "Пламен Павлов - Бунтари и авантюристи в средновековна България". liternet.bg (bulgaaria). Vaadatud 31. jaanuaril 2023.
  26. Cheynet, Jean-Claude (2012). Byzance, l'Empire romain d'Orient (prantsuse). Pariis: Armand Colin. Lk 224. ISBN 978-2-200-28153-3.
  27. 27,0 27,1 Gregoras, Nikephoros (1829–55). Shopen, L. (toim). Histoire. Byzantina Historia.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: kuupäeva vorming (link)
  28. 28,0 28,1 28,2 28,3 Velitško, A.M. История византийских императоров в 5 томах [Bütsantsi keisrite ajalugu viies köites] (vene). Lk-d 176–177.
  29. 29,0 29,1 Skazkin, S.D. История Византии в 3 томах. Гл. 5 [Bütsantsi ajalugu kolmes köites. Peatükk 5.].
  30. 30,0 30,1 Daškov, S. B. "Императоры Византии. Иоанн IV Ласкарис, Андроник II Палеолог Старший" [Bütsantsi keisrid. Johannes IV Laskaris, Andronikos II Palaiologos Vanem]. Церковно-Научный Центр "Православная Энциклопедия" (vene). Vaadatud 29. jaanuaril 2023.
  31. 31,0 31,1 31,2 31,3 31,4 Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 7.3 (inglise).
  32. Muntaner, Ramon (2000). The Chronicle of Ramon Muntaner (inglise). Tõlkinud Goodenough, Lady Anna Kinsky. Cambridge: Catalan Series. Lk 436.
  33. Bartusis, Mark C (1992). The Late Byzantine Army: Arms and Society, 1204-1453. University of Pennsylvania Press.
  34. 34,0 34,1 Miller, W. (1921). Essays on the Latin Orient (inglise). Cambridge.
  35. 35,0 35,1 Treadgold, Warren (1997). A History of Byzantine State and Society (inglise). Stanford: Stanford University Press. Lk 1019. ISBN 978-0-8047-2630-6.
  36. 36,0 36,1 36,2 Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 7.8.
  37. 37,0 37,1 Velitško, A.M. История византийских императоров в 5 томах [Bütsantsi keisrite ajalugu viies köites] (vene). Lk-d 180–181.
  38. Ryzhov, K. V. (2002). "Андроник II Палеолог; Михаил IX Палеолог" [Andronikos II Palaiologos; Michael IX Palaiologos]. Все монархи мира [Kõik maailma monarhid] (vene). Moskva: Veche. ISBN 5-7838-0528-9.
  39. Norwich, J. (5. oktoober 2013). История Византии [Bütsantsi ajalugu] (vene). Wayback Machine. Lk 472.
  40. Velitško, A. M. История византийских императоров в 5 томах [Bütsantsi keisrite ajalugu viies köites] (vene). Lk-d 167–168.
  41. 41,0 41,1 41,2 41,3 Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 6.8 (inglise).
  42. Geanakoplos, Deno (1975). "Byzantium and the Crusades, 1261-1354" [Bütsants ja ristisõdijad, 1261-1354]. Hazard, Harry W. (toim). A History of the Crusades: The Fourteenth and Fifteenth Centuries. Vol. III [Ristisõdijate ajalugu: neiteist ja viisteist sajand. III köide.] (inglise). The University of Wisconsin Press.
  43. 43,0 43,1 43,2 43,3 43,4 Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 8.1 (inglise).
  44. Russell, Eugenia (2013). Literature and Culture in Late Byzantine Thessalonica [Kirjandus ja kultuur hilis-Bütsantsi Thessalonikis] (inglise). Bloomsbury Academic.
  45. 45,0 45,1 Nicol, Donald M (1993). The Last Centuries of Byzantium, 1261-1453 [Bütsantsi viimased sajandid, 1261-1453] (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 9780521439916.
  46. 46,0 46,1 Fine, John Van Antwerp (1994). The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest (inglise). University of Michigan Press. ISBN 0472082604.
  47. 47,00 47,01 47,02 47,03 47,04 47,05 47,06 47,07 47,08 47,09 47,10 47,11 47,12 47,13 47,14 47,15 47,16 Korobeinikov, Dimitri (2014). Byzantium and the Turks in the Thirteenth Century (inglise). Oxford University Press. Lk 212. ISBN 978-0-198-70826-1.
  48. 48,0 48,1 Failler, Albert (1999). "Le second mariage d'Andronic II Palaiologos". Revue des études byzantines, vol. 57 (prantsuse). Lk-d 225–235.
  49. 49,0 49,1 49,2 49,3 Ostrogorski, Georgi (1996). Histoire de l'État byzantin (prantsuse). Tõlkinud Gouillard, J. Pariis: Payot. Lk 647. ISBN 978-2-228-90206-9.
  50. Heers, Jacques (2007). Chute et mort de Constantinople (prantsuse). Perrin, coll. « Tempus ».
  51. 51,0 51,1 Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 7.5 (inglise).
  52. Velitško, A. M. История византийских императоров в 5 томах [Bütsantsi keisrite ajalugu viies köites] (vene). Lk-d 167–168.
  53. Gregoras, Nikephoros. Byzantine History, Book 7.15 (inglise).
  54. 54,0 54,1 Medvedev, I.P. (1971). Мистра. Очерки истории и культуры поздневизантийского города (vene). Leningrad.
  55. Smetanin, V.A. Tурецкое нашествие и военные издержки Византии (1282—1453) (vene).
  56. Khvostova, K.V. (2005). Общие особенности византийской цивилизации (vene). Wayback Machine.
Eelnev
Andronikos II Palaiologos (ainuvalitseja)
Bütsantsi kaaskeiser
12941320
Järgnev
Andronikos II Palaiologos ja Andronikos III Palaiologos