Frankokraatia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Frankokraatia algus – Bütsantsi jagamine Neljanda ristisõja järel.

Frankokraatia (kreeka Φραγκοκρατία) ehk Latinokraatia (kreeka Λατινοκρατία); Veneetsia võimu all olnud Kreeka alade puhul ka Venetokraatia (Βενετοκρατία (Venetokratia) või Ενετοκρατία (Enetokratia)) on Neljandale ristisõjale järgnenud periood Kreeka ajaloos, mil peamiselt prantsuse ja itaalia päritolu ristisõdijad jagasid Bütsantsi mitmeks väiksemaks riigiks (Partitio terrarum imperii Romaniae).

Perioodi nimetus tuleb asjaolust, et õigeusklikud kreeklased kutsusid lääneeurooplasi halvustavalt frankideks[1]. Perioodi kestus eri piirkondades oli tollaste ebastabiilsete poliitiliste olude tõttu väga erinev. Kui Joonia saared ja mõned üksikud kindlustused välja arvata, kestis Frankokraatia Kreekas Osmanite vallutuseni (14.–16. sajand).

Frankokraatia perioodil tekkinud riigid olid viimased ristisõdijate riigid Levandis.[2]

Frankide ja ladinlaste riigid ja valdused[muuda | muuda lähteteksti]

Ateena akropol 1872. aastal. Akropoli kasutati keskajal Ateena hertsogi residentsina ning selle kindlustusi täiendati. Pildil on nähtav ka keskaegne Frangi torn, mis lammutati 1874. aastal.

Genova valdused[muuda | muuda lähteteksti]

Kirde-Egeusel asusid mitmed Genova valdused:

Veneetsia valdused[muuda | muuda lähteteksti]

Veneetsiale kuulunud Kreeta ehk Candia kuningriigi kaart.

Veneetsia vabariik omandas Kreekas ulatuslikud valdused, mis moodustasid osa selle Stato da Màrist. Veneetsia säilitas osa valdusi kuni oma eksistentsi lõpuni 1797. aastal.

  • Kreeta (Candia kuningriik või Candia hertsogkond: 1211–1669) oli Veneetsia olulisemaid ülemereprovintse. Hoolimata kreeka elanikkonna sagedastest ülestõusudest, kuulus saar Veneetsiale 1669. aastani, mil Türgi vallutas selle Kreeta sõja käigus.
  • Korfu (1207–1214 ja 1386–1797) vallutasid veneetslased genovalastelt peagi pärast Neljandat ristisõda ja kaotasid selle omakorda mõne aasta pärast Epeirose despootkonnale. 1258–1386 kuulus saar Sitsiilia kuningriigile, misjärel Veneetsia taastas kontrolli saare üle ja valdas seda 1797. aastani.
  • Lefkáda (1684–1797) kuulus enne Türgi vallutust Kefalloniá ja Zákynthose pfaltskrahvkonda, kuid 1684. aastal läks Morea sõja käigus Veneetsiale.
  • Zákynthos (1479–1797) oli algselt samuti pfaltskrahvkonna osa, kuid 1479. aastal omandasid selle veneetslased.
  • Kefalloniá ja Ithaka (1500–1797) olid samuti pfaltskrahvkonna osad 1479. aasta Türgi vallutuseni, kuid 1500. aasta detsembris vallutas saared Veneetsia.[8]
  • Tínos ja Mýkonos läksid Veneetsiale 1390. aastal.[9]

Veneetsiale kuulus ka hulk rannikukindlusi Peloponnesosel ja mujal Mandri-Kreekas:

  • Methóni ja Koróni (1207–1500)[8]
  • Návplio (1388–1540) omandasid veneetslased Argose ja Návplio isandkonna ostuga 1388. aastal[10] ja valdasid seda 1540. aastani, mil see langes türklastele[11].
  • Argos (1394–1462) omandati samal moel kui Návplio, kuid Morea despootkond hõivas selle ja andis Veneetsiale üle alles 1394. aasta juuni. 1462 langes Argos türklastele[12].
  • Ateena (1394–1402) omandati Nerio I Acciaioli pärijatelt, kuid 1402–1403 kaotati see Acciaoli sohipojale.[13]
  • Párga (1401–1797), Epeirose sadamalinn, omandati 1401. aastal ja see kuulus Korfu haldusalasse kuni vabariigi lõpuni 1797. aastal.[9]
  • Lepanto (ehk Návpaktos; 1407–1540) vallutati ajutiselt 1390. aastal. 1394. aastal pakkusid selle elanikud end vabatahtlikult Veneetsiale, kuid pakkumist ei võetud vastu. 1407. aastal müüs sadamalinna albaanlasest valitseja Pali Shpata selle Veneetsiale[14][15]. 1540. aastal vallutasid linna türklased[11].
  • Pátrat rentis Veneetsia aastail 1408–1413 ja 1417–1419 1000 tukati eest aastas Pátra peapiiskopilt, kes lootis sedasi tõrjuda Türgi ja Bütsantsi ohtu linnale.[16][17]
  • Monemvasiá, Bütsantsi valdus, mis keisririigi lõppedes jäi türklaste poolt vallutama ja end Veneetsia võimu alla andis. 1540. aastal langes siiski türklastele.[18]
  • Vónitsa (1684–1797)
  • Préveza (1717–1797)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lock, lk 8–9
  2. Lock, lk 9
  3. Lock, lk 6–7
  4. 4,0 4,1 Lock, lk 7
  5. Lock, lk 11
  6. Tziovas, lk 233
  7. Helen J. Nicholson "The Knights Hospitaller". Boydell & Brewer, 2001
  8. 8,0 8,1 Kenneth M. Setton "The Papacy and the Levant (1204–1571), Volume II: The Fifteenth Century". DIANE Publishing, 1978, lk. 515–522
  9. 9,0 9,1 Miller, lk. 365
  10. Topping, lk. 153–155
  11. 11,0 11,1 Fine, lk. 568
  12. Fine, lk. 567
  13. Miller, lk. 354–362
  14. Fine, lk. 356, 544
  15. Miller, lk. 363
  16. Topping, lk. 161–163
  17. Miller, lk. 353–364
  18. Fine, lk. 567–568