Vana-Makedoonia

Allikas: Vikipeedia
Macedonia
Μακεδονία
Makedonía
800 eKr–146 pKr
Macedonian Kingdom.jpg
Pealinn Aigai (- 400 eKr)
Pella

Vana-Makedoonia (vanakreeka Μακεδονία) oli antiikaja ajalooline maa Egeuse merest põhjas.

Makedoonia valitseja Archelaos (413–399 eKr) saatis olümpiamängudele atleete ja kutsus õukonda luuletajaid ja kunstnikke (Euripides, Zeuxis).

Kuningas (371 eKr–369 eKr) Aleksander II ja (368 eKr–359 eKr) Perdiccas III (sõjas illüürialastega) surmad võimaldasid Philippos II-l troonile tulla 359 eKr, algul määrati ta regendiks.

Algsed Makedoonia alad
Philippos II valitsetud alad

Philippos tõrjus Makedoonia aladele tunginud paioonialased ja traakialased tagasi, lubades neile andameid. Seejärel purustas ta 3 000 Ateena hopliiti (359 eKr.). 358 eKr aastal purustades ta lahingus illüürialased. 356 eKr. vallutas Philippos Crenidese linna ja muutis selle nime Philippi'ks, ta rajas sinna võimsa garnisoni, et kontrollida selle kullakaevandusi, mis varustasid teda hilisemalt sõjakäikudel. Tema kindral Parmenion taaskord illüürlasi.

Kreeka allutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 355–354 eKr piiras Philippos Methone linna, linn langes 354 eKr. 353 eKr aastal tungis ta Tessaaliasse, võites 7 000 phokialast Onomarchuse venna all, kelle õnnestus Philippost kahes järgnevas lahingus lüüa. Philippos naases Tessaaliasse 352 eKr suvel, armeega, mis koosnes 20 000 jalaväelasest ja 3 000 ratsaväelasest, kaasa arvatud kõik Tessaalia üksused. Järgneva Crocuse Välja lahing tagas Philipposele tohutu prestiiži. Vahepeal jätkas Philippos rannikuäärsete Kreeka linnade vallutamisega. 349 eKr. alustas Philippossuurima rannikuäärse linna Olynthuse piiramist, Makedoonia kuningas vallutas Olynthuse 348 eKr aastal ja tegi linna maatasa. Makedoonia ja sellega ühenduses olevad piirkonnad olid Makedoonia võimu all kindlustatud.

342 eKr aastal juhtis Philippos suurt sõjakäiku põhjas sküütide vastu, vallutades Traakia kindlustatud asustuse Eumolpia, andes sellele oma nime, Philippopolis. 340 eKr. alustas Philippos Perinthuse piiramist, mis jätkus ka 339 eKr, mis mõlemad lõppesid edutult. 338 eKr aastal võitis ta Demosthenese ärgitusel kokku kutsutud Kreeka liitlasväge, teebalasi ja ateenalasi Chaironeia lahingus ning järgneval kahel aastal sõlmis kõigi polistega (peale Sparta) lepped, mis andsid need Makedoonia ülemvõimu alla.

Makedoonia kuningas (359 eKr–336 eKr) Philippos II alistas Kreeka, teda peetakse Makedoonia sõjalise monarhia tegelikuks rajajaks. Philippos oli võimsaim Makedoonia kuningas, enne oma poega, Aleksander Suurt. Ta tõi pea kõik Kreeka linn-riigid oma juhtimise alla, Philippos II juhtimisel loodi Korintose Liiga, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast. Philippos II rajas võimsa Makedoonia armee ja oli sel ajal Kreeka suurimaid mehi.

Moodustus Korintose liit, mis valis oma hegemooniks Philippose. Üheskoos hakati valmistuma sõjaks Ahhemeniidide vastu. Kuid 336 eKr, kui sõjaplaanid olid veel pooleli, tapeti Philippos ootamatult.

Next.svg Pikemalt artiklis Kreeka-Pärsia sõjad.

Vana-Makedoonia kuningas (336 eKr–323 eKr) Aleksander Suur ehk Makedoonia Aleksander (356–323 eKr) sai troonile 20-aastaselt pärast isa mõrvamist ja sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastasena oli ta 338 eKr Chaironeia lahingus juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ja isa oli usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.

Pärast Philippose surma kuulutas armee Aleksandri Makedoonia kuningaks. Kreeka linnad, nagu näiteks Teeba ja Ateena, mis olid sunnitud Philipposele truudust vanduma, nägid uue kuninga trooniletulekus võimalust iseseisvaks saada. Aleksander tegutses aga kiirelt ja Teeba, mis oli tema vastu kõige aktiivsem, alistus, kui Aleksander nende linnamüüride taha jõudis. 335 eKr aastal asus Aleksander võitlusse traakialaste ja illüürlastega, et kindlustada Doonau Makedoonia kuningriigi põhjapoolse piirina. Sel ajal, kui ta oli edukalt põhjas sõjakäigul, mässasid Teeba ja Ateena taaskord. Teeba linn vallutati suure veresaunaga, see tehti maatasa ja selle territoorium jaotati teiste Boiootia linnade vahel. Kõik linnaelanikud müüdi orjadeks. Teeba lõpp sundis ka Ateenat alistuma.

Makedoonia suurriik[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Suure impeerium[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksandri esialgne eesmärk oli kindlustada Makedoonia võim Kreekas ja suurendada riigi maa-ala Aasiani. Selleks oli vaja sõdida Traakiaga, alistada Tessaalia ja Ateena, purustada Teeba ning tugevdada hegemooniat Korintose liidus. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem.

Aleksander Suur Pompeist leitud mosaiigil

Pärsia vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 334 eKr ületas Aleksander Suur Dardanellid ja tungis seega Pärsiasse. Granikose lahingus purustas Aleksander Pärsia Väike-Aasia provintside väed ja jätkates liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Aleksanderile alistus Pärsia provintsi pealinn Sardis, Aleksander sai selle varakambri enda valdusesse. Seejärel liikus ta allapoole Joonia mere rannikut. Halikarnassoses pidas Aleksander esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, palgasõdurite kapteni Rhodose Memnoni ja Pärsia Kaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse Lüükiasse, saavutades kontrolli kõikide rannikuäärsete linnade üle.

Kiliikias astus ta vastu Pärsia suurkuningale Dareios III-le, kelle üle Aleksander saavutas 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning otsustas seejärel vallutada terve Pärsia impeerium. 332 eKr, pärast Tüürose piiramist ja Gaza vallutamist kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. 330 eKr vallutas.

Aleksander Suure impeeriumi piirid 334323 eKr

Seejärel suundus ta Egiptusesse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu mujalegi, kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.

Mesopotaamia vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk, mil Aleksander liikus Assüüriasse ja lõi seal 331 eKr Dareiose väge Gaugamela lahingus, Dareios põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad Babüloni, Elami, Susa ja Persepolise. 330 eKr allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja Meedia.

Vallutused Kesk-Aasias[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksandri vallutussõdade kolmandas järgus hõivas ta Kesk-Aasia ning vallutas Baktria ja Sogdiana. Kolmeaastane sõjakäik esmalt Bessuse ja seejärel Sogdiana satraabi, Spitamenese vastu, viis Aleksandri läbi Meedia, Partia, Aria (Lääne-Afganistan), Drangiana, Arachosia (Lõuna- ja Kesk-Afganistan), Baktria (Põhja- ja Kesk-Afganistan) ja Sküütia. Selle käigus vallutas ta ja taasrajas Herati ja Maracanda.

Vallutused Indias[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja neljandaks järguks oli Aleksandri juhitud retk Indiasse. Ta ületas Induse ja rajas uusi kindlustatud tugipunkte sõjategevuse jätkamiseks. 326 eKr võitis ta Hydaspese ääres Porose vägesid, 325 eKr rajas eelposte ka Induse madalikule. Aleksander ise arvas, et on jõudnud enam-vähem maailma lõppu. Tema sõdurite hulgas tekkis suurest kurnatusest rahulolematus, mis sundis Aleksandrit tagasi pöörduma. Aleksander tuli tagasi Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. Kreekast ja Makedooniast olid saanud suurriigi äärealad.

Shepherd-c-018-019.jpg

Aleksander Suure maailmariik piirnes Doonau, Aadria mere, Egiptuse, Kaukasuse ja Indusega. Kevadel 323 eKr oli Aleksanderi armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem kavatses Aleksander liikuda Põhja-Aafrikasse. Juuni keskel suri ta aga ootamatult ja kohe algasid diadohhide sõjad tema riigi jagamise pärast.

Pärast Aleksandri surma 323 eKr aastal läks impeeriumi juhtimine ta poolvennale, Philippos Arrhidaiosele ja Aleksandri pojale, Aleksander IV'le. Kuna Philippos oli vaimselt haige ja poeg alles imik, nimetati nende asemele kaks regenti, Perdikkas ja Craterus. Perdikkasel õnnestus kiirelt ainuvõim endale saada, Perdikkas eemaldas peagi mitmeid oponente, tappes umbes 30 Aleksandri endist kindralit, kes nüüd valitsesid satraapidena üle impeeriumi. 321 eKr aastal Perdikkas konflikti ajal Ptolemaiosega tapeti oma sõdurite poolt. Uueks regendiks määrati Antipatros ja taaskord vahetusid satraapiad erinevate kindralite vahel. Viimaks lahendati konflikt pärast Ipsose lahingut Früügias 301 eKr.

Impeeriumi lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Diadohhide sõjad.

Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Alek­sander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos järglane), (tähtsamad Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos), võitlesid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Seleukos I Nikator (kreeka keeles võitja) (umbes 358 eKr–281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Aleksander Suure väepealik, oli Seleukiidide riigi rajaja. Sai 321 eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal lõplikult 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas enda 305 eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301 eKr) omandas Süüria ja pärast Lysimachose võitmist (281 eKr) enamiku Väike-Aasiast.

Next.svg Pikemalt artiklis Seleukiidide dünastia., Seleukiidide riik

Aleksander Suure väejuht Lysimachos (361–281 eKr) sai 323 Traakia va­litsejaks. Lysimachos kuulutas enda 305 eKr kuningaks, ta omandas pärast Ipsose lahingut 301 suure osa Väike-Aasiat ja haaras 287–286 võimu Makedoonia üle. Lysimachos langes võitluses Seleukosega Lüüdias, Kurupedioni lahingus.

Ptolemaios I Soter (surnud 283 eKr), Egiptuse kuningas Lagiidide ehk Ptolemaioste dünastiast, Aleksander Suure väejuht, Ptolemaios oli Aleksander Suure surma ajal Egiptuse asevalitseja ning erinevalt regendiks määratud väepealik Perdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehk diadohhide vahel. Ta lasi Aleksandri põrmu röövida ja Egiptusesse matta ning algatas sellega Diadohhide sõjad. Ptolemaios kindlustas oma võimu Egiptuses, liites sellega ka Kürenaika ning alistas oma võimule ka Küprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ning ka Väike-Aasia lõunaranniku. Ptolemaios I vallutas diadohhide sõdades ajutiselt Palestiina, Lõuna-Süüria ja Väike-Aasia rannikualad. Ptolemaios I oli aastast 323 eKr Egiptuse satraap, 305–283 eKr Egiptuse kuningas, pannes aluse Ptolemaioste dünastiale ja rajades hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid kuni aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma riigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna silma paistnud Ptolemaios ei ajanud Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid ta rahuldus Egiptusega.

Next.svg Pikemalt artiklis Ptolemaioste dünastia., Egiptus#Ajalugu#Hellenismi aeg

India alade kontroll läks Tšandragupta Maurjale, kes oli esimene Maurja keiser ja laiendas hilisemalt oma valduseid pärast lepet Seleukosega.

Shepherd-c-018-019 cropped Middle East.JPG

Makedoonia väepealik, Antipatrose poeg Kassandros (u 355 eKr–298 eKr) haaras 317 eKr võimu Makedoonias (kinnitati 311 eKr lepinguga) ja Kreekas. Kassandros laskis hukata Aleksander Suure ema, lese (Roxana) ja poja (seadusliku troonipärija) ning kuulutas 305 eKr enda Makedoonia kuningaks. Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbes 337 eKr–283 eKr), vallutas 307 eKr Ateena, võitis 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku, piiras 305–304 eKr edutult Rhodost. Kassandrose surma järel haaras Demetrios Poliorketes võimu Makedoonias (294 eKr–288 eKr).

Antigoniidide dünastiast (umbes 384 eKr–301 eKr), Makedoonia kuningas Antigonos I Monopthalmos (kreeka keeles ükssilm), Aleksander Suure väepealik, Früügia, Lüükia ja Pamfüülia asehaldur üritas koos pojaga Demetrios Poliorketesega rajada Väike-Aasia suurriiki, vallutas diadohhide sõdades 316. aastaks peaaegu kogu Aleksander Suure riigi Aasia-osa. Kuulutas 306 eKr enda koos pojaga kuningaks. Kuid kaotas 301. aastal eKr Ipsóse lahingu Lysimachosele ja Seleukosele, sellest algas Aleksandri riigi lagunemine.

Next.svg Pikemalt artiklis Antigoniidide dünastia.

Aastaks 270 eKr aastaks olid Hellenistlikud riigid ühendatud, Antigoniidi Impeerium paiknes Makedoonias ja Kreekas, Seleukiidi Impeerium Mesopotaamias ja Pärsias, Ptolemaiose kuningriik Egiptuses, Palestiinas ja Kürenaikal.

Antigoniidide dünastia[muuda | muuda lähteteksti]

Makedoonia (oranž) aastal 200 eKr ja Aitoolia Liidu ning Ahhaia Liidu alad Balkani poolsaarel, Pergamoni kuningriik ja Seleukiidide riik Väike-Aasias
Next.svg Pikemalt artiklis Antigoniidide dünastia.

Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbes 337 eKr–283 eKr), osales koos oma isaga väga aktiivselt diadohhide sõdades, vallutas 307 eKr Ateena, võitis 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku, piiras 305–304 eKr edutult Rhodost. Et ta suutis linnu väga edukalt vallutada, anti talle hüüdnimeks Poliorketes ('linnapiiraja'). Kassandrose surma järel haaras võimu Makedoonias (294 eKr–288 eKr) Demetrios Poliorketes. Lõpuks aga pöördusid kõik teised diadohhid tema ja ta isa vastu ning nad said lüüa 301 eKr. Antigonos langes, aga Demetrios põgenes ning suutis ennast lõpuks Makedoonias maksma panna. Siis liitusid tema vastu aga Lysimachos ja Pyrrhos. Aastal 288 eKr saigi ta nende käest lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse. Seal hakkas ta sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri Seleukos I Nikatori vangina. Tema poeg Antigonos II sai aga Makedoonia kuningaks ning antigoniidid valitsesid riiki kuni roomlaste sissetungini.Antigoniidide dünastia suuts kehtestada oma ülemvõimu enamikes Kreeka linnriikides.

Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma vabariik, kes sõdis korduvalt Makedooniaga. 216 eKr tungis Illüüriasse Makedoonia kuningas Philippos V, millest sai alguse Makedoonia sõda Roomaga. Illüüria sõdadega (215168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemere maade allutamist.

Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia ja Makedoonia muudeti 148 eKr Rooma provintsiks. Makedoonlaste lüüasaamine Pydna lahingus märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas.Pärast Aitoolia Liidu (189 eKr) ja Ahhaia Liidu purustamist (146 eKr) allutati Vana-Kreeka linnriigid. Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser Augustus annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle Ahhaia senatiprovintsiks. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi.

Next.svg Pikemalt artiklis Makedoonia sõjad.
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene Makedoonia sõda. (214–205 eKr), Teine Makedoonia sõda (200–197 eKr), Kolmas Makedoonia sõda (171–168 eKr), Neljas Makedoonia sõda (150–148 eKr).

Pärast Rooma keisririigi lõhenemist kuulus Makedoonia 1423. aastani Bütsantsile.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]