Frangi riik

Frangi riik Regnum Francorum (ladina) 482–843
	Frangi riigi laienemine
Valitsusvorm	Monarhia
Frankide kuningas	Chlodowech I (esimene, 481–511) ; Karl Suur (viimane, 768–814)
Pealinn	Tournai (431–508) ; Pariis (508–768) ; Aachen (768–843)
Religioon	Katoliiklus
Riigikeeled	Ladina
Lääne-Rooma keisririik ; Friisimaa kuningriik ; Germaania	Lääne-Frangi riik ; Kesk-Frangi riik ; Ida-Frangi riik

Frangi riik (ladina Regnum Francorum) oli varakeskaegne (5.–9. sajand) riik Euroopas. Riik asus suures osas tänapäeva Prantsusmaa territooriumil (sellest tuleb ka Prantsusmaa prantsuskeelne nimi la France). Riik hõlmas põhiliselt Gallia ja Germaania alad. See oli tähtsaim endisele Lääne-Rooma riigi alale tekkinud riik ja ajalooliselt tähtsaim uus riik Euroopas pärast antiikaega.^[1]

Frangi riik tekkis pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist 5. sajandil.

Frankide riik tekkis 5. sajandil suure rahvasterändamise pärast Lääne-Rooma riigi langust, kui frangid, üks germaani hõimurühmadest, vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast. Sellest sai varakeskajal Merovingide ja Karolingide dünastia ajal kolme sajandi jooksul suurriik, mis valitses suurt osa Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopast. Merovingide kuningate majordoomustena oli Karolingidel juba alates 7. sajandi lõpust tegelik võim, kuni nad 751. aastal ise kuningavõimu üle võtsid. Frangi riigi võimsus ja suurus kulmineerusid Karl Suure valitsemise ajal (768–814). 9. sajandil jagati riik Ida-Frangi riigiks, millest kujunes Saksa-Rooma riik, ja Lääne-Frangi riigiks, millest kujunes Prantsusmaa kuningriik.

Eellugu

Alates 4. sajandist asusid Rooma riigi aladele föderaatidena elama germaanlaste rühmad. Need olid sõdalased, kes võitlesid keisrite teenistuses omaenda juhtide all ja kellel oli selle eest õigus saada ülalpidamist Rooma riigilt. Gallia kirdeossa asusid elama frangid (Franci), keda Rooma allikates mainitakse esimest korda 250ndatel ja kelle kui föderaatide ülesanne oli alates 4. sajandi lõpust kaitsta mööda Reini kulgevat piiri rüüstajate eest.^[2] See, kuidas ja millal kujunes nendest peamiselt germaanlastest palgasõduritest aja jooksul välja omaette identiteediga rahvas (etnogenees), on vaidluse all.

Saali frankide hõimu või hõimuliitu mainis esimest korda Rooma ajaloolane Ammianus Marcellinus, kes kirjeldas Rooma caesar 'i (alamkeisri) Julianuse võitlust frankide vastu aastal 358: "Pärast neid ettevalmistusi pöördus ta esmalt nende frankide vastu, keda tavaliselt nimetatakse saalideks; nad olid juba ammu söandanud asuda elama Rooma pinnale Toxandriasse."^[3]

Kui Gallia oli hiljemalt oma võimust teadliku magister militum 'i Flavius Aëtiuse surmast (454) saadik üha enam Lääne-Rooma riigi kontrolli alt välja libisenud, täitsid frangid võimuvaakumi pärast Lääne-Rooma riigi langust (umbes 476)^[4] iseseisvalt, laiendades oma territooriumi – nagu ka läänegoodid lõunas. Gallia põhjaosas oli säilinud üks Rooma jäänukriik Soissonsi ümbruses (nn Soissonsi kuningriik), mis Rooma väejuhil Syagriusel, magister militum Aegidiuse pojal, oli õnnestunud enda võimu alla jätta. Sellel oli juba alates 464. aastast puudunud ühendus impeeriumi keskusega (vaata ka Paulus). Saali frankide kuningas (rex, väikekuningas) Childerich I (Childerich Tournaist) võis olla galloroomlaste liitlane või ka konkurent.

Merovingid

Pikemalt artiklis Merovingid

Chlodovech I

Frankide kuninga Chlodovech I valitsusaja (481–511) algul asusid frangid Reini jõe ülemjooksu aladel, põhiliselt tänapäeva Belgias. Frangid olid varem olnud suhteliselt vähetähtis germaani hõim ning Lääne-Rooma föderaadina pidanud taluma teiste germaanlaste ja hunnide ränki rüüsteretki. Kuid Chlodovech I osutus vägagi osavaks poliitikuks. Ta suutis leida õiged liitlased ning, tänu ladina keele oskusele ja hilisemale usuvahetusele katoliiklusesse, sõlmida tihedad suhted ka Itaalia eliidi ning katoliku kirikuga.

486. aastal alistas Childerich I poeg Chlodovech I liitlaste abiga Soissonsi lahingus Põhja-Gallias asunud Rooma väepealiku Syagriuse ning allutas nii oma võimule enamiku Loire'i jõest põhja poole jäävatest Põhja-Gallia aladest (Syagriuse võimu all olnud nn Soissonsi kuningriigi) ja sai järelejäänud Rooma väed enda käsutusse. Chlodovech, kes seni oli olnud vaid üks paljudest frangi sõjapealikest,^[5] kasutas seejärel võimalust kõrvaldada ülejäänud uued riigid ja rajada suur germaani-Rooma riik.

Seejärel sõlmis ta liidu idagootide kuninga Theoderich Suurega, kes abiellus tema õe Audofledaga. 491 alistas Chlodovech I osa tüüringite hõime oma riigi idapiiril, hiljem ka alemannid. Seejärel abiellus ta burgundide printsessi Chrodechildega (Clotilde), kes olevat teda mõjutanud katoliku usku astuma. Merovechi suguvõsast pärit Chlodovech I kindlustas oma võimu, kui võttis 496. aastal vastu ristiusu katoliikluse, mitte ariaanluse põhimõtetel, nagu teised germaanlased. Nüüd sai Chlodovech I segastel aegadel loota Rooma ülikkonna, vaimulike ja Rooma paavsti toetusele. Tänu ristiusule tunnustas teda valitsejana ka Bütsantsi keiser ja saatis talle kuningavõimu tunnused. Samuti andis katoliikluse omaksvõtmine Chlodovechile ettekäände alustada sõda ariaanidest naabrite, burgundide ja läänegootide vastu. Ta kõrvaldas üksteise järel muu hulgas rex Sigiberti Kölnist ja Ragnachari ning sõdis 496 ja 506 edukalt alemannidega.

Chlodovech I katse allutada burgundid kukkus 500. aastal läbi, kuid 507. aastal purustas ta Vouillé lahingus Lõuna-Gallias läänegoodid. Läänegootide kuningas Alarich II tapeti lahingus ja läänegoodid põgenesid Pürenee poolsaarele. Chlodovech I liitis aga oma riigiga enamiku Akvitaaniast, kuhu kuulus ka endine läänegootide riigi pealinn Toulouse. Läänegootide võim jäi väikeses osas Galliast siiski püsima.

509. aasta paiku tegi Chlodovech I Pariisist Frangi riigi pealinna ning umbes samal ajal jagas ta riigi allkuningate vahel. Hakkasid kujunema Frangi riigi ajaloolis-territoriaalsed üksused (Austraasia, Neustria jt). Chlodovech I korraldas ka kirikureformi, kutsudes kokku esimese Orléansi kirikukogu. Seal määras ta kindlaks Frangi riigikiriku olemuse, mis pidi ennekõike toetama kuningat. Clodovech I muutis Merovingide võimu päritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile. Pandi kirja saali õigus.

Nende Rooma maaomanike vara, kes frankide vallutussõdade käigus tapeti või välja aeti, läks valitseja valdusse. Sellega rahastas Chlodovech oma edasisi sõjakäike ja tugevdas oma võimu. Ta sai tasapisi suurimaks maaomanikuks. Maaannetuste kaudu pani ta teised aadlikud otsesesse sõltuvusse, millest vanema historiograafia vaate järgi võis tekkida läänikord, aga see hüpotees on tänapäeval väga vaieldav. Aja jooksul muutus frankide rex 'ide staatus üha enam tõelise kuninga omaks.

Chlodovech, kellel tuli tagada oma sõdurite varustamine, võttis võimalust mööda üle toimiva hilisantiikaegse Rooma haldus- ja rahandusaparaadi (mille tuuma moodustasid eriti lõunas civitas 'ed. Samal ajal etendasid olulist osa kohalikud piiskopid, kes olid tihti civitas 'tes haldusülesandeid enda peale võtnud, nii et kirik kujunes valitsejale täiendavaks võimutoeks, sest Chlodovechil õnnestus piiskopid suures osas oma kontrolli alla saada.

Riigi jagunemine

511. aastal Chlodovech I suri ning tema riik jagunes nelja poja – Chlothar I, Childebert I, Chlodomer I ja Theuderich I vahel. Chlothar I valitses (511–561) Soissonsi üle, 524. aastast ka Orléansi ja 555. aastast ka Reimsi üle ning alates 558 oli tema alluvuses kogu Frangi riik. Childebert I valitses Pariisi (511–558), Chlodomer I valitses Orléansi (511–524) ja Theuderich I valitses Reimsi üle (511–534).

Germaanlaste Läänegootide kuningriigi, Frangi riigi ja Langobardide kuningriigi piirialad 563. aastal

Chlothar I

Chlothar I (511–561) ühendas Frangi kuningriigid ning aastaks 558 oli ta pärinud frankide kõik valdused. Ka tema jagas frankide territooriumi oma nelja poja vahel, kuid neli kuningriiki sulasid kokku kolmeks, kui Charibert I aastal 567 suri: Sigibert I sai Austraasia, Chilperich I sai Neustria ja Guntram sai Burgundia.

Need kolm kuningriiki defineerisid Frangi riigi poliitilise jagunemise kuni Karolingide esiletõusuni ja isegi pärast seda.

567. aastast kuni Sigibert II surmani 613. aastal olid Neustria ja Austraasia peaaegu pidevalt sõjas, kusjuures Burgundia oli nende vahel rahutegija. Need võitlused jõudsid oma haripunkti sõdades Brunichildi ja Fredegunde vahel (vastavalt Austraasia ja Neustria kuningannad). Lõpuks, aastal 613, aadlimässus enda vastu tundis Brunichild end reedetuna ning andis valdused üle oma sugulasele ja vaenlasele Neustriast, Chlothar II-le.

Chlothar II

Chlothar II (584–629) võttis siis kontrolli kahe teise kuningriigi üle ja rajas ühendatud frankide kuningriigi pealinnaga Pariisis. Sel perioodil ilmus esimene majores domus või majordoomus, ametnikud kes tegutsesid igas valduses vahendajatena kuninga ja rahva vahel. Esimesed Austraasia majordoomused tulid Pippiniidide perekonnast, mis koges aeglast, kuid pidevat tõusu, kuni see lõplikult asendas Merovinge troonil.

6. sajandi lõpust hakkasid Frangi riigi sees kujunema neli eri piirkonda:

Austraasia Kirde-Gallias;
Neustria Lääne- ja Loode-Gallias keskusega Pariisis;
Burgundia endise burgundide riigi alal;
Alemannia osa tänapäevasest Saksamaast, Prantsusmaa idaosast ja Šveitsist.

Dagobert I

623. aastal küsis austraasia aristokraatia Chlothar II-lt, kes valitses alaliselt Neustrias, endale päris oma kuningat ning ta nimetas oma poja Dagobert I nende üle valitsema, regendiks sai Pippin Landenist. Aastal 629, pärast isa Chlothar II surma, päris ta Neustria ja Burgundia. 633. aastal nõudsid Austraasia aristokraadid taas kuninga poega nende oma kuningaks. Dagobert I nõustus ja saatis oma vanema poja Sigibert III Austraasiasse. Ajaloolased on Sigiberti tihti paigutanud esimeseks Merovingide dünastiast roi fainéant või mitte midagi tegevaks kuningaks.

Majordoomuste aeg

Pikemalt artiklis Majordoomus

Pippiniididest ja Karolingidest majordoomused: Pippin Vanem ehk Pippin Landenist (580–640); Grimoald Vanem (643–662); Pippin Keskmine ehk Pippin Herstalist (687–714); Karl Martell (714–741); Karlmann (741–747); Pippin Lühike ehk Pippin Noorem ehk Pippin III ehk Pippin Väike (741–751).

7. sajandi keskpaigast algas Frangi riigis nn laiskade kuningate ajastu, mil riiki valitsesid majordoomused; kuningavõim nõrgenes. Sigiberti õukonnas domineerisid majordoomused. Aastal 657 õnnestus majordoomus Grimoald Vanemal panna oma poeg Childebert Lapsendatud troonile, kuhu see jäi aastani 662. Seejärel oli Austraasia valdavalt Pippiniididest majordoomuste kuningriik ja nende võimubaas.

687. aastal alistas Pippin Herstalist, Merovingist Neustria kuninga Theuderich III Tertry lahingus, ühendades Austraasia ja Neustria ning kehtestas oma majordoomusliku võimu üle kõigi frangi kuningriikide. Herstali Pippini ülimuslikkust pidid tunnustama nii alemannide Alemannia kui ka baierlased. Sisepoliitiliselt kindlustas ta end samuti üha kindlamalt, 730. aastateks olid Frangi kuningad muutunud temast täiesti sõltuvateks nukuvalitsejateks. Kaasaegsed pidasid seda isegi tema "valitsusaja" alguseks. See andis ka märku Austraasia ülemvõimust Neustria üle, mis kestis Merovingide ajastu lõpuni. Pippini järglased, Karolingid, jätkasid kahe valduse valitsemist majordoomustena, kuid valitsejavõim oli päritav.

Karl Martell

Pikemalt artiklis Karl Martell

Herstali Pippini surma järel alanud võimuvõitlus tulemusel alanud kodusõja võitis 715. aastal Austraasia majordoomuseks kuulutatud Karl Martell ning kogu reaalne võim Frangi riigis koondunud tema kätte. Järgnevalt sõdis Karl Martell edukalt idapoolsete germaani hõimudega ja liitis oma riigiga Lääne-Friisimaa.

Friiside riigi lõpp tuli aastal 734 Boarni lahingus, kui friislased kaotasid frankidele, kes vallutasid siis lääneosa kuni Lauwersini. Nad vallutasid ala Lauwersist idas aastal 785, kui Karl Suur võitis Widukindi. Karolingid panid Friisimaa grewani võimu alla; see tiitel oli lõdvalt seotud krahviga selle varajases tähenduses "kuberner", mitte "feodaalisand".

732. aastal tungisid Frangi riiki Hispaania Al-Ándalusist, Pürenee poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa alalt Umaijaadide kalifaadi väed asevalitseja 'Abdul Rahman Al Ghafiqi juhtimisel, kellega Karli väed kohtusid Poitiers' lahingus. Frangi väed võitsid araablasi ja hiljem nad enam nii kaugele ei tunginud. Karli võitu on tihti peetud maailmaajaloos otsustavat tähtsust omavaks, millega päästetud Euroopa kristlik tsivilisatsioon moslemite invasioonist. 8. sajandi alguses toimunud muslimite poolt Läänegootide kuningriigi põhjaterritooriumite kontrolli alla võtmist (tänapäeva on Kirde-Hispaania ja Lõuna-Prantsusmaa alad). Pärast muslimite sissetungi tagasitõrjumist sügavale Karolingi monarhide juhitavasse Frangi riiki loodi Hispaania mark. See saavutati territooriumide ülevõtmisega piki Püreneesid ja Pürenee poolsaare kirdeosas.

737. aastal suri ka Frangi kuningas Theuderich IV ja Karl jättis trooni tühjaks, nimetades ennast Frangi hertsogiks, kuid mitte kuningaks. Karli viimased valitsusaastad olid samuti edukad, ta allutas enda otsese või kaudse ülemvõimu alla peaaegu kõik alad, millest koosnes hilisem Karl Suure impeerium, välja arvatud Itaalia, kus valitsesid langobardid. 741. aastal Karl Martell suri ning jagas oma riigi poegade vahel: Karlmann sai Austraasia ja Alemannia koos vasallist Baieriga, Pippin Lühike aga Neustria ja Burgundia koos vasallist Akvitaaniaga.

Esialgu tegid Pippin ja Karlmann koostööd: 742. aastal vangistasid nad oma poolvenna Grifo ja saatsid ta kloostrisse. 743. aastal panid nad troonile viimase Merovingist valitseja, Childerich III. Nad aitasid üksteist ka mässuliste vasallide vastu: 742. ja 745. aastal abistas Karlmann Pippinit Akvitaania hertsogi Hunaldi vastu, 742 ja 744 Pippin Karlmanni Baieri hertsogi Odilo vastu. Lisaks sõdisid nad 742–743 ka saksidega, võites nende hertsogit Theoderichi.

Karlmann oli sügavalt usklik valitseja ja tema ajal algas hilisema Saksamaa territooriumil laiaulatuslik kristlik misjon, mida juhtis Püha Bonifatius. Sisepoliitikas oli ta aga karm, surudes veriselt maha alemannide vastuhaku 746. aastal korraldas Austraasia majordoomus Karlmann, Karl Martelli vanem poeg Cannstattis, kõikide alemannide ülikute kohtumise, kus Karlmann vahistas mitu tuhat ülikut, keda süüdistati Theudebaldi ja Odilo ülestõusust osavõtus, ning lõpuks hukkas nad kõik riigireetmise eest. Cannstatti verekohus kõrvaldas peaaegu kogu alemannide hõimu juhtkonna ja lõpetas Alemannia hertsogkonna iseseisvuse, seejärel valitsesid seda Frangi hertsogid.

Karolingid

Pikemalt artiklis Karolingid

Pippin III valitsusaeg

Paavst Stephanus II õnnistusega kukutas Karoling Pippin Lühike pärast aastat 751 ametlikult Merovingid ja võttis kontrolli riigi üle, tema ja ta järglased valitsesid kuningatena. Pippin III kuulutas end kuningaks 751, kroonis end ise 752, paavst kroonis ta 756. 741–756 oli ta Frangi riigi majordoomus. Neustria, Austraasia ja Burgundia kuningriik ühendati siis ühe valitseja alla ning nimed "Neustria" ja "Austraasia" kadusid järk-järgult.

Esimestel valitsusaastatel oli Frangi riik jagatud kahe majordoomuse, Pippin III ja ta venna Karlmanni vahel. Kuid 747 loobus viimane võimust ja läks kloostrisse. Pippin saavutas aga osava diplomaatia ja sõjalise edu abil ülemvõimu Kesk-Euroopas ning tagas endale Kirikuriigi moodustamisega ka paavsti täieliku toetuse. Paavst kroonis ta isiklikult Frangi kuningaks ja toetas Merovingist reaalse võimuta kuninga kukutamist. Frangi kuninga tiitli kinnitas paavst tänuks Pippini abile langobardide vastaste sõjakäikude (754 ja 756) järel Kesk-Itaalias sh endise Ravenna eksarhaadi aladl moodustatud Paavstiriigi loomisel. Pippinist sai alguse Karolingide dünastia.

Karl Suure valitsusaeg

Pippin III poja, Frangi keisri Karl Suure (768–814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutasid langobardide kuningriik Põhja-Itaalias, Saksimaa (Saksi sõjad) ja Baierimaa ning moodustasid Hispaania margi, vallutades endise Läänegootide Hispaania kuningriigi kirdeterritooriumi, mis oli muslimite poolt vallutatud.

Karl Suure valitsusaeg algas koos kaasvalitseja, Frangi kuninga 768–771 Karlmanniga, Karlmann oli Pippini noorem poeg, kes oli abielus langobardide kuninga Desideriuse tütrega. Pippini surma järel jagati riik aga siiski mõlema poja vahel ning Karl päris Põhja-Austraasia, Tüüringiga ja Lääne-Neustria ning Akvitaania lääneosa. Noorem vend Karlmann (751–771), aga päris (768–771) Ida-Akvitaania, Burgundia koos Provencega ning Lõuna-Austraasia alad koos Elsassi ja Hesseniga.

Karl haaras vanemana initsiatiivi, ta surus 769 maha alanud mässu Akvitaania hertsogkonnas ning Waiferi mõrv aastal 768 tähistas Akvitaania suhtelise iseseisvuse lõppu. 771. aasta detsembris suri Karlmann ootamatult ning nii sai Karl veretult võimu haarata. Ta oli nüüd Frangi riigi ainus isand.

Sõda langobardidega

Sarnaselt oma eelkäijatega püüdis ka Langobardide Desiderius suurendada langobardide võimu Itaalias, kuid seda tehes sattus ta kokkupõrgetesse nii paavstivõimu kui lõunapoolsete hertsogiriikidega. Paavst suutis hiljem veenda Alboini juhitud Benevento hertsogkonda ja Liutprandi juhitud Spoleto hertsogkonda (mõlemad olid ajaloolised langobardide territooriumid) usaldama end frankide hoole alla ja taas Langobardide kuningriigist lahku lööma; pärast seda andsidki mõlemad hertsogid end frankide kuninga Pippin Lühikese kaitse alla. Aastal 758 sai Benevento Liutprand täisealiseks ja tõusis kuninga vastu üles. Desiderius alistas ta ja andis tema hertsogkonna Arechis II valitseda, sidudes riigi tihedamalt Paviaga. Samal aastal kõrvaldas Desiderius ametist ka Spoleto Alboini ja sai ise sealseks hertsogiks.

Langobardi kuningriik kolme põhialaga: Neustria, Austria ja Tuscia

Paavst Stephanus III oli aastal 768 küll vastu Karl Suure abielule Desideriuse tütre Desiderataga, kuid oma surmaks aastal 772 oli ta langobardidega rahu teinud. Kuna kahe dünastia vaheline abielu oli lagunenud (Karl Suur hülgas Desiderata aastal 771 ja saatis ta tagasi isa juurde), palus uus paavst Hadrianus I Karl Suurel end võitluses Desideriuse vastu aidata. Lisaks sellele otsis langobardide kuninga kaitset frankide kuninga Karlmann I (Karl Suure venna) lesk Gerberga. Tehes seda tõenäoliselt vastutasuna Karl Suure solvangule (Desideratast loobumine), tunnustas Desiderius Gerberga poegi kui seaduslikke pärijaid; pärast seda kui paavst Hadrianus oli keeldunud neid kuningaks kroonimast, ründas ta paavsti ja tungis Pentapolisse. Hadrianuse ja Desideriuse saadikud kohtusid Prantsusmaal Thionville's, kus Karl Suur soosis paavsti.

772. aastal läks Karl Suur oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, Karl Suur ja tema onu Bernard juhtisid oma väed aastal 773 üle Alpide. Langobardid said Mortara (Ara Mortis) all rängalt lüüa ja peagi piirati neid nende pealinnas Ticinumis (tänapäeva Pavia). Desideriuse poeg Adelchis, kelle isa oli aastal 759. kuningriigi kaasvalitsejaks määranud, kogus küll Veronas vägesid, kuid noort printsi jälitati kuni Aadria mere rannikuni ja ta põgenes Karl Suure lähenemisel Konstantinoopolisse. Piiramine kestis kuni 774. aasta juunini, mil Desiderius avas vastutasuna oma sõdurite ja alamate elude säästmise eest linna väravad. Desiderius pagendati.

Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid, vallutas kuningriigi pealinna Pavia ning võttis endale 774 pärast viimase Langobardide kuningriigi kuninga Desideriuse kukutamist Langobardia kuninga tiitli Gratia Dei rex Francorum et Langobardorum ("Jumala armust frankide ja langobardide kuningas"), teostades kahe kuningriigi personaaluniooni, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus ka Langobardide kuningriigi põhjaosas Langobardia Maior, Põhja-Itaalias. Desiderius ja tema naine küüditati Galliasse. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua Hadrianus I Paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk-Itaaliast. Karl reorganiseeris kuningriigi frankide mudeli järgi, hertsogite asemele tulid krahvid. Langobardide valitsetud Benevento hertsogkond lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks, Friuli ja Spoleto hertsogkond aga liideti Frangi riigiga.

Saksi sõjad

Pikemalt artiklis Saksi sõjad

772. aastal oli Karl tunginud esimest korda sakside aladele, kes elasid Frangi riigist läänes, põhiliselt Reini jõe kallastel. Karlil oli neid alistada üpris raske, kuna paralleelselt võitlusega sakside vastu oli tal tarvis korda hoida ka oma üha suuremaks paisuva riigi muus osas. Nii venis sõda Saksimaal väga pikale, lõppedes alles 805, mil sakside alad lõplikult Frangi impeeriumiga liideti. Saksi sõdade kuulsaim sündmus oli Verdeni kaelakohus 782, kus sajad saksid Karli käsu peale hukati, sest Karli käsitluse järgi ei väärinud nood reeturitena paremat saatust. Saksi sõja pöördepunktiks oli aga massilise küüditamise kasutamine, mis sakside vastupanutahte halvas. Karl Suur purustas otsustavalt kogu germaanlaste vastupanu ja laiendas oma valdusi Elbeni. Saksimaa hertsogkond, mis koosnes Engernist, Vestfaalist, Ostfaalist ja Nordalbingiast, sai Frangi keisririigi osaks. Pärast Frangi riigi võitu hakkas valitsema Frangi riigi koosseisus olevat Saksimaa hertsogkonda kuninga Karl Suure vastaste juht Saksi sõdade ajal Widukind.

Sõjakäik Zaragozale

778. aastal tegi Frankide vägi sõjakäigu Pürenee poolsaarele, Córdoba emiraadi ja Zaragoza asehalduri vahelises võitluses. Naastes aga sõjakäigult, Roncevaux' kuristikus Pürenee mäestikus toimunud 15. augustil Roncevaux' lahingus, ründasid baskid frankide kuninga Karl Suure Hispaania sõjaretkelt tagasipöörduva armee järelväge, mille hävitasid. Sündmuse põhjal on valminud vanim Prantsuse eepos "Rolandi laul".

Hispaania mark

Karl Suur tegi 781. aastal oma kolmandast, siis kolmeaastasest pojast Ludwigist Akvitaania kuninga. Frangi riigile allutatud uus kuningriik sisaldas Akvitaania, aga ka Gootia ja Karolingide valdused Hispaanias. 801. aastal vallutati Frangi riigi, Akvitaania kuninga Ludwig Vaga poolt Barcelona ja liidendati Frangi riiki. Seal loodi Barcelona krahvkond, mis andis aru frangi kuningatele.

Baieri hertsogkond

788. aastal liideti Frangi riigiga Baieri hertsogkond, pärast seda, kui hertsog Tassilo III oli püüdnud säilitada oma sõltumatust liidu abil langobardidega. Langobardide kuningriigi vallutamine Karl Suure poolt tähendas Tassilo langust, kes kukutati aastal 788.

Sõjad avaaridega

Avaari mark Ida-Baieris Doonau (*Donau*) ja Drava (*Drau*) jõe vahel

Impeeriumi piiride ja liikluse kaitsmiseks idakaubateedel asus Karl Suur liitu Bulgaaria khaani Krumiga ja Horvaatia hertsogi Vojnomiriga ning käivitas aastast 791 mitu kampaaniat avaaride vastu. Aastal 796 hävitasid Karl Suure poja Pippini juhitavad Karolingide väed peamise avaaride kindluse avaaride rõnga ja tegid khaani Frangi vasalliks, kui ülejäänud avaarid taandusid Tisza jõe taha. Võit on põlistatud poeemis De Pippini regis Victoria Avarica. Karl Suur asutas Avaari margi Ennsi jõest idas. Avaria ja Karantaania piirialad ulatusid piki Baieri idapiiri Doonau tasandikult Dravani ja Ida-Friuli taha, et kaitsta impeeriumi tulevaste rünnakute eest Pannooniast. Aladel ristiusu levitamiseks asutas Karl Suur 798. aastal Salzburgi peapiiskopkonna.

Frangi keisririik

Frangi keisrid:

800–814 Karl Suur (umbes 742 – 814)
814–840 Ludwig Vaga (778–840), kaaskeiser alates 813
840–855 Lothar I (795–855)
855–875 Ludwig II (825–875)
875–877 Charles II Paljaspea (Karl II) (823–877)
881–887 Karl III Paks (831–888)
891–894 Guido Spoletost
894–898 Lamberto Spoletost
896–899 Arnulf (umbes 850 – 899)
901–905 Louis III Pime (Ludwig III)
915–925 Berengar Frioolist

Karl Suur keisrina

Rooma paavst (795–816) Leo III kroonis Karl Suure Frangi keisriks aastal 800. Juba 795. aastal Leo III teavitas oma saamisest paavstiks Frangi kuningat Karl Suurt ning saatis talle Püha Peetruse võtmed ja Rooma lipu. Karl Suur teatas paavstile, et tema ülesanne on kaitsta kirikut ja kindlustada selle misjonitööd, kuid paavst võiks tema kuningriigi ning vägede eest palvetada. Leo III vastu algatatud tagandamise katses, milles teda süüdistati vandemurdmises ja abielurikkumises, saabus Karl Suur 800. aastal Itaaliasse kirikukogule, mis tegeles Leo III vastu suunatud vandenõu uurimisega. 25. detsembril 800 läks Karl Suur Rooma Peetri kirikusse apostel Peetruse altari ette palvetama. Pärast evangeeliumi lugemist asetas paavst talle pähe keisrikrooni ja põlvitas tema ette. Karl Suurt tunnistas keisrina 812. aastal ka Bütsantsi keiser.

801. aastal vallutas Frangi Akvitaania kuningas Ludwig Vaga Barcelona ja liidendati Barcelona krahvkonnana Frangi keisririiki.

Keisririigi territoorium

Karolingide keisririik, Karolingide impeerium oli jagatud erinevate Karolingide dünastia liikmete vahel ja alates keisririigi loomisest olid impeeriumi eri osade valitsejad: kuningas Karl Neustrias, kuningas Ludwig Vaga Akvitaanias ja kuningas Pippin Itaalias.

Karl Suur asutas Karolingide impeeriumi piirimaadel territoriaalsed organisatsioonid margid:

Taani mark (mõnikord nagu rida linnuseid, mitte mark) Eideri ja Schlei jõe vahel, daanide vastu;
Saksi või Nordalbingia mark Eideri ja Elbe jõe vahel tänapäeva Holsteinis, obotriitide vastu;
Tüüringi või Sorbi mark Saale jõel, sorbide vastu, kes elasid limes sorabicuse taga;
Lausitzi mark, Meißeni mark, Merseburgi mark ja Zeitzi mark;
Frangi mark tänapäeva Ülem-Frangimaal, tšehhide vastu;
Avaari mark Ennsi jõe ja Viini metsa vahel (hilisem Idamark), avaaride vastu;
Pannoonia mark Viinist idas (jagatud Ülem- ja Alam-);
Karantaania mark;
Steiermark, rajati Karl Suure ajal osast Karantaaniast (Kärnten), piiriterritoorium avaaride ja slaavlaste vastu.
Friuli mark.
Marca Hispánica Al-Ándalusi moslemite vastu (Hispaania)

Pippin suri aastal 810, tema pärijaks sai vallaspoeg Bernhard ning Karl suri pärijateta aastal 811. Kuigi Bernhard järgnes Pippinile Itaalia kuningana, tehti Ludwigist, oma isa Karl Suure poolt aastal 813 kaaskeiser ja kogu keisririik läks Ludwig Vagale seoses Karl Suure surmaga 814. aasta talvel. Kuni isa surmani valitses Ludwig Vaga Akvitaanias, kust 814. aastal siirdus elama Frangi keisri keskusse Aachenisse.

Ludwig Vaga valitsusaeg

817. aastal kroonis Ludwig Vaga oma vanema poja Lothari kaaskeisriks. 817. aastal rajas Ludwig Vaga kolm uut Karolingide kuningriiki oma poegadele esimesest abielust: Lothar tehti Itaalia kuningaks ja kaaskeisriks, Pippin tehti Akvitaania kuningaks ja Ludwig Sakslane tehti Baieri kuningaks.

Ludwig Vaga avaldas Rooma paavsti, Paschalis I ja Frangi valitsejate vahelisi suhteid reguleeriva pakti (Pactum Ludovicianum), mille põhipunktid olid pandud paika koos Stephanus IV-ga. Pakti järgi määras Ludwig Vaga Kirikuriigi alad ja väljaspool seda asuvad kirikule kuuluvad territooriumid paavsti jurisdiktsiooni alla, lubas mitte sekkuda paavsti territooriumitel toimuvatesse asjaajamistesse ilma vastava kutseta, samuti garanteeris Ludwig, et paavsti valimised tuleb pidada ilma Frangi riigi sekkumiseta, kuid paavstiks valitud isik pidi teavitama Frangi riigi valitsejat enda asumisest paavstiametisse.

Ludwig Vaga püüe aastal 823 arvestada ka neljanda pojaga (teisest abielust), Karl Paljaspeaga tähendas vanemate poegade vastupanu ja tema valitsemise viimaseid aastaid vaevas kodusõdasest esimesest abielust sündinud pojad kartsid alusega, et uus pärija vähendab nende päritavaid maavaldusi.

826. aastal pöördus Taani kuningas Harald Klak pärast kaotust lahingus Frangi keisri Ludwig Vaga poole abi saamiseks ja palusid, et neile saadetaks evangeeliumi kuulutajaid. Kuningas Harald kogu pere ja kaaskonnaga ristiti Reimsi peapiiskop Ebo poolt. Pärast ristimist suundus koos kuningaga Taani ka misjonär Ansgar.

Lotharilt võeti aastal 829 tema kaaskeisri tiitel ja ta pagendati Itaaliasse, kuid järgmisel aastal ründasid tema pojad Ludwigi keisririiki ja sundisid viimase Lothari kasuks troonist loobuma. Järgmisel aastal ründas Ludwig oma poegade kuningriike, võttis Lotharilt tema keisritiitli ja tagas Itaalia kuningriigi Karlile.

Ludwigi pojad alustasid 832. aastal isa vastu taas kodusõda, paavst toetas kaaskeiser Lotharit, kellega koos siirdus ta Frangimaale, et olla kodusõja osapooltele vahendajaks. Paavst (827–844) Gregorius IV õhutusel alustas Lothar sõjategevust isa Ludwigi vastu ning paavsti vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusena reetsid Ludwigi väed ta ja liitusid Lothariga. Ludwig alistus ning andis võimu üle Lotharile. Ludwig suleti vangistusse ning Baieri Judith pügati nunnaks ning suleti kloostrisse. Lothari poolt kokku kutsutud kogunemisel, millel oli kavas Ludwig lõplikult võimult kõrvaldada, asusid Ludwigit kaitsma tema nooremad pojad Pippin ja Baieri Ludwig, mille tulemusena taastati Ludwigi võim ning ta ennistati keisritroonile. Aastal 835 tehti perekonna sees rahu ja Ludwig taastati keisriks. Juba tema eluajal jagasid ta pojad riigi omavahel, lõplikult sai see siiski teoks pärast Ludwigi surma, 843. aastal Verduni leppega.

Karolingide kodusõda

Kui Pippin aastal 838 suri, kroonis Ludwig Karli Akvitaania kuningaks, samas aadel valis Pippini poja Pippin II, konflikt lahenes alles 860. aastal koos Pippini surmaga. Kui Ludwig Vaga 840. aastal lõpuks suri, taotles Lothar kogu keisririiki olenemata jaotamisest.

Vaidlus sütitas uue sõja, seekord ühinesid Karl ja Ludwig Sakslane, Lothari ja Pippin II vastu. Pärast kaotust 841. aastal Fontenay lahingus oma noorematele vendadele, põgenes Lothar oma pealinna Aachenisse ja kogus uue armee. Uued väed olid kehvemad kui noorematel vendadel. Aastal 842 leppisid Karl ja Ludwig Strasbourgi vannetega kokku kuulutada Lothar keiserlikule troonile kõlbamatuks.

Keisririigi lagunemine

Ludwig Vaga (814–840) ajal hakkas Frangi riik lagunema. Verduni lepinguga (843) jagati Frangi riik kolmeks osaks, millest hiljem kujunesid Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Igaüks kolmest vennast oli juba loonud oma kuningriigi: Lothar Itaalias, Ludwig Sakslane Baieris ja Karl Paljaspea Akvitaanias. Lothar, kes oli aastal 817 nimetatud kaaskeisriks, jättis oma Frangi keisri tiitli alles.

Lothar I sai keisririigi keskse osa, millest hiljem moodustusid põhjast lõunasse Madalmaad, Lorraine, Alsace, Burgundia, Provence ja Itaalia kuningriik (mis kattis ainult põhjapoolse osa Apenniini poolsaarest) ja mida kokku kutsuti Kesk-Frangi riigiks. Ta sai ka kaks keiserlikku linna, Aacheni ja Rooma. Lisaks sai ta keisritiitli, kuid see tähendas vaid nimelist ülemvõimu oma vendade maade üle.
Ludwig Sakslane sai idaosa. Ludwigile tagati kuningavõim kõigil maadel Reinist idas ja Itaaliast põhjas ja idas, mida kutsuti Ida-Frangi riigiks, ja mis oli eelkäija erinevate riikide keskaegsele kogumile, mida tunti Saksa-Rooma riigina, ja sealt edasi tänapäeva Saksamaale.
Karl Paljaspea sai lääneosa, millest hiljem kujunes Prantsusmaa. Karl sai kõik maad Rhône'i jõest läänes, mida kutsuti Lääne-Frangi riigiks ja osa alasid Saône'i jõest läänes, mida kutsuti ametlikult regnum burgundiae (Burgundia kuningriik), kuid kuna Prantsusmaa kuningas delegeeris administreerimise hertsogitele, sai territoorium tuntuks kui Burgundia hertsogkond.
- Pippinile tagati Akvitaania kuningriik, kuid ainult Karli eestkoste all.

Kesk-Frangi riik

Pikemalt artiklis Kesk-Frangi riik

Kesk-Frangi riik loodi aastal 843 Verduni lepinguga, paiknes Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel, koosnes Kesk-Frangi riik frankide territooriumist Reini ja Schelde jõe vahel (hiljem tuntud kui Lotring), Friisimaast Põhjamere rannikul, endisest Burgundia kuningriigist (välja arvatud läänepoolne osa, hilisem Bourgogne) ja Provence'ist, samuti Itaalia kuningriigist.

Aastal 855 jagas keiser Lothar I taas oma valduse oma poegade vahel. Ta pärandas Itaalia kuningriigi koos Roomaga oma vanemale pojale Ludwig II-le, kes krooniti aastal 850 Frangi keisriks. Enamus maid Alpidest põhja pool läksid Lothar II-le ja nimetati Lotharingiaks. Provence ja Burgundia läksid Charlesile, pärast tema surma aastal 863 jagati tema valdused tema vendade vahel. Pärast Lothar II surma aastal 869 jagati Lotharingia Meersseni lepinguga tema onude, Ida-Frangi riigi kuninga (843–876) Ludwig Sakslase ja Lääne-Frangi kuninga (843–877) Charles II Paljaspea vahel.

Erinevalt Ida- ja Lääne-Frangi riigist, Saksamaa ja Prantsusmaa eelkäijaist, jäi Kesk-Frangi riik vaid lühikeseks episoodiks.

Karl III valitsusaeg

Karl III, Ludwig Sakslase poeg, Ida-Frangi kuningas 882–887, oli viimane valitseja, kes suutis taastada ajutiselt Frangi keisririigi ühtsuse (välja arvatud Provence'i kuningriik), Lääne-Frangi kuningas 884–887 ja Frangi keiser 879–887.

Pärast Karl Paljaspea surma ründasid keisririiki põhjast ja läänest viikingid, sisemised võitlused toimusid Itaaliast Läänemereni ja Ungarist Akvitaaniani. Karl Paljaspea suri aastal 877 Mont Cenise kuru ületamisel ja tema järglaseks sai tema poeg Louis Kogeleja kui Lääne-Frangi kuningas, kuid ilma Saksa-Rooma keisri tiitlita. Louis Kogeleja oli füüsiliselt nõrk ja suri kaks aastat hiljem, tema valdused jagati kahe vanema poja vahel: Louis III sai riigi põhjaosa (Neustria) ning Karlmann sai riigi lõunaosa (Akvitaania ja Burgundia). Itaalia kuningriik sai lõpuks Baieri Karlmannile, kuid insult sundis teda loovutama Itaalia oma vennale Karl Paksule ja Baieri Ludwig Nooremale. Aastal 879 asutas Boso Provence'is Alam-Burgundia kuningriigi.

Aastal 881 krooniti Karl Paks Saksa-Rooma keisriks, samas surid Ludwig Noorem ja Louis III järgmisel aastal. Saksimaa ja Baieri ühendati Karl Paksu kuningriigiga ja Neustria läks Carloman II kätte, kes vallutas ka Alam-Burgundia. Carloman suri jahiõnnetuses aastal 884 pärast tormilist ja ebaefektiivset valitsemist ning tema maad päris Karl Paks, taasluues Karl Suure impeeriumi. Karl III suutis Frangi impeeriumi ühtsuse küll taastada, kuid tema katsed peatada viikingite ja araablaste röövretki kukkusid läbi ning tema vennapoeg Arnulf haaras 887. aastal Ida-Frangi riigis võimu enda kätte.

Pärast Kesk-Frangi kuningate väljasuremist jagasid Lääne- ja Ida-Frangi riikide valitsejad Meersseni lepinguga aastal 870 Kesk-Frangi riigi omavahel. Nüüd oli Lääne-Euroopa jagatud kaheks pooleks: ühtne Lääne-Frangi riik (843–987) (hilisem Prantsusmaa) ja Ida-Frangi riigi vürstiriikide lõtv konföderatsioon, millest sai Saksa-Rooma riik.

887. aastal Karolingide keisririik jagati: Arnulf säilitas Kärnteni, Baieri, Lotringi ja tänapäevase Saksamaa alad; Pariisi krahv Odo valiti Lääne-Frangi kuningriigi (Prantsusmaa) kuningaks, Ranulf II sai Akvitaania kuningaks, Itaalia läks krahv Berengari kätte, Ülem-Burgundia sai Rudolf I ja Alam-Burgundia sai Boso poeg Louis III Pime.

Elulaad

Rahvastik

Frangi riigis oli suurem osa elanikest talupojad või sulased. Paljudes piirkondades linnu ei olnud, sest Gallia oli juba antiikajal Rooma riigi vähem linnastunud alasid. Eriti lõunas säilis küll tagasihoidlikumal kujul Rooma ehitised, mis eksisteerisid edasi civitas 'te halduskeskustena piiskoppide või comes 'te ("krahvide") juhtimisel. Frangi riigi lõunaosas moodustasid galloroomlased rahvastiku suure enamiku, mistõttu frangi sõdalastekihi germaani murded seal ei juurdunud. Põhjas aga pääsesid frankide keel ja elulaad rohkem maksvusele. Seal oli elu üldiselt algelisem kui lõunas. Alamrahva kohal oli õhuke aadlike kiht, keda tollal sageli nimetati maiores natu 'sünnilt suuremad'.

Materiaalne kultuur oli pärast antiikaegsete struktuuride lagunemist palju lihtsam kui Rooma ajal ning erinevalt keisririigi ajast oskas vaid murdosa inimesi lugeda ja kirjutada. Enamik inimesi veetis kogu oma elu ühes külas. Iga päev töötati koidust ehani, välja arvatud pühapäeviti ja kirikupühadel, mida aga oli palju rohkem kui tänapäeval, nii et need moodustasid peaaegu kolmandiku aastast. Kui oldi piisavalt vana, siis abielluti ja saadi peaaegu igal aastal laps; enamik lapsi suri noorelt. Üldiselt oli eluiga palju madalam kui täna, 50-aastast taluinimest peeti raugaks. Enamik inimesi teadis peale oma küla ainult teed lähimasse kirikusse ja ümberkaudseid paiku. Kaugematest sündmustest ei teadnud enamik inimesi mitte midagi. Takistuseks oli ka kõvakattega teede puudumine peale nende, mis roomlased olid rajanud. Talutöid tegid talupojad samamoodi nagu kunagi nende isad.

Täpseid rahvaarve ei ole teada, nii et ajaloolased on toetunud hinnangutele. Frangi riigi põhjaosas, kus kõneldi germaani keelt, elas umbes 2 miljonit inimest. Arvatakse, et riigi keskmine rahvastiku tihedus oli umbes 8 in/km², frangikeelsetes piirkondades 4–5 in/km².

Põllumajandus

Mõisamajanduse teke

Pärast Lääne-Rooma riigi kokkuvarisemist võtsid frankide kuningad sageli galloroomlastest eelkäijate mõisad enda valdusse, mõned latifundiumid aga ei vahetanud omanikku. Kuidas täpselt toimus hilise Rooma majanduse ja ühiskonna transformatsioon, pole selge; see protsess oli igal juhul palju keerulisem, kui teadlased pikka aega arvasid. Üksikasjad on teada alles Karolingide ajast. Sulased ja teenijad, kes mõisa kõrval elavad, harisid ainult isanda maad. Nad ei saanud raha, küll aga toitu ja peavarju. Nende seas olid käsitöölised, kes valmistasid ja hooldasid rõivaid ja relvi. Vaesemad talupojad sunniti sõjaväeteenistusse. Need, kes suutsid koormisi täita, jäeti koju.

Talupoegi, kes moodustasid keskajal maaelanikkonna valdava enamiku, eristati õigusliku staatuse järgi. Olid vabad talupojad, poolvabad talupojad ja mittevabad talupojad; hiljem hakati tegema vahet ka pärisorjadel ja sunnismaistel. Ka aadlikud olid algul vaid suurtalupojad, kellel oli eriti suur maaomand, mida nimetati alloodiks, ja eriti palju inimesi. Nende oma kodakondsete üle oli aadlikul laiaulatuslik isandaõigust. Koja alla kuulusid laiemas mõttes ka sõltuvad perekonnad. Sarnane positsoon oli juba varem hilises Rooma ühiskonnas olnud suurmaaomanikel, kellel oli palju latifundiumid, mille keskmes oli luksuslik mõis, mida harisid arvukad sõltuvad talupojad. Neil oli ka käsitöölisi, nii et tegu oli peaaegu naturaalmajandusega. Need talupojad olid seotud oma maatükiga ja ei tohtinud ära kolida, et otsida teises kohas uut isandat või isegi uut elukutset. Neist kahest juurest kujunes pika arenguprotsessi käigus välja uus ühiskonnakorraldus, mida tänapäeval nimetatakse mõisamajanduseks Frangi riigis.

Mõisamajandus sai tavapäraseks kogu riigis. See levis kiiresti ka aladel, mis läksid Frangi riigi võimu alla alles 800. aasta paiku. Mõisnikud olid aadlikud, kloostrid, piiskopid ja kuningas, kes oli tol ajal suurim maaomanik. Mõisate talupojad, kes sattusid sellise võimu alla, ei saanud suurema osa ajast oma maatükki harida, vaid pidid mõisniku põldudel töötama. Mõisamajandusest sai üks ühiskonnakorra põhitugedest ning hiljemal Karolingide ajal oli mõis põllumajanduses tavaline majandusüksus, nii nagu tänapäeval talu.

Mõisnikeks olid Karolingide ajal kõik aadlikud (piiskopid, abtid). Keskaegsed sunnismaised talupojad ei tohtinud mõisniku loata oma maavalduse alt lahkuda. Sunnismaised pidid mõisniku heaks tööd tegema isandale teenima ja talle regulaarselt andameid maksma, tavaliselt osana saagist. Aga ka omanikul olid kohustused, mida tuli täita. Ta pidi oma talupojale "kaitset ja varju" pakkuma, see tähendab teda kaitsma ja toetama näiteks haiguse, tulekahju või suure ikalduse korral. Ta pidi teda ründajate eest kaitsma ja ka tema eest kätte maksma, kui ta peaks tapetama. Oma mõisas oli ta rahu hoidja: ta sekkus tülidesse vahendaja ja kohtunikuna ning sai tüli korral rahurikkujat karistada.

Mõis jagunes eri otstarbega osadeks. Olenevalt mõisa suurusest võis mõisas olla kirik, töökojad (nahatöökoda, sepikoda, vankritöökoda, rätsepatöökoda, riidevärvimistöökoda, kingsepatöökoda), pruulikoda, veski ja viinamarjapressitöökoda. Peale selle oli mõisas muidugi palju põlde, millest suurem osa oli antud sunnismaistele talupoegadele. Osa põldudest kuulus mõisnikule. Sellepärast kuulus talupoegade ülesannete hulka lisaks lõivude maksmisele ka see, et nad pidid iga päev teatud aja töötama mõisniku põldudel ja alles seejärel said nad harida oma maatükki.

Peale sunnismaiste talupoegade olid mõisnikul ka mõisasulased ja mõisateenijad, kelle ainus ülesanne oli teha mõisniku põldudel mõisategu. Nad elasid enamasti mõisas või selle vahetus läheduses.

Talupojad

Arvuliselt suurimate elanikkonnakihtide – sunnismaiste talupoegade ja mõisasulaste – kõrval oli Frangi riigis veel kaks talupoegade kihti: tsensuaalid ja kuningavabad. Tsensuaalid olid talupojad, kes ei olnud kohustatud töötama mõisas ega mõisapõldudel, küll aga maksid mõisale teatud andameid, et saada kaitset võimalike ohtude eest. Aja jooksul muutusid tsensuaalid järk-järgult sarnaseks sunnismaiste talupoegadega ning Frangi riigi lõpus 900. aasta paiku oli erinevus praktiliselt kadunud.

Kuningavabad olid talupojad, kellel ei olnud ühtegi isandat peale kuninga. Need talupojad olid sageli frangi soost. Nad olid kohustatud teenima kuningat sõjaväes, kui kuningas neid kutsus. Nad teenisid jalaväelastena. Frankide kuningad olid pärast frankide tungimist Galliasse paigutanud kuninga talupojad enamasti isandata maadele. Karl Suur asustas eelkõige Saksimaale need talupojad, kelle ta arvatavasti oli lasknud välja valida oma kuningamõisate sunnismaiste seast. Nad pidid seega ühtlasi kindlustama Frangi riigi võimu Saksimaal.

Polnud haruldane, et kuningad võtsid kuningavabale kunagi antud maa uuesti ära ja annetasid selle kellelegi teisele, näiteks mõnele kloostrile või maata vasallile. Sellisel juhul annetati maa koos kuningavabadega. Kuigi kuningavaba jäi teoreetiliselt vabaks meheks, muutus ta sõltuvaks uuest omanikust. Esmalt kaotas ta õiguse oma maalt ära kolida. Ajapikku sai ta sunnismaiseks.

Aga oli ka juhtumeid, kus kuningavaba vabatahtlikult allutas end mõnele mõisnikule. Sellel võis olla erinevaid põhjusi: vaesumine ja suutmatus end edasi ise majandada; palju võlgu mõnele mõisnikule, mida ei suudetud enam tasuda; või see, et ta ei soovinud enam, et teda sõjaväkke kutsutaks. Kuigi täpset seadust ei olnud, sai ajapikku tavaks, et sunnismaised talupojad ei pidanud sõjas käima.

Varakeskaja lõpul otsustati paljudes Prantsusmaa ja Saksamaa piirkondades, et ükski talupoeg ei saa olla vaba. Iga talupoeg pidi olema sõltuv mõnest mõisnikust: ta oli kas mõisasulane või sunnismaine talupoeg.

Kloostrid

Sajandite jooksul kasvas kloostrite arv Frangi riigis oluliselt. Alates esimesest Karolingide kuningast ja piiskop Bonifatiusest võttis üha enam kloostreid kasutusele 530. aastal koostatud Benedictuse reegli. Benedictus oli selle loonud Montecassino abtkonnas Napolist lõuna pool. Sellest sai aja jooksul Euroopa kloostrite eeskuju.

Mungid ja nunnad olid põhiliselt need, kes soovisid ülejäänud maailmast sõpradest või sidemetest tagasi tõmbuda, et pühendada elu Jumala teenimisele. Oli ka teisi põhjuseid kloostrisse minemisest: kloostrivennad ja -õed olid majanduslikult piisavalt kindlustatud. Viis korda päeva jooksul ja kaks korda öö jooksul kogunesid mungad oma kirikusse palvetama ja psalme laulma. Söömaaegade ajal luges alati kordamööda üks munk oma vendadele pühakute kirjutis ette. Kolme tõotuse järgi, mis mungad pidid andma, ei tohtinud nad olla abielus ja neil ei tohtinud olla lapsi. Nad pidid olema vaesed ja neil oli kohustus olla abtile kuulekas. Kõik see pidi aitama mungal pühendada oma elu Jumalale.

Et tegevusetust peeti patuks, sätestas reegel, et mungad pidid mitu tundi päevas töötama ja mitu tundi lugema. Kõike, mida eluks tarvis on, valmistati kloostris. Mõned mungad töötasid põldudel, mõned aias. Mõned jälle teenisid kopistina, kirjutades ümber kloostriraamatukogu raamatuid. Peamiselt kristlike kirjutiste kõrval kirjutati ümber ka ilmalike autorite näiteks Titus Liviuse, Caesari ja Vergiliuse teoseid. Alates 6. sajandist tekkisid ka nunnakloostrid. Nunnad ei teinud põllutööd, kuid sageli töötasid aias.

Frangi riigis annetati kloostritele sageli maad ning nii said neist rikkad maaomanikud. Suured kloostrid palkasid ka sulaseid, kes töötasid käsitöölistena teatud töökodades. Aadlikud kasutasid kloostreid sageli ka varjupaigana poegadele ja tütardele, kelle abielu nad ei olnud suutnud korraldada. Seal ei saanud nad küll elada aadlikuelu, kuid ei pidanud puudust kannatama. Pealegi olid paljud abtid ja abtissid aadlipäritolu.

Kuninga positsioon

Kuningas oli alates karolingide ajast kõrgemal mitte üksnes tavalistest talupoegadest ja aadlikest, vaid ka abtidest ja piiskoppidest oma riigis. Ta oli riigi kaugelt suurim maaomanik. Paljudes piirkondades oli ta teinud aadlikke krahvideks; nad valvasid seal läheduses olevaid kuninga valdusi ja üksikuid mõisu, aitasid sõjaväge kokku kutsuda ja kogusid kuningale makse (piiritollid, laevasõidutollid ja teetollid, mündivermimismaksud ja turumaksud). Mõnedes oma mõisates laskis kuningas alates Karolingide ajast ehitada suuremaid kivist hooneid, nn pfaltse (ladina sõnast palatium, 'palee'). Kõigil kuninga mõisatel oli kohustus viia oma ülejäägid lähimasse niisugusesse hoonesse. Iga pfaltsi juhtis pfaltskrahv.

Kuningal ei olnud kindlat pealinna, vaid ta liikus oma kaaskonnaga pfaltsist pfaltsi. Ühest küljest oli kaaskonda niiviisi lihtsam ülal pidada, teisest küljest sai ta niiviisi näidata oma kohalolekut riigis – et Lääne-Rooma riigi lõpul olid ka antiikaaja infrastruktuur ja haldus kokku varisenud, oli see riigi kontrolli all hoidmiseks vältimatu. Kaaskonnas oli camerarius (varahoidja), kelle ülesanne oli hallata kuninga vara ja tulusid, ning marssal, kes juhtis kuninga vahtkonna ratsaväelasi. Ka vaimulik oli kohal ja juhtis kantseleid. Ta luges kuningale ette teiste valitsejate või piiskoppide kirju, koostas neile vastuseid ning laskis talle alluvatel õukonnavaimulikel koostada annetusürikuid ja muid kuninglikke ürikuid. Valitseja ise oskas ainult vähestel juhtudel lugeda ja kirjutada. Ka Karl Suurel oli see häda: allkirja asemel joonistas ta ürikule või kirjale väikese joone ning täiendaski sellega oma monogrammi, et ürik kehtivaks kuulutada.

Vaata ka

Viited

↑ Friedrich Prinz. Grundlagen deutscher Geschichte (4.–8. Jahrhundert). 10. trükk, Klett-Cotta: Stuttgart 2001, lk 286.
↑ Alexander Demandt. Die Spätantike 2. trükk, München 2007, lk 51–53. Üldisemalt: Eugen Ewig. Die Franken und Rom (3.–5. Jahrhundert). Versuch einer Übersicht. – Rheinische Vierteljahrsblätter, 2007, 71, lk 1–42.
↑ Ammianus Marcellinus 17,8,3.
↑ Vt Henning Börm. Westrom. Von Honorius bis Justinian, Stuttgart 2013.
↑ Vgl. Bernhard Jussen. Chlodwig und die Eigentümlichkeiten Galliens. Ein Warlord im rechten Augenblick. – Mischa Meier (toim). Sie schufen Europa. Historische Portraits von Konstantin bis Karl dem Großen, München 2007, lk 141–155.

Kirjandus

Franz Irsigler. Untersuchungen zur Geschichte des frühfränkischen Adels, Röhrscheid: Bonn 1969, 1981, ISBN 3-7928-0420-4.
Eugen Ewig. Spätantikes und fränkisches Gallien. Gesammelte Schriften, 2 kd, Artemis: München/Zürich 1976–79, ISBN 3-7608-4652-1.
Knut Schäferdiek. Franken. – Theologische Realenzyklopädie, kd 11, 1983, lk 330–335.
Michael Borgolte. Die Grafen Alemanniens in merowingischer und karolingischer Zeit. Eine Prosopographie, Thorbecke: Sigmaringen 1986, ISBN 3-7995-7351-8.
Patrick J. Geary. Before France and Germany, 1988
- Die Merowinger. Europa vor Karl dem Großen, Beck: München 1996, 2004, ISBN 3-406-49426-9.
Hans Hubert Anton, Josef Fleckenstein: Franken, Frankenreich – B. Allgemeine und politische Geschichte. Verfassungs- und Institutionengeschichte. – Lexikon des Mittelalters, kd 4, 1989, vg 693–718.
Rudolf Schieffer (toim). Beiträge zur Geschichte des Regnum Francorum. Referate beim Wissenschaftlichen Colloquium zum 75. Geburtstag von Eugen Ewig am 28. Mai 1988, Thorbecke: Sigmaringen 1990, ISBN 3-7995-7322-4. Veebis.
Hans Hubert Anton. Merowinger. – Lexikon des Mittelalters, kd 6, 1993, vg 543–544.
Ian N. Wood. The Merovingian Kingdoms, 450–751, Longman: London 1994, 2000, ISBN 0-582-49372-2.
Hans Hubert Anton. Franken – III. Historisches §§ 17–22. – Reallexikon der Germanischen Altertumskunde, 2. trükk, kd 9, Walter de Gruyter: Berlin/New York 1995, ISBN 3-11-014642-8, lk 414–435.
The New Cambridge Medieval History, kd 1–2, Cambridge 1995–1997.
Dieter Geuenich (toim). Die Franken und die Alemannen bis zur „Schlacht bei Zülpich“ (496/497) (= Reallexikon der Germanischen Altertumskunde. täiendusköide 19.), de Gruyter: Berlin jt 1998, ISBN 3-11-015826-4.
Reinhard Schneider. Das Frankenreich, 4. ümbertöötatud ja täiendatud trükk, Oldenbourg: München 2001, ISBN 3-486-49694-8.
Ian Wood. Merowingerzeit § 2. Historisches. – Reallexikon der Germanischen Altertumskunde, 2. trükk, kd 19, 2001, lk 587–593.
Rudolf Schieffer: Fränkisches Reich. – Handwörterbuch zur deutschen Rechtsgeschichte, 2. trükk, kd 1, 2008, 1672–1685.
Eugen Ewig. Die Merowinger und das Frankenreich, 6., ajakohastatud trükk, Stuttgart 2012, ISBN 978-3-17-022160-4.
Laury Sarti. Perceiving War and the Military in Early Christian Gaul (ca. 400–700 A.D.), Leiden/Boston 2013, ISBN 978-90-04-25618-7.
Bernhard Jussen. Die Franken. Geschichte, Gesellschaft, Kultur, Beck: München 2014, ISBN 978-3-406-66181-5.
Sebastian Scholz. Die Merowinger. Kohlhammer, Stuttgart 2015, ISBN 978-3-17-022507-7.

Välislingid

Frangi riik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] Friedrich Prinz. Grundlagen deutscher Geschichte (4.–8. Jahrhundert). 10. trükk, Klett-Cotta: Stuttgart 2001, lk 286.

[2] Alexander Demandt. Die Spätantike 2. trükk, München 2007, lk 51–53. Üldisemalt: Eugen Ewig. Die Franken und Rom (3.–5. Jahrhundert). Versuch einer Übersicht. – Rheinische Vierteljahrsblätter, 2007, 71, lk 1–42.

[3] Ammianus Marcellinus 17,8,3.

[4] Vt Henning Börm. Westrom. Von Honorius bis Justinian, Stuttgart 2013.

[5] Vgl. Bernhard Jussen. Chlodwig und die Eigentümlichkeiten Galliens. Ein Warlord im rechten Augenblick. – Mischa Meier (toim). Sie schufen Europa. Historische Portraits von Konstantin bis Karl dem Großen, München 2007, lk 141–155.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]