Ikoon

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib pühapildist idakirikus; semiootika mõiste kohta vaata artiklit Ikoon (semiootika); graafilisel kasutajaliigesel kasutatavate piktogrammide kohta vaata artiklit Ikoon (informaatika)

Andrei Rubljov. Kolmainsus. Umbes 1410. Tretjakovi galerii, Moskva.

Ikoon (kreeka εἰκών eikōn 'kuju', 'kujutis') on enamasti puidule maalitud pühapilt idakirikus, millel on kujutatud Jeesus Kristust, Maarjat, mõnd pühakut, inglit või püha ajaloo või kirikuloo stseeni.

Laiema määratluse järgi on ikoon mistahes pühakuju, mida austatakse II Nikaia kirikukogul vastu võetud dogma alusel. Tuntakse ka metallist, elevandiluust ja muust materjalist, enkaustika- ja mosaiigitehnikas ja tikitud ikoone. Alates 13. sajandist on kasutusel tsiselleeritud hõberiisad, mis katavad ikoone ja jätavad nähtavale ainult näo ja käed.

Ikoonide austamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoloogilise määratluse järgi ikoone austatakse. Au, mida antakse, läheb kujutatud isikutele, kelle autentsete ja armurikaste kujutistena ikoone käsitatakse.

Ikoonide teoloogiline põhjendus on Kristuse lihaks saamine. Saades inimeseks, muutus Jumal kujutatavaks. Jumalaema, ingleid ja pühakuid kujutatakse ikoonidel sarnasuse tõttu Kristuse eeskujuga. Ikonostaasi ikoonid teevad jumalateenistuse ajal jumaliku tõeluse ligiolevaks.

Ikoonide kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õigeusus on ikoonidel liturgiline funktsioon. Pühakodades moodustatakse ikoonidest ikonostaas. Ikoone kantakse protsessioonidel. Ikoone austatakse ka kodudes.

Ikoonimaalimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ikoonimaalimist peetakse liturgiliseks toiminguks ning see toimub rangelt ettekirjutatud, käsiraamatutes kirjeldatud tüüpeeskujude järgi, mis võimaldavad stiililist modifitseerimist vähesel määral. Ikoonimaalija kunst ei avaldu teema originaalsuses, vaid tasakaalus etteantud skeemi ja individuaalsuse vahel.

Maalitakse tavaliselt pärnapuidust alusele kantud kriidist, alabastrist või nende segust krundile munatemperavärvidega, liikudes tumedalt taustalt heledatele ja lineaarse servaga kõrgendatud pindadega. Värvidel ja joontel on sageli sümboolne tähendus. Ikoonil on alati ka kiri ning diakriitilised märgid. Taustad kaetakse enamasti lehtkullaga. Kogu pilt kaetakse linaõlivärnitsaga.

Kasutatakse ka enkaustikat, emaili, mosaiiki ja tikkimist.

Ikoonimaali ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ikoonimaal sai arvatavasti alguse hilisantiikaja portreemaalist eelkõige Egiptuses. Ikoonimaalimisest on teateid alates 4. sajandist ning tõendeid 6. sajandist (Siinai Püha Katariina klooster). See levis Bütsantsi kaudu Lõuna-Itaaliasse, Balkani slaavi maadesse ja Venemaale (Novgorodi ikoonimaali koolkond, Suzdali ikoonimaali koolkond, Moskva ikoonimaali koolkond). Olulisemate ikoonimaalijate seas on Theophanes Kreeklane ja Andrei Rubljov.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]