Pärsia

Pärsia on Iraani nimi, mis oli kasutusel läänemaades enne aastat 1935. Ajaloos nimetatakse (ebaõigelt) Pärsiaks ka Ahhemeniidide riiki, mis tekkis 8. sajandil e.m.a.

Pärslasi kui "rahvast" meie ajaloolises mõttes pole.

„Need olid India sangarid, kes lääne poole ratsutasid, /../ ning vananevas Paabeli maailmas kõikjal võimu haarasid. 6. s e.m.a tekkib selle maailma keskele väike Pārsā (kr Persis, praegu Fārs) maakond. Mõnetuhandelise Pārsāst pärineva täiskasvanud mehe jaotamine tohutu hulga sõjaväeliste ja haldusüksuste vahel tekitas ülemkihi (Kyrose ja Dareiose impeeriumis), /../ kelle esivanematest vaid väga vähesed olid pärit Pārsāst. Õieti pole olemas niisugust maad, mida võiks nimetada Pärsia ajaloo toimumispaigaks.“

–

Pärsia impeerium, ca 500 aastal eKr, Dareios I valitsusajal

Ajalugu

Ahhemeniidide riik

Nn Pärsia impeerium moodustus 6. sajandil eKr, riik laius Vahemerest kuni Induse jõeni. Sellesse kuulusid tänapäeva Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan, Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan, Türgi, Jordaania, Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael, Egiptus ning osa Kaukaasia piirkonnast.

 Pikemalt artiklis Iraani ajalugu., Ahhemeniidid, Ahhemeniidide riik

 Pikemalt artiklis Kreeka-Pärsia sõjad., Dareios I, Xerxes I

 Pikemalt artiklis Rooma-Pärsia sõjad.

Sassaniidide impeerium 632. aastal

Sassaniidide riik

 Pikemalt artiklis Sassaniidide riik. (224–651)

Sassaniidide riiki valitses Sassaniidide suguvõsa aastatel 224–651. Riigi rajas ning dünastiale pani aluse Ardashir I. Sassaniidide riik hõlmas tänapäeva Iraagi, Iraani, Afganistani, Ida-Süüria, Kaukaasia maa-alad ning piirkondi Türgis ja Araabia poolsaarel.

Kalifaat

 Pikemalt artiklis Kalifaat.

 Pikemalt artiklis Abbassiidide kalifaat. (750–1258)

Pärsia impeerium, Emanuel Boweni 1747. aasta kaardil

Safaviidide riik

 Pikemalt artiklis Safaviidide riik.

Šahh (1502–24) Ismail I rajas Safaviidide Iraani šahhidünastia (1502–1736), kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Safaviididest alates on šiiism olnud Iraani riigiusund. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān.

Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ak Koyunlu väge ja kuulutas end Iraani šahhiks. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu.

Safaviidide riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse ‘Abbās I Suure ajal (1587–1629), kes reformis relvajõud ning pidas sõdu Osmanite riigi ja Šeibaniidide usbeki riigiga. Safaviidide dünastia valitsetud Iraanil tekkisid tihedad sidemed nii Euroopa (nt Adam Oleariuse saatkonna reis) kui ka Ida riikidega, poliitikas hakkasid suuremat osa mängima pärslased.

Osmanite riigi ja Pärsia piirialad Nicolas de Feri, 1720

Tema järglaste ajal hakkas keskvõim nõrgenema, toimusid rahvaülestõusud, 1722. aastal hõivasid suure osa maast afgaanid, 1722–1732 loovutas Iraan Kaspia mere äärseid alasid Venemaa keisririigile.

Iraani šahh (1736–1747) Nadir oli 1726 väepea­likuna šahh (1722–1732) Tahmasp II teenistuses. Nadir tõr­jus 1729. aastal Iraanist sinna tunginud afgaanid, taastas Osmanite riigiga peetud sõjas (1730–36) Iraani võimu Mesopotaamias, Armeenias, Gruusias, Aserbaidžaanis ja Dagestanis. Nadir kõrvaldas 1732. aastal võimult Tahmasp II ja hakkas valitsema tema poja ‘Abbās III regendina. 1736. aastal valisid hõimupealikud uueks valitsejaks Nadir-šahhi (1688–1747). Seejärel vallutas Nadir-šahh 1737–38 Af­ganistani ja 1738–1739 Loode-India, rüüstas 1739 Delhi, hõivas 1740 Buhhaara ja Hiiva. Nadir-šahhi suurriik lagunes pärast tema tapmist.

Vaata ka

• Iraan
• kalifaat