Diocletianus

Allikas: Vikipeedia
Diolectianuse pea Istanbuli arheoloogiamuuseumis

Diocletianus (Imperator Caesar Caius Marcus Aurelius Numerius Diocletianus Augustus); sünninimi Diocles; 22. detsember 2453. detsember 313) oli Vana-Rooma keiser 20. november 283 kuni 1. mai 305. Astus tagasi. Sündis Rooma Dalmaatsia provintsis, tegi karjääri riigi sõjaväes, kus tõusis keiser Caruse ratsaväe komandöriks. Pärast Caruse ja tema poja Numerianuse surma kuulutati keisriks. Samale tiitlile pretendeeris ka Caruse ainus ellujäänud poeg Carinus, kuid tema väed said Marguse lahingus Diocletianuse käest lüüa. Tema valitsemisaaja algust on peetud 3. sajandi kriisi lõpuks.[1] Nimetas väejuhi Maximianuse 285. aastal oma kaasvalitsejaks (augustus).

293. aastal nimetas ta Galeriuse ja Constantius Chloruse abikeisriteks (caesar). Sellist võimu jagamist hakati nimetama tetrarhiaks (nelikvõim), kus iga keiser valitses ühte neljandikku impeeriumist. Tema valitsemisajal muutus Rooma impeerium täielikult monarhiaks, kus keiser hakkas kandma tiitleid isand (dominus) või isand ja jumal (dominus et deus). Seda perioodi kuni Lääne-Rooma riigi languseni on nimetatud dominaadiks.

Lisanimed: Germanicus maximus (285), Sarmaticus maximus (285), Gothicus maximus (293), Persicus maximus (295), Britannicus maximus (296?), Carpicus maximus (297?), Armenicus maximus (298), Medicus maximus (298), Adiabenicus maximus (298).[viide?] Loomulik surm.

Varajane elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sünniaaja kohta on erinevad andmed. Sünniajana on pakutud 236/237. ja 245. aastat. Sündis ilmselt Dalmaatsia provintsis tänapäeva Horvaatias Solini (Salona) lähedal Diocleas.[2] Tema isa oli vabastatud ori, kes oli senaator Anullinuse kirjutaja. Tegi karjääri Rooma sõjaväes. 284. aastal Pärsia vastu sõdides leiti keiser Carinuse vend ja kaasvalitseja Numerianus surnuna. Pärast seda kuulutasid sõdurid keisriks Diocletianuse, kes süüdiastas Numerianuse tapmises pretoriaanide prefekti Arrius Aperit ning tappis ta isiklikult.[3]

Tetrarhia tekkimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diocletianusel oli tütar, kuid puudus poeg, kellega koos riiki valitseda. Pärast Carinuse üle sõjalise võidu saavutamist 285. aasta mais nimetas Rooma armee ohvitseri Maximianuse (Aurelius Maximianus) esialgu oma abikeisriks (caesar). Järgmisel aastal sai Maximianusest temaga võrdne kaasvalitseja (augustus), sest ta vajas võimekat kaasvalitsejat, kes suudaks impeeriumi eri paikades probleemidega tegeleda. Impeerium jäi formaalselt jagamatuks, kuid Diocletianus hakkas valitsema idaosa ja Maximianus lääneosa.[4] 286. aastal kuulutas üks laevastiku juhtidest ja hilisem usurpaator Carausius end Põhja-Gallias end samuti keisriks ning lootis saada sellele kahe kaasvalitseja tunnustust, kuid need ei kavatsenudki teda tunnustada. 289. aastal hakkas Maximianus valmistuma tema vastu suunatud invasiooniks, kuid seda ilmselt ei toimunud. Kahe kaasvalitseja propaganda kujutas Carausiust piraadina. 293. aastal võttis Diocletianus oma abikeisriks Galeriuse ja Maximianus Constantiuse. See tähendas seda, et impeeriumil oli neli keisrit, kes pidid eri osades tegelema eri probleemidega, kuid ainult Diocletianusel ja Maximianusel oli õigus anda kellelegi keiserlik staatus.[5]

Sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diocletianuse ajal pidi ta koos teiste tetrarhidega võitlema usurpaatorite kui ka välisvaenlastega. Ta pidi isiklikult maha suruma Egiptuses 297. aastal alanud usurpaator Domitius Domitianuse mässukatse.

Reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma impeerium tetrarhide mõjupiirkondadega (inglise k.)

Administratsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riik jagati neljaks preotoriaani prefektuuriks, mida juhtis üks tetrarhidest ning kellele allus üks pretoriaani prefekt. Prefektuurid jagati diötseesideks, mida juhtisid vikaarid (vicarii). Diocletianuse ajal suurendati impeeriumi ja sõjaväe kontrollimiseks ametnikkonda kuni kaks korda. Idaprovintsides tõusis ametnike arv 15 000-ni. Sõjaväelaste ja ametnike töötasu suurused jäid madalaks.[6]

Rooma linna tähtsus langes. Kui tetrarhid viibisid Itaalias, siis oli nende residentsiks Mediolanum (Milano). Teised tetrarhide residentsid olid Augusta Treverorum (Trier), Sirmium (Doonau ääres), Antiookia Süürias ja Nikomeedia Bitüünias. Tegemist ei olnud alaliste pealinnadega, sest tetrarhid olid pidevalt liikvel sõdimas või vahetasid rahuajal pidevalt asukohta. Säilinud Diocletianuse õigusaktid anti välja erinevates kohtades. Keisri õukond ja pealinn paiknesid tegelikkuses seal, kus oli keiser.[7]

Kristlaste vaenamised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Briti ajaloolase Robin Lane Foxi hinnangul võisid kristlased 3. sajandi keskel moodustada 4-5% elanikkonnast.[8] 3. sajandil muutusid Rooma riigis kristlaste vaenamised üleriigilisteks. Keisrite Septimus Severuse, Deciuse, Valerianuse ja Diocletianuse ajal toimunud vaenamiste eesmärkideks oli hävitada kiriku omand, palvekohad, kristlik kirjandus ja koguduste juhid.[9] Adrian Goldsworthy arvates oli vaenamiste eesmärk tagada impeeriumi terviklikkus ja ühtsus. 297. aastal kehtestati kõigile keisri ametnikele ja sõduritele nõue ohverdada oma lojaalsuse tõendamiseks riigiusundi jumalatele. Seda tegid ka osad kristlased, sest sellest keeldujad hukati. 302. aastal algatas Diocletianus ka Pärsia päritolu prohvet Mani järgijate vaenamise.[10] 23. veebruaril 303. aastal kehtestati esimene keiserlik edikt, millega algas kristlaste vaenamine.[11] 304. aastal kehtestati edikt, milles nõuti, et kõik idaprovintside elanikud peavad ohverdama riigiusundi jumalatele.[12] Ameerika ajaloolase Warren Treadgoldi arvates kujunes Diocletianuse valitsemisajaks olukord, kus kristluse väljasuretamine oli muutunud võimatuks, tagakiusamine tekitas probleeme ning selle sallimine "ei rahuldanud kedagi".[13]

Maksureform[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogukondade maksustamisel võeti aluseks maaomandi ja tööjõu suurus. Maaomandi hindamise ühikuks oli iugera, mis erines piirkonniti vastavalt sellele, mida oli võimalik põllumaal kasvatada ja tootlikkusele. Tööjõu suurust arvestamise ühikuks oli üks täiskasvanud tööealine elanik. Nende alusel määrati kindlaks kindla piirkonna kohustused riigi ees. Sellist maksude kogumise viisi kasutati kogu impeeriumis. Makse koguti tooraine vormis, et vältida selle väärtuse langemist. Sõduritele ja ametnikele maksti töötasu samuti tooraines. Kui sellisest töötasust üle jäi, siis oli võimalik see maha müüa.[14]

Sõjavägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Germaaniast lähtuvate rünnakute surve tõttu algatas laiaulatusliku sõjaväe reformi. Leegionite isikkoosseisu suurust vähendati 5000-lt[15] (osadel andmetel 6000-lt) 1000 kuni 500-le, kuid samas suurendati leegionite arvu, millega nende arv tõusis 140-ni.[16] Impeeriumi kaitse parandamiseks suurendati sõjaväe suurust hinnanguliselt kuni kaks korda. Diocletianuse valitsemisaja maaväe hinnanguline suurus oli 310 000 ning mereväe suurus 30 000 sõdurit.[17]

Paljud ajaloolased on vaielnud selle üle, kas Diocletianuse ajal sai alguse sõjaväe jaotamine piirivägedeks (Limitanei) ja mobiilseks väliarmeeks ehk comitatus′eks (Comitatenses). Esimene mobiilne ratsavägi moodustati keiser Gallienuse ajal, kuid see ei pruukinud säilida pärast tema tapmist.[18] Samas on väidetud, et igal neljal tetrarhil oli piirvägede kõrval ka oma väliarmee, mis võimaldas võidelda impeeriumi vaenlastega neljal erineval rindel. Diocletianuse aja comitatus moodustati Ioviani leegioni ja kahe eliitratsaväeüksuse Lanciarii ja Comites põhjal.[19]

Tema ajal parandati ja rajati uusi kindlusi Brtianniasse, Reini ja Doonau jõgede äärde, mis tõstis tema ja kaasvalitsejate kui impeeriumi kaitsjate prestiiži.[20] Samuti tehti muudatusi sõjaväe juhtimises. Piiriäärseted piirkonnad jaotati tsoonideks, milles paiknenud piirivägesid juhtis ohvitser, kes kandis tiitlit dux (mitm. duces). Väliarmeesid juhtis ohvitser, kelle tiitliks oli comes (mitm. comites).[21] Jalaväe kõrval suurenes raskerelvastuses ratsaväe osatähtsus.[22]

Hilisem elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. mail 305. aastal pidasid tetrarhid kahes impeeriumi paigas kaks suurejoonelist paraadi. Diocletianus ja Galerius tegid seda Nicomedias ning Maximinius ja Constantius Mediolanumis. Diocletianus ja Maximianus astusid keisriametist tagasi. Esimese järglaseks sai Galerius ja teise puhul Constantius. Galeriuse abikeisriks sai Maximinus Daia, kuid Constantiuse abikeisriks sai Severus, mis oli üllatav valik, sest nii Constantiusel kui ka Maximianusel olid täiskasvanud pojad. Severus oli Galeriuse usaldusisik, kes soovis tema kaudu tetrarhiat paremini kontrollida.[23] Consantiuse poeg Constantinus põgenes pärast Diocletianuse juures riigi lääneossa oma isa Constantiuse juurde. Pärast isa surma kuulutasid Constantinuse isa kõgemad ohvitserid ta oma isa järglaseks.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmed Diocletianuse algatatud reformid jäid hiljem püsima. Impeeriumi kaheks suuremaks administratiivseks osaks (mis omakorda jaotati kaheks) jaotamine jäi püsima kuni Lääne-Rooma riigi lagunemiseni. Suurema kuid madalama töötasuga armee ja ametnikkonna eelistamine jäi kestma kahe järgneva sajandi jooksul. Warren Treadgoldi arvates suurendas see riigis korruptsiooni, kuid muutis impeeriumi tugevamaks ja stabiilsemaks, kui see oli olnud 3. sajandi kriisi ajal. Tänu temale jäi impeerium püsima ning ei langenud mässuliste ega sissetungijate tõttu.[24] Teda on peetud ka esimeseks Bütsantsi keisriks.[25]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vaiksoo, Raul. Aja lugu. Tallinn, 2011. Lk. 146.
  2. Catholic Encyclopedia, http://www.newadvent.org/cathen/05007b.htm; Mathiesen, Ralph. De Imperatoiribus Romanis. - Diocletian (284-305 A.D.), http://www.roman-emperors.org/dioclet.htm
  3. Encylopedia Britannica, http://www.britannica.com/EBchecked/topic/164042/Diocletian
  4. Goldsworthy, Adrian. How Rome Fell: Death of a Superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 159.
  5. Goldsworthy, Adrian. Lk. 160-161.
  6. Treadgold, Warren. A Concise History of Byzantium. New York, 2001. Lk. 16.
  7. Goldsworthy, Adrian. Lk. 162-163.
  8. Lane Fox, Robin. Pagans and Christians in the Mediterranean world from the second century AD to the conversion of Constantine. London, 2006. Lk. 592.
  9. Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 69.
  10. Goldsworthy, Adrian. Lk. 180.
  11. Samas, lk. 595.
  12. Samas, lk. 596.
  13. Treadgold, Warren. Lk. 25.
  14. Goldsworthy, Adrian. Lk. 169.
  15. Goldsworthy, Adrian. Lk. 213.
  16. Mathiesen, Ralph. De Imperatoiribus Romanis. - Diocletian (284-305 A.D.), http://www.roman-emperors.org/dioclet.htm; Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 217–218.
  17. Treadgold, Warren. Lk. 15.
  18. Southern, Pat.The Roman army : a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 248-249
  19. Elton, Hugh. Warfare and Military. - The Cambridge Companion to the Age of Constantine. Cambridge, New York. 2012. Lk. 326.
  20. Kuhoff, Wolfgang. Diokletian, der verkannte Kaiser. - Archäologie Online, http://www.archaeologie-online.de/magazin/fundpunkt/forschung/2002/diokletian-der-verkannte-kaiser/seite-5/
  21. Goldsworthy, Adrian. Lk. 165.
  22. Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998. Lk. 214.
  23. Goldsworthy, Adrian. Lk. 175.
  24. Treadgold, Warren. Lk. 17-18.
  25. Samas, lk. 248.
Eelnev:
Numerianus
ja Carinus
Vana-Rooma keiser
284305
koos Maximianusega 286–305
Järgnev:
Constantius I Chlorus
ja Galerius