Konstantinoopoli piiramine (1453)

Allikas: Vikipeedia
Konstantinoopoli piiramine (1453)
Osa Bütsantsi-Osmanite sõdadest
Siege of a city, medieval miniature.jpg
Maal piiramisest (1499)
Toimumisaeg 6. aprill – 29. mai 1453
Toimumiskoht Konstantinoopol, Bütsants
Tulemus Osmanid vallutasid linna, Bütsants lõpetas eksisteerimise.
Osalised
Bütsants Bütsants

Genova vabariik Genova vabariik

Fictitious Ottoman flag 1.svg Osmanite riik
Väejuhid või liidrid
Flag of Palaeologus Dynasty.svg Konstantinos XI

Flag of Palaeologus Dynasty.svg Loukas Notaras
Flag of Genoa.svg Giovanni Giustiniani[1]

Fictitious Ottoman flag 1.svg Mehmed II

Fictitious Ottoman flag 1.svg Zagan Pasha
Fictitious Ottoman flag 1.svg Suleiman Baltoghlu

Jõudude suurus

7000 [2]
26 laeva [3]

80 000 [4][5][6]

160 000 [7][8]–200 000 [1] kuni 300 000 [9]
70 laeva[10], 20 galeeri[11]

Kaotused
4000 langenut[12] teadmata

Konstantinoopoli piiramine toimus 1453. aastal ja selle käigus vallutas Osmanite riigi sõjavägi Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli.

Osmanite vägesid juhtis 21-aastane Mehmed II ja linna kaitsjaid juhtis Bütsantsi keiser Konstantinos XI. Piiramine kestis 53 ööpäeva6. aprillist kuni 29. maini 1453 (Juliuse kalendri järgi) ja lõppes Osmanite võiduga.

Konstantinoopoli langemine (ja kahe väiksema territooriumi kaotus varsti pärast piiramist) tähistas Bütsantsi ja ühtlasi Rooma riigi lõppu, mis eksisteeris ligi 1500 aastat. Varsti pärast linna vallutamist muutis Mehmed II Konstantinoopoli Osmanite riigi pealinnaks. Paljud kreeklastest ja mittekreeklastest intellektuaalid lahkusid linnast enne ja pärast piiramist, peamiselt Itaaliasse. Oletatavalt aitas see kaasa renessansi puhkemisele. Mõned ajaloolased nimetavad keskaja lõpuks Konstantinoopoli langemiset.[13]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Enne linna langemist 1453. aastal piirati Bütsantsi 1123 aasta eksisteerimise jooksul korduvalt, kuid võõrväed suutsid selle vallutada vaid vaid ühel korral: Neljanda ristisõja ajal 1204. aastal[14]. Tõenäoliselt ei soovinud ristisõdijad algselt Bütsantsi pealinna vallutada ning pärast linna hõivamist moodustati nõrk Ladina keisririik ümber Konstantinoopoli. Bütsants lagunes mitmeks väikseks riigiks (Epeirose despootkond, Nikaia ja Trapezundi keisririik), mis sõdisid liitlastena koos ladinlaste vastu, kuid rivaalitsesid omavahel Bütsantsi trooni pärast. Nikaia keisririik vallutas ladinlastelt Konstantinoopoli tagasi 1261. aastal, taastades Bütsantsi. Järgneva kahe sajandi jooksul pidi nõrgenenud Bütsants ellujäämise nimel võitlema ladinlastega, bulgaarlastega, serblastega ja eelkõige Osmanitega.[4][15][16][17]

Katkuepideemia tõttu kaotas Konstantinoopol aastatel 134649 peaaegu poole oma elanikkonnast.[18] 1453. aastaks oli impeerium täielikult välja kurnatud ning koosnes vaid mõne ruutkilomeetri suurusest maatükist ümber pealinna, väikestest Printsi saartest Marmara meres ja Peloponnesosest. Neljanda ristisõja käigus tekkinud Musta mere äärne Trapezundi keisririik oli suutnud veel iseseisvuse säilitada.

Piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopolit kaitses umbes 7 tuhat meest, sealhulgas Genova vabariigi vägi Giovanno Gustiniani juhtimisel. Giustiniani juhatas linna kaitset maa poolt ja Loukas Notaras mere poolt. Neil oli 26 laeva.

Konstantinoopolit piiras 60–300 tuhat meest ja sadakond laeva.

Konstantinoopoli piiramine läks maailma sõjanduse ajalukku sellegi poolest, et esimest korda mängisid linna piiramisel tähtsat osa tulirelvad. Türklastel oli 70 kahurit, neist 14 suure ja 56 väikese kaliibriga. Nende abil pommitati linnamüüri seni, kuni see lagunes kiiremini kui seda parandada jõuti. Lõpuks tungisid türklased linna. Selles seisnes erinevus kõigi eelmiste õnnestunud rünnakutega, mis toimusid mere poolt. 1453. aastal pidas merepoolne kaitse vastu seni, kuni maapoolne rünnak selle mõttetuks muutis.

Bütsantsi kaitsjatest langes 4 tuhat meest. Ründajate kaotused on teadmata, kuid rasked. Keiser Konstantinos langes lahingus. Giustiniani sai kahurikuulist haavata ja suri vigastusse kaks päeva pärast linna langemist. Notaras langes vangi ja Mehmed laskis ta hukata.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Pertusi, Agostino, ed. (1976). La Caduta di Costantinopoli. Fondazione Lorenzo Valla: Verona. (An anthology of contemporary texts and documents on the fall of Constantinople; includes bibliographies and a detailed scholarly comment). 
  2. Runciman, Steven (1965). The Conquest of Constantinople, 1453. Cambridge: Cambridge University Press. p. 85. ISBN 0-5213-9832-0. 
  3. Nicolle, David (2000). Constantinople 1453: The end of Byzantium. Oxford: Osprey Publishing. p. 45. ISBN 1841760919. 
  4. 4,0 4,1 Norwich, John Julius (1997). A Short History of Byzantium. New York: Vintage Books. 
  5. Nicolle 2000.
  6. İnalcık, Halil (2008), Osmanlı İmparatorluğu Klasik Çağ (1300–1600)
  7. Chronicles of George Sphrantzes; Greek text is reported in A. Mai, Classicorum auctorum e Vaticanis codicibus editorum, tome IX, Romae 1837, pp 1–100
  8. The Destruction of the Greek Empire, Edwin Pears
  9. Leonardo di Chio, Letter,927B: "three hundred thousand and more".
  10. Nicolle 2000, p. 44.
  11. Uyar, Mesut; Erickson, Edward J. (2009). A military history of the Ottomans: from Osman to Atatürk. Santa Barbara: Praeger. p. 37. ISBN 9780275988760. 
  12. Phrantzes, The Fall of the Byzantine Empire
  13. Crowley, Roger (2006). Constantinople: The Last Great Siege, 1453. Faber. ISBN 0-571-22185-8.  (reviewed by Foster, Charles (22. september 2006). "The Conquestof Constantinople and the end of empire". Contemporary Review. "Some say the Middle Ages ended then" )
  14. Norwich, John Julius (1997). A Short History of Byzantium. New York: Vintage Books. p. 304. 
  15. Madden, Thomas (2005). Crusades: The Illustrated History. Ann Arbor: University of Michigan. 
  16. Haldon, John (2000). Byzantium at War 600 - 1453. New York: Osprey. 
  17. Mango, Cyril (2002). The Oxford History of Byzantium. New York: Oxford UP. 
  18. A timeline of the Roman Empire, Piero Scaruffi. Retrieved 2011-11-23.