Seldžukid
Seldžukid olid oguusi-turgi rändhõimude liit ja nende rajatud dünastia, kes valitsesid Lääne-Aasias 11.–14. sajandini, sh Seldžukkide riiki (1037–1194) ja Rumi seldžukkide sultanaati (1077–1307).
Dünastia sai oma nime Kõnõki hõimupealiku Saldžuki järgi, kelle juhtimisel liikus hõim Sõrdarja alamjooksu aladelt lõunasse. Oguusi hõimude hulka kuulunud seldžukid peatusid 9.–10. sajandil Sõrdarja ja Amudarja vahelisel alal, vallutasid 1055. aastal Safariidide Pärsia. Seldžukid islamiseerusid umbes aastal 985.[1]
Seldžukkide dünastia rajaja oli Togrulbek, kes valitses Seldžukkide riiki (1037–1194) aastatel 1038–1063. Kairos resideerivad Abbassiidide dünastia valitsejad tunnistasid Togrulbekki 1055. aastast sultanina Bagdadis. Togrulbeki juhtimisel vallutati Horasan, Horezm, Lääne-Iraan, Aserbaidžaan ja Iraak.
Alp Arslani juhtimisel (1063. aastast) saavutasid seldžukkide väed 1071. aastal Manzikerti lahingus Bütsantsi üle tähtsa võidu, misjärel hõivati peaaegu kogu Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina.
11.–15. sajandil liikusid seldžukid edasi Lõuna-Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse, luues islamiusulise seldžukkide suurriigi.
Seldžukkide riik saavutas oma suurima ulatuse 11. sajandi lõpus, ulatudes Egiptusest Hiinani[1]. Võim kuulus riigis hõimuülikutele, kellele anti valitsemiseks suuri maavaldusi (iktaad). Seldžukkide riik oli suurim Malik-šahhi surma ajal. Seldžukkide vallutustel oli islamimaade ajaloos pöördeline tähendus; suurtel aladel, kus olid seni elanud peamiselt iraanlased, muutusid valdavaks turgi hõimud, mis hakkasid tuginema rangelt sunniitlikule islamile ja bürokraatlikule ametnikkonnale. Seldžukkide tungimine Palestiinasse ja Väike-Aasiasse oli üks ristisõdade ajendeid.
Seldžukkide impeerium hakkas lagunema pärast Malik-šahhi surma 1092. aastal[1] ning tema poegade vahel alanud võimuvõitlust riigi valitsemise eest. Pärast Malik-šahh I-se surma aastal 1095 jagunes impeerium mitmeks väiksemaks riigiks. Pärast Malik-šahhi tulid võimule Kilij Arslan I Rumi seldžukkide sultanaadis ja Tutush I Süürias. Tutush suri aastal 1095, tema kaks poega Fakhr al-Mulk Radwan ja Duqaq hakkasid vastavalt valitsema Aleppos ja Damaskuses. See killustas Süüriat veelgi; Mosulis oli võimul atabek Kerbogha. Selline lõhestumus Lähis-Idas tegi eurooplaste vallutustee Jeruusalemmani lihtsaks.
Ristisõdade käigus vallutati aastatel 1096–1099 Esimeses ristisõjas Vahemere idaosas Levandis Antakya ja Edessa linn ning moodustati ristisõdijate riigid Edessa krahvkond 1098–1149 ja Antiookia vürstiriik 1098–1268.
Iseseisvunud sultanaatidest püsis kõige kauem Rumi seldžukkide sultanaat (1077–1307).
Seldžuki valitsejad
[muuda | muuda lähteteksti]- Togrulbek (1038–1063)
- Alp Arslan (1063–1072)
- Malik-šahh (1072–1092)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Seldžukkide riik (1037–1194), keskus Nikaia
- Rumi Seldžukkide sultanaat (1077–1307) (Ikonloni sultanaat, Κοnya sultanaat)