Sitsiilia ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Sicily-EO.JPG

Sitsiilia ajalugu on ülevaade Vahemeres asuva Itaalia suurima saare ajaloost. Poeetiliselt nimetatakse saart Trinakriaks, mis tähendab kreeka keeles 'kolmnurkne' ja vihjab saare kujule.[1]

Esiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Vanimad hõimud Sitsiilias

Vanimad inimasustuse jäljed Sitsiilias – kaljujoonised koobastes Palermo lähistel on ajajärgust 8000 aastat eKr.

Saare muistsete elanikena on mainitud kolme hõimu: elümed (vanakreeka Ἔλυμοι, ladina Elymi), kes elasid saare lääneosas Segesta linna ümbruses ja olid vist Vahemere-äärsete alade põliselanikud, siikanid ehk sikaane (vanakreeka Σικανοί), kes elasid saare lääneosas ja olid arvatavasti ibeeri päritolu, ning Itaalia mandriosast sisse rännanud sikulid (vanakreeka Σικελοί, ladina Siculi), kes elasid saare idaosas. Viimaste järgi on Sitsiilia oma nime saanud.[1]

Foiniiklased asutasid nii Sitsiiliasse kui selle lähisaartele palju kaubaasulaid, millest hiljem jäi neile kolm: Panormos, Motye ja Solus.[1]

Kreeka ajastu ja Siracusa[muuda | muuda lähteteksti]

Sitsiilia tänapäevased provintsid: Agrigento, Caltanissetta, Catania, Enna, Messina, Palermo, Ragusa, Siracusa, Trapani provints
Next.svg Pikemalt artiklis Magna Graecia, Siracusa#Kreeka periood

Alates 8. sajandist eKr hakkasid kreeklased Sitsiiliat koloniseerima: esialgu joonlased, seejärel peamiselt doorlased. Enamik linnu asus saare ida- ja lõunarannikul, kust oli Kreekaga parem ühendus. Tuntuimad kreeka kolooniad Sitsiilias olid Akragas, Gela, Himera, Leontinoi, Messina, Naxos, Selinus ja Sürakuusa. Need linnad arenesid kiiresti ja nende tähtsust näitavad suurejoonelised ehitised. Korintlaste asutatud Sürakuusat võis võimsuse ja kultuuri poolest võrrelda Ateenaga[1].

Kreeka alad ja kolooniad arhailisel ajajärgul (750–550 eKr)

Teiseks võimupooluseks Sürakuusa kõrval oli foiniiklaste (keda hiljem tunti kartaagolastena) rajatud Palermo. Foiniiklased olid rajanud oma asulad Sitsiilia lääneossa juba 1100. aasta paiku eKr.

Kartaagolaste (siniselt) ja kreeklaste (punaselt) kolooniad Sitsiilias
Sürakuusa didrahm, 530–510 eKr
Kartaagolaste, roomlaste, etruskite ja kreeklaste mõjualad Vahemere lääneosas 5. sajandil eKr

Kartaago tahtis Sitsiilia endale allutada, kuid sai 480 eKr Sürakuusa türannilt Gelonilt ja Akragase türannilt Theronilt Himera all lüüa. Kartaagolaste juht Hamilkar langes, kartaagolaste laager koos tohutu saagi ja paljude vangidega langes võitjatele ning Kartaago palus rahu, nõustudes maksma suure sõjahüvitise. Kartaagolaste sissetung ja lüüasaamine langes ajaliselt ühte Pärsia kuninga Xerxes I sõjaretkega Kreeka vastu. Pärast seda võitu valitsesid Gelon ja tema järglane Hieron I kogu Sitsiilia idaosa[1], Palermost Messinani.

Sürakuusa türann Hieron (valitses 478–466 eKr), kes sekkus edukalt ka Itaalia asjadesse, kui 474 eKr palusid Itaalia vanima ja põhjapoolseima kreeka koloonia Kyme elanikud abi neid ründava etruski laevastiku vastu ja Hieroni juhitud Sürakuusa laevastik lõi Kyme lähistel suures merelahingus etruskide laevastiku puruks. Akragase türanni Theroni järeltulija kukutati peagi võimult (472 eKr) ja Sürakuusa Hieroni surma järel kukutati türannia ka Sürakuusas (465 eKr). Sürakuusas kehtis poolsada aastat Ateenaga sarnane demokraatlik riigikord. Sitsiiliast sai kreeka kultuuri ja teaduse keskus. Seal elasid näiteks Aischylos, Epicharmos ja Pindaros, hiljem ka Platon. Leontinois sündis sofist Gorgias. Sitsiilias tegutses pütagoorlaste koolkond. 5. sajandi eKr Sürakuusa mündid on kreeka mündivermimiskunsti parim näide.[1]

Kreeka hõimude omavahelisi vastuolusid kasutades püüdis Duketios 461460 eKr rajada sikulite riiki. See katse lõppes 450 eKr ebaõnnestumisega.[1]

Sitsiilia ekspeditsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjategevus Archidamose sõjas (431–421 eKr) ja Dekeleia sõjas (413–404 eKr), Kreekas ja Sitsiilias ning Magna Graecia aladel Itaalias

Sitsiilia linnade omavahelist tähtsust kahjustas tugevasti joonlaste ja doorlaste omavaheline vaen. Peloponnesose sõdade Archidamose sõjas, Sitsiilia Egesta ja Leontini linnade elanikud palusid ateenlastelt abi Sürakuusa vastu ning 415 eKr algas Sürakuusa vastaseid toetanud Ateena laevastiku Sitsiilia retk Nikiase ja Lamarchose juhtimisel. Ateenlased asusid Sürakuusat piirama ja suutsid poolsaarel paikneva linna muust maailmast valliga peaaegu ära lõigata. Sürakuusalased olid alistumise äärel. Spartast appi saadetud väepealik koos Sitsiilia liitlastega pääses linna, innustas kaitsjaid ja sõjaõnn kaldus järk-järgult sürakuusalaste poole. Ateenlased saatsid Sürakuusa alla veel teisegi eskaadri, kuid osutusid pärast lüüasaamist öises lahingus ise ümberpiiratuks. Sobiv hetk Sürakuusa lahest välja murdmiseks lasti mööda, otsustav merelahing kaotati ja ateenlased pidid laevu ning haavatuid maha jättes suunduda sisemaale, kus loodeti abi oma Sitsiilia liitlastelt. Sisemaale taandumine lõppes katastroofiga: kahte rühma jagunenud ateenlased piirati ümber ja sunniti alistuma (413 eKr) ja Nikias hukati. 7000 ateenlast võeti vangi ja saadeti orjadena Neapolise kivimurdudesse, kus nad raske töö tõttu hukkusid.[1]

Sõjategevus Sitsiilias 409. aastal eKr

409 eKr ründasid Sitsiiliat taas kartaagolased, keda juhtis eelmises rünnakus langenud Hamilkari pojapoeg Hannibal. Kartaagolastelt palus sõjalist abi Lääne-Sitsiilia linn Egesta oma suurema naabri Selinuse vastu nagu ka mõne aasta eest ateenlaste sissetungi tinginud tüliküsimus. Kartaago vägi vallutas ja hävitas esmalt Selinuse ning seejärel ka eelmisel korral võitmata jäänud Himera. 406 eKr algatasid kartaagolased uue suurpealetungi, eesmärgiga vallutada kogu Sitsiilia. Hannibali juhtimisel võtsid kartaagolased kiiresti tagasi Selinuse ja liikusid saare lõunarannikut pidi edasi Akragase vastu, mille all Hannibal haigestus ja suri. Kartaagolased vallutasid nad peaaegu kogu saare, üksnes Sürakuusa türann Dionysios I suutis neile vastu panna. Mitmes sõjas püüdis Dionysios kartaagolasi välja tõrjuda, kuid edutult. Kartaagolasi nõrgestas väes leviv taud ja nad sõlmisid Dionysiose juhitud sürakuusalastega rahu. Kumbki pool säilitas selle, mis oli hetkel tema valduses; Kartaagolased tunnistasid Dionysiost Syrakuusa valitsejana ja jätsid Sitsiilia idaosa sisuliselt tema võimu alla. Dionysios I (valitses 405–367 eKr) korraldas linna piirava müürivööndi laiendamise, palkas võõrsilt hulga sõjamehi, lasi ehitada suuri sõjalaevu ning piiramis- ja heitemasinaid. Sürakuusa lahe suus paiknevast, tammi abil maismaaga ühendatud Ortygia saarest, kuhu linna rajamisel 8. sajandil eKr esmane asula oli tekkinud, tegi ta kindlustatud residentsi. Sitsiilia lääneosas asunud kreeklaste asualad olid aga Kartaago käes, Dionysios provotseeris ta uue sõja (398 eKr) ja enne kui kartaagolased oma jõude koguda suutsid piiras ta ümber ha vallutas Kartaago tugipunkti, Motya, saare läänetipus.

Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia u 400 aastal eKr

Kartaago uut sissetungi Himilkoni juhtimisel Dionysios I tagasi tõrjuda ei suutnud – kartaagolased vallutasid lõunaranniku linnadele lisaks ka saare Itaalia ranniku vastu jääva kirdeosa ja asusid piirama Sürakuusat. Taas võttis sissetungijate seas võimust taud, Dionysios ründas nõrgestatud piirajaid Sürakuusa all korraga ja saavutas maal kui merel hiilgava võidu (397 eKr). Himilkon oli sunnitud rahu paluma, päästmaks väe koosseisus olevaid kartaagolasi, palgasõdurid jättis ta aga võitja meelevalda ja need kas hukati, orjastati või võeti Sürakuusa türanni teenistusse. Kodumaal sooritas Himilkon enesetapu. Samas oli rahuleping Kartaagole siiski üsna soodus, sest säilitas suure osa puunlaste poolt hõivatud aladest Sitsiilias. Hiljem pidas Dionysios veel ühe eduka sõja kartaagolastega, tõrjudes nad oma traditsioonilistele aladele Sitsiilia lääneosas. Leping aastast 392 eKr võimaldas Siracusal oma valdusi veelgi laiendada, asutati Adrano, Tindari ja Tauromenioni linnad. Aadria merel asutas Dionysios Vanem kaubavahetuse hõlbustamiseks Ankoni, Adria ja Issa. Oma sõjaliste teenete kõrval oli Dionysios tuntud kunstide patroonina ja Platon ise külastas Siracusat mitu korda.

Platonit kujutav herm (Berliin, Altes Museum)

Dionysiose sai kontrolli alla oli enamuse Sitsiiliast ja ateenlased kutsusid teda õigustatult Sitsiilia valitsejaks. Lõuna-Itaalia kreeka linnade vastuolusid ära kasutades sekkus ta ka sealsetesse asjadesse, sõlmis mõne linna, sealhulgas Krotoniga, liidu ja vallutas pika piiramise järel mandril Rhegioni (387 eKr). Sitsiiliat Itaaliast eraldav Messina väin langes Dionysiose kontrolli alla ja Dionysiose vallutas ka mõned tugipunktid Aadria meree rannikul, nende seas kaugeim Hadria tänapäeva Veneetsia juures. Dionysiose valitsusaeg tõi Sürakuusa jaoks õitsengu. Müüridest piiratud ala oli laienenud umbes kahekordseks ja elanikkonna arvukus tõusnud palgasõdurite ning alistatud linnadest ümberasustatud elanike arvel. Arvatavasti oli Sürakuusa tol ajal Vahemere maade suurim linn, ületades nii Kartaagot, Roomat kui ka Ateenat. Dionysios I sugulane Dion hakkas vanakreeka filosoof, Sokratese õpilase ja Aristotelese õpetaja ning Lääne esimese kõrgkooli, Ateena Akadeemia rajaja, üks maailma ajaloo mõjukama filosoofi Platoni õpilaseks, kuid türann Dionysios I pöördus tema vastu ning Platon müüdi orjusse. Ateenaga sõjajalal oleva Kürenaika linna orjaturult ostis Platoni üks ta pooldaja ning läkitas filosoofi koju Ateenasse.

Dionysiose poeg ja järeltulija Dionysios Noorema (kes valitses vaheaegadega 367–344 eKr) nõuandjatena olid juba vanema Dionysiose ajal mõjukas Dion, kes oli abielus vanema Dionysiose tütrega (noorema Dionysiose poolõega) ja Platon. Platoni sõber ja mõttekaaslane Dion kutsus filosoofi teist korda Sitsiiliasse noort valitsejat kasvatama, et koolitada uus valitseja Dionysios II valgustatud filosoof-kuningaks. Dionysios kuulas küll õpetusi, kuid hakkas kahtlustama Dionit plaanis võimu haarata, saatis tolle pagendusse ja hoidis Platonit väevõimuga kinni, lõpuks Platon siiski lahkus. Dion kogus Kreekas palgaväe, purjetas sellega 357 eKr Sitsiiliasse ja vallutas Sürakuusa, Dionysiose põgenes aga Itaaliasse. Dion (kes valitses 357–354 eKr) püüdis kehtestada Platoni riigiõpetuse vaimus aristokraatlikku monarhiat, kuid Dion mõrvati 354 eKr, millele järgnes veelgi suurem kaos. Naasis Itaaliast ka Dionysios, kuid enamus Sürakuusast allus türannile aga vaid nimeliselt ja muud linnad oli järk-järgult Sürakuusa valitsejatest lahku löönud. Korra tagamiseks palusid sürakuusalased Dionysiose vastu abi oma emalinnast Kórinthosest ja korintlased saatsid Sitsiiliasse kogenud riigimehe Timoleoni.

Suur-Kreeka umbes 280 eKr

Timoleon saabus umbes 1000 sõjamehega kümnel laeval 344 eKr Sitsiilia. Ka Dionysiose vastaste toonane juht suhtus temasse vaenulikult ning liitus taas kreeklaste asjadesse sekkunud kartaagolastega. Timoleon saavutas Etna jalamil hiilgava võidu, Dionysios loovutas Ortygia Timoleonile, lahkus Sitsiiliast ja veetis oma ülejäänud elu Kórinthoses. Kartaagolaste ootamatu lahkumise järelkehtestati riigis vähemalt nime poolest demokraatlik riigikord ja sisuliselt juhtis riigiasju lähimatel aastatel (344–338 eKr) aga Timoleon, ehkki suur osa saarest oli endiselt erinevate türannide võimu all.

Kartaago järgmise kallaletungi lõi tagasi Timoleon 339 eKr, Krimisose jõel Sitsiilia lääneosas. Sõjalisest edust hoolimata ei jätkanud Timoleon võitlust kartaagolastega ja sõlmitud rahuga säilitas ta traditsioonilise piiri Kartaago ja kreeklaste alade vahel. Selle asemel hakkas Timoleon kõrvaldama kreeka türanne saare idaosas, lastes mitmed võimult tõugatud valitsejad rahvahulga ees piinarikkalt hukata. Timoleoni tegevus tõi kaasa Sitsiilias uue õitsengu, idaosa türannide kukutamine ja võit kartaagolaste üle tagasid siserahu. Timoleon algatas Sürakuusas linna ulatusliku taasasustamisprogrammi, kutsudes koju naasnud pagulastele lisaks uusasukaid kogu Kreekast, et korvata elanikkonna langust vahepealse kaose aastatel. Tõusid elanikkonna tihedus ja üldine heaolu pea kogu Sitsiilias. Saarel, ka väljaspool Sürakuusat, taastati mitmed osaliselt või täielikult varemeis seisnud linnad, sealhulgas kartaagolaste poot aastakümnete eest hävitatud Gela ja Akragas.

Võitlused linnakodanike vahel algasid taas pärast Timoleoni surma ja lõppesid uue türanni Agathoklese esiletõusuga, kes haaras võimu riigipöördega aastal 317 eKr. Agathokles oli madalat päritolu, kuid abielu teel rikastunud väepealik, kes palgasõdurite ja lihtrahva toel kukutas Sürakuusas kehtinud oligarhia ja haaras türannivõimu. Kasutades rikaste vastu julmi repressioone vallutas ta kiiresti muud kreeka linnad Sitsiilias, ühendades seega suure osa saarest ühtseks riigiks. Sürakuusa türann Agathokles jätkas vahelduva eduga sõda (311306 eKr) Kartaago vastu ja saavutas moraalset edu, viies 310 eKr sõja kartaagolaste kodusele Aafrika pinnale, tekitades vaenlasele raskeid kaotusi. Sõda lõppes rahulepinguga 306 eKr, mille kohaselt Kartaago maksis kontributsiooni ja Agathokles lahkus Aafrikast, kuid mis ei takistanud kartaagolastel sekkumast Sürakuusa poliitikasse pärast Agathoklese surma (289 eKr). Järgnevalt tungis Agathokles Lõuna-Itaaliasse, kuid suri sõjaretke ajal ja pärast Agathoklese surma lõid Sitsiilia linnad taas Sürakuusast lahku.

Pyrrhose sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Phyrrose sõja (280–275 eKr) sõjategevuse kaart
Next.svg Pikemalt artiklis Rooma vabariik#Lõuna-Itaalia alistamine, Phyrrose sõda

Järgmised kokkupõrked Kartaagoga toimusid Epeirose kuninga (306–272) Pyrrhose ajal, kelle kodanikud kutsusid appi kartaagolaste sekkumise pärast Sürakuusa poliitikasse. 280 eKr suundus Pyrrhos Tarase kutsel Itaaliasse, abistama sealseid kreeklasi Rooma vastu ja saavutas kaks rasket võitu roomlaste üle (280 Heraclea ja 279 Asculumi lahingus). Roomlased sõlmisid liidu Kartaagoga ja Pyrrhos läks Sitsiilia kreeka linnade kutsel Sitsiiliasse Kartaago vastu võitlema. Phyrros tõrjus kartaagolased välja peaaegu kogu Sitsiiliast, kuid läks siis tülli sealsete kreeka linnadega, ning naasis Tarase kutsel Mandri-Itaaliasse. Pyrrhos hukkus Kreekas 272 eKr surma Kreeka sisevõitlustes.

Pärast lühikest Phyrrose valitsemise perioodi haaras aastal 275 eKr võimu Hieron II. Hieron II juhatas sisse 50-aastase rahu ja õitsengu perioodi (270–215 eKr), milles Siracusast sai üks tuntumaid antiiklinnu. Tema valitsemise ajal elas kõige kuulsam siracusalane, matemaatik ja loodusfilosoof Archimedes.

Next.svg Pikemalt artiklis Siracusa#Kreeka periood, Agrigento#Ajalugu, Naxos, Tauromenium

Rooma ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Sitsiilia ja Kartaago alad aastal 264 eKr, enne Esimest Puunia sõda

Rooma sekkumise aluseks Sistiilias oli Sürakuusa türanni Agathoklese endised palgasõdurid mamertiinid (marsipojad), kes pärast Agathoklese surma teenistuseta jäid, nad läksid tülli nii sürakuusalaste kui ka kartaagolastega ja palusid abi Roomalt. Sürakusalaste ja kartaagolaste vahelisse konflikti sekkus Rooma ning Puunia sõjad ei jätnud puutumata ka Sitsiiliat.

Puunia sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Sitsiilia Puunia sõdade ajal
Sitsiilia 218. aastal eKr
Rooma vabariigi Sitsiilia provints
Next.svg Pikemalt artiklis Puunia sõjad , Esimene 264–241 eKr, Teine 218–201 eKr, Kolmas 149–146 eKr

Esimese Puunia sõja järel 242. aastal eKr pidi Kartaago Sitsiiliast loobuma.[1], vaid Sürakuusa jäi vallutamata. Esimese Puunia sõja alguses, oli kartaagolastel merel edu, neil oli seni­kuulmatult suurte mõõtmetega lahinglaevu – viie aerupingi ja hiigelrammiga galeerid. Rooma laevastik sai lahingus Lipari saarte juures Kartaago laevastikult lüüa, kuid võitis kartaagolasi aastatel 260 eKr Mylae merelahingus ja 256 eKr Ecnomuse lahingus võitsid roomlased Kartaago laevastikku. Kartaago väed lõid küll tagasi roomlaste maabumiskatse Kartaago lähedal Põhja-Aafrikas, kuid said raskesti lüüa Palermo juures, Sitsiilias ja viimaseid Kartaago merejõude lõid roomlased 241 eKr merelahingus Egadi saarte juures ning Kartaago palus rahu ning Rooma sai endale Sitsiilia lääneosa. 227 eKr sai Sitsiilia Rooma vabariigi esimeseks provintsiks, välja arvatud Sürakuusa kuninga valitsusalad, millest sai Rooma liitlane. Liit Roomaga püsis Hieroni surmani.

Vahemere ümbruse alad 218. aastal eKr

Teises Puunia sõjas olid kartaagolased esialgu edukad ja see innustas kogu saart Rooma vastu astuma. Hieroni järeltulija, noor Hieronymus (valitses aastast 215 eKr), katkestas Teises Puunia sõjas liidu roomlastega pärast nende kaotust Cannae lahingus ja nõustus Kartaago toetusega. Sürakuusa taganes oma liitlaskohustustest Rooma ees, roomlased, keda juhtis konsul Marcus Claudius Marcellus, piirasid linna ümber aastal 214 eKr. Linn pidas vastu kolm aastat, kuid langes aastal 212 eKr. Usutakse, et linn langes selle tõttu, et rahupartei avas linnamüüris väikese ukse rahuläbirääkimisteks, kuid roomlased tungisid läbi ukse ja võtsid linna, tappes seejuures Archimedese. Sürakuusa sai Sitsiilia preetori asukohaks[1]. 210. aastal eKr oli kogu Sitsiilia Rooma võimu all.

209 eKr vallutas Rooma väepealik Publius Cornelius Scipio Africanus Pürenee poolsaare idarannikul asuva Cartagena ja 205 eKr alustas Publius Cornelius Scipio Africanus invasiooni Sitsiiliast, Aafrika mandrile.

Rooma tegi Sitsiiliast oma viljaaida, kuid orjade koondamine latifundiumidesse ja nende halastamatu rõhumine põhjustasid suuri ülestõuse aastatel 136132 eKr ja 104101 eKr. Sitsiilia rasket olukorda 1. sajandil eKr näitavad Cicero kõned, mida ta pidas Verruse vastu. Sextus Pompeius tegi Sitsiiliast 4336 eKr Octavianuse vastase sõja keskuse.[1]

Rooma keisririigi provintsid 117. aastal

Pärast Caesari tapmist 44. aastal eKr vabanes Sitsiilia Rooma võimu alt, kui saarele põgenes Sextus Pompeius, kes kogus suure mereväe, värvates sellesse hulgaliselt sitsiillasi ja organiseeris Roomale mereblokaadi, laskmata läbi viljalaevu. Pompeiuse vastuseis kestis kuni 36. aastani eKr, kui Marcus Agrippa hävitas ta laevastiku Naulochuse neeme lähedal merelahingus. Pompeius põgenes ning järgmisel aastal ta tapeti. Sõja järel anti paljudele leegionäridele Sitsiilias maad, et tekiks Roomale lojaalne elanikkond.

Kuni Rooma riigi lagunemiseni 5. sajandil elas Sitsiilia rahulikku elu. Rooma oma keelt ja kultuuri kohalikele peale ei surunud, elanikud rääkisid esimese keelena kreeka ja teisena ladina keelt. Kristluse toodi saarele 1. sajandil. Sürakuusa säilitas Sitsiilias Rooma valitsuse pealinna ja preetori residentsi staatuse Sitsiilias. See jäi tähtsaks sadamaks kaubavahetusele impeeriumi ida- ja lääneosade vahel.

Bütsantsi ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne- ja Ida-Rooma riigi alad 476. aastal

5. sajandil vallutasid Gooti hõimud Mandri-Itaalia ning sajandi lõpus, 488. aastal tungisid ka Sitsiiliasse, Gooti sõja ajal saatis Bütsantsi keiser Justinianus I saarele oma armee. Saar võideti tagasi ning kui järgmisel, 6. sajandil asus mandril pealetungile uus germaani hõim, langobardid, kujunes Sürakuusast Bütsantsi läänepoolseim tugipost.

Vandaalide ja alaanide kuningriik[muuda | muuda lähteteksti]

Vandaalide ja alaanide riik, 526
Next.svg Pikemalt artiklis Vandaalid

Kesk-Euroopast liikuma hakanud vandaalid asustasid algselt Hispaanias alasid, kuid ületasid 429 Gibraltari väina ning liikusid mööda Vahemere lõunarannikut, Põhja-Aafrikas itta Kartaago poole. Aastal 435 andsid roomlased neile mõningaid alasid Põhja-Aafrikas, ent 439 langes Kartaago vandaalide kätte.

Vandaalide juht Geiseric arendas vandaalide ja alaanide kuningriigi võimsaks riigiks, nad lõid suure merelaevastiku ning vallutasid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Baleaarid. Nad moodustasid mereriigi, mis oma ulatuselt sarnanes väga 7 sajandit varem õitsenud Kartaagoga. Oma võimu tipul olid nad aastal 477. Saavutanud ülemvõimu merel, hõivasid vandaalid, pärast keiser Valentinianus III võimulttõukamist 455 Rooma ning rüüstasid Roomat palju hullemini kui Alarich 410. aastal.

Bütsantsi keiser Justinianus I saatis 533. aastal välja 500 laevaga ekspeditsiooniväe, keda juhtis germaanlasest väepealik Belisarios. Bütsantsi vägede sõjakäiku juhtis Belisarius, kui ta kuulis, et suurem osa vandaalide laevastikust on võitlemas ülestõusuga Sardiinias, otsustas ta kiiresti tegutseda, maabus Põhja-Aafrikas Tuneesia territooriumil ning marssis Kartaago peale. Belisarius vallutas kiiresti Kartaago; järelejäänud vandaalid võitlesid edasi. 533 toimus uus lahing – Ticameroni lahing umbes 20 miili kaugusel Kartaagost, võidukas Belisarius liikus kiiresti edasi vandaalide kuningriigi teise linna Hipposse. Aastal 534 Gelimer alistus ning vandaalide kuningriik lakkas olemast.

Bütsants aastal 650. Selleks ajaks oli riik kaotanud kõik lõunaprovintsid, välja arvatud Aafrika eksarhaadi

Pärast triumfi Põhja-Aafrikas jätkas Bütsants oma territooriumi laiendamist Theoderich Suure surma järel Idagootide kuningriigi Itaalia alade arvelt. Ida-Rooma väikesearvuline ekspeditsioonivägi, kelle juhiks oli endiselt Belisarios, maabus Sitsiilia saarel 535. aastal. Üksteise järel langesid Itaalia suuremad linnad bütsantslaste valdusse: Napoli (535), Rooma (536) ja lõpuks idagootide pealinn Ravenna (540).

Bütsantsi laevastiku komandör Euphemius põgenes vastuolude tõttu Bütsantsi keisriga Põhja-Aafrikasse ja pakkus Sitsiiliat Tuneesia emiirile, vastutasuks kindrali koha emiiri armees. Emiir saatis armee Sitsiiliat vallutama, ent sitsiillased osutasid visa vastupanu ja araablaste sissetung kestis üle saja aasta. Lõpuks, 965. aastast, oli saar nende käes, kuni järgmisel sajandil saabusid uued väed – normannid.

Sitsiilia emiraat[muuda | muuda lähteteksti]

Bütsantsi alad aastal 867
Next.svg Pikemalt artiklis Sitsiilia emiraat
Abbassiidide kalifaat, 891–892

Aastal 826 pakkus endine Bütsantsi laevastiku komandör Sitsiilias Eufemius saare valitsemist Aghlabiidist Tuneesia emiirile Ziyadat Allahile vastutasuks kindralikoha ja turvalisuse eest. Ziyadat Allah nõustus Sitsiilia vallutama ning lubas anda selle Eufemiusele iga-aastase maksu eest.

Esimene lahing Bütsantsi vägede vastu toimus 15. juulil 827 Mazara lähistel ja selle tulemuseks oli Aghlabiidide võit.

Aastal 830 võitsid Ibeeria moslemid Bütsantsi komandöri Teodotust sama aasta juulis-augustis. Aafrika berberite üksused saadeti Palermot piirama ja nad vallutasid selle pärast aastastpikkust piiramist septembris 831. Palermost sai moslemite Sitsiilia pealinn, ümbernimetatuna al-Madinah ("Linn").

Vallutus toimus vahelduva eduga; märkimisväärse vastupanuga ja paljude sisemiste võitlustega võttis Bütsantsil Sitsiilia vallutamine üle sajandi. Sürakuusa pidas kaua vastu, kuid langes aastal 878, Taormina langes aastal 902 ja viimane Bütsantsi tugikoht võeti aastal 965.

Edaspidi valitsesid Sitsiiliat sunniitlik Aghlabiidide dünastia Tuneesiast ja šiiitlik Fatimiidide dünastia Egiptusest.

Normannide ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sitsiilia krahvkond, Sitsiilia kuningriik

Normannid, viikingite järeltulijad, kes 9. sajandil olid asunud elama Normandiasse praegusel Põhja-Prantsusmaal, kutsuti appi Lõuna-Itaalia valitsejate poolt, kes olid hädas saratseenide rünnakutega. 11. sajandi lõpuks kuulusid normannidele peale Lõuna-Itaalia ka Sitsiilia ja Malta. Uue Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia kuningriigi etteotsa asus kõigepealt Hauteville’ide suguvõsa esindaja Robert, tema järel Roger I ja lõpuks viimase poeg Roger II. Ususallivad normannid kohanesid hästi mitmekultuurse Sitsiiliaga ega hakanud taga kiusama ei kreeklasi, araablasi ega juute. See oli Sitsiilia hiilgeaeg.

Abielusidemete kaudu läks Sitsiilia kuningriik 12. sajandi lõpus Hohenstaufenite suguvõsale, kelle silmapaistvaim esindaja oli Sitsiilias Palermos üles kasvanud Saksa keiser Friedrich II, Sitsiilias tuntud kui kuningas Frederick I. Friedrich II lahutas kiriku riigist ja viis läbi õigusreformi ning andis 1231. aastal välja seadustiku Constitutiones Augustales, mis ühendas Rooma, Bütsantsi, lombardi, franki ja normanni õigustavasid. Seadus tagas kohtumõistmise kõigi üle ühel alusel, sõltumata kohtualuse ühiskondlikust kuuluvusest. Kuid hea läbisaamine moslemitega tekitas Frederickul konflikti Rooma paavstiga ning ta oli sunnitud 1224. aastal moslemid Sitsiiliast pagendama. Kui Frederick 1250. aastal suri, määras paavst saare valitsejaks Prantsuse kuninga venna, Anjou hertsogi Charles I. Sitsiilia ülikud sellega ei leppinud ning Fredericku järglaseks kuulutati tema abieluväline poeg Manfred. Kuid 1266. aastal Benevento lahingus Charles I vastu sai Manfred surma ning prantslased kehtestasid saarel oma võimu.

Aragóni krooni ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Prantslased kihutati omakorda Sitsiiliast välja 1282. aastal toimunud nn Sitsiilia Vespri ülestõusu tulemusena, kusjuures ülestõusnud olid sunnitud võimu peaaegu kohe andma Aragoonia kuninga kätesse. Sitsiilia kuningriigi mandriosa Apuulia hertsogkond ja Capua krahvkond jäid Anjou dünastia valdusse.

Aragóni krooni alad 15. sajandil

1282. aasta sündmustele järgnes ligi sajandi kestnud Sitsiilia vespri sõda kahe Sitsiilia kuningriigi vahel. 1302. aastal oli saareriigi kuningas ajutiselt sunnitud loobuma Sitsiilia kuninga tiitlist. Caltabellotta rahu aastal 1302, jagas vana Sitsiilia kuningriigi kaheks. Sitsiilia saar, "Sitsiilia kuningriik teisel pool majakat" või Trinacria kuningriik, läks Aragoni Federico III-le, kes hakkas seda valitsema. Poolsaare territooriumid (Mezzogiorno), mida kutsuti ka Sitsiilia kuningriigiks, kuid moodsas teaduses kutsutakse Napoli kuningriigiks, läks Anjou Charles II-le, kes hakkas seda valitsema.

Sitsiiliat valitseti iseseisva kuningriigina Aragoni dünastia sõltlaste või kõrvalliinide poolt aastani 1409 ja sealt edasi Aragoni krooni osana. Napoli kuningriiki valitses Anjou valitseja René kuni kahe trooni taasühendamiseni Aragoni kuninga Alfonso V poolt pärast edukat Napoli piiramist ja René kaotust 6. juunil 1443. Aragóni kuningas ühendas Alfonso V saare ja maismaa, kuid viimaks jagas Aragoni Alfonso kaks kuningriiki oma valitsemise ajal. Ta andis võimu Napolis oma vallaspojale Ferdinando I-le, kes valitses aastatel 1458–1494, ning ülejäänud osa Aragoni ja Sitsiilia kroonist oma vennale Juan II-le.

Kui Napoli kuningriik taasühendati Aragóni krooniga, kandsid Sitsiilia kuninga tiitleid Kataloonia-Aragoni krooni Aragóni kuningad aastani 1516, neile järgnesid Hispaania kuningad kuni Habsburgide Hispaania haru lõpuni aastal 1700.

Next.svg Pikemalt artiklis Aragóni kuningriik, Aragóni kroon, Sitsiilia kuningriik

Mõlema Sitsiilia kuningriik[muuda | muuda lähteteksti]

Mõlema Sitsiilia kuningriik (roheline)
Next.svg Pikemalt artiklis Mõlema Sitsiilia kuningriik

1816 aastal moodustati Sitsiilia kuningriigi ja Napoli kuningriigi ühendamisega Mõlema Sitsiilia kuningriik, 1860. aastal selle annekteeris kuningriigi Sardiinia kuningriik, mis sai aastal 1861 Itaalia kuningriigiks. Kahe Sitsiilia pealinn oli Napoli ja seetõttu kutsuti seda üldiselt ka "Napoli kuningriigiks". Kuningriik hõlmas Mezzogiorno (Itaalia mannermaa lõunaosa) ja Sitsiilia saare.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]