Leo V (keiser)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Leon V Armeenlane
Leon V Armeenlane
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
12. juuli 813 – 25. detsember 820
Eelnev Michael I
Järgnev Michael II
Isikuandmed
Sündinud umbes 770
Surnud 25. detsember 820 (umbes 45-a)
Rahvus armeenlane
Abikaasa Theodosia
Vanemad Bardas
Lapsed Symbatios (Konstantinos), Basileios, Gregory, Theodosios, Anna

Leo V Armeenlane või kreekapäraselt Leon V (kreeka keeles: Λέων ὁ ἐξ Ἀρμενίας (Leōn ho ex Armenias); umbes 77525. detsember 820) oli Bütsantsi keiser aastatel 813-820. Ta oli tuntud sõjaväepealik ning õukondlaste toetusega sundis ta keiser Michael I troonist loobuma. Ta lõpetas pikalt kestnud sõja Bulgaariaga ning alustas ikonoklasmi teist perioodi Bütsantsis. 820. aastal mõrvas ta tema üks usaldusväärsemaid kindrale - Michael, kes asus seejärel ise troonile.

Võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Leo V keisriks kuulutamine

Keiser Michael I oli ostnud oma populaarsuse raha eest, kuid see ei kestnud kaua. Kui Bütsants 813. aasta 22. juunil hävitavalt bulgaarlastelt lüüa sai, kaotas Michael I õukondlaste toetuse. Nende etteotsa astus tuntud sõjaväepealik Leo, kelle nõudmisel Michael I troonist loobus ning ta lasi end mungaks pühitseda. Tema poeg Konstantinos ja vend aga sandistati.[1]

Pärast Michaeli tagandamist kuulutatigi Leo keisriks. Ta krooniti 813. aasta 11. juulil.[2]

Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Leo kroonimisest jõudis mööduda vaid kuus päeva, kui bulgaarlaste vägi võttis pealinna piiramisrõngasse. Pilt, mis ümberpiiratud bütsantslastele müüridelt avanes, täitis nende kristlasesüdamed hirmu ja õudusega. Nad nägid barbarite jubedusttekitavaid müsteeriume, loomade ja inimeste ohverdamist paganlikele jumalatele. Nii võib ka ette kujutada, milline saatus oleks tabanud Konstantinoopoli vallutamisel linna elanikke. Kuid vaatamata müürilõhkumismasinate saladuse reetmisele jäi bulgaarlaste käsutuses olev piiramistehnika ikkagi liiga algeliseks ning piirajad ei suutnud edu saavutada. Ning kui Leo tegi Krumile ettepaneku kohtuda ja alustada läbirääkimisi, siis khaan nõustus. Tegelikult olid Leol hoopis teised kavatsused. Kui bulgaarlaste delegatsioon lähenes ettemääratud kohale, ründas neid varitsuspaigast ootamatult bütsantslaste väesalk. Krum sai haavata, kuid suutis põgeneda. Kättemaksuks aga viis ta oma väed Adrianoopoli peale, vallutas linna ning põletas selle maatasa. Bütsantslaste õnneks suri Krum üsna pea pärast neid sündmusi. Tema järeltulijaga aga õnnestus Leol sõlmida kolmekümneks aastaks rahu, millega määrati kindlaks riikidevaheline piir. Samal ajal visid sisevastuolud araablaste mail ka rahuni keisririigi teisel olulisel piiril. Seega kujunes üle pika aja Bütsantsi priidel rahu ning keisririigi välispoliitiline olukord normaliseerus.[2]

Ikonoklasm[muuda | muuda lähteteksti]

Leoni on üldiselt peetud küllaltki andekaks ja ettevõtlikuks valitsejaks, kuigi üks asjaolu muutis tema olukorra üsnagi pikantseks. Nimelt oli Leo südames pühapiltide vastane. Kuid esialgu ta oma vaadetest avalikult ei rääkinud. Alles pärast seda, kui ta oli kindlustanud oma võimu, otsustas keiser tegutseda. Väidetavalt olevat ta seejuures öelnud: "Näete ju, kõik valitsejad, kes tunnistasid pühapilte ja neid kummardasid, surid kas pagenduses või sõjakäikudel. Ainult need valitsejad, kes ei kummardanud pilte, surid loomulikku surma troonil ja maeti auavaldustega Pühade Apostlite kirikusse." Ning keiser lisas: "Ma tahan nende järgi käia ja hävitada pildid, et pärast minu enda ja ka minu poja pikka elu kestaks meie valitsemine kuni neljanda-viienda põlveni." Mis aga puudutab vahepealset pühapiltide kummardamist, siis Leo sõnade järgi sai see võimalikuks vaid tänu sellele, et valitsemine läks mehe kätest naise kätesse ehk teisisõnu tänu "naiselikule lihtsameelsusele". Nende sõnadega vihjas keiser Irene valitsemisajale. Oma arusaamadest lähtudes andiski keiser 814. aastal ülesande tol ajal veel vähetuntud kiikutegelasele Johannes Grammaticusele veel kord uurida kiriklikust seisukohast ikoonidesse suhtumise küsimust ja koostada vastav märgukiri. Kui patriarh sai keisri korraldusest teada, aimas ta halba ja püüdis igati Johannese tegevusse sekkuda, kuid viimane andis tema arupärimisrele vaid ebamääraseid vastuseid. Nii olevat ta väitnud, et keisrit huvitavat vaid üks tühine detail, mis ei oma mingit suuremat tähtsust. Kuid õhus oli juba tunda skandaali hõngu ning pühapiltide pooldajad hakkasid keisrit otseselt süüdistama. Leidus isegi ähvardajaid; nii näiteks olevat üks munk öelnude "Jumal pani ühed apostliteks, teised prohvetiteks, kolmandad õpetajateks, kuid kuskil ei mainita valitsejaid!" Seega polevat ka kiriku juhtimine üldsegi valitseja asi. Keiser omalt poolt olevat mungale vastanud: "Sa väärid oma sõnade eest hukkamist, kuid selle au osaliseks sa veel ei saa." Sellises pingelises õhkkonnas tuligi keisri käsul 815. aasta märtsis Konstantinoopolis kokku kirikukogu. Keisrinna Irene valitsusajast, mil taastati pühapiltide kummardamine, oli selleks ajaks möödunud juba veerand sajandit. Vaatamata sellele oli veel rohkesti neid, eriti riigi idapiirkondades ja sõjaväes, kes pooldasid pildikummardamise keelustamist. Seega polnud keiser oma südamesoovis kaugeltki üksi.[2]

Kirikukogu alguseks oli Leo jõudnud juba oma tahte valdavale osale kokkutulnutest peale suruda - seda enam, et välja oli vahetatud ka patriarh, ja uus kirikupea oli pühapiltide vastane. Nii mõistiski kirikukogu pühapiltide kummardamise teistkordselt hukka. Millest 815. aasta kirikukogul täpselt räägiti, pole teada, sest pärast selle otsuste hilisemat hukkamõistu ja äramuutmist kirikukogu materjalid hävitati.[2]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Niipea kui Leo sai kirikukogult soovitud tulemuse, alustas ta kohe võitlust pühapiltide austajatega, ja tegi seda üsna julmade vahenditega. Ilmselt siis saigi ta oma vastastelt veel ühe hüüdnime - Madu - ning tema valitsemisaega hakati võrdlema "külma talve" ja "tiheda uduga". Samas pole säilinud mingeid märke, et Leo reform oleks tekitanud rahva seas suuremat pahameelt. Vähemalt mingeid tõsisemaid rahutusi nimetatud pööre enesega kaasa ei toonud. Ometi ei tähendanud väline rahulikkus loomulikult seda, et keisril poleks olnud vaenlasi ja õukonnas intriige. Ning Leo vaenlastest kujunes üheks aktiivsemaks tema kunagine võitluskaaslane Michael. Michael oli 820. aasta talvel öelnud keisri kohta paar ettevaatamatut lauset, mis kanti kohemaid Leole ette. keiser, kes oli juba varem oma endist sõpra kahtlustanud, leidis nendes mõtteavaldustes piisavalt põhjust, et anda käsk Michael vangistada ja mõista tulesurma. Hukkamine oli määratud detsembri lõpupäevadele, kuid keisrinnal õnnestus veenda oma meest, et surmanuhtluse elluviimine vahetult jõulude eel on patt ning ta peab selle toimingu edasi lükkama. Leo jäi sellega nõusse, ent viivitus saigi talle saatuslikuks. Erinevalt keisrinnast ja keisrist polnud Kristuse sünnipäev keisri vastastele kaugeltki nii püha ja jumalateenistuse ajal tungisid lauljateks maskeerunud mõrvarid keisrile kallale. Väidetavalt suutis Leo küll mõnda aega ründajaile vastu hakata, kuid vastaste jõud olid ülekaalukad ning keiser tapeti. Seega osutus Leo ennustus, et pühapiltide vastased valitsevad pikalt ja surevad rahulikult, vääraks. Keisri poegi aga tabas sama saatus, mille ta oli ise troonile asudes määranud oma eelkäija lastele - nad sandistati.[2]

Tehes kokkuvõtet Leo V valitsemisajast, tunnistas isegi tagandatud patriarh, üks tema peamistest vastastest, et roomlaste riik kaotas suure valitseja.[2]

Eelnev
Michael I
Bütsantsi keiser
12. juuli 813 - 25. detsember 820
Järgnev
Michael II

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 206-208.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 209-212.