1917. aasta revolutsioonid Venemaal

Allikas: Vikipeedia

1917. aasta revolutsioonid Venemaal tõid endaga kaasa keisrivõimu kukutamise ning Nõukogude Liidu loomise.

Esimesena toimus 1917. aasta märtsis (vana kalendri järgi veebruaris) Veebruarirevolutsioon, mille tulemusena loobus troonist keiser Nikolai II ja moodustus Venemaa Vabariik, mida asus juhtima Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga. Novembris (vkj oktoobris) toimus aga Oktoobrirevolutsioon, millega bolševikud kukutasid Ajutise Valitsuse ja alguse sai Venemaa Nõukogude Vabariik, millest kujunes peagi Nõukogude Liit.

Veebruarirevolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Veebruarirevolutsioon

Veebruarirevolutsioon algas pealinnast Petrogradist sotsiaalsete probleemide süvenemise tulemusena. Toimuva maailmasõja tõttu oli tööstuse rõhk suunatud sõja toetamisele, suur osa põllumajanduses töötavatest meestest oli mobiliseeritud sõjaväkke ja seetõttu oli halvenenud linnade varustamine toiduainetega.

Vkj 18. veebruaril streikisid sõjaväe tarvis militaartoodangut andva Putilovi tehase töölised, nõudes palgatõusu. 8. märtsil (vkj 23. veebruaril) alanud demonstratsioonil nõuti kohalike sõjatehaste tööliste toiduainetega varustamise ja elamistingimuste parandamist. Demonstrandid hakkasid juba järgmisel päeval esitama poliitilisi nõudmisi sõja lõpetamiseks. 10. märtsil (vkj 25. veebruar) toimus kogu Petrogradi hõlmav streik.

Sellel ajal nõudis Venemaa Keisririigi sõjaväe kõrgema ülemjuhatuse staabis Ukrainas Mogiljovis (tänasel päeval Mahiloŭ Valgevenes) viibinud keiser Nikolai II, et Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov suruks rahutused sõjaväe abil maha. Kui aga 11. märtsil (vkj 26. veebruar) kasutasid politsei ja sõjavägi meeleavaldajate vastu relvi, siis juba 12. märtsil (vkj 27. veebruar) keeldus suurem osa sõjaväelasi elanike vastu jõudu kasutamast ning ühines demonstrantidega, vallutades linnas olevad relvalaod ja vabastasid Krestõ vanglast poliitvangid.

Nikolai II käsul suundusid Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad mööda raudteed Petrogradi, kuid streikivad raudteelased Gattšinas ei lasknud Põhjarinde väeosi linna siseneda. Nähes olukorra lootusetust, lõpetas ka Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov vastupanu ja võim linnas läks nõukogudele[1] ning Riigiduumas moodustatud Riigiduuma Ajutisele Komiteele, mille ülesanne oli pealinnas korra tagamine. Bolševikud ja vasakesseerid moodustasid Petrogradis Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ning tekkis pool aastat kestnud Kaksikvõim Venemaal 1917. aastal. Samal päeval läks mässuliste poole üle ka Volõõnia polk. Talle järgnesid kaardiväe Semjonovski polk, kaardiväe Leedu polk ja isegi Vene kaardiväe vanim, Preobraženski polk. Keisri oli reetnud tema enda kaardivägi, kokku 25 000 meest.

Mogiljovist sõjaväegede peastaabist erirongiga Petrogradi poole teele asunud asunud keiser suundus läbi Tsarskoje Selo Petrogradi suunas teele, kuid ööl vastu 13. märtsi peatasid mässulised sõdurid keiserliku rongi 170 kilomeetri kaugusel Petrogradist, Malaja Višera jaamas. Keiser koos kaaskonnaga suundus edasi Pihkvasse Põhjarinde staapi.

14. märtsil (vkj 2. märtsil) volitas Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee Riigiduuma Ajutist Komisjoni moodustama Ajutine Valitsus. Uus valitsus laskis vahistada endised ministrid. Nikolai II saatis viimase variandina toetuse otsimiseks telegrammid sõjalaevastiku ja rinde juhatajatele, kuid need loobusid tema toetamisest.

Monarhistlikult meelestatud Riigiduuma saadikud Pavel Miljukov, Aleksandr Gutškov ning Vassili Šulgin proovisid veel päästa isevalitsust ning suundusid Pihkvasse, et veenda keisrit loobuma troonist oma poja Aleksei Nikolajevitši kasuks. Tekkinud olukorras otsustas keiser sõja võiduka lõpetamise nimel ning rahva ja sõjaväe tahtele vastu tulles troonist loobuda. Mogiljovis viibiva kindral Mihhail Vassiljevitš Aleksejevi juhatusel koostati troonist loobumise akt, mille allkirjastas Venemaa viimane keiser Pihkvas 14. märtsil 1917.

Oktoobrirevolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juuli 1917, Nevski Prospekt, Petrograd
Bolševikest madrused Helsingis suvel 1917
Next.svg Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

Endiselt Esimeses maailmasõjas osalemine oli niigi välja kurnatud Venemaal veelgi sotsiaalseid probleeme süvendanud. Ajutine Valitsus ei soovinud alustada rahuläbirääkimisi Saksa Riigiga ja tema liitlastega ning paljude väeosade sõdurite ja madruste hulgas valitsesid allumatuse meeleolud.

Oktoobrirevolutsiooni idee alguseks on loetud Vladimir Lenini poolt 16. (3). aprillil 1917 avaldatud Aprilliteese. Alates septembri lõpust rõhutas Lenin, kes varjas end tollal Venemaa Keisririigi koosseisu kuulunud Soomes ning hiljem Petrogradis põranda all, üha rohkem võimuhaaramise vajadust. Teda toetas Petrogradis tegutsev Lev Trotski. Asi oli selles, et oli selge, et Asutava Kogu valimistel bolševikud enamust ei saavuta, kuid nende soov oli saada võim täielikult endi kätte.

25. (12.) oktoobril asutati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 6.–8. novembril toimepandud riigipöörde juhtimise staap.

4. novembril (22. oktoobril) asutati Eestis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. See oli VSDTP Tallinna Komitee juurde moodustatud konspiratiivne revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.

Revolutsioon algas esmaspäeval, 5. novembril (vkj 23. oktoobril) 1917 Tallinnas. Seda juhtis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mis koostas üksikasjaliku tegevuskava ning kinnitas oma esimesel koosolekul juhised raudtee-, posti- ja telegraafikomissaridele. Otsustati määrata revolutsioonikomitee komissarid Tallinna raudteejaamadesse ja saata tegutsemisjuhised kõigile Eestimaa nõukogudele. Kell 21 hõivasid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel bolševike salgad Tallinnas raudteejaamad ja sideasutused, kaasa arvatud merekindluse staabi telegraafi. Sideaparaatide juurde pandi valvesse soldatid ja madrused. Merekindluse juhtkond ei jõudnud osutada mingit vastupanu. Võimu haaras Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille esimees oli bolševik Jaan Anvelt.

Järgmistel päevadel saadi võim ka mujal Eestis – Tartus 7. novembril, Narvas 8. novembril.

6. novembril (vkj 24. oktoobril) kell 9 hommikul saadeti Petrogradis kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr. 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle. Kindlustamaks ühendust linnaosade vahel, lasid Lev Trotski ja Vladimir Lenin sillavahtidele palka maksta.

Samal päeval käskis Aleksandr Kerenski tuua Tallinnast Petrogradi 13. ja 15. kasakapolgu ning ühe brigaadi 44. jalaväediviisist. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee keelas Petrogradi vägesid saata. Merekindluse komandant sai range käsu mehed paigale jätta. Kindlusest anti siiski Kerenski telegrammi ärakiri salaja kasakapolkude juhatusele edasi.

7. novembri (vkj 25. oktoobril) ööl võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult.

7. novembri hommikul aeti laiali eelparlament Maria palees palee komandandi, endise Balti laevastiku madruse Anatoli Železnjaki poolt. Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Venemaa Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.

Ööl vastu 8. novembrit (vkj 26. oktoobril) hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja "Aurora" kogupauk. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.

Alates 7. novembri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II ülevenemaaline nõukogude kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba oktoobri alguses 2. novembriks, kuid lükati siis edasi 7. novembrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.

8. novembril kuulutas kongress välja Venemaa Nõukogude Vabariigi ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olev Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ja mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulekuni.

Riigipööre andis bolševikele võimaluse kindlustada võimu põhiliselt Petrogradis. Moskvas oli vastupanu bolševikele suur ning nad saavutasid täieliku kontrolli linna üle alles märtsis 1918.

Ükski välisriik bolševike võimu esialgu ei tunnistanud. Oma võimu maksmapanekuks rakendasid bolševikud äärmuslikke meetodeid. Vastuhakkajad kuulutati rahvavaenlasteks, kontrrevolutsionäärideks ja sabotöörideks. Vastupanu mahasurumiseks loodi 20. detsembril 1917 Erakorraline Komisjon (Tšekaa). Ajutiselt kaasati koalitsiooni vasakpoolsed esseerid, samal ajal arreteeriti parempoolseid esseere, menševikke, kadette jt. Saksa armee oli selleks ajaks jõudnud hõivata suure osa Venemaast, sest Vene sõdurid deserteerusid massiliselt. Valitsesid kaos, anarhia ja meelevaldne punane terror. Puhkes Vene kodusõda, algas välisriikide interventsioon Venemaale. Bolševike võim stabiliseerus 1920. aasta paiku.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]