Gruusia ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Gruusia ajalugu on ülevaade Gruusia alade ajaloost.

Gruusia alad 21. sajandil

Eelajalooline aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Dmanisist leitud 1,8 miljoni aasta vanune Homo erectuse kolju.

Tõendid varaseima asustuse kohta tänapäevase Gruusia aladel pärinevad 1,8 miljoni aasta tagusest ajast ja need leiti kaevamistelt riigi kaguosas Dmanisis[1]. Tegu on vanimate leitud inimtegevuse jälgedega väljaspool Aafrikat[2].

Hilisemast ajast pärit Acheuli kultuuri, Moustier' kultuuri[1] ja noorema paleoliitikumi leide on tulnud arvukatest koobastest ja asulakohtadest.

Vanim maaviljeluslik asustus, tuntud kui Šulaveri-Šomu kultuur, on teada perioodist 6000 kuni 5000 aastat eKr. Selle kultuuri esindajad valmistasid obsidiaanist tööriistu, karjatasid veiseid ja sigu ning kasvatasid muuhulgas viinamarju[3].[4] Samuti hakkasid Šulaveri-Šomu kultuuri esindajad juba 6. aastatuhandel eKr tegelema varajase metallurgiaga.

Aastail u 4000–2200 eKr oli Gruusia koduks Kura-Araxesi kultuurile ning seejärel Trialeti kultuurile[1][2]. Viimast iseloomustas suurte kurgaanide rajamine ning kõrgel tasemel kullassepatöö[4].

12. sajandil eKr tekkis Gruusia aladel Diauehi hõimuliit, mis oli piisavalt tugev, et vastu seista naabruses asuva Assüüria rünnakuile[5]. 8. sajandil eKr hõimuliit siiski hävitati sõdades Assüüria ja Urartuga ning osa selle aladest hõivas naabruses asunud Kolchise hõimuliit, mis oli tekkinud Diauehiga umbes samal ajal[4].

Ajavahemikus 2100–750 eKr tabasid piirkonda hetiitide, urartulaste, meedialaste, proto-pärslaste ja kimmerlaste sissetungid.

Samal perioodil hargnesid proto-kartvelid mitmeks etniliselt erinevaks haruks, mis lõi aluse ka erinevate keelte (gruusia, svani, megreli ja lazi) tekkeks.

Antiikaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kolchise kuningriik (roheline) ja Ibeeria kuningriik (oranž) aastail u. 600-150 eKr

2. aastatuhande lõpus ja 1. aastatuhande algul eKr tekkisid Edela-Gruusias varased riiklikud moodustised Diadohhi ja Vana-Kolchis. Kolchise hõimuliidust kujunes 6. sajandiks eKr Edela-Gruusias välja (Kolhethi) Kolchise kuningriik. Kuni 1. sajandini eKr eksisteerinud Kolchis oli tuntud ka antiikkreeklastele ja see mängis keskset osa kuldvillakulegendis. 9. ja 8. sajandi vahetusel eKr purustas Urartu Diadohhi ja 8. sajandil eKr vallu­tasid kimmerlased Kolchise.

Lääne-Gruusias tekkis 6. sajandil eKr Vana-Kolchise järglasena Kolheti riik, Musta mere idarannikule rajati Kreeka kolooniad Phasis ja Dioskurias. Ajavahemikus 1000–550 eKr rajasid kreeklased Kolchise rannikualadele mitmeid kolooniaid: Dioscurias (kaasajal Suhhumi), Gyenos (Otšamtšira), Phasis (Phothi), Anakopia (Novõi Afon), Bitius (Pitsunda) ja teisi.[4]

Ajavahemikus 653–333 eKr kuulusid Kolchis ja Ibeeria Meedia ja selle langemise järel Ahhemeniidide riigi mõjusfääri, kui 6. sajandi keskpaiku eKr allutasid Gruusia oma võimule Ahhemeniidid. Antiikautorite töödest jääb siiski ebaselgeks, millisel määral suutsid pärslased oma võimu Kolchise ja Ibeeria üle kehtestada. Samuti ei kuulunud kumbki riikidest Aleksander Suure Makedoonia impeeriumi koosseisu.

4. sajandiks eKr oli tekkinud Gruusia idaosas Kharthli riik (antiikallikais Ibeeria kuningriik[6], keskus Mtshetha. Tugevaim oli see 3. sajandil, kui ta hõlmas Ida- ja Lõuna-Gruusia ning osa Lääne-Gruusiast.

Tigran II aegne (95–55 eKr) Suur-Armeenia ja Gruusia alad

Perioodil 2. sajand eKr kuni 2. sajand pKr olid Kolchis ja Ibeeria koos oma naaberaladega kohalike suurvõimude Armeenia ja Pontuse ning Rooma vaheliste pikkade ja laastavate sõdade tallermaaks[6]. (Vt Armeenia ajalugu)

Kuningas Artašese valitsusajal (189–161 eKr) hõivas kiirelt laienev Armeenia kuningriik suure osa Ibeeriast[7] ning vahemikus 120–63 eKr alistas Armeenia liitlane Pontus kogu Kolchise ja liitis selle oma riigiga. Aastal 65 eKr vallutas Pontuse ja Armeeniaga sõdinud Rooma väejuht Pompeius Ibeeria[8], kuid roomlased oma võimu seal ei kindlustanud. 1. sajandil eKr allutas Rooma suurema osa Gruusiast. Kolchis aga ühendati Rooma riigiga[7], ning sellest sai Rooma provints Lazicum, mida valitsesid Rooma legaadid. 2. sajandil tugevnes Kharthli taas ja sõltuvus Roomast muutus vormiliseks; riigi õitseng oli 130.–150. aastail, Pharsman II valitsemisajal.

2. sajandil tekkis Lääne-Gruusias Lazika (Egrisi) riik, mis tugevnedes alistas Kolheti põhjaosa, riigi õitseng oli 3.–4. sajandil ja 337. aastal kuulutas Kharthli kuningas risti­usu riigiusuks.

3. sajandil oli Ibeeria Sassaniidide riigi maksualune, kuid sajandi lõpus oldi taas Rooma vasalli rollis[9].

3. sajandi alguses sai Lazicumi provints teatud ulatuses autonoomia ning sajandi lõpuks täieliku iseseisvuse Rooma riigist – tekkis Lazica-Egrisi kuningriik, mis 6. sajandil liideti Bütsantsiga[10].

Kristluse vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas Mirian III valitsusajal sai kristlusest Ibeeria riigiusk. Fresko Svetitskhoveli katedraalis.

Alates 1. sajandist oli Ibeerias levinud mitraism ja zoroastrism. Kuningas Mirian III valitsusajal sai Ibeeriast üks esimesi riike, mis võttis vastu ristiusu. Sündmuse täpne aeg on teadmata, kuid erinevate allikate andmeil on selleks pakutud muuhulgas aastaid 317, 319, 324, 327 ja 330. 4. sajandi keskpaigaks oli kristlus kujunenud ametlikuks usundiks ka Lazikas. Ristiusu vastuvõtt lähendas Ibeeriat Bütsantsile.

Keiser Julianus Apostata ebaõnnestunud sõjakäigu ja hukkumise järel läks kontroll Ibeeria üle pärslaste kätte ning kuningas Varaz-Bakur I-st sai Pärsia vasall. Sassaaniidid määrasid Ibeeriasse oma asekuningad, kes pidid hoidma vasalle kontrolli all. Asekuningate valduses olnud Khvemo Kharthli kujunes pärsia kultuuri keskuseks Gruusias ning 5. sajandi keskpaigaks oli pärslaste zoroastrismist saanud kristluse kõrval teine ametlik usund Ida-Gruusias.

Sassaniidide Pärsia ja Bütsants[muuda | muuda lähteteksti]

4.–6. sajandil oli Kharthli vasallisõltuvuses Sassaniidide Sassaniidide Pärsia riigist ja Lazika Bütsantsist. Kharthli kuningas Vahtang I Gorgasal juhtis 5. sajandi II poolel Sassaniidide-vastast võitlust. Vahtang I avardas ja tugevdas riiki: Kartliga liideti Klardžeti, Ereti, Kambetšovani ja Tšuketi, rajati kindlusi. Suurenes Thbilisi tähtsus ning 6. sajandil sai sellest Kharthli riigi ning Ida-Gruusia poliitiline, majanduslik ja kultuurikeskus.

Bütsantsi-Sassaniidide riigi piir Bütsantsi keiser Justinianus I-e surma ajal 565. aastal

5. sajandi lõpus juhtis vürst Vahtang I Pärsia-vastast ülestõusu, kuid selle käigus saavutatud iseseisvust ei jätkunud kauaks[11][12]. Vahtang I-e järglased jätkasid sõda Sassaniididega, kuid said 523. aastal lüüa ja Ibeeria liideti uuesti Pärsiaga. 580. aastal likvideerisid pärslased Ibeeria kuningriigi[13], ning muutsid selle Sassaniidide riigi provintsiks, mida valitseks marzpan (asehaldur).

Pärsia ja Bütsantsi vahelise lepinguga (562) jäi Lazika Bütsantsi alluvusse, 7. sajandi alguses kindlustus Bütsantsi mõjuvõim ka Kharthlis.591. aastal jagasid Bütsants ja Pärsia omavahel Ibeeria alad – Mtsketha läks Bütsantsile ning Thbilisi jäi pärslastele[11][13].

7. sajandi lõpus jõudsid Kaukaasiasse araablastest vallutajad[11] ja aladele laienes Kalifaat. Moslemiväed alistasid suurema osa Gruusiast ja Bütsantsi ülemvõim jäi püsima ainult osas Lääne-Gruusias.

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Ühtse Gruusia riigi loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia ühendaja Bagrat III. Fresko Gelati kirikus.

8. sajandi lõpus hakkas Gruusia järk-järgult araab­laste ikkest vabanema, vallutajate vastu peetud võitluses tekkisid 8. sajandi lõpul ja 9. sajandi alguses sõltumatud riigid Kahhethi, Ereti, Tao-Klardžethi ja Abhaasia. Abhaasia vürst Leon II ühendas oma võimu alla kogu Lääne-Gruusia.

9. sajandi esimestel kümnenditel vallutas Bagrationi dünastiast Ašot I araablastelt tagasi mitmeid Lõuna-Ibeeria alasid. Ašot tunnistas Bütsantsi oma süseräänina ning ühendas Tao ja Klarjeti vürstiriigid ja Šavšeti, Khikhata, Samtshe, Trialeti, Džavahhethi ning Ašotsi krahvkonnad ühtseks Tao-Klarjeti kuningriigiks. Formaalselt allus see Bütsantsile, kuid tegelikkuses oli tegu iseseisva riigiga, mille keskuseks oli Artanuji. Kouropalatēs Davith Bagrationi laiendas oma valdusi, vallutades Theodossiopolise ning Armeenia provintsi Basiani. Samuti kehtestas ta protektoraadi Armeenia provintside Kharqi, Apakhuni, Malazgirti ja Ahlati üle.

Esimene ühendatud Gruusia kuningriik loodi 10. sajandi lõpus, mil kouropalatēs Davith vallutas Kharthli-Ibeeria krahvkonna. Kolm aastat hiljem päris Davithi kasupoeg Bagrat III oma onu Theodosius Pimeda surma järel Abhaasia trooni. 1001. aastal päris Bagrat III ka Tao-Klarjeti ning 1008–1010 vallutas ta Kahhethi ja Ereti ning sai esimeseks Gruusia kuningaks, kes valitses nii maa ida- kui lääneosa üle.[11]

1071. aastal lõi seldžukid Manzikerti lahingus Bütsantsi, Armeenia ja Gruusia ühendväge. 1081. aastaks olid seldžukid hõivanud suurema osa Gruusiast. Vaid mägised Abhaasia, Svaneti, Racha ja Khevi-Khevsureti jäid türklaste võimu alt välja.

Davith IV ja Gruusia tagasivallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Seldžukkide riigi suurim ulatus aastal 1092.

Võitlust seldžukkidest sissetungijate vastu juhtis noor kuningas (1089—1125) Davith IV, kes oli trooni pärinud 16-aastasena 1089. aastal[14]. Esimene ristisõda (1096–1099) ja ristisõdijate sõjakäik seldžukkide vastu Anatoolias andsid võimaluse ka edukaks sõjategevuseks Gruusias. 1099. aastaks lõpetas Davith Ehitaja andami maksmise türklastele ning oli suutnud vabastada suurema osa Gruusiast. 1118. aastaks oli vaid Thbilisi endiselt seldžukkide käes.

11.12. sajand oli Gruusia riigi õitseng. Türklaste lahkumise järel oli vabaks jäänud tohutu hulk põllumaad, ning Davithi sõjavägi vajas täiendavat inimjõudu, mistõttu saabus aastatel 1118–1119 kuninga kutsel 40 000 kiptšaki sõdalast ühes oma peredega Gruusiasse. 1120. aastal saabus Gruusiasse tuhandeid alaane, kes asusid elama Kharthlisse. Kristliku Gruusia väkke tuli ka palgasõdureid Saksamaalt, Itaaliast, Skandinaaviast ja Kiievi-Venest.

1121. aastal kuulutas Rumi Seldžukkide sultan Mesud I Gruusiale džihaadi, kuid sai Didgori lahingus Gruusia vägedelt lüüa. 1122. aastal vallutasid Gruusia väed ka Thbilisi, millest sai riigi pealinn. Järgnevatel aastatel vallutati Širvan[15] ning suur osa Armeeniast. Davith IV suri 1125. aastal, jättes endast maha riigi, millest oli saanud piirkondlik suurvõim[15]. Davith Ehitaja ajal tugevnes tsentra­liseeritud riik, moodustati alatine sõjavägi.

Järgnevate valitsejate, Kuningas Giorgi III (1156–1184) ja kunin­ganna Tamari ajal (1184–1213) tugevnes Gruusia poliitiline mõjuvõim Põhja-Kaukaasias ja naabermaades. Gruusia oli tollal Lähis-Ida tugevaid riike. Hästi olid arenenud põllundus, viinamarjakasvatus, käsitöö ja kaubandus, rajati teid ja niisutuskanaleid, kõrge taseme saavutas kultuur.

Kuninganna Tamar[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia kuningriik, selle vasallid ja sõltlased kuninganna Tamari valitsemisajal.

Kuninganna Tamari valitsemisajal tõusis Gruusia oma võimsuse tipule. Aastatel 1194–1204 lõid Gruusia väed korduvalt tagasi türklaste uusi sissetunge ning korraldasid edukaid sõjakäike türklaste võimu all olnud Lõuna-Armeeniasse. Nende tulemusel läks suurem osa Lõuna-Armeeniast Gruusia võimu alla.[16] 27. juulil 1202, võitsid Gruusia väed praeguse Türgi põhjaosas toimunud Basiani lahingus suurt seldžukkide armeed, millega pandi seisma moslemite ekspansioon põhja, Gruusia aladele.

1204. aastal langes Bütsants ristisõdijate kätte ja Gruusiast ning Bulgaaria tsaaririigist said võimsaimad kristlikud riigid Vahemere idaosas. Samal aastal vallutasid Tamari väed Anatoolia kirdeosa, kuhu rajati Trapezundi keisririik, mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane, Bütsantsi endise keisri Andronikos I Komnenose pojapoeg Alexios Komnenos. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse Iraani Aserbaidžaani). Tol hetkel saavutas Gruusia suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos.

Tamar Suure valitsusaega peetakse Gruusia kuldajaks – lisaks sõjalistele ja poliitilistele saavutustele õitses tollal ka gruusia kultuur.

Mongolite sissetung ja Gruusia kuningriigi hääbumine[muuda | muuda lähteteksti]

1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse mongolite väed. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.[16]

1243. aastal sõlmis kuninganna Rusudan mongolitega rahuleppe, millega Gruusia jäi ilma oma vasallidest, nõustus maksma andamit ning lasi mongolitel okupeerida üle poole Gruusia riigist. Lisaks sellele hakkas lagunema ka riigi see osa, mis ei olnud mongolite ikke all – Samtshe sõjapealikud ei allunud enam keskvõimule ja 1266. aastaks olid nad sisuliselt Gruusiast eraldunud.[16]

1259. aastal puhkes kuningas Davith VI juhtimisel mongolitevastane ülestõus[16]. Võitlust jätkasid ka kuningad Demetre II (1270–1289) ja Davith VIII (1293–1311). Giorgi V (1314–1346) suutis ära kasutada Ilkhanaadi nõrgenemist ning lõpetas mongolitele andami maksmise[17] ja taastas riigi piirid kujul, nagu need olid olnud enne 1220. aastaid. Samuti tõi ta Trapezundi keisririigi tagasi Gruusia mõjusfääri.

Aastatel 1386–1403 tungisid Timuri väed kaheksal korral Gruusiasse[17]. Gruusia (välja arvatud Abhaasia ja Svaneti) majandus, rahvastik ja linnad said rängalt kannatada.

Uusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Türgi ja Pärsia ülemvõim[muuda | muuda lähteteksti]

15. sajandi keskpaigaks olid kaardilt pühitud Gruusia vanad naaberriigid. 1453. aastal Osmanid vallutasid Konstantinoopoli ja Bütsantsi, ning kontroll Vahemere ja Musta mere vahelise läbipääsu üle läks Osmanite riigile. Gruusia säilitas sideme läänega vaid läbi Genova kolooniate Krimmi poolsaarel. 15. sajandi II poolel ühtne Gruusia riik lagunes, tekkisid iseseisvad Kharthli, Kahhethi ja Imerethi kuningriik ning Samtshe-Saathabago (ka Meskheti) vürstiriik.

Gruusia kuningriik lagunes 1460. aastatel mitmeks väiksemaks riigiks:

Kharthli kuningas (1703–1712, 1719–1724) Vahtang VI püüdis Gruusiale toetust leida Lääne-Euroopast, kuid katsed jäid tulemusteta.

15. sajandi lõpuks ähvardas Gruusiat läänest Osmanite riik ning alates 1501. aastast Safaviidide riik idast. Järgnevatel sajanditel oli Gruusia kahe suurvõimu vahelise võimuvõitluse tandriks. 1555. aastal sõlmisid Osmanite riik ja Safaviidide Pärsia Amasya rahu, mis lõpetas Türgi-Pärsia sõja ja jagas Gruusia mõjusfäärideks. Imerethi, Lääne-Gruusias läks Osmanitele ning Kharthli-Kahhethi, Ida-Gruusias Safaviididele. Järgnevates Türgi-Pärsia sõdades oli kaalukauss kord ühe, kord teise poole kasuks, kuid 17. sajandi alguses, järjekordse sõja käigus, suutis Pärsia kehtestada oma võimu pea kogu Gruusias.

Gruusia iseseisvuspüüdlused suruti julmalt maha, 1616. aastal surusid šahhi ‘Abbās I Suure väed julmalt maha ülestõusu Karthlis ja Kahhetis. Hulk sõdureid ja kodanikke hukati ning 130 000–200 000 Kahheti elanikku küüditati Pärsiasse. Samuti lasi ‘Abbās I surnuks piinata kuningas Teimuraz I ema Ketevani, kes oli saadetud šahhi juurde läbirääkimistele[18]. 1625. aastal puhkes Giorgi Saakadze juhtimisel Kharthlis ja Kahhethis Pärsia-vastane ülestõus, 1659. aastal toimus Kahhetis uus ülestõus.

17. sajandil langes Gruusia pideva sõjategevuse tõttu suurde vaesusse.[19] 16.17. sajandil killustumine jätkus, Imerethist eraldusid Samegrelo, Guria, Abhaasia ja Svanethi vürstiriik. Võitluses Pärsia ja Osmanite ülemvõimu vastu, otsisid Gruusia valitsejad tuge ja sõjalist abi Vene tsaaririigilt; paljud Gruusia poliitikud ja kultuuritegelased leidsid Venemaal varjupaiga, 17. sajandi lõpus tekkis Moskvas gruusia koloonia.

Kharthli kuningas Vahtang VI (1703–1712, 1719–1724) püüdis kindlustada keskvõimu ja edendas ehitustegevust, välispoliitikas orienteerus ta Venemaale.

Pärsia võimu alt Vene võimu alla[muuda | muuda lähteteksti]

Safaviidide riik lagunes sisetülide tõttu 18. sajandi algul ning Osmanite riik ja Venemaa keisririik jagasid suure osa Pärsia valdustest 1724. aasta Konstantinoopoli rahuleppega. Kaheks jagati ka Gruusia. Nāder-šahh taastas aga kiirelt Pärsia vägevuse ning 1735. aastaks olid osmanid Gruusiast minema löödud. Nadir-šahh määras Kharthli waliks (asevalitsejaks) Bagrationi dünastiast Teimurazi. Reaktsioonina kõrgete maksude kehtestamisel, puhkes gruusia aadli hulgas vastuhakk pärlastele. Teimuraz ja tema poeg Irakli aga jäid ustavaks Nadir-šahhile – osalt seetõttu, et takistada Bagrationide Mukhrani-haru naasmist võimu juurde. Tänutäheks ustavuse eest andis Nadir-šahh Teimurazile Kharthli kuninga ning Iraklile Kahhethi kuninga tiitli.

Kahhethi (1744–1798) ja Kharthli-Kahhethi kuningas (1762–1798) Irakli II

Nadir-šahh mõrvati 1747. aastal ning Teimuraz ja Irakli kasutasid riigis tekkinud ebastabiilsust, et Pärsiast lahku lüüa[20]. Pärsia garnisonid sunniti Gruusiast lahkuma ning koostöös üksteise ning Aserbaidžaani khaanidega moodustasid Pärsia-vastase liidu. 1752. aastal saatsid nad Venemaale saatkonna, et paluda sõjalist toetust, mis aga kujunes edutuks.

Eestimaalt pärit Karl Heinrich von Knorring (1746–1820) oli üks võtmefiguure Gruusia liitmisel Venemaaga. Aastail 1801–1803 oli ta Vene vägede ülemjuhataja Gruusias.

Teimuraz II suri 1762. aastal ning Irakli II päris temalt ka Kharthli trooni, ühendades nii Gruusia esmakordselt kolme sajandi jooksul. Kuningas Irakli II ajal taastus majandus, rajati manufaktuure, elustusid linnad. Ta pöördus uuesti Venemaa poole, et saada kaitset Türgi ja Pärsia eest. 1783. aastal sõlmiti Irakli II ja Katariina II vahel Georgijevski leping, millega Ida-Gruusia Kharthli-Kahhethi kuningriik tunnistas Venemaa ülemvõimu, kuid tagas Bagrationi dünastia võimulpüsimise ning Gruusia õigeusu kiriku iseseisvuse.[20]

1787–1792 aastate Vene-Türgi sõja sõja eel nõudis Osmanite riik sõjaga ähvardades Krimmi tagastamist ja Venemaa loobumist protektsioonist Ida-Gruusia suhtes. Viies Vene-Türgi sõda oli Venemaa keisririigile edukas ning järeleandmisi Osmanitele Ida-Gruusia suhtes ei tehtud.

1795. aastal vallutas Pärsia šahh Āghā Moḥammad Khān Gruusia ning vallutas ja rüüstas Thbilisi.[21]

Irakli II surma järel puhkes trooninõudlejate vahel kodusõda ning üks osapooltest palus sekkuda Venemaal ja olukord lahendada. 1801. aastal allkirjastas keiser Paul I määruse, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik liideti Venemaa keisririigi koosseisu. Sama aasta mais kõrvaldas kindral Karl Heinrich von Knorring troonipärija prints David Batonišvili ning ametisse astus valitsus kindral Ivan Petrovitš Lazarevi juhtimisel.

Osa Gruusia aadlikest ei nõustunud määrusega kuni 1802. aasta aprillini, mil kindral Knorring piiras nad Thbilisi katedraalis sisse ning sundis neid andma truudusvannet Venemaa keisrile. Kõik keeldujad arreteeriti.[22] 1803. aastal liideti Venemaa keisririigiga ka Lääne-Gruusia Megreelia, 1810. aastal Imerethi ja Abhaasia ning 1811. aastal Guria vürstiriik.

Pärsia kaotused Vene-Pärsia sõdades

Pärsia üritas tagasi vallutada Gruusiat ja Dagestani, kuid sai 1804–1813 aastate Vene-Pärsia sõjas lüüa. 1810. aastal hõivasid Venemaa keisririigi väed ka Ida-Gruusia Imerethi kuningriigi. 19. sajandil peetud sõdades Türgi ja Pärsiaga vallutas Venemaa keisririik neilt mitmeid varem Gruusiale kuulunud alasid.

1806–1812 aastate kuuenda Vene-Türgi sõja tulemusel ja Bukaresti rahuga (1812) tunnustas Osmanite riik Bessaraabia ja Lääne-Gruusia allutamist Venemaa keisririigile ning Serbia iseseisvust.

1828–1829 aastate seitsmenda Vene-Türgi sõja tulemusena vallutas Venemaa keisririik Kaukaasias Kars, Phothi ja mitu teist kindlust, mille valdamine kinnistati 1829. aastal sõlmitud Adrianoopoli rahulepinguga.

1830. aastail arenes rahuperioodil Gruusia majandus, hoogustus käsitoondus, tekkisid väikeettevõtted, suurenes linnaelanikkond. 1864. aastal kao­tati pärisorjus Ida-Gruusias, aastatel 1865–1871 Lääne-Gruusias. See mõjus soodsalt kapitalistlike suhete arengule. 1873. aastal avati Thbilisi–Phothi raudtee ja 1883. aastal Bathumi–Thbilisi–Bakuu raudtee. Rajati tekstiili-, naha-, tubaka- ja konjakitööstuse ning metallitöötlemise ettevõtteid; 1890. aastail andis Gruusia 50% maailmaturu mangaanist. Haldusjaotuselt oli Gruusia 1917. aastani Venemaa keisririigi Taga-Kaukaasia asehaldurkonna osa.

20. sajand Gruusias[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruaris 1917 organiseeriti rahvakogu, kes seadis sihiks luua iseseisev Gruusia. 22. mail 1918 valiti uus Gruusia rahvakogu (Asutav Kogu): Zurab Avališvili, Noe Žordania, Akaki Tšenkeli (menševik), Niko Nikoladze ja Petre Surguladze. Pärast seda koostas Avališvili deklaratsiooni iseseisvast Gruusia riigist. Selle kuulutas rahvakogu välja 26. mail 1918. Kokkuleppel Gruusia valitsusega tulid 1918. aasta mai lõpus ja juuni alguses Gruusiasse Saksa ja Osmanite riigi väed, Gruusia loovutas peamiselt muslimitega asustatud Musta mere äärsed alad Osmanite riigile. Detsembrist 1918 kuni juulini 1920 oli Gruusia Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi protektsiooni all, riigis viibisid Briti väed.

Next.svg Pikemalt artiklis Gruusia Demokraatlik Vabariik.

7. mail 1920 sõlmiti Vene SFSR ja Gruusia DV vahel diplomaatilised suhted[viide?] ja kirjutati alla lepingule, millega Venemaa tunnustas Gruusia suveräänsust.[23]

1921. aasta veebruaris tungis Punaarmee Gruusiasse, Tbilisi hõivati 25. veebruaril 1921 ja kehtestati nõukogude võim, Gruusia NSV ja samal aastal moodustati Gruusia NSV koosseisus Adžaari ANSV, Abhaasi ANSV ja Lõuna-Osseedi autonoomne oblast.

28. augustist 1924 kuni 5. septembrini 1924 toimus Gruusias iseseisvusmeelne ja nõukogudevastane ülestõus (Augustimäss), mis aga maha suruti.

12. märtsist 1922 kuni 5. detsembrini 1936 kuulus Gruusia NSV Taga-Kaukaasia Föderatsiooni ja Taga-Kaukaasia SFNV koosseisu. Taga-Kaukaasia Föderatsioon nimetati 13. detsembris Taga-Kaukaasia SFNV-ks.

Next.svg Pikemalt artiklis Gruusia NSV.

Gruusia iseseisvuse taastamine[muuda | muuda lähteteksti]

1990 võitsid Gruusia NSV Ülemnõukogu valimised Zviad Gamsahhurdia toetajad. Nad hakkasid koostama Gruusia kodanike nimestikke. Taasloodi Gruusia Komitee, mille juhiks sai Zviad Gamsahhurdia. 9. aprillil 1991 andis komitee ülemnõukogule loa taastada Gruusia Demokraatlik Vabariik.

Augustis 2008 leidis Venemaa ja Gruusia vahel aset Gruusia sõda.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]