Venezia vabariik

Allikas: Vikipeedia
Venezia vabariik
Serenissima Repubblica di Venezia
6971797
Flag of Most Serene Republic of Venice.svg Coat of Arms of the Republic of Venice.svg
Venezia vabariigi lipp Venezia vabariigi vapp
Republic of Venice 1796.png
Venezia vabariik 1796. aastal. Pildil pole kujutatud Venezia Joonia meres asuvaid valdusi.
Riigipea Doodž
Pealinn Venezia
Religioon katoliiklus, õigeusk

Venezia vabariik (ka Veneetsia vabariik; itaalia Serenissima Repubblica di Venezia) oli riik Aadria mere ääres aastatel 6971797. Riigi keskus oli Venezias ja riiki valitsesid doodžid.

Esialgu kuulusid vabariiki ainult Venezia ümbruse alad, kuid hiljem hõlmas riik ka Itaalia kirdeosa, Aadria mere idaranniku ning Joonia ja Egeuse mere saared. 9. sajandiks saavutas Venezia poliitilise iseseisvuse ja omandas tänu soodsale geograafilisele asendile ja kaubavahetuse kasvule Lääne-Euroopa ja Levandi vahel suure majandusliku mõju. Oma kõrgaegadel oli Venezia vabariik Vahemere piirkonna võimsamaid ja rikkamaid riike.

Riigivalitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

697. aastal asendati senine kõrgeim Bütsantsi tribuun, eluks ajaks valitava doodžiga. Esimene Veneetsia doodž oli Paolo Lucio Anafesto (Paulucius Anafestus ehk Anafestus Paulicius), kuid juba Orso Ipatot tunnistas valitsejana Ida-Rooma keisririigi keiser ning tunnustas teda tiitliga hypatus (konsul) ja dux (doodž).

12. sajandiks oli Veneetsia vabariigis välja kujunenud võimuorganid: Veneetsia doodžid valiti eluaegseks valitsusajaks Veneetsia linnriigi aristokraatia poolt. Doodžid valiti linnriigi auväärsemate perekondade esindajatest moodustatud Ülemnõukogu poolt, millele eelnesid konsultatsioonid Väikese Nõukoguga, mis koosnes kuuest nõunikust ja doodžist, Pregadi Nõukoguga (Senatiga), mis oli välispoliitika asjatundjate kooslus, Kümne Nõukoguga, kes tagas riikliku julgeoleku ja Quarantiaga, mis oli kõrgeim kohtuvõim. Doodži valitsuskeskus asus Eracleas, seejärel Rialtos. 1172. aastaks lõppes aga päritava doodživõimu ajastu ning kujunes Veneetsia parlamendi valitsus.

Vaata ka Venezia doodžide loend

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi eksistentsi algusaastail pidas Veneetsia sõjategevust nende iseseisvust ohustanud Frangi riigi, Langobardide kuningriigiga 8. sajandil; Aadria merel ülemvõimu eest võistleva Nizza laevastiku, Abbassiidide kalifaadiga 9. sajandil ja 10. sajandil ungarlaste sõjaretkedega.

Edela-Euroopa ja Lähis-Ida u 1210. aastal
Aadria merd ja Venezia vabariiki ümbritsevad alad aastal 1084. Saksa-Rooma riigi Verona mark, Kärnteni hertsogkond, Kraini mark ja Istria markidega, Horvaatia kuningriik.
Aadria merd ja Venezia vabariiki ümbritsevad alad aastal 1350.

Saksa kuningas Otto I oli vallutanud Itaalia kuningriigi ja krooninud end 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik, koos Saksa kuningriigi (regnum Teutonicorum) ja – aastast 1032 – Burgundiaga. Üldiselt jättis asjaolu, et monarh viibis peamiselt eemal, veetes oma aja Saksamaal, Itaalia kuningriigi vähese keskvõimuga. Võimuvaakumi täitsid järk-järgult paavst ja piiskopid, samuti üha rikkamad Itaalia linnad, mis haarasid järk-järgult ümbritsevaid maapiirkondi.

Republik Venedig.png

Lombardia Liiga[muuda | muuda lähteteksti]

1158. aastal toimus Milano linnas ülestõus, mille keiser Friedrich I Barbarossa maha surus ja nõudis 1158. aasta Roncaglia riigipäeval keisririigi otsest kontrolli Itaalia üle ja alustas Itaalia linnade ametnike (podestà) asendamist enda esindajatega. 1164. aastal moodustasid keisrivastase Lombardia Liiga Verona, Padova, Vicenza linnad ja Veneetsia vabariik. 1177. aastal Venezias, paavstivõimu ja selle liitlaste (Lombardia Liigasse kuulunud Põhja-Itaalia linnriigid) ning Rooma keisri Friedrich I Barbarossa vahel sõlmitud Veneetsia rahuleping ja saavutatud rahu määras seeläbi mitmeks järgmiseks aastaks ära kogu Itaalia poliitilise suuna.

Ristisõjad[muuda | muuda lähteteksti]

11. sajandi lõpus osales Veneetsia Rooma paavsti poolt algatatud Esimeses ristisõjas, mille eest sai Jeruusalemma kuningas Godfrey de Bouillonilt õiguse maksuvabale kaubandusele Püha maaga; 1123. aastal pidas Veneetsia laevastik võiduka merelahingu Fatimiidide kaliifaadi Egiptuse laevastikuga Ashkeloni juures; aastatel 11431144 sõdis Veneetsia Padovaga kontrolli üle Brenta jõe ümbruses ja oli võidukas.

Veneetsia ülemere territooriumid 1450. aastal (rohelisega)
Itaalia alade riigid 1494, Venezia alad lillaga

Venezia mängis tähtsat rolli Neljandas ristisõjas (1202–1204), suunates "Ladina" energia oma endise patrooni ja nüüdse kaubandusrivaali Konstantinoopoli hävitamisele. Bütsants jaotati Venezia ning ristisõdijate juhtide vahel, Konstantinoopolisse rajati Ladina keisririik. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis Flandria Baudoini. Veneetslased rajasid Egeuse merre Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneziasse. Veneetsia toetus äsjaloodud Ladina keisririigile tähendas, et Veneetsia kaubandusõigused jõustusid ja Veneetsia saavutas kontrolli suure osa kaubanduse üle Vahemere idaosas. Veneetsia sai tasuks Ida-Rooma keisririigi pealinna Konstantinoopoli vallutamises osalemise eest, vallutatud keisririigi parim osa. Doodži võimu alla kuulus seejärel 37,5% endise Ida-Rooma keisririigi territooriumist. Veneetsia vabariik omandas Kreekas ulatuslikud valdused, mis moodustasid osa selle Stato da Màrist: 1206. aastal vallutas Veneetsia Küklaadide ja Sporadese saared, 1207. aastal Kérkyra saar (Korfu), Methoni ja Koroni. Kreeta (Candia kuningriik või Candia hertsogkond oli aastatel 1211–1669 Veneetsia olulisemaid ülemereprovintse; Korfu saare vallutasid veneetslased genovalastelt 1207. aastal pärast Neljandat ristisõda ja kaotasid selle omakorda 1214. aastal Epeirose despootkonnale. 1258–1386 kuulus saar Sitsiilia kuningriigile, misjärel Veneetsia 1386. aastal taastas kontrolli saare üle ja valdas seda 1797. aastani.

Next.svg Pikemalt artiklis Frankokraatia

1238. aastal liitus Venezia Genova vabariigi ja Rooma paavstiga Saksa-Rooma keisri (12201250), Saksa kuninga (12121220) ja Sitsiilia kuninga (11971250) Friedrich II vastasesse sõtta. Friedrich oli Saksa kuningaks saamise järel mitmel korral lubanud minna ristisõtta, kuid seda pidevalt edasi lükanud. 1221. aastal said kristlased aga Viiendas ristisõjas Damietta juures Egiptuses hävitavalt lüüa. Ristisõdijad olid oodanud keisri saabuvat väge ning seetõttu lükanud tagasi ka sultani Al-Kamili pakkumise, et sõja lõpetamiseks võiks ta Jeruusalemma kristlastele tagasi anda. 1228. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla.

Võimuvõitlus Genovaga[muuda | muuda lähteteksti]

1257–1270 pidas Venezia Genovaga 13-aastast sõda ülemvõimu pärast. Genova vabariik, et taastada kaubanduskontroll, asus liitu Nikaia keisri Michael VIII Palaiologosega, kes tahtis Konstantinoopoli tagasivallutamisega Bütsantsi taastada. Märtsis 1261 sõlmiti liiduleping Nymphaionis. 25. juulil 1261 vallutasid Nikaia väed Alexios Strategopoulose juhtimisel Konstantinoopoli tagasi. Seetõttu kaldus vaekauss Genova suunas, kes oli saanud vabakaubanduse õigused Ladina keisririigis; Genova kaupmeeste käes oleva kaubanduskontrolli kõrval omandas Genova sadamaid ja vahejaamu paljudel saartel ja asundustes Egeuse mere ääres. Chíose ja Lesbose saared muutusid Genova kaubajaamadeks, samuti Smürna linn (İzmir).

1274–1294 reisis Veneetsia kaupmees Marco Polo Hiina keisri Kublai Khani juurde, kelle õukonnas viibis ta 17 aastat.

1489. aastal loobus Küprose kuninga Jacques III de Lusignani lesk, Veneetsiast pärit kuninganna Caterina Cornaro, troonist Veneetsia vabariigi kasuks, kes saare annekteeris. Enamiku oma ajaloost Lusignani kuningate võimu all oli Küpros olnud edukas keskaegne kuningriik, läänekristluse majanduskeskus Lähis-Idas. Kuningriigi langus algas, kui see segati Itaalia kaubandusvabariikide Genova ja Veneetsia vahelisse võitlusse. Sõda Genovaga aastatel 1373–1374, lõppes peamise sadama Famagusta okupeerimisega. Lõpuks sai Küpros Veneetsia abiga Famagusta tagasi. Veneetsia võim Küprosel kestis veidi üle 80 aasta – kuni 1571. aastani, kui Osmanite riik sultan Selim II juhtimisel kogu saare vallutas.

Kõrghetkel jagunesid Veneetsia valdused administratiivselt kolme peamisse ossa:

Veneetsia vabariigi valdused tänapäevaste riigipiiride taustal. Tumepunaselt: 15. sajandi alguses vallutatud alad. Punaselt: valdused 16. sajandi alguses. Roosalt: ajutiselt vallutatud alad. Kollaselt: merealad, kus 15. sajandil domineeris Veneetsia laevastik. Oranžilt: peamised marsruudid. Lillad ruudud: peamised kaubaturud ja kaubanduslikud kolooniad.

18. sajandil hakkas Venezia vabariigi tähtsus vähenema ja vabariik kaotati 1797. aastal pärast Napoleon I poolt vallutamist. Venezia vabariigi alad jaotati Prantsusmaa ja Austria vahel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]