Esimene ristisõda

Allikas: Vikipeedia
Esimene ristisõda
Osa Ristisõdadest
Lähis-Ida 1135.png

Lähis-Ida aastal 1135, Esimese ristisõja tulemusel moodustatud ristisõdijate riigid on märgitud punaste ristidega.
Toimumisaeg 10961099
Toimumiskoht Lähis-Ida
Tulemus Ajutised Ristisõdijate riigid Lähis-Idas
Osalised
Rooma Katoliku Kiriku paavst
Prantsusmaa kuningriik
Inglismaa kuningriik
Genova vabariik
Ida-Rooma keisririik
Pisa vabariik
Rumi seldžukkide sultanaat
Väejuhid või liidrid
Toulouse'i krahv Raymond IV
Paavsti legaat, Le Puy piiskop Adhemar
Antiookia vürst Bohemond I
Bouilloni Godfrey
Normandia hertsog Robert Curthose
Flandria krahv Robrecht II
Vermandois'i krahv Hugues de Vermandois
Hauteville Tancrède
Arslan I
Yaghisiyan

Esimene ristisõda toimus aastatel 10961099. Sõjas osalesid prantsuse ja saksa talupojad, feodaalid, moslemid ning seldžukid.

Ristisõja väljakuulutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ristisõja kuulutas välja 1095. aasta novembris Prantsusmaal kirikukogul Clermont-Ferrand'is, Rooma Katoliku Kiriku paavst Urbanus II, kes vastas Bütsantsi keisri Alexios I palvele. Paavst kutsus üles kõiki osalema relvastatud palverännakul, et vallutada muslimite käest tagasi Jeruusalemm. Eesmärgiks oli moslemitest seldžukkide väljatõrjumine Pühalt Maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine nende ikke alt. Piacenzas 1095. aastal toimunud kirikukogul rääkis Alexios paavst Urbanus II-le kristlaste probleemidest Idas, kes ilma Lääne abita kannatavad muslimite rõhumise all. Urbanus nägi Alexiose abipalvele vastu tulles kahte võimalust: suurendada Lääne mõjuvõimu ning ühendada lõhestunud katoliku ja õigeusu kirikud. Lääne-Euroopa vastas üleskutsele ülekaaluka poolehoiuga.

Urbanus II Clermont'i kirikukogul.
Ristisõdijate saabumine Konstantinoopolisse (Jean Fouquet, 1455)
Seldžukkide sultanaadi suurim ulatus aastal 1092.

Romanos IV Diogenese juhitud Bütsantsi väed olid saanud 1071. aastal toimunud Mantzikerti lahingus seldžukkidelt üllatuskaotuse. Lahingu käigus langes vangi vägesid juhtinud keiser (esmakordselt riigi ajaloos). Rumi seldžukkide juht Alp Arslan kohtles suursugust vangi küllaltki leebelt ning vabastas ta suure lunamaksu ja kahe kindluse eest. Samal aastal kukutati Romanos troonilt. Aastaks 1081 olid seldžukid vallutanud pea kogu AnatooliaArmeeniast kuni Bitüüniani – ning asutasid oma pealinna Nikaias, vähem kui 100 km kaugusel Konstantinoopolist. Pärast lüüasaamist Mantzikerti all suutis Bütsants tänu Komnenose dünastiale mõnevõrra oma mõjuvõimu taastada. 1086. aastal suri seldžukkide sultan ning nende riik jagati lähinaabrite vahel. Siiski puudus Alexios I-l piisavalt vägesid, et taastada Bütsantsi võim Väike-Aasias ja alistada seldžukid.

Üleskutsele liituda 1096. aasta 15. augustil algavasse ristisõtta moslemitest seldžukkide vastu, järginud Euroopa ülikud koondusid 4 põhilises piirkonnas: Põhja-Prantsusmaal, Provence'is, Lotharingias ja normannide kontrolli all olnud Lõuna-Itaalias.

Ristiusu levitajatel oli selline teekond: Prantsusmaa, Saksa-Rooma keisririik, Rooma, Ungari, Bütsantsi keisririik, Konstantinoopol, Antiookia ja Jeruusalemm. Ristisõdijaid tuli ka meritsi ja maitsi kõikjalt Euroopast, nii üksi kui gruppidena.

Innustatuna üleskutsest ristisõjale asusid esimesed lihtrahvast koosnevad ristisõdijate väed, teele koheselt ning ületades Bosporuse väina hävitati 21. oktoobril 1096. aastal seldžuki valitseja Kilic Arslani vägede poolt. Neile järgnes paremini organiseeritud sõjavägi.

Bütsantsi keiser Alexios I võttis osa Läänest saabunud palgasõduritest sõjaväe organiseerimisel, kuid ta polnud üldse valmis nii suure hulga mittedistsiplineeritud sõduritega, kes varsti saabusid Bütsantsi territooriumile. Samuti polnud keiser vaimustuses sellest, et ristisõdijate põhijõudude eesotsas olid kaheksast juhist neli normannid, kellest üks oli Guiscard'i poeg Bohemond I. Kuna ristisõdijad pidid üle Bosporose väina saama, omas keiser nende üle teatud mõjuvõimu. Ta võttis ristisõdijatelt lubaduse, et nende poolt vallutatud endised Ida-Rooma riigi provintsid peavad saama taas Bütsantsi kontrolli alla ning vastutasuks pakkus toidumoona ja sõdureid.[1] Kuna hertsog Godefroi de Boullion ei nõustunud vasallitõotusega, otsustas keiser ristisõdijate vastu jõudu kasutada. Puhkenud lahingus ründas ristisõdijaid petšeneegide ratsavägi ning Bütsantsi vibukütid. Seepeale oli de Boullion sunnitud alistuma ja Alexiose vasalliks saama.

1097. aasta kevadel toimetati rüütlite vägi osade kaupa üle Bosporuse väina. Alexios suutis ristisõdijate abil kõigepealt hõivata Rumi seldžukkide pealinna Nikaia ja seejärel pea kogu Väike-Aasia.

Nikaia piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

1096. aasta maikuus alustasid ristisõdijate väed ja Bütsantsi laevastik Väike-Aasias Rumi seldžukkide sultanaadi valitseja sultan Arslan I sultanaadi pealinna, İzniki järve ääres asuva Nikaia piiramist. Linn alistus 19. juunil 1097 Bütsantsi vägedele.

Nikaia vallutamise järel suundusid ristisõdijate väed Süüria, Antiooka ja Jeruusalemma suunas.

Dorylaeumi lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Teel Dorylaeumi suunal olid ristisõdijate väed kahes osas, avangard ja arjergard. Avangardis, Taranto printsi Bohemondi kolonnis oli 2000 rüütlit, 8000 jalaväelast ja suur hulk palverändureid. Teist sama suurt kolonni juhtis Raymond de Toulouse. 1. juuli koidikul ründasid Bohemondi laagrit Dorylaeumis seldžuki vägede kergerelvastusega ratsaväelased, sealhulgas vibukütid, keda juhtis Kilic Arslan. Ristirüütlid läksid rünnakule, aga seldžukkide kerge ratsavägi põikas löögi eest kõrvale ja ründas ristisõdijate laagrit. Bohemond käskis rüütlitel tagasi tõmbuda, hobuste seljast maha tulla ja koos raskemalt relvastatud jalaväega kaitseliin moodustada.

Seldžukkide kerged relvad ei tekitanud ristisõdijatele olulist kahju ning ülepeakaela rünnakule meelitada neid ka ei õnnestunud. Pärast peaaegu seitsmetunnist tulemusteta võitlust jõudsid kohale Raymond’i kolonni rüütlid ja ründasid küljelt seldžukkide armeed, põhjustades sellele suuri kaotusi. Kilic Arslan kogus oma väed uuesti kokku ja kavandas parajasti järgmist käiku, kui saabus ka arjergardi, Raymond’i kolonni jalavägi, mida juhtis paavsti legaat Adhemar Le Puyst, ning vallutas tormijooksuga seldžukkide laagri.

Antiookia valutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ristisõdijad vallutasid järgnevalt Edessa ja jõudsid suure Antiookia linna alla 20. oktoobril 1097. Taranto prints Bohemond, Raymond de Toulouse ja Godefroi de Bouillon juhtisid igaüks ühte linna blokaadilõiku. Linna kaitset juhtinud Yaghisiyan, kutsus kohale ühe abiväe Damaskusest ja teise Aleppost, kuid mõlemad said aga ristisõdijatelt lüüa enne Antiookiasse jõudmist.

Ristisõdijad ei vallutanud linna lahingus, vaid Bohemond võttis ühendust Antiookiat kaitsva kristlase Firouziga, kes kontrollis Kahe Õe väravat ning 2. juunil avas Firouz värava, laskis ristisõdijad sisse. Kaks päeva hiljem saabus linna juurde aga türklaste armee, mida juhtis Mosuli asevalitseja Kerboga, ja asus ristisõdijaid omakorda Antiookias piirama. 28. juunil tungisid aga ristirüütlid kindlusest välja ja lõid türklaste kergerelvastusega ratsaväe rünnakus laiali.

1099. aasta juunis Jeruusalemm vallutati ja rajati Jeruusalemma kuningriik ning ka teisi ristisõdijate riike. Ehkki need maad püsisid ristisõdijate käes vähem kui kakssada aastat, oli Esimene Ristisõda äärmiselt tähtis verstapost Eurooplaste ekspansioonis. See oli ka ainus ristisõda, kus Jeruusalemm vallutati. Jeruusalemma kuningriik kestis aastani 1291, kui Akko linn langes.

Bohemond, kes kuulutas end Antiookia vürstiks, pidas Bütsantsiga veel lühikese sõja, kuid nõustus uuesti vasallistaatusega aastal 1108. Esimese ristisõja lõppedes oli Bütsantsi välispoliitiline olukord täielikult muutunud ning ladinlased olid asutanud neli ristisõdijate riiki (Antiookia vürstiriik, Edessa krahvkond, Jeruusalemma kuningriik ja Tripolise krahvkond).


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Komnene (1928) Alexiad, 10.261.