Hunnid

Allikas: Vikipeedia
inglise Huns
saksa Hunnen
vene гунны

Hunnid olid Sise-Aasiast pärit karjakasvatajate rändhõimud. Rassilt arvatakse, et mongoloidid. Arvatavasti kõnelesid hunnid turgi keelte hulka kuuluvat keelt.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hunne on esimest korda mainitud Hiina Zhou dünastia ajastu allikais 3. sajandil eKr. Algne asuala praeguses Põhja-Hiinas. Rahvaarvult ei ületatud 300 tuhande piiri. Välimuselt erinesid antropoloogiliste tunnuste järgi hiinlastest (kroonika mainib, et suuremate ninadega). Olid üheks kõige "suurema jäljega" rahvaks praeguse maailma tuntud ajaloos, võrreldes suhtega oma rahvaarvu.

2. sajandil, pärast kaotust hiinlastelt ja mongolite esivanematelt jagunesid neljaks:

  • 1. osa liitus mongolite hõimudega;
  • 2. osa läks tagasi itta oma kunagisele algsele kodumaale Huangtse jõe äärde, kus asuti hiinlaste teenistusse;
  • 3. osa liikus Tarbagatai ja Sauri mägedesse, kust hiljem edasi liikudes alistati Kesk-Aasia, ning kestis kõige kauem ajaloos mainituna, arvatakse, et Afganistani mägedes elab siiani nende järglasi;
  • 4. osa (Euroopale tuntud haru) rändas aastateks 155158 läände Jaiki jõe piirkonda (Kaspia merest põhjas), sel ajal mainitakse ka nende mongoliitset päritolu.
Barbarite ja hunnide invasioonid 1.–5. sajandini

Invasioon Euroopasse[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatavasti järgnevate sajandite jooksul toimus ümbritsevate europiidide assimileerumine nendega. 200 aastat pärast seda (158 pKr) pole sellest harust kreeklastel märkmeid, enne kui aastal 360 pKr hakkas Hunni-Alaani sõda, mis lõppes 370 aastal hunnide võiduga. Alaanide (elukoht Põhja-Kaukaasias) poolel oli võimas Gootide riik (goodid asustasid 2. sajandist Sküütiat, Daakiat ja Pannooniat), kelle poolt alistatud rahvad liitusid hunnidega ning olid seda kuni Attila surmani.

Kreeklaste poolt tähendatud "legend" räägib: hunnid läksid ratsaväega üle Kertši väina Krimmi ühe hirve jälgedes, ning sattusid sealt gootide selja taha, kes neid Doni jõe ääres ootasid ning sellega oli hunnide strateegiline võit saavutatud ja tulevased liitlased tagatud). 375. aastal põgenesid läänegoodid hunnide ja nende liitlaste eest üle Doonau Ida-Roomasse. Idagoodid liitusid hunnidega.

Aastal 400 ilmusid hunnid Pannooniasse. Täielikult asus enamus hunne Pannoniasse pärast 412. aastat. Olid võimsuse tipul Attila ajal (434–453), kui nende võimuliit valitses Mustast merest Reini jõeni ulatuvat maa-ala. Ületasid 451 Reini, tungisid Gallias Orleans'ini, Katalaunia lahing Lääne-Roomaga jäi viiki, aasta hiljem rüüstasid 452 Põhja-Itaaliat, hävitasid Aquileia.

Arvatakse, et hunnide retked olid ka üheks teguriks Veneetsia linna tekke kinnistamisel.

Aasta pärast Attila surma (454. aastal), hõimuliit lagunes. Osa hunne hukkus sõdades, osa rändas itta ja segunes Ida-Euroopa stepirahvastega.

Rahvaste asualad pärast Hunnide riigi lagunemist 5. sajandil

Hunnide riigi territooriumi vallutasid sinna tunginud madjarid.

Hunnide valitsejad[muuda | muuda lähteteksti]

  • 415–422, Bendeguz
  • 422–434,
  • 434–453, Attila

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]