Rumi Seldžukkide sultanaat

Allikas: Vikipeedia
Rumi sultanaat
Anadolu Selçuklu Devleti
سلجوقیان روم
10771308
Anatolian Seljuk Sultanate.JPG
Tumedaim lilla – Rumi sultanaadi alad aastal u 1100
Heledam lilla – Danišmendidelt aastaks 1174 vallutatud alad
Veel heledam lilla – Ida-Roomalt aastaks 1184 vallutatud alad
Heledaim lilla – Vallutused aastaks 1240
Valitsusvorm Sultanaat
Sultan Suleiman ibn Qutulmish (esimene, 1077–1086)
Mesud II (viimane, 1303–1308)
Pealinn İznik
Konya
Sivas
Pindala 400 000 km² (1243)
Riigikeeled pärsia keel (ametlik kohtu ja kirjanduse keel)
Peamised keeled Vana-Anatoolia türgi keel (laialdaselt levinud)
Eelnenud riigid ja rahvad Seldžuki impeerium
Danišmendid
Mengujekiidid
Saltukiidid
Artukiidid
Järgnenud riigid Anatoolia beylikid
Ottomani impeerium
Ilkhanaat
Kiliikia Armeenia kuningriik

Rumi Seldžukkide sultanaat, ka Rumi sultanaat või Ikoonioni sultanaat oli turgi-pärsia sunnistlik riik, mis loodi nendele Anatoolia aladele, mille Seldžuki impeerium vallutas Bütsantsilt. Ikoonioni sultanaadi rajasid Seldžuki dünastia valitsejad.

Rumi sultanaat lõi pärast Manzikerti lahingut aastal 1077 Suleiman ibn Qutulmishi juhtimisel Seldžuki impeeriumist lahku, pealinnaks sai İznik, hiljem Konya. Sultanaat oli võimsuse tipul 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses, kui suudeti vallutada Bütsantsi tähtsamaid sadamaid Vahemere ja Musta mere rannikul. Idas vallutati mitmeid türgi väikeriike ja jõuti Vani järveni. Kaubavahetus Iraani ja Kesk-Aasiaga läbi Anatoolia arenes tänu karavanserai võrgustikule. Arenes ka kaubavahetus Genova vabariigiga. Kiire areng võimaldas allutada Ida-Anatoolia türklaste riike (Danishmendide, Mangudžekiidide, Saltukiidide ja Artuqiidide riigid).

Seldžukkide riik nõrgenes ristisõdade käigus märgatavalt, lõplikult alistuti mongolitele pärast Köse Dagi lahingut aastal 1243. Seldžukkidest said Ilkhanaadi vasallid. Nende mõjuvõim regioonis vähenes 13. sajandi teise poole jooksul veelgi. Viimane Seldžuki dünastia Ilkhanaadi vasall, Mesud II, mõrvati aastal 1308. Pärast sultanaadi lõppu olid Anatoolias mitmed väiksemad Anatoolia beilikid, mille seast ühest, Osmani dünastiast, sai hiljem Osmanite impeerium.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa ja Vahemere maad, Rumi Seldžukkide sultanaadiga u 1097

1070. aastatel, pärast Manzikerti lahingut, sai Lääne-Anatoolias võimule Suleiman ibn Qutulmish, Malik-šahh I kauge sugulane ja endine pretendent Seldžuki impeeriumi troonile. Aastal 1075 vallutas ta Izmiti ja Izniki linnad. Kaks aastat hiljem kuulutas ta end iseseisva Seldžuki riigi sultaniks ja tegi Iznikist pealinna.

Rumi sultanaat aastal 1190

Aastal 1086 tappis Tutush I, Seldžuki Süüria valitseja, Suleymani Antakya linnas, Suleymani poeg, Kilij Arslan I, vangistati. Kui Malik-šahh aastal 1092 suri, vabastatu Kilij Arslan ja ta võttis kohe oma isa valitsetud aladel võimu.

Ristisõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Kilij Arslan sai esimese ristisõja (1096–1099) käigus lüüa ning oli sunnitud taganema Kesk-Anatooliasse, kus ta tegi pealinnaks Konya linna. Aastal 1107 proovis ta vallutada alasid idas ning vallutas ka Mosuli. Arslan suri samal aastal, võideldes Malik-šahhi poja Mehmed Tapariga.

Samal ajal taasvallutas järgmine Rumi Seldžuki sultan Malik-šahh (mitte segamini ajada samanimelise Seldžuki sultaniga) Konya. Aastal 1116 sai Arslani poeg Mesud I danišmendide abiga Konya enda valdusse.

Mesudi surmaks aastal 1156 olid Rumi Seldžukid saanud kontrolli pea kogu Kesk-Anatoolia üle. Mesudi poeg Kilij Arslan II vallutas danišmendidelt veel viimased Sivase ja Malatya ümbruses asuvad alad. Aastal 1176 võitis Kilij Arslan II Myriokephaloni lahingus Manuel I Komnenose juhitud Bütsantsi vägesid, see andis tugeva löögi Bütsantsi ülemvõimule selles piirkonnas. Aastal 1190 oli Konya ajutiselt Saksa-Rooma riigi poolt okupeeritud, peagi taastas sultanaat oma võimu linnas.

Anatoolia poliitiline kaart aastal 1200. Rumi sultanaat on heleroheline

Kui viimane Seldžuki riigi sultan Toghrul III aastal 1194 suri, sai Rumi sultanaadist Seldžuki dünastia ainus riik. Kaykhusraw I vallutas aastal 1205 uuesti Konya. Kaykhusrawi ja tema kahe järgmise mantlipärija, Kaykaus I ja Kayqubad I ajal jõudis Seldžuki riik Anatoolias oma haripunkti. Kaykhusrawi tähtsaim teene oli 1207. aastal vallutatud Vahemere-äärne sadamalinn Antalya. Tema poeg Kaykaus vallutas aastal 1214 Sinopi ja tegi Trebizondi keisririigi oma vasalliks. Aastal 1218 vallutas ta ka Kiliikia Armeenia kuningriigi, kuid kaotas Aleppo linna Al-Kamilile. Kayqubad jätkas eelkäijate vallutusi Vahemere rannikut pidi aastatel 1221–1225. 1220. aastatel saatis ta ekspeditsiooni üle Musta mere Krimmi poolsaarele . Idas võitis ta mengujekiide ja hakkas survestama artukiide.

Mongolite vallutused[muuda | muuda lähteteksti]

Mongolite riigi laienemine (1206–1368)

Kaykhusraw II (1237–1246) alustas oma valitsusaega vallutades alasid Diyarbakıri ümbruses, aastal 1239 tuli tal maha suruda laiaulatuslik ülestõus, mida juhtis jutlustaja Baba Ishak. Kolme aastaga õnnestus tal mäss maha suruda, kuid selle ajaga oli riik kaotanud oma tugipunktid Krimmis ning riigi sõjavägi oli oluliselt nõrgenenud. Sellistes tingimustes tuli tal tegeleda hoopis suurema ohuga, mongoli vallutustega. Mongolid vallutasid aastal 1242 Erzurumi, aastal 1243 purustas Baiju Köse Dagi lahingus sultanaadi väed ning Rumi sultanaadist sai mongolite riigi vasallriik. Sultan ise põgenes 1243. aasta lahingu käigus läände, kus ta suri kolm aastat hiljem, aastal 1243. Kaykhusraw II surmaga algas kuni 1260. aastani kestnud alguses kolme, seejäres kahe valitseja periood.

Seldžuki riik jagunes Kayhkusrawi kolme poja vahel. Nendest vanim, Kaykaus II (1246–1260), valitses aladel Kızılırmaki jõest läänes. Tema nooremad vennad, Kilij Arslan IV ja Kayqubad II, valitsesid alasid jõest idas, mongolite vasallidena. Oktoobris 1256 sai Kaykaus II Baijult Aksaray lähistel lüüa, sellega oli kogu Anatoolia ametlikult Möngke-khaani valdus. Aastal 1260 põgenes Kaykaus II Konyast Krimmi, kus ta aastal 1279 suri. Kilij Arslan IV hukati aastal 1265, sellega sai tema poeg Kaykhusraw III (1265–1284) Anatoolia ainsaks valitsejaks, tegelik võim oli siiski endiselt mongolite käes.

Riigi lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Rumi Seldžukkide sultanaat mõranes aina enam väikesteks emiraatideks (beylikkideks), mis eemaldusid järk-järgult nii Seldžuki kui ka Mongoli keskvõimust. Aastal 1277 rüüstas Mamluki sultan Baibars Anatooliat ja võitis mongoleid. Seldžuki valitsejad said endale ajutiselt uue "peremehe". Kuid kui ta nägi et kohalikud jõud pole piisavad, et end mongolite eest kaitsta, naasis ta Egiptusesse ja Anatoolia läks uuesti Mongoolia riigi alla. 1240ndatel vallutasid Kiliikia Armeenia kuningriigi väed Vahemere-äärsed alad Gazipaşast Silifkeni; Seldžukid kaotasid ka Kahramanmaraşi ja Besni linnad.

Oma valitsusaja lõpus oli Kaykhusraw III-l tegelik võim ainult Konyat ümbritsevate alade üle. Mõned beylikid jätkasid de jure Konyas valitsuse võimu tunnustamist, sultanid kutsusid end endiselt Fahreddin´ideks (Islami uhkuseks). Kui Kaykhusraw III 1284. aastal hukati, muutusid riigi sisekriisid veelgi intensiivsemateks; kriisid jätkusid aastani 1303, kui Kaykaus II poeg Mesud II end Kayseris sultaniks kuulutas. Ta mõrvati aastal 1308, tema poeg Mesud III-t tabas mõni aeg hiljem sama saatus. Seldžukkide kauge sugulane kuulutas end kohe pärast seda Konya sultaniks, kuid ta sai 1328. aastal karamaniididelt lüüa ning tema alad vallutati. Sultanaadi valuuta kestis isegi kauem kui riik ise, Seldžuki münte kasutati piirkonnas kogu 14. sajandi vältel, ka Ottomani impeeriumis.

Rumi sultanaadis vermitud münt

Kultuur ja ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]

Rumi Seldžuki sultanid kasutasid võimu teostamiseks pärsia-islami religiooni ja kultuuri, isegi poegadele pandi pärsia nimesid. Vaatamata turgi päritolule peeti pärsia kunsti, kirjandust ja arhitektuuri omaks ning valitsuses kasutati pärsia keelt. Ida-Rooma riigil oli riigi üle märkimisväärne mõjuvõim, sultanaadis oli suur kreeklaste vähemus.

Hanabadi karavanserai

Karavanseraide, madrasade ja mošeede ehitusel kasutati Iraani Seldžuki õpetust. Karavanseraid on eriti märkimisväärsed, neid kasutati karavanide peatuskohtadena, seal toimus kaubavahetus ja need pakkusid karavanidele kaitset. Sedasorti ehitisi püstitati Anatooliasse Rumi Seldžukkide ajal umbes sada. Peale Pärsia said Rumi Seldžukid arhitektuuris inspiratsiooni ka armeenlastelt, nii kristlastelt kui ka moslemitelt. Anatoolia arhitektuuris on kõikidest islamiusulistest arhitektuuridest kõige omapärasemad ja muljetavaldavamad detailid. Hiljem levis Anatoolia arhitektuur ka Dehli sultanaati.

Suurim karavanserai on Sultan Han (ehitatud 1229), mis asub Konya ja Aksaray linnade vahelisel teel, Sultanhanı linna lähedal; karavanserai pindala on umbes 3900 m². Kayseri ja Sivase vahel on teine samanimeline karavanserai. Peale Sultanhanı on veel neli tänapäeva Türgi linna saanud nime sealsete karavanseraide järgi. Need on Kangal, Durağan, Hekimhan ja Kadınhanı, ka Denizli üks linnaosa.

Valitsejad[muuda | muuda lähteteksti]

Sultan Valitsusaeg Märkused
1. Qutalmish 1060–1064 Võitles Seldžuki riigi sultani Alp Arslaniga Seldžuki impeeriumi trooni pärast.
2. Suleiman ibn Qutulmish 1075–1077 valitseb de facto İzniki ja İzmiti ümbrust
1077–1086 valitseb Malik I tunnustatud sultanina Rumi sultanaati
Anatoolia Seldžuki sultanaadi rajaja, pealinn İznik.
3. Kilij Arslan I 1092–1107 Esimene sultan Konyas
4. Malik-šahh 1107–1116
5. Mesud I 1116–1156
6. Kilij Arslan II 1156–1192
7. Kaykhusraw I 1192–1196 Esimene valitsusaeg
8. Suleiman II 1196–1204
9. Kilij Arslan III 1204–1205
Kaykhusraw I 1205–1211 Teine valitsusaeg
10. Kaykaus I 1211–1220
11. Kayqubad I 1220–1237
12. Kaykhusraw II 1237–1246 Pärast tema surma jagunes sultanaat ajutiselt kolmeks, aastal 1260 oli Kilij Arslan IV uuesti ainus valitseja.
13. Kaykaus II 1246–1260
14. Kilij Arslan IV 1248–1265
15. Kayqubad II 1249–1257
16. Kaykhusraw III 1265–1284
17. Mesud II 1284–1296 Esimene valitsusaeg
18. Kayqubad III 1298–1302
Mesud II 1303–1308 Teine valitsusaeg

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]