Kolmas ristisõda

Allikas: Vikipeedia
Kolmas ristisõda
Osa Ristisõdadest
South-eastern Europe 1180.jpg

Edela-Euroopa ja Lähis-Ida 1180. aastal
Toimumisaeg 11891192
Toimumiskoht Lähis-Ida
Osalised
Rooma Katoliku Kirik
Jeruusalemma kuningriik
Inglismaa kuningriik
Prantsusmaa kuningriik
Saksa-Rooma riik
Austria hertsogkond
Švaabimaa hertsogkond
Aijubiidide riik
Väejuhid või liidrid
Rooma paavst Gregorius VIII ja Clemens III
Jeruusalemma kuningas Guy de Lusignan
Inglismaa kuningas Richard I Lõvisüda
Prantsusmaa kuningas Philippe II
Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa
Austria hertsog Leopold V
Švaabimaa hertsog Friedrich VI
Champagne'i krahv Henri II
Egiptuse ja Süüria sultan Saladin

Kolmas ristisõda (11891192), oli Euroopa liidrite üritus tagasi vallutada Püha Maad Saladini käest.

Kolmanda ristisõja ettevalmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma paavst Gregorius VIII valitsemisajal jõudsid Itaaliasse uudised Hattini lahingust ja Jeruusalemma langemisest. Gregorius VIII avaldas 29. oktoobril 1187 bulla "Audita tremendi", milles kutsus katoliiklasi alustama ristisõda. Paavst saatis legaadid Saksamaale, Prantsusmaale, Taani ja Poola, et valmistada ette Kolmandat ristisõda. Ka paavst Clemens III saatis legaadid Euroopa riikidesse, et värvata Kolmandasse ristisõtta ristisõdijaid.

Saladin alustas sõjaretki ristisõdijate kontrolli all olevatele aladele 1183. aastal. Saladin astus ka vastu kristlikele ristisõdijateriikidele Süüria aladel ning vallutas Jeruusalemma tagasi aastal 1187. See põhjustas vastureaktsiooni eurooplaste poolt: religioossest innustusest kantuna lõpetasid omavahelise konflikti Inglismaa kuningas Richard I ja Prantsusmaa kuningas Philippe II ning läksid koos järjekordsesse ristisõtta. Sõjakutsele vastas ka Friedrich I Barbarossa, Püha Rooma Keisririigi keiser, kes nüüd oli juba küll üsna kõrges eas ning juhtis ka enda väed sõtta Pühale Maale. Tema aga paraku uppus enne Palestiinasse jõudmist ning ta väed naasid koju.

Euroopa, Vahemeremaade ja Lähis-ida riigid, Kolmanda ristisõja ajal ning ristisõdijate teekonnad

Egiptuse ja Süüria sultani Saladini võimuletõus algas Seldžukkide sultanaadi sunniitidest Zengidi dünastia konfliktist ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga Egiptuses, mis lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesi. Shirkuhi surma järel 1169 haaras võimu Egiptuses Saladin. 1174. aastal hõivas Saladin Damaskuse, 1183. aastal Aleppo ja 1186. aastaks kõik Süüria alad.

Ristisõdijate teekond: Prantsusmaa, Püha Saksa-Rooma keisririik, Rooma, Ungari kuningriik, Bütsantsi keisririik ja Pergamon.



Küprose vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Teel Pühale Maale vallutasid ristisõdijad tugipunktide loomiseks Messina Sitsiilias ja Küprose saare. Inglise kuningas Richard I ja ristisõdijad vallutasid Küprose saare aastal 1191. Inglise kuningas ei kavatsenud esialgu saart vallutada, kuid kui tema sissetungilaevastik hajus tormis teel Akkot piirama, kolm tema laeva sõitis Küprose randa, kus nad hävisid ja uppusid Limassoli sadama reidil. Laevahukust pääsenud võeti, kohaliku tõusikkuberneri ja isehakanud keisri Isaakios Komnēnose poolt vangi ja kui laev, millel olid Richardi õde ja pruut, sadamasse saabusid, keeldus Komnēnos nende palvest randuda värske vee võtmisest. Richard ja tema ülejäänud laevastik saabus veidi hiljem ja kuuldes oma laevahuku üleelanud kaaslaste vangistamisest ning tema pruudile ja õele osakssaanud solvangutest, otsustas kohtuda Komnēnosega lahinguväljal. Olid isegi kuulujutud, et Komnēnos oli salaja liidus Saladiniga, et kaitsta ennast oma vaenlaste eest Bütsantsi pealinnas Konstantinoopolis, mida valitses Angelose perekond. Veelgi enam, Küprose saare kontroll annaks olulise strateegilise baasi operatsioonidele, millest käivitada ja varustada edasisi ristisõdijate pealetunge. Inglise armee läks maale Limassoli rannikul ja tegeles küproslastega, kes tõestasid, et ei saa vastu Inglise vibuküttidele ja tugevalt soomustatud rüütlitele. Öö saabumine võimaldas Komnēnosel koos oma armee riismetega mägedesse põgeneda, kuid Richard ja tema väed jälitasid Küprose valitsejat ja ründasid tema laagrit enne koitu; Komnēnos suutis vaid koos mõne mehega taas põgeneda ja järgmisel päeval tulid paljud Küprose aadlikud Richardile truudust vanduma. Järgnenud päevadel mõistis Komnēnos, et kõik oli kadunud, ning pakkus Richardile 20 000 marka kulda ja 500 relvakandjat, ja lubas hea käitumise märgiks loovutada ka oma tütre ja losse. Kartes reetmist uute vallutajate poolt, põgenes Komnēnos pärast Richardile selle lubaduse tegemist ja pages Kantara kindlusesse. Mõni nädal pärast Richardi abiellumist oma pruudi Navarra Berengariaga, 12. mail 1191, kavatses Isaakios laevaga mandrile põgeneda, kuid tabati Püha Andrease kloostris saare idatipus ja vangistati hiljem Markappose lossi Süürias, kus ta varsti pärast seda suri. Richard jätkas vahepeal oma reisi Akkosse ja, koos väga vajaliku puhkepausi, uute varude ja abivägedega, seilas Pühale maale, saadetuna Jeruusalemma kuningast Guy de Lusignanist ja paljudest teistest kõrgaadlikest Lääne ristisõdijate riikidest. Inglise kuningas jättis enne lahkumist saare linnadesse ja lossidesse garnisonid ja saar ise jäi Richard de Camville ja Robert of Tornhami vastutuse alla. Pärast Richardi Pühale maale lahkumist järgnenud mäss pani teda saare tasuvuses kahtlema ja ajendas teda lõpuks territooriumi Templiordule müüma. Kui Richard I mõistis, et Küpros osutus keeruliseks territooriumiks säilitada ja samas jälgida rünnakute käivitamist Pühal maal, müüs ta selle Templiordule 100 000 besandi eest.

Akko piiramine (1189–1191)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Akko piiramine

Akko oli tähtsaim sadam ja suurim kindlus Pühal Maal. 1187. aastal vallutasid muhameedlased Saladini juhtimisel linna, kuid ristisõdijad suutsid selle kahe-aastase piiramise järel 1191. aastal enda kätte tagasi saada.

Inglismaa kuningas (1189–1199) Richard I saabus Akko piiramisele 8. juunil 1191. aastal ning teda tunnistati ristisõdijate liidrina. Richardi juhtimisel tõrjuti eemale sissepiiratud Akko moslemitele appi suundunud Saladini väed ja 12. juunil, kindluse kaitsjad alistusid ristisõdijatele.

Aijubiidide alad pärast Saladini surma 1193. aastal

Esimeste võitude järel tekkisid vastuolud ristisõdijate vahel, sh ka tulevase Jeruusalemma kuninga isiku üle. Richard I toetas Guy de Lusignani, keda aga teised ristisõdijad süüdistasid Jeruusalemma loovutamises, vastased ja Prantsusmaa kuningas Philippe II pooldasid Montferrat' markkrahv Konradit. Konrad oli abielu kaudu 24. novembrist 1190 de facto Jeruusalemma kuningas, kuid ametlikult valiti alles aastal 1192, mõned päevad enne oma surma.

Konflikti tekitas ka Prantsusmaa kuningas Philippe II liitlase Austria hertsogi Leopold V Voorusliku poolt Akkos, Richardi vägede poolt asustatud piirkonnas Austria lipu heiskamine hoonel ning ka Saksa-Rooma keisririigi rüütlite pagendamine Richardi väeleerist. Juulikuu lõpus lahkusid Prantsusmaa kuningas Philippe II ja Prantsuse rüütlid Pühalt maalt.

Akko piiramisega vangi langenud Akko moslemite vabastamiseks nõudis Richard Saladinilt kristlastest vangide vabastamist ja 200 00 kuldmarka, kuid lunaraha määratud tähtajaks mittetasumisel, lasi ta hukata üle 2 000 moslemi Akkos. Teo tõttu sai Richard I hüüdnime, Lõvisüda.

Edasine sõjategevus Richardi juhtimisel jätkus 23. augustil, laevastiku saatel mööda rannikut, võitsid Saladini mamelukkide vägesi Arsufi lahingus, 7. septembril ja ristisõdijate väed vallutasid seejärel Ashkeloni ja Jaffa.

Aastatel 1191-1192 toimus ristisõdijate 4 väiksemat sõjakäiku Lõuna-Palestiinas, kuid ei suutnud vallutada Jeruusalemma.

Richard sõlmis rahulepingu Saladiniga (9. oktoober), millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine.1192. aastal sai Akkost nõrgeneva Jeruusalemma kuningriigi pealinn.

Saksa ordu asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmanda ristisõja käigus asutati 1190. aastal Akko linna piiravate ristisõdijate laagris Saksa ordu Jeruusalemma kuningas Friedrich II soosingul hospidalivennaskond, mis tegeles haavatute ja vaeste eest hoolitsemisega. Selle liikmeteks olid algusest peale eeskätt rüütliseisusest ja Saksamaalt pärinevad isikud. Pärast kolmandat ristisõda tegutses Saksa hospidaliordu Akkos, pakkudes linnas ja selle ümbruskonnas tegutsevatele palveränduritele ja ristisõdijatele öömaja, kehakinnitust, hingehooldust ja ravi.

Kolmas ristisõda, nagu teinegi oli läbi kukkunud, kuus aastat hiljem viis see Neljanda ristisõja puhkemiseni.

Tagasiteel koju Inglismaale läbi Saksa-Rooma riigi Austria hertsogkonna, Inglise kuningas Richard I Lõvisüda vangistati Leopold V poolt Viini lähedal 1192. aasta detsembris ja anti üle Saksa-Rooma keiser Heinrich VI-le. Richard I vangistati Dürnsteini lossi ning vabastati 1194. aasta veebruaris, alles pärast tohutu lunaraha maksmist.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]