Serbia suurvürstkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2015) |
- See artikkel on riigi kohta, mis asutati aastal 1090. Esimese Serbia vürstkonna (768–960) kohta vaata Serbia vürstkond (keskaegne), teise Serbia vürstkonna või Duklja (960–1101) kohta vaata Duklja, tänapäevasema Serbia vürstkonna (1817–1882) kohta vaata Serbia vürstkond, kroonimaa kohta vaata Raška
|
Велика кнежевина Србија / Рашка 1101–1217 | |
 Stefan II vapp
| |
| Valitsusvorm | monarhia |
|---|---|
| Pealinn | Ras |
| Religioon | õigeusk |
| Riigikeeled | serbia (vanaserbia) |
Serbia suurvürstkond või Raška (serbia: Велика кнежевина Србија / Velika kneževina Srbija) oli keskaegne riik, mis asutati aastal 1090 ja lõppes aastal 1217 kuningriigiks ülendamisega. Duklja kuninga Konstantin Bodini valitsusajal nimetati Vukan Raška valitsejaks kui vasall, ja kui Bodin bütsantslaste poolt vangistati, sai Vukan sõltumatuks ja võttis tiitli suurvürst. Kui Bodin suri, muutus Raška tugevaimaks üksuseks, milles Serbia riik asus, Vukanovićide käes.
Vukani poeg Uroš I valitses Serbiat siis, kui bütsantslased tungisid Dukljasse ja Raška oleks olnud järgmine, kuid tänu diplomaatilistele sidemetele Ungari kuningriigiga jäi Serbia sõltumatuks. Uroš II võitles esialgu bütsantslastega, kuid varsti pärast kaotust andis keisrile alluvusvande. Uroš II vend ja esialgne Bütsantsi liitlane Desa pöördus toetuse saamiseks Ungari poole, kuid kukutati aastal 1163, kui keiser pani troonile kõrvalliinist Tihomir Zavidovići (millest sai Nemanjićite dünastia).
Nemanjićite dünastia asutaja Stefan Nemanja sai troonile, võites oma kolme venda, keda toetas keiser. Nemanja hakkas aastal 1199 Serbia kirikut looma kõrvuti oma poja, Püha Savaga, esimese serblaste peapiiskopiga (1219) ja vanima teadaoleva Serbia põhiseaduse, Zakonopravilo autoriga. Sava mõjutas tugevalt ja edendas Serbia keskaegset kirjandust. Sava vanem vend Stefan Esmakroonitu sai aastal 1217 kuningaks.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene Serbia vürstkond (768–960)[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Serbia vürstkond (keskaegne)
Bütsantsi anneksioon 969–1043[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Rasi katepanikion
- Pikemalt artiklis Sirmiumi teema
Pärast Časlavi surma varises riik kokku, kohalik aadel taastas oma kontrolli kõigis provintsides ja Duklja preestri kroonika järgi valitses tema väimees Tihomir Raškat. Varsti annekteerisid Serbia territooriume horvaadid, bulgaarlased ja bütsantslased. Kirjalik teave esimesest dünastiast lõpeb Časlavi surmaga. Rasi katepanikion loodi ajavahemikus 971–976 Ioannes I valitsusajal (969–976). Rasi strategose pitser on dateeritud Ioannese valitsusaega, tehes võimalikuks, et Ioannese eelkäija Nikephoros II saavutas Raškalt tunnustuse. Rasi protospatharios ja katepano oli Bütsantsi kuberner nimega Ioannes. Andmed Rasi katepano kohta Ioannese valitsusajal puuduvad. Bütsantsi sõjaline kohalolek lõppes varsti pärast seda, kui algas sõda Bulgaariaga, ja taastati alles u. aastal 1018 lühiealise Sirmiumi teemaga, mis siiski ei ulatunud kuigi palju Raška põlisvaldustesse.
Duklja tekkimine ja langus[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Duklja
Serbia diplomaatiline missioon, kelle saabumine Konstantinoopolisse aastal 992 pandi kirja aastal 993 kirjutatud Megisti Lavra kloostri hartas, saadeti tõenäoliselt Dukljast.
Aastal 1000 tõusis Jovan Vladimir kõige võimsamaks Serbia aadlikuks. Tema õukond asus Baris Aadria mere rannikul ja tema kontrolli all oli enamus Serbia Pomorjest ('mereäärne'), sealhulgas Travunija ja Zahumlje. Tema riik võis ulatuda läände ja põhja, hõlmates ka Zagorje ('tagamaa', Serbia ja Bosnia sisemaa) osi. Georgios Kedrenos kutsus tema riiki "Trymalia või Serbia", bütsantslased kutsusid Zeta – Serbia, ja selle asukad serblased. Vladimiri kaalukas positsioon teiste slaavi aadlike seas piirkonnas selgitab, miks keiser Basileios II lähenes talle Bulgaaria-vastase liidu pärast. Olles seotud sõjaga Anatoolias, vajas keiser Basileios liitlasi sõjas tsaar Samuili vastu, kes omas enamust Makedooniast. Kättemaksuks tungis Samuil aastal 1009 Dukljasse ja läbis Dalmaatsia kuni Zadari linnani, liidendades oma riigiga Bosnia ja Serbia. Pärast Vladimiri võitmist pani Samuil ta vasallvürstina tagasi troonile. Bütsantslased võitsid Bulgaariat aastal 1014. Aastal 1016 mõrvati Jovan Vladimir Bulgaaria Ivan Vladislavi poolt.
1034. aasta paiku maksid serblased bütsantslastele kätte. Stefan Vojislav, Travunija serblane ning "Dalmaatsia, Zeta ja Stoni" arhont, võib-olla Jovan Vladimiri sugulane, organiseeris mässu, kui keisririigis toimus parasjagu troonivahetus. Ta võideti aastal 1036 ja saadeti Konstantinoopolisse vangistusse. Duklja haldus taastati Serbia strategosele Theophilos Erotikosele. Aastal 1038 Vojislav põgenes ja naasis Dukljasse, õhutades uuele mässule, pöördudes nüüd ka Bütsantsi liitlaste poole Serbia naaberprovintsides. Vojislav võitis Erotikost aastal 1039 ning juulis sai Ljutovid tiitli "Serbia ja Zahumlje strategos", kusjuures keiser andis Ljutovidile õiguse kõigile Serbia vürstkondadele. Aastal 1042 võitis Vojislav Ljutovidi ja valitses sõltumatult kuni oma surmani aastal 1043.
Vojislavi poeg Mihailo I järgnes kui suurvürst. Aastal 1052 sai ta tiitli protospatharios ja abiellus Konstantinos IX vennatütrega, mis tõi serblaste ja bütsantslaste vahele rahu järgmiseks 20 aastaks. Aastatel 1068–1071 olid bütsantslased hädas, kui kaotasid seldžukkidele Manzikerti all, kui riiki tungisid Itaalia normannid ja kui Michael VII Doukas tegi aastal 1072 riigipöörde. Samal aastal aitas Mihailo Georgi Voitehi ülestõusu, saates oma poja Konstantin Bodini, Komitopuli dünastia järeltulija, võtma trooni kui Bulgaaria tsaar ja juhtima mässu. Bodin võttis Naissuse, valitsedes seda lühikest aega, enne kui Michael Saroniteselt lüüa sai, kes ta ahelais Konstantinoopolisse saatis. Aastatel 1060–1074 pani Mihailo oma poja Petrislavi Raška suurvürstiks. Aastal 1077 pöördus ta läände, paavsti poole, et tagada endale sõltumatus ja kuningatiitel. Pärast Suurt kirikulõhet tahtis paavst meeleldi oma alluvusala laiendada ja sel samal aastal sai Mihailo kuningatiitli. Aastal 1078 päästsid Venezia meremehed Mihailo ja ta läks Dukljasse tagasi, kus ta aastal 1081 suri.
Konstantin Bodin toetas algul Bütsantsi selle sõjas normannide vastu Dyrrhachiumis, kuid jäi siis paigale, nii et normannid võtsid aastal 1081 linna. Bodin abiellus normannimeelse aadliku tütrega Barist. Ta nimetas oma vennapojad Vukani ja Marko Raška županiteks ning Bosnasse nimetas ta ka oma sugulase Stjepani. Aastal 1085 võtsid bütsantslased Dyrrhachiumi tagasi ja Duklja oli nende sihikul.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Vukani valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1091 või 1092 sai Vukan sõltumatuks, võttes suurvürsti tiitli (veliki župan). Tema riigi keskus oli tänapäevane Novi Pazar. Talle allusid kohalikud hertsogid (župan, kes haldas krahvkonnaga võrdset territooriumi), kellel näis olevat rohkem või vähem autonoomiat krahvkonna siseasjades, kuid kes olid kohustatud olema truud Vukanile ja toetama teda lahingus. Näib, et hertsogid olid oma krahvkondade pärilikud valitsejad, kes valitsesid oma maad enne, kui Duklja annekteeris Raška.
1090. aasta paiku hakkas Vukan rüüstama Bütsantsi territooriumi, alguses lähedases Kosovos. Esialgu ei suutnud bütsantslased Vukani vastu samme astuda, kuna seisid silmitsi sissetungivate petšeneegide tõsise ohuga. 29. aprillil 1091 hävitasid bütsantslased petšeneegide väe. Seoses petšeneegide võitmisega sai Alexios I Komnenos nüüd serblaste vastu pöörduda.
Alguses saatis Alexios I armee Durazzo strategose juhtimisel, mille Vukan aastal 1092 võitis. Keiser kogus nüüd palju suurema armee, mida juhtis ise, marssides Raška peale. Vukan saatis saadikud, otsides rahu, millega Alexios I kiiresti nõustus, kuna kodus tekkis uus probleem polovetsidega, kes rüüstasid maad Adrianoopoli juures. Kohe pärast keisri lahkumist murdis Vukan lepingu ja alustas laienemist piki Vardari jõge, saades palju saaki ning võttes Vranje, Skopje ja Tetovo linnad. 1094. või 1095. aastal marssis Alexios I serblaste vastu. Vukan saabus koos oma hertsogitega keisri telki ja pakkus rahu, pakkudes pantvangiks oma poja Uros I (kogu 12. sajandil oli tavaline, et suurvürsti sugulased jäid rahu pandiks keisri õukonda).
Sellest ajast oli Raška sõltumatu – Vukan toimis täiesti omatahtsi, ei olnud enam Duklja vasall. Duklja ei pakkunud ennast kodusõja tõttu Raška-Bütsantsi sõtta.
Vukan marssis taas lõunasse, Makedooniasse. Alexios ei suutnud talle midagi teha, kuna toimus Ristisõda. Aastal 1106 alistus Vukan Alexiosele.