Kalchedoni kirikukogu
 |
| Osa artiklitest teemal |
| Rooma-Katoliku Kiriku kirikukogud |
|---|
 |
| Antiik (u 50 – 451) |
| Varakeskaeg (553–870) |
| Kõrg- ja hiliskeskaeg (1122–1517) |
| Kaasaeg (1545–1965) |
Kalchedoni kirikukogu (ka Chalkedoni kirikukogu) oli neljas oikumeeniline kirikukogu, mis toimus 8. oktoobrist kuni 1. novembrini 451 pKr Kalchedonis (praeguse İstanbuli alal).
Kirikukogul võeti vastu Kalchedoni dogma.
451. aasta oktoobris tuli Kalchedonis kokku uus üleriigiline kirikukogu. Otsuste aluseks võeti 433. aastal Antiookia ja Aleksandria vahel sõlmitud kokkulepe ning paavst Leo kristoloogilised arusaamad. Efesose kirikukogu (toimus aastal 449) kirikukogu otsused tühistati. Halkedoni kirikukogul võeti vastu usuvormel, mida nimetatakse ka Kalchedoni vormeliks. Selles püüti vältida nii monofüsiitlikke kui ka nestoriaanlikke äärmusi ning selle kohaselt Kristus on üks isik kahe loomusega – jumaliku ja inimliku loomusega. Need kaks on temas täielikul kujul. Mõlemad loomused on koos segunematult ja muutumatult, eraldamatult ja lahutamatult. Kirikukoguliste arvates selline kahe loomuse olemasolu, nende segunematuse ja muutumatuse rõhutamine välistas monofüsiitluse ning loomuste eristamatuse ja lahutamatuse rõhutamine välistas nestoriaanluse.
Kalchedoni vormeli sõnastus on negatiivse loomuga. Kristuse kahe loomuse neli põhiomadust on segunematus ja muutumatus, eraldamatus ja lahutamatus. Sõnastatakse kuidas need kaks loomust ei ole koos, aga nad ei sõnastata midagi selle kohta, kuidas nad koos on. Selline negatiivne, eksiteid välistav funktsioon on üldiselt omane kiriklikele dogmadele. Algselt polnud nende eesmärgiks sundida kristlasi teatud kindlat teed käima, vaid näidata, millised teed on umbteed.
Kalchedoni kirikukogu ei suutnud oma otsusega vaidlusi ja tülisid Bütsantsi impeeriumis lõpetada. Seetõttu püüdsid keisrid pikema aja jooksul üldse loobuda igasugustest arutlustest selle üle, kui palju ja kuidas on Kristus jumal ning kui palju ja kuidas on ta inimene. Seega püüti probleem surnuks vaikida. See aga ei õnnestunud ning hiljem, kui valitsema hakkas Justinianus I, kuulutati Kalchedoni kirikukogu otsus terves keisririigis riigiseadusena kehtivaks. Ometi ei uskunud paljud impeeriumi kristlased Kalchedoni ette kirjutatud kombel. Terve hulk arvas, et Kristusel on ikkagi üks, jumalinimlik loomus, mis oli küll pärit kahest loomusest – jumalikust ja inimlikust –, aga ometi on Jeesus Kristus üks. Kalchedoni kirikukogu dogmas nähti nestoriaanlikku eksiõpetust: arvati, et rääkides kahest segunemata loomusest, räägitakse paratamatult kahest isikust, kahest pojast. Sellel viisil uskuvaid kristlasi hakati nimetama monofüsiitideks, keda oli märgataval hulgal just Süürias ja Egiptuses, mis tollel ajal olid Bütsantsi impeeriumi osad. Neis piirkondades oli tihti nõnda, et kreekakeelsed kristlased järgisid Kalchedoni vormeli, aga koptid ja süürlased kaldusid monofüsiitlusse.