Vana-Makedoonia

Allikas: Vikipeedia
Macedonia
Μακεδονία
Makedonía
800 eKr–146 pKr
Macedonian Kingdom.jpg
Pealinn Aigai (- 400 eKr)
Pella

Vana-Makedoonia (vanakreeka Μακεδονία) oli antiikaja ajalooline maa Egeuse merest põhjas.

Makedoonia valitseja Archelaos (413–399 eKr) saatis olümpiamängudele atleete ja kutsus õukonda luuletajaid ja kunstnikke (Euripides, Zeuxis).

Makedoonia suurriik[muuda | muuda lähteteksti]

Algsed Makedoonia alad
Philippos II valitsetud alad

Makedoonia kuningas (359 eKr–336 eKr) Philippos II alistas Kreeka, teda peetakse Makedoonia sõjalise monarhia tegelikuks rajajaks. 338 eKr lõi ta Chaironeia lahingus Demosthenese ärgitusel kokku kutsutud Kreeka liitlasväge ning järgneval kahel aastal sõlmis kõigi polistega (peale Sparta) lepped, mis andsid need Makedoonia ülemvõimu alla.

Moodustus Korintose liit, mis valis oma hegemooniks Philippose. Üheskoos hakati valmistuma sõjaks Ahhemeniidide vastu. Kuid 336 eKr, kui sõjaplaanid olid veel pooleli, tapeti Philippos ootamatult.

Aleksander Suure impeerium[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Makedoonia kuningas (336 eKr–323 eKr) Aleksander Suur ehk Makedoonia Aleksander (356323 eKr) sai troonile 20-aastaselt pärast isa mõrvamist ja sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastasena oli ta 338 eKr Chaironeia lahingus juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ja isa oli usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.

Aleksandri esialgne eesmärk oli kindlustada Makedoonia võim Kreekas ja suurendada riigi maa-ala Aasiani. Selleks oli vaja sõdida Traakiaga, alistada Tessaalia ja Ateena, purustada Teeba ning tugevdada hegemooniat Korintose liidus. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem.

Aleksander Suur Pompeist leitud mosaiigil

Pärsia vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 334 eKr ületas Aleksander Suur Dardanellid ja tungis seega Pärsiasse. Granikose lahingus purustas Aleksander Pärsia Väike-Aasia provintside väed ja jätkates liikumist piki Väike-Aasia rannikut, astus Kiliikias vastu Pärsia suurkuningale Dareios III-le, kelle üle Aleksander saavutas 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning otsustas seejärel vallutada terve Pärsia impeerium. 332 eKr, pärast Tüürose piiramist ja Gaza vallutamist kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. 330 eKr vallutas, rüüstas ja hävitas Aleksander Suur Pärsia pealinna Persepolise (Parsa).

Seejärel suundus ta Egiptusesse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu mujalegi, kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.

Mesopotaamia vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk, mil Aleksander liikus Mesopotaamiasse ja lõi seal 331 eKr Dareiose väge Gaugamela lahingus, Dareios põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad Babüloni, Elami, Susa ja Persepolise. 330 eKr allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja Meedia.

Vallutused Kesk-Aasias[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksandri vallutussõdade kolmandas järgus hõivas ta Kesk-Aasia ning vallutas Baktria ja Sogdiana.

Aleksander Suure impeeriumi piirid 334323 eKr

Vallutused Indias[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja neljandaks järguks oli Aleksandri juhitud retk Indiasse. Ta ületas Induse ja rajas uusi kindlustatud tugipunkte sõjategevuse jätkamiseks. 326 eKr võitis ta Hydaspese ääres Porose vägesid, 325 eKr rajas eelposte ka Induse madalikule. Aleksander ise arvas, et on jõudnud enam-vähem maailma lõppu. Tema sõdurite hulgas tekkis suurest kurnatusest rahulolematus, mis sundis Aleksandrit tagasi pöörduma. Aleksander tuli tagasi Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. Kreekast ja Makedooniast olid saanud suurriigi äärealad.

Aleksander Suure maailmariik piirnes Doonau, Aadria mere, Egiptuse, Kaukasuse ja Indusega. Kevadel 323 eKr oli Aleksanderi armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem kavatses Aleksander liikuda Põhja-Aafrikasse. Juuni keskel suri ta aga ootamatult ja kohe algasid diadohhide sõjad tema riigi jagamise pärast.

Impeeriumi lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Alek­sander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos järglane), (tähtsamad Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos), võitlesid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Seleukos I Nikator (kreeka keeles võitja) (umbes 358 eKr–281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Aleksander Suure väepealik, oli Seleukiidide riigi rajaja. Sai 321 eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal lõplikult 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas enda 305 eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301 eKr) omandas Süüria ja pärast Lysimachose võitmist (281 eKr) enamiku Väike-Aasiast.

Antigoniidide dünastiast (umbes 384 eKr–301 eKr), Makedoonia kuningas Antigonos I Monopthalmos (kreeka keeles ükssilm), Aleksander Suure väepealik, Früügia, Lüükia ja Pamfüülia asehaldur üritas koos pojaga Demetrios Poliorketesega rajada Väike-Aasia suurriiki, vallutas diadohhide sõdades 316. aastaks peaaegu kogu Aleksander Suure riigi Aasia-osa. Kuulutas 306 eKr enda koos pojaga kuningaks. Kuid kaotas 301. aastal eKr Ipsóse lahingu Lysimachosele ja Seleukosele, sellest algas Aleksandri riigi lagunemine.

Makedoonia väepealik Kassandros (u 355 eKr–298 eKr) haaras 317 eKr võimu Makedoonias (kinnitati 311 eKr lepinguga) ja Kreekas. Kassandros laskis hukata Aleksander Suure ema, lese ja poja (seadusliku troonipärija) ning kuulutas 305 eKr enda Makedoonia kuningaks. Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbs 337 eKr–283 eKr), vallutas 307 eKr Ateena, võitis 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku, piiras 305–304 eKr edutult Rhodost. Kassandrose surma järel haaras võimu Makedoonias (294 eKr–288 eKr) Demetrios Poliorketes.

Aleksander Suure väejuht Lysimachos (361–281 eKr) sai 323 Traakia va­litsejaks. Lysimachos kuulutas enda 305 eKr kuningaks, ta omandas pärast Ipsose lahingut 301 suure osa Väike-Aasiat ja haaras 287–286 võimu Makedoonia üle. Lysimachos langes võitluses Seleukosega Lüüdias, Kurupedioni lahingus.

Ptolemaios I Soter (surnud 283 eKr), Egiptuse kuningas Lagiidide ehk Ptolemaioste dünastiast, Aleksander Suure väejuht, Ptolemaios oli Aleksander Suure surma ajal Egiptuse asevalitseja ning erinevalt regendiks määratud väepealik Perdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehk diadohhide vahel. Ta lasi Aleksandri põrmu röövida ja Egiptusesse matta ning algatas sellega Diadohhide sõjad. Ptolemaios kindlustas oma võimu Egiptuses, liites sellega ka Kürenaika ning alistas oma võimule ka Küprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ning ka Väike-Aasia lõunaranniku. Ptolemaios I vallutas diadohhide sõdades ajutiselt Palestiina, Lõuna-Süüria ja Väike-Aasia rannikualad. Ptolemaios I oli aastast 323 eKr Egiptuse satraap, 305–283 eKr Egiptuse kuningas, pannes aluse Ptolemaioste dünastiale ja rajades hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid kuni aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma riigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna silma paistnud Ptolemaios ei ajanud Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid ta rahuldus Egiptusega.

200 eKr vallutasid Makedoonia roomlased Makedoonia sõdades.

Pärast Rooma keisririigi lõhenemist kuulus Makedoonia 1423. aastani Bütsantsile.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]