Kalifaat

Allikas: Vikipeedia

Kalifaat oli islamiriik (araabia riik) 7.–13. sajandil Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Põhja-Aafrikas, mida valitsesid kaliifid.

Kalifaadi alad Abū Bakri valitsusajal (632–634)

Islamiriigi moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Islam, Muslim, Koraan

6. sajandil lõi prohvet Muhammad (umbes 557–632) tänapäeva Saudi Araabia aladel poliitiliselt ühendatud, religioonil põhineva territooriumi. Mediina valitseja Muhammad rakendas oma vastaste vastu ka relvajõudu ja aastatel 624-630 peetud võitlusega alistas ta Meka ning muutis selle islami usukeskuseks; seejärel allutas ta enamiku beduiini hõime, pannes aluse kalifaadile. Varem võrdlemisi keerulise ja konfliktse piirkonna ning võitlevate hõimude jõuline ühendamine ja islami religiooni kiire vastuvõtt viis kalifaadi ehk islamiriigi kasvu, edu ja õitsenguni ning territoorium laienes Põhja-Aafrikast Lähis-Ida, Kesk- ja Kagu-Aasiani. Pärast prohvet Muhammadi surma laienes kalifaat Euroopassegi, kuid juba siis said alguse protsessid, millest alates kalifaat lagunema hakkas. 

Kalifaadi laienemine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kaliifide loend#Rashidun ("Õigesti juhitud")
Sassaniidide Pärsia impeerium 632. aastal

Kaliif (632–634) Abū Bakri ajal alustati naabermaade vallutamisi, sooritati retki Mesopotaamiasse ja Süüriasse. Kalifaadi tegelik rajaja oli ‘Umar (634–644), tema juhtimisel vallutati Bütsantsilt Vahemereäärsed Süüria (636), Palestiina (638), Egiptus (639–641) ja Tripoli (643). 637. aastal purustati Kadisija lahingus sassaniidid, 642. aastal tungiti Taga-Kaukaasiasse ja 651. aastaks vallutati Sassaniidide Pärsia.

Vahemereäärsed maad aastal 650

Kaliif (656–661) Ali ajal lõhenes islami kogukond lõplikult sunniitideks ja šiiitideks. Kaliif Ali (viimane Muhammadi lähikondlasest kaliif) tappis Damaskuse asevalitseja, kes kuulutas end uueks kaliifiks. Ajajärku, kui Araabia islamiriiki juhiti Damaskusest nimetati Damaskuse kalifaadiks. Damaskuse kalifaat tõi kaasa lõhe islamis. Enamus islamiusulisi on sunniidid, kes austavad koraani kõrval ka islami pärimust, sunnat. Teine osa on šiiidid, kes on viimase Muhammadi lähikonda kuulunud kaliifi Ali pooldajad ja kes usuvad, et Allah määrab imaamideks, ehk islami usujuhtideks ainult prohveti järeltulijaid, kes saavad Jumalalt erilised võimeid, mida teistel pole. Tõelisteks imaamideks pidasid nad 12 Ali järeltulijat, kuid viimane neist tapeti 878. aastal. Islami kogukonna usulise lõhenemise järel tuli sisevõitluse järel võimule sunniitide juht Muawiyah I (661–680), kes rajas Umaijaadide kalifaadi.

Umaijaadide kalifaat[muuda | muuda lähteteksti]

Araablaste kalifaadi laienemine: ██ Muḩammad (622632) ██ Neli esimest kaliifi (Rashidun, 632661) ██ Umaijaadid (661750)
Next.svg Pikemalt artiklis Umaijaadide kalifaat (661–750)
Next.svg Pikemalt artiklis Kaliifide loend#Damaskuse Umaijaadid

Umaijaadide[1] kalifaadi (seda nimetati ka Damaskuse kalifaadiks, keskuse asukoha järgi) territooriumid asusid Lähis-Idas, Kesk-Idas, Iraani mägismaal ja Kesk-Aasias, Lääne-Aafrikas ja Põhja-Aafrikas ning Loode-Euroopas. Umaijaadide kalifaat oli üks seitsmest suurimast eksisteerinud impeeriumist. Kalifaat ulatus Atlandi ookeanist Indiani ja India ookeanist Kaukasuseni. Vallutatud alal levis islam ja seoses sellega ka araabia keel, sest Koraani ei olnud lubatud teistesse keeltesse tõlkida.

Muawiyah I (661–680) tegi kalifaadi pealinnaks Damaskuse ja muutis kaliifivõimu päritavaks, määrates järglaseks oma poja Jazidi (680—683). Umaijaadide ajal reorganiseeriti riigihaldus, loodi ühtne mündindus ja postiteenindus ning kehtestati riigikeelena araabia keel. Umaijaadide ajal loodi islami õigussüsteem (šariaat). Islami kuldajal tekkis palju linnu, edenesid ehituskunst (araabia kultuur, islami kunst), niisutusmaaviljelus ja kaubandus.

Umaijaadide ajal ajal jätkus ka välisekspansioon. Muawiyah I juhtimisel vallutasid araablased Rhodose ja Kreeta, Põhja-Aafrika idaosa, Kesk-Aasia ja Põhja-Kaukaasia ning pidasid sõda Bütsantsiga (Konstantinoopoli piiramine 668–669 ja 673–678). Aastatel 661–750 tegid kalifaadi väed korduvaid reide Bütsantsi halduses olevasse Väike-Aasiasse, piirasid kaks korda Konstantinoopolit ja vallutasid Aafrika asehaldurkonna (eksarhaadi). Surve Bütsantsile stabiliseerus alles pärast 718. aasta ebaõnnestunud Konstantinoopoli piiramist.

Next.svg Pikemalt artiklis Bütsantsi-Araabia sõjad

Kaliif ‘Abd al-Mālik ibn Marwāni (685–705) valitsusajal kindlustas ta kalifaadi võimu Süürias, Palestiinas ja Egiptuses. Tema valitsemise esimestel aastatel kaitses ta Bütsantsi rünnakute vastu Süüriast. Aastal 691 õnnestus kalifaadil vallutada Iraak. Sõjakäiguga Al-Ḩijāzi (Al-Ḩajjāj ibn Yūsufi juhtimisel), Meka vallutamisega ning ‘Abd Allāh ibn az-Zubayri surma (692) oli Kalifaadi ühtsus taastatud ning Umaijaadide juhtpositsioon kindlustatud. ‘Abd al-Māliki ajal hakkas kehtestuma kaliifi võimutäius, provintside asevalitsejateks määrati eelkõige kaliifi perekonnaliikmeid, keda Damaskuse keskvõim ühtlasi tugevamini kontrollis. Keskhalduse tugevnemisele aitas kaasa ka postisüsteemi rajamine. Peale selle võeti kantseleikeelena kasutusele araabia keel ning seni käibinud Pärsia ja Bütsantsi mündid asendati dinaaridega. Kaliifi võimu kindlustumine võimaldas taas alustada islami ekspansiooni. Nii õnnestus pärast 700. aastat lõpuks murda berberite vastupanu ja alistada Magrib. ‘Abd al-Māliki haldusreformid lõid ka eeldused edaspidiseks ekspansiooniks, mis kulmineerus ‘Abd al-Māliki poja Al-Walīd I valitsemisajal.

Umaijaadide kalifaadi territoorium ca 750. aastal

Kaliif Al-Walidi (705–715) ajal vallutati idas Sindh, Põhja-Aafrika lääneosa ja Pürenee poolsaar. Kalifaadi edasise laienemise Lääne-Euroopasse peatas lüüasaamine Frangi vägedelt Poitiers' lahingus (732).

Kaliif Sulaymani (715–717) ajal piirati taas Bütsantsi pealinna Konstantinoopolit (717) ning hõivati Mavarannahr, Samarkand, Buhhaara ja Horezm, vallutuste tulemusena muutus kalifaat Induse jõest India ookeanini ulatuvaks maailmariigiks.

Sisevastuolude tulemusel tulid Abu Muslimi juhitud ülestõusuga (747–750) võimule Abbassiidid. Bagdadi asevalitseja kukutas Damaskuse kaliifi võimult ning võttis ise endale kaliifitiitli. Enamik Umaijaadide dünastia liikmeid tapeti, ellujäänud ‘Abd ar-Raḩmān I põgenes Hispaaniasse, haaras seal 756. aastal võimu ja rajas Córdoba emiraadi. Kalifaadi allakäik algas kohe pärast Umaijaadide kukutamist 750. aastal. Siis lahknesid igaveseks ka šiiidid ja sunniidid.

Abbassiidide kalifaat[muuda | muuda lähteteksti]

Abbassiidide kalifaadi territoorium umbes 850
Next.svg Pikemalt artiklis Abbassiidide kalifaat (750–1258)
Next.svg Pikemalt artiklis Kaliifide loend#Abassiidid

Umaijaadide-vastase Abu Muslimi ülestõusu ajal võimu haaranud Abu'l-Abbas as-Saffah (750–754) rajas Abbassiidide dünastia ja Abbassiidide kalifaadi (nimetatud ka Bagdadi kalifaadiks, keskuse asukoha järgi). Abassiidid muutsid kalifaadi südamaaks Mesopotaamia, pealinnaks sai 762. aastal asutatud Bagdad.

Dünastia hiilgeaeg oli al-Mansuri (754–775), al-Mahdi (775–785), Hārūn ar-Rashīdi ja al-Mamuni (813–833) valitsemisaeg, siis oli Kalifaat maailma suurimaid ja arenenumaid riike. Abbassiidide aeg oli islami kultuuri ja teaduse õitseaeg. Riik oli arenenud riigihaldusaparaadiga: kaliifi kõrval olulisimaks riigiametnikuks oli vesiir, riik oli jagatud piirkondadeks, mida juhtisid asevalitsejademiirid. Kalifaadi õitseajaks oli 8. sajandi teine pool kuni 9. sajandi algus.

Kalifaadi alad piirnesid al-Rūm’i (Ida-Rooma keisririik, keda ikka roomlasteks kutsuti), ehk siis Bütsantsiga, lõunasse jäi tooraine ja orjade maa al-Sudān (mustade maa), põhjas asus türgi soost Kasaaride riik, kirdes türklaste, al-Turkumāni alad, kellega islami esimestel sajanditel vahetpidamata sõditi, kuid kellest alates 9. sajandist islami vastu võtnuna sai islamimaailma peamine sõjaline jõud. Idas asus paganatemaa al-Hind (India), mille lääneosa (Sind) islamiseeriti 12. sajandiks. Keskaegsete araabia geograafide andmetel kujutas põhja poole jääv ala endast maad nimega al-Rūs, mida asustasid slaavlased ja soomeugri metsarahvad.

Next.svg Pikemalt artiklis Dār al-ḩarb, Dār al-Islām

Abbassiidide valitsemisele tegi lõpu mongoli khaan Hulagu, kes aastal 1258 rüüstas Bagdadit.

Almohaadide kalifaat[muuda | muuda lähteteksti]

Almohaadide kalifaadi alad Põhja-Aafrikas ja Pürenee poolsaarel
Next.svg Pikemalt artiklis Almohaadide kalifaat (1147–1269) ja Almoraviidid (1061–1147), Idrisiidide riik, Al-Ándalus

11. sajandil saabusid Sahara avarustelt Põhja-Aafrika aladele fundamentalistlikud Almoraviidid, kes ühendasid enda võimu alla lisaks Marokole ka tolleaegse Ghana kuningriigi (ligikaudu tänapäeva Mali ja Mauritaania territooriumi) ning suurema osa Hispaaniast. 1147. aastal langes Almoraviidide riik sisemistes vastuoludes teise berberi, Almohaadide võimu alla. Lisaks laiendati valdusi üle kogu Magribi (kuhu kuuluvad tänapäeva Maroko, Mauritaania, Tuneesia ja osa Liibüast).

Moslemitest Almohaadide valitsemisaeg kujunes kultuuriliselt iseäranis viljakaks. Kunstielu ja teadusmõte Fèsis, Marrakechis, Córdobas ja Sevillas oli kosmopoliitsem ja rafineeritum kui pimeda keskaja küüsis sipleva kristliku Euroopa kultuur

Islamiriigi lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

9. ja 10. sajandil tekkisid Kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid (Saffariidide, Tuluniidide, Samaniidide ja Hamdamiidide riik) ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).

Seldžukkide sultanaadi suurim ulatus aastal 1092
Horezmi alad

Kalifaadist eraldusid 10. ja 11. sajandil, täiesti iseseisvateks arvukateks islamiriikideks, millest vaid osa tunnustas Bagdadi kaliifi muslimite vaimse ja poliitilise liidrina:

Ajalooline tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Hiljem on korduvalt üritatud samaväärset islamikalifaati luua. Kõige lähemal on sellele olnud oma suuruse ja seadustiku poolest Osmanite riik, mille valitseja sultan kandis ka kaliifi tiitlit. Kuid iga uus katse kalifaati luua on põrganud peamiselt islami usulahkude erinevustele ja jäänud poliitiliste probleemide ning võimuküsimuste taha.

Islamiriik, teise sõnaga kalifaat, on muslimitele, hoolimata usulahust, äärmiselt oluline termin ja poliitilise islami ülim eesmärk. Muslimitel on endiselt unistus ühest ja ainsast valitsejast, kes taaskord tuleb ja ühendab muslimid ühte võimsasse ja võitmatusse riiki.

Next.svg Pikemalt artiklis Kaliifide loend

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Umaijaadid, EE 7, 1994; muudetud 2014