Johannes Philoponos

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Johannes Philoponos (Ἰωάννης ὁ Φιλόπονος; ca 490 – ca 570; ka Johannes Aleksandriast või Johannes Grammaticus) oli Egiptuses Aleksandrias elanud filoloog, Aristotelese kommentaator ja kristlik teoloog, hulga filosoofiliste ja teoloogiliste teoste autor. Teda on nimetatud ühe tähtsaima astronoomiateooria rajajaks.

Poleemilise autori ja algupärase mõtlejana, kelle teooriad tekitasid tema kaasajal ohtralt vaidlusi, lõi Johannes Philoponos lahku aristotellik-neoplatonistlikust traditsioonist, tõstatades küsimusi selle metodoloogia kohta ning arendades lõpuks välja loodusteadusliku empirismi. Ühena esimestest pakkus ta aristotelliku dünaamika asemel välja liikumishulga teooria, mis sarnanes hilisemale inertsiteooriale.

Hilisemas elus pöördus Philoponos kristliku apologeetika poole, vaieldes vastu maailma igavikulisuse teooriale, mis oli aluseks paganate rünnakutele kristliku loomismüüdi vastu. Ta kirjutas ka kristoloogiast ning 680-681 mõistis Bütsantsi kirik Johannese ketserina hukka, kuna ta leiti olevat tõlgendanud kolmainsust triteistlikult.

Johannese nimi ὁ Φιλόπονος tähendas "vaevaarmastajat", st "hoolsat", viidates Aleksandrias tegutsenud miafüsiitlikule vennaskonnale nimega philoponoi, mille liikmed vaidlesid innukalt paganlike neoplatonistlike filosoofidega.

Johannes Philoponose postuumne hukkamüist ketserina piiras tema teoste levikut, kuid nende ladina- ja kreekakeelsed versioonid ringlesid keskaegses Euroopas sellegipoolest, mõjutades Bonaventurat ja Jean Buridani. Tema teosed jõudsid ka araabia õpetlasteni, kes tundsid teda nime all Yaḥyā al-Naḥwī (st "Johannes Grammaticus"). Tema kriitiline kommentaar Aristotelese "Füüsikale" avaldas suurt mõju Giovanni Pico della Mirandolale ja Galileo Galileile, kes tsiteeris Philoponost oma teostes sageli.[1][2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Branko Mitrović, "Leon Battista Alberti and the Homogeneity of Space", The Journal of the Society of Architectural Historians, vol. 63, No. 4 (2004), pp. 424–439.
  2. Willam A. Wallace, Prelude to Galileo: Essays on Medieval and Sixteenth Century Sources of Galileo's Thought (Dordrecht, 1981), pp. 136, 196–97.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gleede, Benjamin, Platon und Aristoteles in der Kosmologie des Proklos. Ein Kommentar zu den 18 Argumenten für die Ewigkeit der Welt bei Johannes Philoponos (Tübingen, Mohr Siebeck, 2009) (Studien und Texte zu Antike und Christentum / Studies and Texts in Antiquity and Christianity, 54).
  • Grant, E. Much Ado about Nothing: theories of space and vacuum from the Middle Ages to the scientific revolution (Cambridge, 1981).
  • Grant, E. A History of Natural Philosophy: from the ancient world to the nineteenth century (Cambridge, 2007).
  • Jammer, M. Concepts of Space: The History of Theories of Space in Physics (Mineola, NY, 1993), 53–94.
  • Jammer, Max (1993). "The Emancipation of the Space concept from Aristotelianism". Concepts of Space: The History of Theories of Space in Physics. Courier Dover Publications. pp. 53–94. ISBN 0-486-27119-6. 
  • Lang, Uwe Michael (2001). John Philoponus and the Controversies Over Chalcedon in the Sixth Century: A Study and Translation of the Arbiter. Spicilegium Sacrum Lovaniense 47, Peeters. 
  • MacCoull, Leslie S. B., "Aristophanes in Philoponus: Did he get the joke?" Jahrbuch der Österreichischen Byzantinistik, 57, 2007,
  • Scholten, Clemens, "Welche Seele hat der Embryo? Johannes Philoponos und die Antike Embryologie," Vigiliae Christianae, 59,4 (2005), 377–411.
  • Sorabji, Richard (1993). Philoponus and the Rejection of Aristotelian Science. Cornell University Press. 
  • Wisnovsky, R., "Yaḥyā al-Naḥwī." Encyclopaedia of Islam, 2012.