Nikephoros I

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nikephoros I
Nikephoros I
Nikephoros I ja Staurakios
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
31. oktoober 802 – 26. juuli 811
Eelnev Irene
Järgnev Staurakios
Isikuandmed
Sündinud umbes 750
Surnud 26. juuli 811
Pliska, Bulgaaria
Abikaasa teadmata
Lapsed Staurakios, Prokopia

Nikephoros I (kreeka keeles Νικηφόρος; 75026. juuli 811) oli Bütsantsi keiser aastatel 802–811. Tema võimuletulekuga hakkas riiki valitsema uus valitsejasugu: Isauria asemele tuli Nikephorose dünastia. Enne keisriks saamist juhtis Nikephoros genikos logothetēs'it (üldine rahandusministeerium), mistõttu teda kutsutakse vahel Logothete (ὁ Λογοθέτης) ja Genikos või Genicus (ὁ Γενικός). Nikephoros hukkus 811. aastal Pliska lahingus bulgaarlaste vastu.

Võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Võimuahne keisrinna Irene ei tulnud oma ambitsioonikusest hoolimata riigijuhtimisega toime. Üha rohkem hakkas dikteerima eunuhh Aetios, kes üritas Irenele abikaasaks upitada oma venda. Sellega polnud aga paljud rahul ning nii otsustas grupp õukondlasi eesotsas Nikephorosega 802. aasta sügisel tegutseda. Nad võltsisid Irene korralduse ja lugesid selle valvemeeskonnale ette. Selle dokumendi alusel pidi Nikephorosest saama Irene kaasvalitseja, kelle ülesandeks oli kaitsta trooni Aetiose ebaausate pürgimuste eest. Kuna Aetiost üleüldiselt ei sallitud, siis paistis antud korraldus igati usutavana, ning edasised sündmused arenesid juba tormilise kiirusega vandeseltslaste stsenaariumi järgi. Nikephoros krooniti ning temast sai formaalselt Irene kaasvalitseja. Kuid seda vaid paariks päevaks, kuni Irene tagandati võimult ja saadeti Lesbose saarele, kus see inimkonna ajaloo üks võimuahnemaid naisi suri 803. aasta 9. augustil.[1]

Bütsants 802. aastal, mil Nikephoros I võimule tuli

Nikephorose veretu paleepöördega troonile asumisega lõppes Isauria dünastia valitsemisaeg. Tegu oli pigem erandiga, sest varasemad paleepöörded olid üldjuhul üpriski verised. Nende pöörete eestvedajateks ja seega ka järgmisteks keisriteks olid alati väepealikud. Uueks keisriks sai tsiviilisikust õukondlane, kelle juhtida olid varem riigi rahaasjad. Ning selles, et Isauria dünastia valitsemisaeg lõppes, oli paljuski süüdi Irene ise – kõrvaldades oma poja troonilt, katkestas ta dünastilise järjepidevuse.[2]

Asjaolu, et pealinnas paiknevad väed toetasid Nikephorose võimuhaaramist, ei tähendanud kaugeltki seda, et sama meelt oleksid olnud ka kõik väepealikud provintsides. Üheks põhjuseks, miks Nikephorost ei toetatud, oli tema tundmatu päritolu. Mõnede allikate järgi voolas tema soontes suisa araabia veri – väidetavalt olevat üks tema araablasest esivanem asunud kunagi elama keisririigi piiridesse.[2]

Nikephorosel polnud sisuliselt mingit õigust troonile, mis võimaldas mitmetelgi teistel esitada samasuguseid pretensioone. Nii kuulutaski üks väepealikest, kelle nimeks oli Bardanes Tourkos, ennast samuti keisriks ja alustas oma vägedega liikumist Konstantinoopoli peale. Kuid Nikephorose positsioon osutus eeldatust tugevamaks ja Bardanes oli sunnitud alistuma ning paluma keisrilt armu. Nikephoros nõustus selle palvega tingimusel, et usurpaator pühitsetakse mungaks.[2]

Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Frangi riik 814. aastal pärast Karl Suure surma

Nikephorose troonile asumise ajal oli Bütsantsi välispoliitiline seisund ärevusttekitav. Läänes valitses paavsti poolt keisriks kroonitud ja kogu Rooma keisririigi üle õigusi nõoudev Karl Suur, kelle pretensioone ei tahtnud Bütsants loomulikult tunnistada. Idas ähvardas riiki Harun ar-Rašidi (786809) juhitud Araabia kalifaat ja põhja poolt bulgaarlased. Lisaks polnud kiita ka riigi sisepoliitiline olukord. Sellises pingestatud olukorras ilmnes üsna pea, et Nikephorose näol oli tegemist erakordselt targa keisriga, kellel õnnestus luua mingisugunegi kord riiki hävitada ähvardavas kaoses. Kõigepealt sõlmis keiser 803. aastal vaherahu Karliga, kuigi selle tingimuseks oli loobumine Roomast ja Kesk-Itaaliast. Pärast seda, kui oli tagatud rahu suhetes kõige ohtlikuma vaenlasega, asus Nikephoros korrastama riigi finantsolukorda. Endise "rahandusministrina" mõistis ta suurepäraselt, kuivõrd paljus sõltus riigi stabiilsus rahaasjadest. Kõige üldisemalt aga taandusid kõik rahaga seotud probleemid ühte tõdemuse – seda ei jätkunud ja keisril tuli valida, mil moel suurendada riigi käes oleva raha hulka. Siinjuures jõudis Nikephoros üsna loogilise mõtteni, et raha tuleb võtta neilt, kellel seda on. Ning toonase Bütsantsi kõige rikkamateks institutsioonideks olid vaieldamatult kirikud ja kloostrid. Nähes neis allikat riigikassa täitmiseks andiski keiser käsu järsult vähendada kirikute ja kloostrite maksuprivileege. Järgmise sammuna keelati eraisikutel laenu pakkumine, ehk siis meie mõistes erapangandus. Riik seadis sisse üsna madala fikseeritud laenuprotsendi, mis üksikisikust laenuandjale polnud jõukohane, ja see kasulik tegevus monopoliseeriti riigi poolt täielikult. Samas puudutasid keisri maksureformid ka Bütsantsi kõige arvukamat elanikkonna kihti – talupoegi. Nimelt seati maal sisse kogukonna kollektiivne maksuvastutus, millega maksejõuetute eest pidi maksma kogukond. Kõik need sammud ühtekokku täitsidki üle pika aja riigikassa.[2]

Kaitsevõime tugevdamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui riik oli rahaliselt kosunud, alustas Nikephoros kindlustuste rajamist piiridel. Kaitserajatiste ehitamine oli valdkonnaks, milles bütsantslased olid oma sõjakatest naabritest mäekõrguselt üle. Nad suutsid püstitada mitte lihtsalt võimsaid ja ületamatuid müüre, vaid varustasid neid kõikvõimalike heitemasinate ja muude agregaatidega, mille olemasolu hoiti ranges saladuses. Bütsantslased olid ütlemata uhked, et erinevalt barbaritest valdavad nad sõdimise kunsti. Ning tõesti, Bütsantsi väepealikud uurisid hoolikalt muistseid sõjakunsti traktaate ja vanu kaarte, mille alusel koostati näiteks sõjaplaane. Eelnevalt püüti vaenlaste kohta koguda kõikvõimalikke luureandmeid: kui suur on nende hulk, milline on nende relvastus ja – isegi see oli tähtis – milline on sõjaks valmistuvate barbarite meeleolu. Bütsantslased teadsid täpselt, milline aastaaeg on erinevatele vaenlastele kallale tungimiseks parim. Näiteks araablaste ründamine suvel oli välistatud, sest araablaste vägi omas siis suuri eeliseid. Kuid tegelikkuses polnud nendest andmetest alati kasu – seda eriti siis, kui Bütsantsi vägesid juhtisid mitte suured "teoreetikud", vaid keisrite soosikud –eunuhhid. Nikephorose puhul peab tunnistama, et olemata ise sõjaväelane, suutis ta ometi sõjaväe tugevdamisel rohkem korda saata kui nii mõnigi väepealikust keiser. Näiteks sõdurite arvu suurendamiseks lubati vaestel talupoegadel mitme pere peale kokku panna välja üks sõjamees. Keisririigi kaitsevõime tugevdamine oligi mingis mõttes paratamatuseks, sest läbi terve Bütsantsi ajaloo on jälgitav kindel tendents: keisririigi vaenlaste arv ja jõud kasvasid pidevalt – ning seda vaatamata bütsantslaste korduvatele edukatele vasturünnakutele.[1]

Välisvaenlaste rünnakud[muuda | muuda lähteteksti]

Nikephorose ettevalmistused osutusidki õigeaegseteks. 806. aastal tungis keisririigi aladele tohutu araablaste sõjavägi, selle suuruseks on pakutud isegi 300 000 meest. Järgmisel aastal laastasid araablased Küprose ja Rhodose saare ning jõudsid Sitsiilia rannikuni. Ligikaudu samal ajal lõi keisririigist lahku ja läks Karl Suure alla Veneetsia ning algas bulgaarlaste invasioon.[2]

Nikephoros polnud mitte ainult tark, vaid ka äärmiselt karmikäeline valitseja. Kuid erinevalt oma paljudest eelkäijatest oli keisri karmus suunatud valdavalt riigi hüvangu tagamisele. Nii ei lähtunud ka tema järjekordne kloostrite maksude tõstmine mitte isiklikust luksusejanust, vaid riigi kaitsevajadustest. Kuigi keisri nõudmisele ei söandatud otseselt vastu seista, suurendas see rahulolematust kirikuringkondades. Õli lisas tulle veel asjaolu, et keiser, kes küll ise oli ikoonide kummardaja, ei soostunud kiriku nõudmisega alustada intensiivset võitlust ikonoklastidega. Nikephorose vastaste avalike väljaastumiste puudumine aga ei tähendanud seda, et keisri ja tema valitsemise kohta poleks esitatud selja taga kõikvõimalikke süüdistusi. Keiser öeldi olevat julm, ahne ja liiderlik ning oma ütlustes asetavat ta ennast isegi Jumalast kõrgemale. Viimane süüdistus vastas ka mingis mõttes tõele, sest valitsemisaja lõpupoole kippus oma edusammudest joobunud Nikephoros minetama reaalsusetaju. Tema kunagised kained kaalutused hakkasid asenduma avantüristlike ettevõtmistega.[2]

Kampaania Bulgaaria vastu[muuda | muuda lähteteksti]

Khaan Krum einestamas, kui teener toob Nikephorose pealuu, mis on muudetud peekriks

811. aasta suvel otsustas Nikephoros anda bulgaarlastele lõpliku hoobi. Eelmine, 809. aasta sõjakäik oli peamiselt seoses reetmisega ebaõnnestunud ja keiser ihkas revanši. Nüüd oli ta kogunud suure väe ja asus ise selle etteotsa. Sõjakäigu algus oli igati edukas. Bulgaarlaste peamine linn Pliska põletati maha ning khaan palus rahu. Kuid Nikephoros ei suutnud enam olukorda kainelt hinnata ja keeldus rahu ettepanekust. Selle asemel nõudis ta khaanilt täielikku alistumist, mis oli bulgaarlastele võrdne surmaotsusega, ning väljapääsmatusse olukorda surutuna jätkasid nad võitlust. Sõjategevuse taaspuhkemisel aga ilmnes üsna pea Nikephorose kui väepealiku kogenematus. Jälitades vaenlast, laskis ta ennast meelitada mägede vahele kitsustikku, kus arvas heaks laagrisse jääda, et valmistuda edasiliikumiseks. Just seda olidki bulgaarlased oodanud ja 26. juulil ründasid ühte kohta kuhjunud ja end abitusse olukorda seadnud Bütsantsi vägesid. Puhkenud lahingus õnnestus vaid vähestel bütsantslastel pääseda. Peaaegu kõik väepealikud ja keiser hukkusid ning bulgaarlaste khaani Krumi käsul pandi Nikephorose pea piigi otsa kõigile vaatamiseks. Hiljem aga valmistati keisri pealuust hinnaline karikas. Selliseks siis kujunes ühe Bütsantsi edukama ja väljapaistvama keisri lõpp. Raskelt sai haavata ka troonipärija Staurakios, kel õnnestus siisi põgeneda. [2]

Sõnum keisri ja tema vägede hukkumisest jõudis peatselt Konstantinoopolisse, mille elanikud nägid selles jumalikku karistust Nikephorosele kannatuste eest, mida ta oli põhjustanud kirikule.[2]

Üldine eluolu Bütsantsis 9. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Nikephoros on esimene Bütsantsi keiser, kelle valitsemisaeg langes täielikult uude, 9. sajandisse.[2]

Kõigepealt paistis keisririik silma oma võimsa ja rikka pealinnaga, millega ei suutnud isegi ligilähedaselt võistelda ükski teine Euroopa linn. Üheski teises linnas polnud nii suurt elanikkonda, nii uhkeid ehitisi, nii palju maiseid rikkusi ja reliikviaid, nagu seda oli Konstantinoopolis. Bütsantsis elas üldse, võrreldes Lääne-Euroopaga, tunduvalt rohkem inimesi linnades.[2]

Elu külades oli korraldatud sel moel, et suurele osale neist oli riik jaganud kindlad ülesanded. Näiteks üks küla pidi andma vajadusel riigile sõjaväelasi-meremehi. Teine küla aga võis olla õukonna teenistuses, või talle oli määratud ülesandeks sildade ja kindlustuste ehitamine. Enamjagu ülejäänud vabu talupoegi pidi tasuma riigile igasuguseid makse ja täitma arvukaid kohustusi. Selliste vabade külade talupojad moodustasid ühenduse-kogukonna, kus ühiselt arutati maa kasutamist ja teisi küsimusi ning reeglina maksti ka ühiselt riigile makse. Üheks olulisemaks ja tulutoovamaks kultuuriks peeti tol ajal viinapuud ja viinamarjakasvatamisega suutis konkureerida vaid oliivikasvatus. Oliivid olidki vaesema elanikkonna peamiseks toiduaineks. Kui mõnel aastal juhtus õlipuude saagikus halb olema, siis riik piiras oliivide väljavedu. Lisaks oliividele olid vaesemate inimeste laual peamiselt odraleib ja aedvili. Tõelise vaesuse ja viletsuse tunnuseks aga olid tammetõrud ja "mere sea" ehk delfiini liha. Loomulikult olid rikaste bütsantslastest gurmaanide lauad kaetud hoopis teisiti. Hõrgumateks ja hinnatumateks olid näiteks eriliselt toidetud viiekuuse lamba ja kolmeaastase kana lihast valmistatud road. Mis aga puudutab koduloomi, siis hobune oli talupoja majapidamises harulduseks. Kui hobust ka peeti, siis peamiselt selleks, et täita sõjaväekohustust. Ülikute seas aga olid kõige suuremas hinnas araabia hobused. Peamisteks tööloomadeks olid eesel ja kohihärg. Lehmade pidamine polnud üldiselt populaarne, neile eelistati pigem lambaid ja kitsi. Sigu peeti tavaliselt vaid piirkondades, kus olid levinud suured tammikud. Tammetõrud olidki sigade peamiseks söödaks. Muidugi, seal kus see oli võimalik, tegeldi ka jahipidamise ning kalapüügiga. Kuid lisateenistust võis hankida ka küttepuude varumise ja söe põletamisega. 9. sajandi alguse Bütsantsi ühiskonnas olid veel küllaltki tavaliseks nähtuseks orjad - ja pärast edukaid sõdu araablastega võis orje kohata ka rikaste talupoegade põldudel.[2]

Linnaelanikest moodustasid olulisema osa käsitöölised, kelle hulgas olid vast kõige jõukamad juveliirid. Nii nemad kui ka teised käsitöölised töötasid tavaliselt kas riigilt, kloostritelt või aristokraatidelt üüritud ruumides. Maju ehitatigi reeglina nii, et alumist korrust saaks välja üürida. Orje oli linnas veelgi rohkem kui maal. Eriti massiliseks muutus nende juurdevool edukate sõdade ajal, kuid neid tõid müügiks ka välismaa kaupmehed. Nii et "orjandusliku korra" lõppemine juba sajandeid tagasi ei tähendanud kaugeltki seda, et keisririigi argielust oleksid orjad kadunud. Orjade hulk hakkas märkimisväärselt vähenema alles paari sajandi pärast ning siis kõigepealt põllumajanduses, kus nende kasutamine muutus majanduslikult ebaotstarbekaks. Tavaks sai orjade vabastamine testamendiga, mida igati toetas ka kirik. Loomulikult moodustasid, ja seda eriti Konstantinoopolis, suure osa linnade elanikest ametnikud. Nende peamiseks sissetulekuallikaks polnud mitte niivõrd palk kui praktiliselt legaliseeritud altkäemaksud.[2]

Bütsants oli tugevalt tsentraliseeritud riik ning riigi täieliku kontrolli all oli ka kaubandus. Eriti tähelepanelikult jälgis keskvõim olukorda leivakaubanduses, sest leiva hinnast sõltusid sisuliselt kõikide teiste kaupade hinnad. Halbadel aastatel, kui leivavili kallines, oli kaupmeestel leiva hinna tõstmine keelatud. Nii paistis leiva hind olevat alati stabiilne. Tegelikult aga olid leiva küpsetamiseks erinevad vormid ning nigela saagiga aastal anti käsk võtta kasutusele lihtsalt väiksem vorm. Vormi suurus võis käsu korras vahelduda isegi päevade lõikes. Vahel ei pannud ostjad seda isegi tähele, kui aga panidki, siis seesugust hinnatõusu oli psühholoogiliselt kergem taluda. Sel moel toimides tasandati hinna kõikumist ja loodi näiline leiva hinna püsivus. Üksikasjalikud reeglid puudutasid samuti lihaga kauplemist ja isegi kalapüüki. Näiteks linnalähedane rannajoon oli võrdse konkurentsi loomiseks kalastajate vahel ära jagatud.[2]

Bütsantslaste igapäevaelus mängisid väga olulist osa trahterid. Tavaliselt kuulusid trahterid väljapaistvatele linlastele või isegi kirikutele, ent reeglina olid omanikud need välja üürinud. Kui aga mõni trahter juhtus otseselt kuuluma kirikule, siis vaimulikul oli leti taga seismine keelatud. Trahteripidaja ametit peeti üldse üsna põlastusväärseks ning neid süüdistati sageli kõikvõimalikes pattudes: veini lahjendamises veega, varastamises ja petmises. Kuid sageli ei jäänudki trahteripidajal muud üle. Nii kõlab ühe süüdistatu suust vastuseks kaebusele: "Mida ma vaene pean tegema? Ja mis mul siis muud üle jääb, kui aga lisada vett, sest pidevalt astuvad sisse korravalvurid ja isegi ametnikud, kellele peab ju tasuta kallama." Veini hind, anumate suurus ja müügi kellaajad (õhtul kella kaheksast kuni hommikul kella kaheksani pidid trahterid olema suletud) olid samuti riigi poolt reguleeritud. Provintside kaupmehed tohtisid pealinnas viibida vaid kuu. Kui kaup polnud selle ajaga maha müüdud, siis tuli käsu korras hinda alandada. Sellest korraldusest kõrvalehiilijaid ootas kas kauba konfiskeerimine, läbipeksmine või häbistav juukselõikus. Rangelt keelatud oli ka relvade, väärismetallide, raua, purpuri ja mõnede teiste kaupade väljavedu. Sellele keelule kuuletumist kontrollisid kõikidesse sadamatesse paigutatud tolliametnikud, üleastujate karistuseks oli surmanuhtlus. Üldiselt aga oli Bütsants alati rohkem sisse ostnud kui välja müünud. Seega voolas riigist välja rohkem raha, kui sinna sisse tuli. Pidevat rahapuudust püüti leevendada müntide juurdevermimisega ja nende proovi madalamaks muutmisega. Keisririik katsetas ka kohustusliku raha vahetuskursi kehtestamisega, kuid seda võimude korraldust turg eiras.[2]

Bütsantsis olid seadusandlikult reguleeritud praktiliselt kõik eluvaldkonnad, muu hulgas ka tööhõive. Et kõigile tööd jätkuks, oli näiteks käsitöölistel keelatud tegeleda korraga kahe käsitööliigiga.[2]

Kuid Bütsantsi linnade ja iseäranis Konstantinoopoli elanikkond ei koosnenud mitte ainult ametnikest, käsitöölistest, sõjameestest ja teistest ausatest kodanikest. Pealinna elanike seas oli piisavalt palju neid, keda võiks nimetada sulideks ja kurjategijateks. Röövimisi ja tapmisi juhtus linnas üsnagi sageli, nii et õhtust liikumist kitsastel tänavatel ei peetud kaugeltki ohutuks. Turvalisuse tagamine oli ka peamiseks põhjuseks, miks linna väravad ööseks suleti. Kõikvõimalike sulide meelispaigaks aga oli turg, kus pidevalt tülitseti ja sageli puhkesid kaklused. Tabatud kurjategijate tõsisemale karistamisele eelnes tavaliselt üldrahvalik häbistamine. Kurjategijal aeti pea (vahel ka kulmud) paljaks ning ta tõsteti tagurpidi eesli või kaameli selga. Tema pead ja kaela "kaunistasid" härja või lamba soolikad. Sellist rongkäiku saatsid pilked ja irvitavad laulud. Kui aga ohtlik kurjategija tuli kuskilt kaugemalt pealinna tuua, siis olevat ta kõigepealt mässitud toore härjanaha sisse, millest pärast kuivamist sai isegi ketist tugevam köidik.[2]

Kõigist Bütsantsis rakendatavatest arvukatest karistusviisidest oli mingis mõttes kõige vastuolulisemaks mungaks pühitsemine. Ühest küljest oli ju pühendumine Jumala teenimisele vabatahtlik kangelastegu, teisalt aga kasutati mungaks pühitsemist karistusena. Vastuolu põhjustas tõsist poleemikat, mida kinnitab ka omaaegsete Bütsantsi autorite teostesse kandunud avalik arutelu.[2]

Kogu Bütsantsi ühiskonna seisustepüramiidi tipus asus piiramatu võimuga keiser. Ning polnud suuremat kuritegu kui majesteedi solvamine. Rahva ette ilmus keiser vaid hiilgava saatjaskonnaga ning relvastatud ihukaitse saatel. Tema võimu värvisümboliks oli purpur. Kroonimisel ja muudel pidulikel üritustel olid keisril seljas kulla ja vääriskividega niivõrd rikkalikult kaunistatud rõivad, et ta suutis vaevalt nende raskust kanda. Keisri palge ette ilmudes tuli end tema jalge ette heita ning tema juuresolekul tohtisid istuda vaid vähesed. Kutse keisri söögilauda aga oli eriliseks soosingu märgiks. Dokumentides, mis olid koostatud keisri nimel, kasutati vaid mitmuse vormi ja need olid sageli pühendatud keisri tegude ülistamisele. Kusjuures need sadu aastaid tagasi koostatud dokumendid sisaldavad tihtigi väga tänapäevaseid formuleeringuid, nagu näiteks: "Meie lakkamatu hoolitsus ja raske töö on suunatud vaid rahva hüvanguks."[2]

Eelnev
IreneI
Bütsantsi keisrinna
31. oktoober 80226. juuli 811
Järgnev
Staurakios

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 184-189.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 194-203.