Arcadius
| Flavius Arcadius | |
|---|---|
 Keiser Arcadius | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 16. jaanuar 383 / 17. jaanuar 395 – 1. mai 408 | |
| Eelnev | Theodosius I |
| Järgnev | Theodosius II |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | 377 |
| Sünnikoht | Hispania |
| Surmaaeg | 1. mai 408 |
| Abikaasa | Eudoxia |
| Vanemad | Theodosius I ja Aelia Flaccilla |
| Lapsed | Flacilla, Pulcheria, Arcadia, Theodosius II, Marina |
Arcadius (Imperator Caesar Divi Theodosi Filius Flavius Arcadius Augustus; kreeka keeles: Ἀρκάδιος, Arkadios; umbes 377 – 1. mai 408 Konstantinoopol) oli Ida-Rooma keiser 16. jaanuarist 383 kuni 1. maini 408.
Keisriks tõusmine & valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Arkadiose isa oli Theodosius Suur, viimane Rooma impeeriumi ühendaja. Ta suri 17. jaanuaril 395. aastal Milanos, olles eelnevalt riigi poegade vahel jaganud. Keisri vanim poeg Arcadius viibis sellel ajal Konstantinoopolis ning oli umbes 17-aastane. Tema vend Honorius, kes päris impeeriumi lääneosa, oli vaid 11-aastane. Arcadius krooniti juba 16. jaanuaril 383. aastal kaasvalitsejaks ning talle anti tiitel augustus. Selle aja jooksul valiti ta kolm korda konsuliks ning ta oli isa kaaskonnas osalenud mitmes sõjakäigus.[1]
Säilinud kirjelduste järgi oli Arcadius lühikest kasvu, kõhn, tõmmu nahaga mees, kelle hingelõtvus olevat välja paistnud nii tema unistest ja haiglastest silmadest kui ka sõnakasutusest. Selle kesta taga peitus aga haritud inimene, mille tunnistuseks on ka see fakt, et tema usuõpetaja kuulutati hiljem pühakuks.[1]
Rufinuse mõjuvõim[muuda | muuda lähteteksti]
Poja teovõimetus ja jõuetus polnud ilmselt mingiks saladuseks tema energilisele ja sõjakale isale, kes juba aegsasti määras Arcadiusele nõuandjaks idaprovintside pretoriaanide prefekti, Galliast pärit Rufinuse. Ta oli noore keisri täielik vastand: esinduslik välimus ning erakordne enesekindlus, samas ka äärmuslikult rahaahne.[1]
Arcadiuse noorem vend Honorius nimetati juba 393. aastal isa kaasvalitsejaks ning augustuseks. Tallegi määrati eeskostja, kelleks oli vandaalist väejuht ja Theodosiuse kasutütre mees Flavius Stilicho. Nagu Rufinusest Idas, kujunes ka Stilichost riigi tegelik valitseja kuni tema tapmiseni 408. aastal. Kahe impeeriumi poole nõuandjate omavaheline läbisaamine oli äärmiselt halb, kuid eelis oli Stilichol, sest tale allusid ka Idas paiknenud väed.[1]
Rufinuse erakordne positsioon keisri õukonnas tekitas palju kadedust ja viha. Üheks nõuandja vihavaenlaseks kujunes eunuhh Eutropius. Eunuhhid tulid Rooma õukonda Idamaade eeskujul ning kuna inimeste sandistamine oli Domitianuse ajal (81–96) keelatud, toodi neid sisse Idamaadest. Õukonnas eelistati eunuhhe, sest neis ei nähtud ohtu pretendeerimaks keisritroonile. Eutropius oli ka ilmselt lapsena idast Konstantinoopolisse sisse toodud.[1]
Arcadiuse kahe favoriidi konflikt teravnes, kui ilmsiks tulid Rufinuse salaplaanid. Rufinus kavatses panna oma tütre keisriga paari, mis oleks tema positsiooni veelgi tugevdanud. See oleks aga eunuhhile tähendanud hävingut ning ta püüdis konkurendi plaane nurjata. Kui Rufinus ajutiselt Konstantinoopolist lahkus, kasutas Eutropius juhust ning suunas keisri mõtted konkurendi tütrelt eemale. Ta näitas keisrile ühe imeilusa neiu portreed ning see rabas Arcadiust nii, et ta otsustas temaga abielluda. Keiser andis käsu teha ettevalmistused pulmadeks. Naasnud Rufinusel ei jäänud enam muud teha kui suunduda otsekohe tseremooniale. Arcadiuse väljavalitu oli Eudoxia, roomlaste teenistuses oleva frangist sõjapealiku tütar. Ta vallutas oma mehe südame ning temast sai peagi keisri üks peamiseid nõuandjaid ja mõjutajaid. Mõned ajaloolased arvavad, et just Rufinuse plaanide läbikukkumine suunas teda riigireetmiseni ning salajaste läbirääkimisteni roomlaste vana vaenlase gootide ning nende juhi Alarichiga. Keisri soosikult vajaliku informatsiooni saanuna jõudis Alarich 395. aasta sügisel suure sõjaväega Konstantinoopoli alla. Kaitseks ettevalmistamata linnas puhkes paanika. Siis andis Rufinus oma ettekavatsetud "etenduse" teise vaatuse, millega ta soovis taastada oma kõikuma löönud positsiooni õukonnas. Demonstratiivselt teeskles ta üldises segaduses erilist meelekindlust ning teatas otsusest minna vaenlase laagrisse, et veenda neid taanduma. Alarich viiski vastavalt varasemale kokkuleppele väed müüride alt minema. Ilmselt käis Rufinus selle näitemängu eest väja tohutuid summasid. Kulud tasusid end kuhjaga ära, sest Rufinusest sai riigi päästja, kes nautis taas keisri suurt soosingut. Naiivne keiser jäi kogu näitemängu uskuma.[1]
Alarich aga rikkus kokkulepet Rufinusega ning kojumineku asemel asusid tema väed rüüstama keisririigi valdusi Kreekas, millele pani lõpu kohale jõudnud Stilicho. Tal õnnestus mitmes lahingus vaenlane sisse piirata ja lõpuks purustada. Alarichi päästis kõige hullemast Arcadiuse sekkumine, kes nõudis armuandmist "roomlaste sõbrale", mida Stilicho oli sunnitud ka tegema. Need sündmused aga pingestasid veelgi Lääne- ja Ida-Rooma suhteid, mis piiritülidest olid niigi teravad.[1]
Eutropiuse mõjuvõim[muuda | muuda lähteteksti]
Rufinus ei saanud kaua nautida oma taastatud positsioonist tulenevaid eeliseid. Samal aastal, 27. novembril 395. aastal tapsid Stilicho pooldajad ta tagasipöördunud leegionide piduliku vastuvõtutseremoonia käigus. See toimus kõik keisri silme all. Rahvas võttis selle juubeldades vastu, sest Rufinusest oli saanud ahnuse kehastus. Näiteks käisid mööda linna tänavaid inimestejõuk ning nad kandsid Rufinuse maharaiutud kätt pea kohal ja hüüdsid: "Annetage vaesele Rufinusele!"[1]
Konkurendi surm viis Eutropiuse keisri kõrvale ning ta allutas keisri täielikult oma tahte alla. Sellele aitas kaasa ka eunuhhi suhteliselt edukas tegutsemine väepealikuna. Eutropius oli olnud mitmetel väljapaistvatel ametikohtadel, kus varem ükski eunuhh polnud olnud. Temast sai konsul ning tema kujud koos teenete loeteluga kaunistasid linna väljakuid ja tänavaid. Rufinusele heideti ette ahnust, kuid Eutropius oli veelgi ahnem. Kaasaegsete sõnul huvitas teda vaid rikastumine. Tema kõrget positsiooni Konstantinoopolis keeldus tunnistamast Honorius, mis halvendas veelgi kahe venna suhteid.[1]
Etropiuse tähelend ei kestnud väga kaua ning 399. aastal kaotas ta keisri soosingu ja peagi ka elu. See oli otseselt keisrinna Eudoxia kätetöö. See näitab, et tänulikkus pole olemas. Eutropius oli see, kes Eudoxia võimule aitas ning niimoodi tasus keisrinna talle. Hakkaja keisrinna oli täielik vastand oma mehele ning ta ei jäänud võimuiha poolest Eutropiusele alla. Seepärast muutuski Eudoxiale tänulikkus vaid koormaks ning oma heategijast oli tarvis lahti saada. Eudoxia ei suutnud unustada ühe tülikäigus Eutropiuse öeldud sõnu: "Nagu ma sind tõin, nii võin ma sind ka minema saata." Soodne võimalus eunuhhist vabanemiseks avanes keisrinnale üheaegselt levivate kuulujuttudega võimuvahetusest Sassaniidide riigis ning seal alanud ettevalmistustest keisririigile kallale tungida. Arcadius pöördus aipalvega venna poole. Honorius seadis tingimuseks Eutropiuse kõrvaldamise, kuid tahtejõuetu keiser ei suutnud temast loobuda. Eudoxia otsustas võimalust kasutada. Ta ilmus oma kahe pisikese tütrega pisarsilmis keisri ette ning anus oma laste ja riigi nimel, et Arcadius oma soosiku ohverdaks. Lõpuks ta saigi oma tahtmine. Pealegi oleks eunuhhi ahnusest linnas peaaegu mäss puhkenud ning see muutis soosikust lahtisaamise lihtsamaks.[1]
Usutülid[muuda | muuda lähteteksti]
Arcadiuse valitsemisajal suri Konstantinoopoli patriarh ning keiser määras 397. aastal uueks kirikupeaks tuntud teoloogi, ühe oma ajastu erudeerituma inimese ning väljapaistva kõnemehe Johannese, kes on ajalukku läinud kui Johannes Kuldsuu (Chrysostomos). Selle otsuse tegi keiser peamiselt Eutropiuse soovitusel, kelle arvates pidi väljapaistev kirikutegelane tooma pealinnale au ja kuulsust.[1]
Uus patriarh oli rangete põhimõtete pooldaja, kelle hiilgust ja rikkust hukkamõistvad väljaastumised leidsid palju pooldajaid. Ta oli täielikuks vastandiks oma sõnaahtrale eelkäijale. Samas polnud mitmed Johannese nõudmised paljudele vastuvõetavad. Pealinlased olid harjunud paljude meelelahutuste ja vaatemängudega, mis Johannese ajal keelustati. See tekitas rahvas ulatuslikku pahameelt. Lisaks süüdistati patriarhi upsakuses, sest ta keeldus külastamast jõukamate linlaste lõunasööke. Seejuures teati hästi, et tegelik põhjus tulenes patriarhi tervisest, mis olid seotud seedimisega. Patriarhi pooldajate ja vastaste oponeerimine viis kohati käsikähmlusteni. Sarnane olukord juhtus, kui keisrinnale püstitati kuju ning seda tähistati laulu ja tantsuga. Patriarh mõistis sellise pidutsemise hukka ning pidutsejate ning nende vastaste vahel puhkes lööming, mille käigus süttis ning põles maha lähedal astestsev kirik.[1]
Johannese kriitika ei jätnud puutumata ka õukonda ja seal valitsenud kombeid. See viis tema ja võimumeeste suhete halvenemiseni. 403. aasta jõuludel jättis keiserlik pere patriarhi etteheidedest solvununa minemata jumalateenistusele.[1]
Usutülid olid tolleaegses Konstantinoopolis, kus elas umbes 300–500 tuhat elanikku, kellest umbes pooled olid kristlased, üsna tavaline nähtus. Nende tülide kaudne provotseerija olevat olnud tihti keisrinna Eudoxia. Keiser Arcadius suhtus nendesse aga leigelt. Näiteks kaalus keisri jaoks mõne linna korralik maksude laekumine üles selle, et elanikud olid paganlike vaadetega.[1]
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
408. aasta kevadel Arcadius haigestus ja 1. mail, olles umbes 31-aastane, ta ka suri. Keiser aimas oma maise tee lõppu ette ning ta tundis tõsist muret oma 7-aastase poja tuleviku pärast. Seetõttu loobus keiser isegi kaasvalitseja valimisest, sest see oleks võinud muutuda pojale ohtlikuks. Arcadius märkiski testamendis vaid oma poja nime. Lisaks polnud keisril pealinnas ühtegi lähedast sugulast. Keisrinna Eudoxia suri juba 404. aastal, Läänes valitsenud venna Honoriuse abile ei saanud samuti loota, sest suhted olid neil väga halvad. Väidetavalt olevat Arcadius määranud troonipärija hooldajaks Pärsia šahhi, kuid ükski säilinud dokument seda ei kinnita. Paljud kaasaegsed Bütsantsi autorid juba kinnitasid, et see on väljamõeldis, mis võis tuleneda tolal kahe riigi heanaaberlikust läbisaamisest. Arcadiuse surmaga kadusid viimased ususallivuse jäänused ning juba 408. aasta novembris ilmus nii Lääne kui Ida keisrite kinnitatud edikt, millega konfiskeeriti viimaste paganate pühamute vara.[1]
Arcadiuse pärandiks on tema foorum ja sammas, mida kaunistas keisri hõbedast kuju. Viimane purunes maavärina ajal 7. sajandil, kuid osa sellest on säilinud tänaseni.[1]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Theodosius I |
Ida-Rooma keiser 395–408 |
Järgnev Theodosius II |