Constans II

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Constans II
Bütsantsi keiser

Ametiaeg
9. november 941 – 15. juuli 668

(26 aastat, 8 kuud ja 6 päeva)
Eelnev Herakleios II
Järgnev Konstantinos IV
Isikuandmed
Sünninimi Flavius Herakleios
Sünniaeg 7. november 630
Sünnikoht Konstantinoopol
Surmaaeg 15. juuli 668
Surmakoht Siracusa, Sitsiilia
Abikaasa Fausta
Vanemad Konstantinos III ja Gregoria
Lapsed Konstantinos IV, Herakleios, Tiberios

Constans II või kreekapäraselt Konstas II (kreeka keeles: Κώνστας; 7. november 630 – 15. juuli 668) oli Bütsantsi keiser 641. aastast kuni surmani. Tema tegelik ristinimi oli Flavius Herakleios ning valitsejanimi oli Constantinus (Konstantinos). Constans on deminutiivne nimi, mis jäi püsima Bütsantsi tekstidesse ja on kandunud tänapäeva välja. Sageli kutsutakse teda hüüdnimega Pogonatus ehk Habe, mis pärineb tema uhkest habemest ja vuntsidest.

Keiser Constans II

Constansi võimuletulekule eelnesid segased ajad, mille põhjuseks oli Herakleios I kahes abielus soetatud laste omavahelised rivaalitsemised. Olukord lahenes 641. aasta sügisel. Intriigidest üles köetud rahvas kukutas Herakleios II ja tõstis tema asemel troonile Konstantinos III pea 11-aastase lapse.[1]

Valitsemisaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Alaealise keisri üks esimesi samme oli esinemine kõnega, milles ta süüdistas oma kasuema Martinat ebaseaduslikus kooselus Herakleios I-ga ja oma isa Konstantinos III mürgitamise korraldamises. Sellest järeldus keisri arvates, et selle perekonna poole järeltulijad ei tohtinud omada mingeid õiguseid troonile. Tegelikkuses oli see kõne kellegi teise looming ning lapskeiser vaid mängukanniks õukondlastele. Neist kõige mõjuvõimsam oli armeenlane Aršakuni, kes oli oma positsioonis nii kindel, et kaotas peagi igasuguse mõõdutunde. Näiteks kandis ta ametlikel vastuvõttudel vaid valitsejatele määratud rõivaid ning seisis keisri kõrval. Aršakuni käitumine oli tollel ajal niivõrd väljakutsuv, et see viis 644. aastal rahutusteni, mille käigus ta tapeti.[1]

Bütsants 650. aastaks

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Constans II troonileasumise ajal oli riigi välispoliitiline olukord üsna vilets. Maha oli jäetud Egiptus ning Itaaliat raputasid lakkamatud mässud. 644. aasta novembris tapeti araabia kaliif Omar ja bütsantslased kasutasid võimalust ning ründasid Aleksandriat. Kolmsada keisri laeva saabusid ootamatult linna alla ning neil õnnestus purustada suhteliselt väikesearvuline araablaste garnison. Bütsantslased asusid linna rüüstama nii, nagu polekski tegu olnud äsja kaotatud provintsi tagasivallutamisega. Kaks aastat hiljem, 646. aastal kogusid araablased ennast ning bütsantslased löödi taas Egiptusest välja. Sellega luhtus lõplikult katse Egiptus tagasi võita. Egiptuse kaotamine tähendas sisuliselt seda, et Bütsants lakkas olemast tinglikult "Rooma maailmariik" ja muutus pigem "lokaalseks Kreeka riigiks". Vähemalt Aasia rindel oli keisririik nüüd valdavalt kaitsepositsioonil ning muutus kristliku maailma kaitsepostiks peale tungiva islami ees. Araablaste rünnakud muutusid eriti ohtlikuks peale seda, kui nad õppisid Bütsantsi eeskujuk laevu ehitama. Üks merelahing oleks keisrile isegi peaaegu surmaga lõppenud. Tal õnnestus läbi häda pääseda uppuvalt laevalt. Constans vahetas oma rõivad ühe lähikondlase kuivade vastu. See käik sai keisrirõivaid kandnud mehele saatuslikuks: araalased pidasid teda valitsejaks ning ta tapeti järgneva rünnaku käigus. 7. sajandi keskpaigas puhkesid Kalifaadis võimuvõitlusest tingitud konfliktid, mis andisd Bütsantsile ja keisrile hingetõmbeaega ja võimaluse keskenduda teisel rindel slaavlaste vastu. Neile õnnestus anda 658. aastal purustav hoop.[1]

Keisri iseloom & konfliktid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Martin I

Constansi on peetud andekaks, julgeks ja otsustusvõimeliseks valitsejaks. Samas võis ta olla ka väga julm ja taltsutamatu. Tema isepäisus tekitas tõsiseid vastuolusid kirikuga, mille tulemusena muutusid paavst Martinus I ja keiser vihavaenlasteks. Vastuolude tipul andis keiser käsu Itaalia asehaldurile paavst röövida, mis sai teoks 652. aastal ning paavst saadeti Konstantinoopolisse. Seal toimunud kohtuistungil mõisteti eakas paavst süüdi riigireetmises ning ta saadeti asumisele.[1]

Järgmisena langes keisri viha tema vennale, kes saadeti vägisi kloostrisse ning pühitseti mungaks. Mõne aja pärast arvas keiser, et see pole piisav karistus ning ta andis käsu vend tappa. Peagi kaotas keiser oma julmuse tõttu pealinnas igasuguse toetuse. Tajudes elanikkonna suhtumist otsustas Constans 663. aastal kolida Konstantinoopolist igaveseks minema. Väidetavalt sülitas keiser enne lahkumist linna suunas, mis kirjeldab hästi tema suhtumist pealinna. Keisril oli ka hea ametlik põhjendus linnast lahkumiseks. Nimelt oli uus paavst ta Rooma visiidile kutsunud.[1]

Constans II saabus Lõuna-Itaalias 663. aasta suvel ning vallutas hoo pealt Napoli linna. 5. juulil saabus ta pidulikult Rooma, kus paavst korraldas talle hiilgava vastuvõtu. Keiser viibis Roomas 12 päeva ning kogu selle aja tegeles ta kunstiväärtuste röövimisega. Keiser käskis viia kogu väärtusliku kraami tema uude residentsi, mis asus Sitsiilia idarannikul Sürakuusas. Roomas jäi puutumata vaid see, mis keisril kahe silma vahele jäi, näiteks keiser Marcus Aureliuse ratsamonument. Pea kogu keisri välja veetud vara läks kaduma, kui araablased saare vallutasid.[1]

Välispoliitika teravnemine ja keisri surm[muuda | muuda lähteteksti]

Keisri plaan kolida riigi pealinn Sürakuusasse kukkus läbi juba tema eluajal. Sinna ei lastud isegi keisri naist ja poegi. Samal ajal kui keiser tegeles uue pealinna kujundamisega toimusid ümberkaudses maailmas murrangulised sündmused. 661. aastal hukkus Sassaniidide viimane šahh ning Pärsiast sai lõplikult islamiriik. Samal ajal ületasid araablased oma sisetülid ning 661. aastast pääsesid võimule Omaijaadide dünastia esindajad. See tähendas ka islamimaailma üha tugevnevat survet Bütsantsi valdustele. Kuid see ei sundinud Constansi pealinna tagasi pöörduma. Seega muutus keiser ohtlikuks riigi eksisteerimisele ning leidus piisavalt inimesi, kes olid valmis Constansi kukutama. 15. juulil (mõningate andmete kohaselt 15. septembril) 668. aastal, kui keiser parajasti pesi ning pea oli parajasti seebitatud, sai ta tugeva hoobi selja tagant ning ta vajus oimetuna vette ja ta uppus. Constans II surnukeha saadeti sinna, kuhu ta elusana lubas mitte kunagi tagasi minna – Konstantinoopolisse.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 129–132. 
Eelnev:
Herakleios II
Bütsantsi keiser
9. november 641– 15. juuli 668
Järgnev:
Konstantinos IV