Fatimiidide kalifaat

Allikas: Vikipeedia
Fatimiidide kalifaat
الدولة الفاطمية
9091171
Fatimid Caliphate.PNG
Fatimiidide kalifaat
aastal 960 – rohelised ja oranžid alad
aastal 1000 – roheline, punane, sinine ja oranž
1050 – sinine, punane ja oranž
1100 – sinine
Valitsusvorm Kalifaat
Kaliif Abdullah al-Mahdi Billah (909–934, esimene)
Al-Adid (1160–1171, viimane)
Pealinn Raqqada (909–921)
Mahdia (921–948)
El-Mansuriya (948–973)
Kairo (973–1171)
Religioon Ismailism
Šiiism
Pindala 4 100 000 km² (kõrgajal, 969)
Rahvaarv 6 200 000
Peamised keeled Araabia
Berberi
Aafrika ladina
Rahaühik Dinaar
Eelnev riik Abbassiidide kalifaat
Aghlabiidide emiraat
Ihšiidide dünastia
Rustamiidide kuningriik
Järgnev riik Aijubiidide riik
Sitsiilia emiraat
Ziriidide dünastia
Hammadiidide dünastia

Fatimiidide kalifaat oli Fatimiidide dünastia poolt aastatel 9091171 valitsetud kalifaat Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.

Fatimiidide dünastia sai alguse Tuneesias. Aastal 920 ehitati Vahemere äärde kalifaadi pealinnaks Mahdia. Aastal 969 vallutasid Fatimiidid Egiptuse põhjaosa ja rajasid Kairo, millest sai riigi uus pealinn ning poliitiline, kultuuriline ja religioosne keskus. Fatimiidide riik ulatus oma hiilgeaegadel Atlandi ookeanist läbi Põhja-Aafrika Damaskuse ja Mekani (Magrib).

9. ja 10. sajandil tekkisid Abbassiidide kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).

Next.svg Pikemalt artiklis Kalifaat.

Sitsiilia vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sitsiilia emiraat.

10. sajandil vallutasid moslemid Bütsantsilt Sitsiilia, ja Sitsiiliat valitsesid järgnevalt sunniitlik Aghlabiidide dünastia Tuneesiast ja 909. aastast šiiitlik Fatimiidide dünastia Egiptusest. Fatimiidide kaliif Ismail al-Mansur nimetas Hassan al-Kalbi (948–964) Sitsiilia emiiriks. See saavutas edukalt kontrolli jätkuvalt mässavate bütsantslaste üle ja asutas Kalbiidide dünastia, mis valitses järgmised 90 aastat. Retked Lõuna-Itaaliasse jätkusid Kalbiidide juhtimisel kuni 11. sajandini.

Fatimiidide kalifaadi alad oma suurimas ulatuses

Vahemere kontrollimise üle pidevas konfliktis saratseenidega oli Pisa vabariik, kes koostöös Genovaga suutsid aastal 1016 Sardiinia vallutada, alistades seejuures saratseenide juhi Mujāhid al-‘Āmirī (Mogehid). See võit andis Pisale ülemvõimu Türreeni merel. Vahemikus 1030 ja 1035 suutis Pisa Sitsiilia emiraadis alistada rea võistlevaid linnasid ja vallutada Aafrika põhjaosas asunud Kartaago.

Mahdia kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1087 ründasid Genova ja Pisa laevastikud Huguccio juhtimisel ning koos Amalfi, Salerno ja Gaeta vägedega kalifaadi pealinna, Ziridi dünastiale kuulunud Mahdiat. Rünnak, mida toetas paavst Victor III, sai tuntuks kui Mahdia kampaania. Ründajad vallutasid linna, kuid ei suutnud seda araablaste vägede vastu kaitsta. Pärast araablaste laevastiku põletamist linna sadamas Genova ja Pisa väed taandusid. Kuid araablaste laevastiku hävitamine andis kontrolli Vahemere lääneosas Genovale, Veneetsiale ja Pisale.

Seldžukkide riigii suurim ulatus aastal 1092.

Fatimiidide riik hakkas nõrgenema ja oma valdusi kaotama 11. sajandi keskpaigast alates, 11. sajandi lõpus kaotasid Fatimiidid Süüria alad idast peale tunginud seldžukkidele, tehes seejärel 11. sajandi lõpus ja 12. sajandil korduvaid katseid neid tagasi vallutada.

Fatimiidide langus[muuda | muuda lähteteksti]

Fatimiidide dünastiale tegi 1171. aastal lõpu Aijubiidide dünastia rajaja – Saladin.[1] Seldžukkide sultanaadi sunniitidest Zengidi dünastia konflikt ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesid.

1169. aastal alustasid ristisõdijad rünnakuid Niiluse deltasse, ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadile. Fatimiidid kutsusid appi Mosulist moslemitest sunniitidest Zengidi dünastia Damaskuse ja Aleppo emiiri Nur ad-Dini vägesid. Sunniidist Nur ad-Dini väed aga soovisid Egiptuses võimult tõugata ismailiidest Fatiimide ning Fatiimidid olid sunnitud sõlmima liidu Jeruusalemma kuninga (1162–1174) Amaury I-ga. Fatimiidide ja Jeruusalemma ristisõdijate väed võitsid Shirkuhi vägesid 1167. aastal, kuid 1168. aastal olid nad sunnitud Kairost lahkuma. 1168. aastal proovis Amaury I koos Bütsantsi keiser Manuel I Komnenose laevastikuga ebaõnnestunult vallutada Kairot ning Saladini onu Shirkuh, sai Fatimiidide kalifaadis vesiiriks.

Shirkuhi surma järel 1169. aastal haaras võimu Egiptuses Saladin, kes määrati Egiptuse vesiiriks. 1171. aastal, viimase fatimiididest kaliifi al-ʿĀḍid li-Dīn Allāh' surma järel kukutas Saladin Fatimiidid ja asutas Aijubiidide dünastia (1171–1260), mille keskus oli samuti Kairo. Saladin ise sai esimeseks Egiptuse sultaniks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hermann Kinder, Werner Hilgemann. "Maailma ajalugu esiajast tänapäevani". Avita (2001) lk 137. ISBN 9985-2-0354-2.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]