Ladina keisririik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ladina Keisririik
12041261
Vapp
Kaart
Valitsusvorm Monarhia
Valitsejad Baudouin I (esimene 1204–1205)
Baudouin II (viimane 1237–1261)
Pealinn Konstantinoopol
Religioon Katoliiklus
Riigikeeled Ladina

Ladina keisririik oli ristisõdijate poolt pärast Neljandat ristisõda Bütsantsi aladele rajatud feodaalne riik. See rajati pärast Konstantinoopoli vallutamist 1204. aastal ning kestis 1261. aastani, mil nikaialastel õnnestus linn vallutada ja Ida-Rooma impeerium taastada.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ladina keisririik sündis 13. aprillil 1204. aastal, mil Konstantinoopol alistus piiramise järel Neljanda ristisõja ristirüütlitele. Mõni aeg enne rünnakut olid ristisõdijatest parunid ja Veneetsia doodž Enrico Dandolo leppinud kokku reeglites, millega pandi paika uue keisri valimise protseduur ning Bütsantsi impeeriumi jagamine, juhuks kui Konstantinoopol peaks õnnestuma vallutada. Lähtuvalt kirjeldatud kokkuleppest (tuntud ka kui 1204. aasta Märtsi pakt) – valisid kuninga kuus veneetslast ja kuus franki (või mitte-veneetslast). Uus valitseja sai veerandi impeeriumist ning ülejäänu jagati võrdselt frankide ning veneetslaste vahel.[1] Enne keisririigi rajamist, Neljanda ristisõja ajal, toimus Konstantinoopolis suur rüüstamine ning ründamine. Ristisõdijad rüüstasid kirikuid, vägistasid nunnasid ning süütuid. Ristirüütlid ei teinud vahet tsiviilisikutel ja sõjameestel, neil oli vaid üks kindel siht – tappa kõik võimalikud ettejääjad.[2][3]

Veidi pärast Konstantinoopoli alistumist ilmnes, et keisritroonile on kaks pretendenti: Montferrat’ Bonifatius ja Flandria Baudouin.[4] Bonifatiust peeti potentsiaalseks keisriks, kuna ta oli ristisõdijate vägede juht. Samuti õnnestus Bonifatiusel 1204. aastal vallutada Boukoleoni palee, kust teda sundis lahkuma vaid doodži poolt toetatud avalik surve. Lisaks oli Bonifatius kihlatud keiser Isaac II Angeluse lese ning Ungari kuninga Emerici õe Margaretiga – see oli liit, mis oli sõlmitud eesmärkidega anda Boniftiuse võimutaotlustele legitiimne alus. Kirjeldatud põhjustel arvasid isegi Konstantinoopoli kreeklased, kel ei olnud võimalust ristisõdijate eest põgeneda, et nende uueks valitsejaks saab just Bonifatius.[5]

Mõlema poolel, s.o nii Bonifatiusel kui Baudounil, oli raskusi valijameeste ametisse nimetamisega.[6] Bonifatius ei suutnud ise kuut meest 12-liikmelisse komisjoni määrata. Seetõttu valisid ristisõdijad kuus vaimulikku, kellest ainult kolm eelistasid Bonifatiust. See otsustas kandidaadi saatuse – tema oponendid, veneetslaste poolt nimetatud valijamehed, olid kõik ilmalikud võimukandjad. Bonifatiuse toetajad andsid alla ning ühehäälselt valiti Ladina keisriks Baudouin, kes krooniti 16. mail 1204. aastal Hagia Sophia katedraalis.[7]

Territoriaalne jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Konstantinoopoli vallutamist ristisõdijate poolt toimus endiste Bütsantsi territooriumite jagamine 1204. aasta partitsioonilepinguga.[8] Keiser sai kolmandiku riigi aladest; ülejäänu jagati Veneetsia ja ristisõdijate vahel.[9]

Keiser ise sai oma dominiooniks väikese kolmnurkse maalapikese, mis piirdus idas Traakiaga, põhjas Musta mere rannikuribaga kuni Agathopoliseni ning läänes Marmara rannikuribaga kuni Herakleiani. Pealinnast kaugemal sai keiser Väike-Aasia, lisaks Egeuse mere saared: Límnos, Lesbos, Chíos, Skýros, Sámos, Samothráki ja Tínos.[10]

Veneetsia kätte jäid lisaks Kreetale ka Marmara ranniku ülejäänud osa Herakleiast kuni Gelibolu poolsaareni, lisaks veel kogu Aadria mere idarannik koos aladega Albaanias Ípeirose piirkonnas, kogu Morea (ehk Peloponnesose poolsaar), Korintose lahe mõlemad kaldad, Salamína ja Euboia saared; Aígina ning Egeuse merest veel Ándrose saar.[11]

Ristisõdijad said aga Makedoonia alad Vardari jõe ja Prespa järve vahelisel alal, Tessaalia koos kaubanduslikult olulise tugipunkti, Volose lahega, ning ka Atika.[12]

Ladina keisririigi alad

Langemine[muuda | muuda lähteteksti]

1261. aastal langes Konstantinoopol peaaegu vastupanuta Nikaia luuresalga kätte. Ajaloolane Christopher Tyerman on sündmuste kulgu oma teoses "Jumala sõda" hinnanud ning leidnud, et Konstantinoopoli ootamatu langemine tuli üllatusena isegi Nikaia keisrile Michael VIII Palaiologosele.[13]

Ladina keisririigi iseeneslik kokkukukkumine oli mitmete tegurite tõttu vältimatu. Riik loodi kultuuriliselt võõrale maale, kus elasid ristisõdijatesse vaenulikult meelestatud kreeklased. Samuti sõltus keisririik suures osas läänest tulevatest ressursidest ja inimestest.[14]

Ladinlastel ei õnnestunud juba eos haarata neile avatud diplomaatilistest ja sõjalistest võimalustest.[15] Lisaks ebaõnnestus Ladina keisrite katse leida kreeklastega ühist keelt (välja arvatud mõnes Peloponnesose osas). Konstantinoopolist ei hoolinud ei Lääne aadelkond ega ka lihtrahvas. Seetõttu ei proovinud keegi keisririigile uut kultuurilist identiteeti luua. Sellest tulenevalt ka linna tähtsus ja võimekus aegade jooksul kahanes.[16]

Juhtimine ja ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]

Administratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Impeerium toimis läänelikel feodaalprintsiipidel. Valitsejat abistas tema töös nõukogu, kuhu kuulusid Veneetsia podestà oma nõukoguga ning ristisõdijatest parunid.[17]

Iga kord, kui uus keiser krooniti, pidi ta vanduma, et peab kinni kolmest kokkuleppest: 1204. aasta märtsi paktist, 1204. aasta oktoobri partitsioonilepingust ning 1205. aasta kokkuleppest.[18]

  • 1204. aasta Märtsi paktiga kinnitati keisri valimise kord. Samuti määrati paktiga kindlaks, et keisri valdusesse kuuluvad alad moodustavad kolmandiku riigist. Ülejäänud osad tuli jagada aga veneetslastest ja frankidest ristisõdijate vahel.[19]
  • 1204. aasta partitsioonilepinguga nägi ette keisririigi halduslikku jagamist kolmeks osaks. Esimene osa, ligikaudu kolmandik territooriumist, läks Ladina keisrile. Ülejäänud osad jagati veneetslastest ja mitte-veneetslastest ristisõdijate vahel. Lisaks jagati ristisõdijatele antud alad veel omakorda printsiibi järgi, et mõlemal (nii veneetslastel kui ka mitte-veneetslastel) oleks territooriume nii pealinnale kaugematel kui ka lähematel aladel.[20]
  • 1205. aasta kokkuleppe allkirjastas juba Henry, kes tol ajal oli oma venna Baudouini regendiks. Kokkuleppega kinnitati, et kui keisri soovi korraldada sõjakäiku toetavad nii podestà nõukogu kui ka parunid, siis peavad kõik rüütlid (nii veneetslased kui ka mitteveneetslased) sõjakäigus osalema. See kokkulepe kohustas veneetslasi Ladina keisririigi eest sõdima. Säärane sõjaväelise teenistuse reguleerimine aitas kaasa keisrivõimu tugevdadmisele.[21]

Kirik ja Paavst[muuda | muuda lähteteksti]

Ladina keisririigis asendati õigeusk katoliku usuga. Õigeusu praktiseerimist aga ei keelatud. [22]

Paavst Innocentius III oli innustunud selle üle, et Konstantinoopol sai vallutatud ning asetas Ladina keisririigi paavsti kaitse alla – see oli erilise eelise märk. Samuti otsustas Innocentius, et värskelt vallutatud maa säilitamise eest saavad ristisõdijad pattudest puhastatud (sama tasu oli ristisõdijatel ka Pühas Sõjas).[23] Hiljem kui paavst sai teada, mis sündmused olid Ladina keisririigi tekkele kaasa aidanud ning kuidas Konstantinoopol vallutati (nunnade ja süütute vägistamine, kirikute rüüstamine üle kogu linna, ohverduste ja ristide rikkumine jpm), siis hakkas ta kahtlema ristisõdijate tõelistes motiivides. [24]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Keisririigi peamisteks kaubaartikliteks olid alates 1204. aastast reliikviad. Paavst Innocentius III andis välja juhendi, mille abil oli reliikviate ehtsust võimalik kindlaks määrata, kuna nende väljavool Läände oli niivõrd suur. Pühade säilmete jahtijad ning turistid proovisid Konstantinoopolist soetada dokumente, mis tõestaksid, et neile kuuluv püha säile (riide-, luu-, puutükk vms) on tõeline.[25] Peale reliikviate kaubeldi veel nisu, veini, villa, oliiviõli ning siidiga. [26]

Aastail 1204–1261 polnud Konstantinoopol ei bürokraatlikuks ega ka kaubanduslikuks keskpunktiks. Kuigi linna nimetati pealinnaks, siis tegelikkuses Konstantinoopol seda tiitlit ei õigustanud, sest ladinlased ei suutnud seda elavaks kaubandus- ja kultuurikeskuseks muuta. [27]

Valitsejad[muuda | muuda lähteteksti]

[28]
Valitseja Pilt Valitsusaastad
Baudouin I Baldwin I of Constantinople.jpg 1204–1205
Hainault' Henry Eppignoc.jpg 1206–1216
Courtenay Pierre Petrus2.jpg 1216–1217
Flandria Yolanda

regent

1217–1219
Courtenay Robert Robertus -Courtenay.jpg 1218–1228
Brienne'i Jean

regent

Baudouin II kaasvalitseja

JanBrienne.jpg 1229–1237
Baudouin II

keiser alates 1228. a

Baldwin2 Namur.jpg 1237–1261

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Madden, F. T (2004). The Fourth Crusade: Event, Aftermath, and Perception. USA: Saint Louis University. Lk 45. 
  2. Tyreman, C. (2010). Jumala sõda. Tallinn: Varrak. Lk 496, 479. 
  3. Phillips, J. (2004). The fourth crusade and the sack of constantinople. Inglismaa. Lk 266, 302. 
  4. Madden, F. T. (2004). The Fourth Crusade: Event, Aftermath, and Perceptions. USA: Saint Louis University. Lk 45. 
  5. Setton, M. K. (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 188–189. 
  6. Madden, F. T. (2004). The Fourth Crusade: Event, Aftermath, and Perceptions. Saint Louis University, USA. Lk 45. 
  7. Setton, M. K (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 189. 
  8. Setton, M. K. (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 190. 
  9. Setton, M. K. (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 191. 
  10. Setton, M. K (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 191. 
  11. Setton, M. K. (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 191. 
  12. Setton, M. K. (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 191–192. 
  13. Tyerman, C. (2010). Jumala sõda. Tallinn: Varrak. Lk 500. 
  14. Setton, M. K (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 199. 
  15. Setton, M. K. (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311.. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 200. 
  16. Tyermann, C. (2010). Jumala sõda. Tallinn: Varrak. Lk 500. 
  17. Setton, M. K (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 194–195. 
  18. Setton, M. K (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin PRess. Lk 195. 
  19. Setton, M. K (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 190. 
  20. Setton, M. K (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 191. 
  21. Setton, M. K (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 194–195. 
  22. Tyreman, C. (2010). Jumala sõda. Tallinn: Varrak. Lk 502–503. 
  23. Phillips, J. (2004). The Fourth Crusade and the Sack of Constantinople. Inglismaa. Lk 299. 
  24. Phillips, J. (2004). The Fourth Crusade and the Sack of Constantinople. Inglismaa. Lk 301,302. 
  25. Tyerman, C (2010). Jumala Sõda. Tallinn: Varrak. Lk 500. 
  26. Phillips, J. (2004). The Fourth Crusade and the Sack of Constantinople. Inglismaa. Lk 308. 
  27. Tyerman, C. (2010). Jumala Sõda. Tallinn: Varrak. Lk 500–502. 
  28. Shepard, J (2008). The Cambridge History of The Byzantine Empire c. 500–1492. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 926.