Frangi riik

Allikas: Vikipeedia
Frangi riik
ladina Regnum Francorum
482843
Franks expansion.gif
Valitsusvorm monarhia
Pealinn Aachen
Religioon katoliiklus

Frangi riik (ladina Regnum Francorum) oli riik varakeskaegses Euroopas. Suures osas langeb Frangi riigi territoorium kokku tänapäevase Prantsusmaaga (siit pärineb ka Prantsusmaa nimetus la France).

Frangi riik tekkis 5. sajandil peale Lääne-Rooma riigi lagunemist kui germaani hõimurühm frangid vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast.

Merovingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Merovingid, Frangi kuningate loend
Frangi riigi alad (481-814), koos ajalooliste territooriumitega: Austraasia, Neustria, Burgundia, Alemannia ja Akvitaania

Frankide kuningas (481–511) Chlodowechi valitsusaja algul asusid germaani hõimurühm frangid Reini ülemjooksu aladel, põhiliselt tänapäeva Belgias. Nad olid varemalt olnud suhteliselt vähetähtis germaani hõim ning roomlaste föderaatidena pidanud taluma teiste germaanlaste ja hunnide ränki rüüsteretki. Kuid Chlodowech osutus vägagi osavaks poliitikuks. Ta suutis endale leida õiged liitlased ning tänu ladina keele oskusele ja hilisemale üleminekule roomakatoliku usku sõlmida tihedad suhted ka Itaalia eliidi ning katoliku kirikuga. 486. aastal alistas Chlodowech liitlaste abiga Põhja-Gallias asunud Rooma väepealiku Syagriuse ning allutas nii oma võimule enamiku Loire'i jõest põhja poole jäävatest aladest. Seejärel sõlmis ta liidu idagootide kuninga Theoderich Suurega, abielludes tema õe Audofledaga. 491 alistas Chlodowech osa tüüringlaste hõimudest oma riigi idapiiril ning järgnevalt alistas ka alemannid. Seejärel abiellus ta burgundide printsessi Chrodechildega, kes olevat teda mõjutanud katoliku usku astuma. Merovechi sugukonda kuuluv Chlodovech I kindlustas oma võimu ristiusu vastuvõtmisega 496. aastal, tehes seda katoliikluse põhimõtetel, mitte teiste germaanlaste kombel läbi ariaanluse. Nüüd sai ta segastel aegadel loota rooma ülikkonna ja vaimulike toetusele. Samuti andis katoliikluse omaksvõtmine Chlodovechile ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite, burgundide ja läänegootide vastu.

Euroopa aastatel 533–600

Chlodowechi katse allutada burgunde kukkus 500. aastal läbi, kuid järgnevalt purustas ta Lõuna-Gallias läänegoodid, kes suundusid Ibeeriasse. Chlodovech liitis aga oma riigiga enamiku Akvitaaniast. 509. aasta paiku tegi Chlodowech Pariisist oma pealinna ning umbes samal ajal jagas ta riigi Frangi allkuningate vahel. Hakkasid kujunema Frangi riigi ajaloolis-territoriaalsed üksused (Austraasia, Neustria jt). Chlodowech korraldas ka kirikureformi, kutsudes kokku Esimese Orleansi kirikukogu. Seal määras ta kindlaks Frangi riigikiriku olemuse, mis pidi ennekõike olema kuningat toetav. Clodovech muutis Merovingide võimu päritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile. Pandi kirja saali õigus. 508.aastal sai Pariis Merovingide riigi pealinnaks. 511. aastal Chlodowech suri ning tema riik jagunes nelja poja vahel (511561 Chlothar I, kes valitses Soissons'is, alates 524 ka Orleans'i üle, alates 555 ka Reimsi üle ja alates 558 kogu Frangi riigi valitseja; 511558 Childebert I, valitses Pariisis, 511524 Chlodomer I, valitses Orleans'is ja 511534 Theuderich I, valitses Reimsis).

Karl Suur ja paavst (772–795) Hadrianus I
Frangi riik ja selle slaavlastega asutatud piirialad ca. 650

6. sajandi lõpust hakkasid Frangi riigi siseselt kujunema neli eri piirkonda:

7. sajandi keskpaigast algas Frangi riigis nn laiskade kuningate ajastu, mil riiki valitsesid majordoomused; kuningavõim nõrgenes. 687. aastast oli see amet Austraasia Pippiniidide ülikusuguvõsa käes. Austraasia majordoomus Pippin kuulutati 687 riigi ainsaks majordoomuseks ning ta ühendas uuesti Frangi riigi. Tema järeltulija Karl Martell (714–74) loobus majordoomuse nimetusest ja võttis endale Frangi hertsogi tiitli. Ta tugevdas sõjaväereformiga ratsaväge ja benefiitside süsteemi loomisega aadliseisust. Martelli ajal 732. aastal Poitiers' lahingus peatati araablaste tung Lääne-Euroopasse.

Karolingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Karolingide keisririik (800–888), Karolingid

751. aastal võttis Karl Martelli poeg Pippin Lühike endale Frangi kuninga tiitli; tiitlit kinnitas paavst tänuks Pippini abile langobardide vastaste sõjakäikude järel tekkinud Paavstiriigi loomisel. Pippinist sai alguse Karolingide dünastia.

Next.svg Pikemalt artiklis Frangi kuningad, Pippin Lühike, Karlmann, Karl Suur, alates 800 keiser
Next.svg Pikemalt artiklis Frangi keiser, 800–814 Karl Suur (umbes 742 – 814), 814–840 Ludwig Vaga (778–840), kaaskeiser alates 813, 840–855 Lothar I (795–855), 855–875 Ludwig II (825–875), 875877 Charles II Paljaspea (Karl II) (823–877), 881887 Karl III Paks (831888), 891–894 Guido Spoletost, 894898 Lamberto Spoletost, 896899 Arnulf (umbes 850 – 899), 901905 Louis III Pime (Ludwig III), 915925 Berengar Frioolist

Pippini poja, Frangi keisri Karl Suure (768–814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutati langobardide kuningriik Põhja-Itaalias, Saksimaa (Saksi sõjad) ning Baierimaa.

772. aastal läks Karl Suur oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid ning võttis endale 774 pärast viimase langobardi kuninga Desideriuse kukutamist Langobardia kuninga tiitli, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus ka Langobardide kuningriik Põhja-Itaalias. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua Paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk-Itaaliast. Langobardide valitsetud Benevento hertsogkond lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks.

772. aastal oli Karl tunginud esimest korda sakside aladele, kes elasid Frangi riigist läänes, põhiliselt Reini jõe kallastel. Karlil oli neid alistada üpris raske, kuna paralleelselt võitlusega sakside vastu oli tal tarvis korda hoida ka oma üha suuremaks paisuva riigi muus osas. Nii venis sõda Saksimaal väga pikale, lõppedes alles 805, mil sakside alad lõplikult Frangi impeeriumiga liideti. Saksi sõdade kuulsaim sündmus oli Verdeni kaelakohus 782, kus sajad saksid Karli käsu peale hukati, sest Karli käsitluse järgi ei väärinud nood reeturitena paremat saatust. Saksi sõja pöördepunktiks oli aga massilise küüditamise kasutamine, mis sakside vastupanutahte halvas. Karl Suur purustas otsustavalt kogu germaanlaste vastupanu ja laiendas oma valdusi Elbeni. Saksimaa hertsogkond, mis koosnes Engernist, Vestfaalist, Ostfaalist ja Nordalbingiast, sai Frangi keisririigi osaks.

Next.svg Pikemalt artiklis Saksi sõjad
Euroopa enne Karolingide kodusõda (840-843): Lääne-Euroopa Karl Suure surma (814) ja keiser Ludwig Vaga (suri aastal 840) ajal.
Karolingide keisririik oma suurimas ulatuses, ning kolmeks jagatuna aastal 843.

Rooma paavst Leo III kroonis Karl Suure Frangi keisriks aastal 800.

Karolingide keisririik oli jagatud erinevate Karolingide dünastia liikmete vahel. Karolingide valitsemise all olevat Frangi riiki tuntakse ka kui Karolingide impeeriumit. Alates keisririigi loomisest olid need: kuningas Karl Neustrias, kuningas Ludwig Vaga Akvitaanias ja kuningas Pippin Itaalias. Pippin suri aastal 810, tema pärijaks sai vallaspoeg Bernhard ning Karl suri pärijateta aastal 811. Kuigi Bernhard järgnes Pippinile Itaalia kuningana, tehti Ludwigist aastal 813 kaaskeiser ja kogu keisririik läks Ludwig Vagale seoses Karl Suure surmaga 814. aasta talvel.

Riigi lagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karli järglase Ludwig Vaga (814–840) ajal hakkas Frangi riik lagunema. Verduni lepinguga (843) jagati Frangi riik kolmeks osaks, millest hiljem kujunesid Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Igaüks kolmest vennast oli juba loonud oma kuningriigi: Lothar Itaalias, Ludwig Sakslane Baieris ja Karl Paljaspea Akvitaanias. Lothar, kes oli aastal 817 nimetatud kaaskeisriks, jättis oma Frangi keisri tiitli alles.

Next.svg Pikemalt artiklis Lääne-Frangi riik, Kesk-Frangi riik, Ida-Frangi riik


Karl III, Ludwig Sakslase poeg, Ida-Frangi kuningas 882–887, Frangi keiser 879–887 ja Lääne-Frangi kuningas 884–887 oli viimane valitseja, kes suutis taastada ajutiselt Frangi keisririigi ühtsuse (välja arvatud Alam-Burgundia). Karl III suutis Frangi impeeriumi ühtsuse küll taastada, kuid tema katsed peatada viikingite ja araablaste röövretki kukkusid läbi ning tema vennapoeg Arnulf haaras 887. aastal Ida-Frangi riigis võimu enda kätte.

Pärast Kesk-Frangi kuningate väljasuremist jagasid Lääne- ja Ida-Frangi riikide valitsejad Meersseni lepinguga aastal 870 Kesk-Frangi riigi omavahel. Nüüd oli Lääne-Euroopa jagatud kaheks pooleks: ühtne Lääne-Frangi riik (hilisem Prantsusmaa) ja Ida-Frangi riigi vürstiriikide lõtv konföderatsioon, millest sai Saksa-Rooma riik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]