Fatimiidide kalifaat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Fatimiidide kalifaat
الدولة الفاطمية
9091171
Fatimid Caliphate.PNG
Fatimiidide kalifaat
aastal 960 – rohelised ja oranžid alad
aastal 1000 – roheline, punane, sinine ja oranž
1050 – sinine, punane ja oranž
1100 – sinine
Valitsusvorm Kalifaat
Kaliif Abdullah al-Mahdi Billah (909–934, esimene)
Al-Adid (1160–1171, viimane)
Pealinn Raqqada (909–921)
Mahdia (921–948)
El-Mansuriya (948–973)
Kairo (973–1171)
Religioon Ismailism
Šiiism
Pindala 4 100 000 km² (kõrgajal, 969)
Rahvaarv 6 200 000
Peamised keeled Araabia
Berberi
Aafrika ladina
Rahaühik Dinaar
Eelnev riik Abbassiidide kalifaat
Aghlabiidide emiraat
Ihšiidide dünastia
Rustamiidide kuningriik
Järgnev riik Aijubiidide riik
Sitsiilia emiraat
Ziriidide dünastia
Hammadiidide dünastia

Fatimiidide kalifaat oli Fatimiidide dünastia poolt aastatel 9091171 valitsetud kalifaat Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.

Fatimiidide dünastia sai alguse Tuneesias. Aastal 920 ehitati Vahemere äärde kalifaadi pealinnaks Mahdia. Aastal 969 vallutasid Fatimiidid Egiptuse põhjaosa ja rajasid Kairo, millest sai riigi uus pealinn ning poliitiline, kultuuriline ja religioosne keskus. Fatimiidide riik ulatus oma hiilgeaegadel Atlandi ookeanist läbi Põhja-Aafrika Damaskuse ja Mekani (Magrib).

7. sajandil vallutasid araablased kiiresti Põhja-Aafrika Magribi, Egiptusest kuni Atlandi ookeani rannikuni ning suundusid oma ekspansiooniga edasi Hispaaniasse. Kaliif (632–634) Abū Bakri ajal alustatsid araablased naabermaade vallutamisi, sooritati retki Sassaniidide Mesopotaamiasse ja Süüriasse. Kaliif ‘Umar (634–644) juhtimisel vallutati Khālid ibn al-Walīdi poolt Bütsantsilt Vahemere-äärsed kristlikud Damaskus (635) ja Süüria (636), Palestiina (638), ning ʿAmr ibn al-ʿĀṣi juhtimisel Egiptus (639–641) ja Kürenaika ning Tripoli (643).

Kalifaadi eraldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Fatimiidide kalifaat, 909–1171

9. ja 10. sajandil tekkisid Abbassiidide kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus.

11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).

Next.svg Pikemalt artiklis Kalifaat., Põhja-Aafrika, Magrib

Sitsiilia vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sitsiilia emiraat.

10. sajandil vallutasid moslemid Bütsantsi-Araabia sõdades Bütsantsilt Sitsiilia ja Sitsiiliat valitsesid järgnevalt sunniitlik Aghlabiidide dünastia Tuneesiast ja 909. aastast šiiitlik Fatimiidide dünastia Egiptusest. Fatimiidide kaliif Ismail al-Mansur nimetas Hassan al-Kalbi (948–964) Sitsiilia emiiriks. See saavutas edukalt kontrolli jätkuvalt mässavate bütsantslaste üle ja asutas Kalbiidide dünastia, mis valitses järgmised 90 aastat. Retked Lõuna-Itaaliasse jätkusid Kalbiidide juhtimisel kuni 11. sajandini.

Bütsantsi-Araabia sõjategevuspiirkonnad 867–1045 Lähis-Idas ja Vahemerel
Fatimiidide kalifaadi alad oma suurimas ulatuses

Vahemere kontrollimise üle pidevas konfliktis saratseenidega oli Pisa vabariik, kes koostöös Genovaga suutsid aastal 1016 Sardiinia vallutada, alistades seejuures saratseenide juhi Mujāhid al-‘Āmirī (Mogehid). See võit andis Pisale ülemvõimu Türreeni merel. Vahemikus 1030 ja 1035 suutis Pisa Sitsiilia emiraadis alistada rea võistlevaid linnasid ja vallutada Aafrika põhjaosas asunud Kartaago.

Mahdia kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1087 ründasid Genova ja Pisa laevastikud Huguccio juhtimisel ning koos Amalfi, Salerno ja Gaeta vägedega kalifaadi pealinna, Ziridi dünastiale kuulunud Mahdiat. Rünnak, mida toetas paavst Victor III, sai tuntuks kui Mahdia kampaania. Ründajad vallutasid linna, kuid ei suutnud seda araablaste vägede vastu kaitsta. Pärast araablaste laevastiku põletamist linna sadamas, Genova ja Pisa väed taandusid. Kuid araablaste laevastiku hävitamine andis kontrolli Vahemere lääneosas Genovale, Veneetsiale ja Pisale.

Next.svg Pikemalt artiklis Maroko ajalugu., Alžeeria#Ajalugu, Liibüa ajalugu, Tuneesia ajalugu

Fatimiidide riik hakkas nõrgenema ja oma valdusi kaotama 11. sajandi keskpaigast alates, Sitsiilia kuningriigi kuningas (1130–1154) Roger II ajal tehti rida vallutusi Aafrika rannikul (1146–1153). Tripoli vallutati aastal 1146 ja Bona aastal 1148. Need vallutused kaotati Rogeri järglase Guillaume'i valitsemisajal.

Seldžukid[muuda | muuda lähteteksti]

Seldžukkide riigii suurim ulatus aastal 1092.

11. sajandi lõpus kaotasid Fatimiidid Süüria alad idast peale tunginud seldžukkidele, tehes seejärel 11. sajandi lõpus ja 12. sajandil korduvaid katseid neid tagasi vallutada.

Sunniitlike Seldžukkide Seldžuki impeerium jagunes pärast Malik-šahh I surma aastal 1095 impeerium mitmeks väiksemaks riigiks. Pärast Malik-šahhi tulid võimule Kilij Arslan I Rumi Seldžukkide sultanaadis ja Tutush I Süürias. Tutush suri aastal 1095, tema kaks poega Fakhr al-Mulk Radwan ja Duqaq hakkasid vastavalt valitsema Aleppos ja Damaskuses. Egiptus ja suur osa Palestiinast olid olud šiiitliku Fatimiidide kalifaadi kontrolli all, kalifaat ulatus enne Seldžukkide tulekut sügavale Süüria sisealadele. Fatimiidid, keda valitses de jure kaliif Al-Musta'li, de facto visiir Al-Afdal Shahanshah, kaotasid Jeruusalemma Seldžukidele aastal 1073; enne ristisõdijate jõudmist, aastal 1098, vallutasid nad Jeruusalemma Artukiidide käest tagasi.

Ristisõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Lähis-Ida aastal 1135, Esimese ristisõja tulemusel moodustatud ristisõdijate riigid on märgitud punaste ristidega.
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene ristisõda., Jeruusalemma kuningriik

Ristisõdijad jõudsid Fatimiidide kalifaadi valduses olnud Jeruusalemma alla juunis 1099, varem olid nad vallutanud ümbruses asuvad väiksemad linnad (Ramla, Lod ja Petlemm), Jeruusalemm vallutati 15. juulil ja rajati Jeruusalemma kuningriik ning ka teisi ristisõdijate riike.

Jeruusalemmast lõunapool asuv Egiptus ja suur osa Palestiinast olid Fatimiidide kalifaadi kontrolli all. Ristisõdijad vallutasid Jeruusalemma 1099 ja kuu aega hiljem võitis Godefroy Fatimiide vägesi Ashkeloni lahingus. Sellega oli Godefroy de Bouilloni võim 1099. aastal loodud Jeruusalemma kuningriigis kindel.

Baudouin I võimu all (1100–1118) laienes Jeruusalemma kuningriik edasi. Itaalia linnriikide ja näiteks Norra kuninga Sigurd Magnussoni abiga vallutas ta tähtsaid sadamalinnu nagu Akko (1104), Beirut (1110) ja Aydā (1111), samas tugevndas ta kontrolli teiste ristisõdijate riikide üle põhjas. Ta kaitses riiki edukalt moslemi vallutajate eest, Fatimiide võitis ta Ramla lahingutes, Damaskuse ja Mosuli emiiri vägesi võitis ta 1113. aastal Al-Sannabra lahingus.

Aastal 1153 piiras Balduin Ashkeloni, linna kust Egiptuse Fatimiidid olid Jeruusalemma rünnanud kogu riigi ajaloo vältel, Ashkelon vallutati ning liideti Yafo ja Ashkeloni krahvkonnaga, mida valitses endiselt Balduin III-a vend Amalric.

Fatimiidide langus[muuda | muuda lähteteksti]

Fatimiidide dünastiale tegi 1171. aastal lõpu Aijubiidide dünastia rajaja – Saladin.[1] Seldžukkide sultanaadi sunniitidest Zengidi dünastia konflikt ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesid.

Aastal 1163 keeldus Egiptus Jeruusalemmale makse maksmast ja palus Nūr ad-Dīnilt sõjalist abi. Amaury I tungis selle peale Egiptusse, kuid oli Niiluse üleujutuste tõttu tagasi pöörduma. Egiptuse vesiir Shawar palus Nūr ad-Dīnilt uuesti abi ning talle saadeti appi kindral Shirkuh. Shawari ja Shirkuhi vahel tekkis tüli ning Shawar sõlmis liidu hoopis Jeruusalemma kuningas (1162–1174) Amaury I-iga. Shawar ja Amaury I piirasid 1164. aastal Bilbeisi, kuid kuna Nūr ad-Dīn oli Harimi lahingus võitnud nii Antakya Bohemond III-t kui ka Tripoli Raimund III-t, olid nad sunnitud rünnaku katkestama. Antakya oli langemas Nur ad-Dini kätte, kuid viimasel hetkel saatis Bütsantsi keiser Manuel piirkonda suure abiväe. Aastal 1166 saatis Nūr ad-Dīn Shirkuhi Egiptusse tagasi ja Shawar sõlmis Amaury I-ga, kes sai Al-Babeini lahingus lüüa, uue liidu. Hoolimata kaotusest jäi Shawar võimule ning Kairosse jäid ristisõdijate abiväed. Aastal 1168 rüüstas Amaury I Bilbeisi, seejärel ei suutnud ta Egiptuse vastu üksi mitte midagi suurt korda saata. Tema vastuoluliste lükete tagajärjena vahetas Shawar pooli ja otsis abi Shirkuhi juurest. Shawar mõrvati ning kui Shirkuh 1169. aastal suri, tuli Egiptuses võimule tema vennapoeg Saladin.

1169. aastal alustasid ristisõdijad rünnakuid Niiluse deltasse, ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadile, keiser Manuel saatis Amaury I-le appi umbes 300 laeva, et ebaõnnestunult vallutada Damietta linn. Shirkuhi surma järel 1169. aastal haaras võimu Egiptuses Saladin, kes määrati Egiptuse vesiiriks. 1171. aastal, viimase fatimiididest kaliifi al-ʿĀḍid li-Dīn Allāh' surma järel kukutas Saladin Fatimiidid ja asutas Aijubiidide dünastia (1171–1260), mille keskus oli samuti Kairo. Saladin ise sai esimeseks Egiptuse sultaniks ning hiljem Egiptuse ja Süüra sultaniks.

Next.svg Pikemalt artiklites Aijubiidide riik ja Aijubiidide sultanaat.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hermann Kinder, Werner Hilgemann. "Maailma ajalugu esiajast tänapäevani". Avita (2001) lk 137. ISBN 9985-2-0354-2.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]