Anastasius I (keiser)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anastasius I
Bütantsi keiser
Ametiaeg
11. aprill 491 – 9. juuli 518
Eelnev Zeno
Järgnev Justinus I
Isikuandmed
Sündinud umbes 430
Surnud 9. juuli 518

Anastasius I (Imperator Caesar Flavius Anastasius Augustus; kreeka keeles: Ἀναστάσιος - Anastásios; umbes 4309. juuli 518) oli Ida-Rooma keiser 11. aprillist 491 - 9. juulini 518, valitsedes seega 27 aastat, 2 kuud ja 28 päeva. Ta tõusis troonile 61-aastasena ning ta suri kõrges eas 88-aastase mehena.

Anastasius I

Võimuletõus & isauride mäss[muuda | muuda lähteteksti]

Eelmine keiser Zeno suri ootamatult ning tema lapsed olid surnud. Tõusis taas üles troonipärija küsimus. Peale Zeno surma tuli palees kokku nõukogu riigi väljapaistvatest tegelastest, kes pidid ühiselt otsustama edasise riigi saatuse. Samal ajal olid hipodroomile kogunenud suured rahvamassid, kes elavalt tulevase keisri valikut kaasa arutasid. Surnud keiser ise soovinuks, et troonile asub tema vend Longinus, kuid ei senat ega sõjavägi soovinud näha võimul Zeno halva iseloomuga ja julma venda, kes ise oleks meelsasti valitsema asunud. Leskkerisrinna Aeiadna pöördus hipodroomile kogunenute poole ning teatas, et impeeriumile tuleb valida väärikas keiser ning selle otsuse juures on äärmiselt oluline rahva tahe ja riigi huvid. Pöördumise lõpetuseks teatas ta, et see otsus võtab aega ning esmalt tuleb keiser Zeno vääriliselt matta.[1]

Erinevate grupeeringute huvid olid liialt erinevad ning vaidlused kestsid pikalt, mistõttu kokkuleppele ei jõutudki. Viimaks otsustati teha Ariadnale ettepanek valida uus keiser ainuisikuliselt, mida viimane oligi oodanud. Ta tuli välja oma soovitusega valida keisriks Anastasius.[1]

Bütsants ja barbaririigid endistel Rooma aladel 495. aastal

Anastasius oli haritud, mõistlik ning targa inimese reputatsiooniga mees. Ta andis enne troonile asumist vande, et valitseb puhta südametunnistuse järgi. Juba järgmisel päeval pöördus ta keisrirüüs rahva poole, et soostus ettepanekuga vastu tahtmist ning pika palumise peale, kuid ta võttis selle raske koorma kanda, sest teda vaevas mure Rooma riigi pärast.[1]

Anastasius oli sellel hetkel suhteliselt vana ning end tõeliseks roomlaseks pidava aristokraadisoo esindaja. Ta oli soliidne, pikka kasvu ja ilusate näojoontega hallipäine mees. Anastasiusel olid erinevat värvi silmad: sinine ja must. Teda peeti üldiselt ausaks inimeseks ning rahvas võttis teate tema troonile asumisest vastu hüüetega: "Kuidas elasid, nõnda ka valitse!" Lisaks oli keiser sügavalt usklik, kuid kohe hakkasid levima jutud, et tema emapoolne onu oli ariaan. Seega polnud kaugeltki mitte kõik rahul uue imperaatoriga. Eriti puudutas see isaure, kes olid Zeno ajal saanud mitmetele kõrgetele positsioonidele riigis ning kartsid neist nüüd ilma jääda. Vastuseisus tegid nad oma panuse Zeno vennale Longinusele. Ariadna tajus ohtu ning tagas seetõttu esmalt Anastasiusele rahva ja sõjaväe toetuse ning viis alles siis läbi kroonimistseremoonia. Nii tõstetigi vanade kommete kohaselt Anastasius esmalt rahva ees kilbil üles ning alles pärast toetushüüdeid viis patriarh läbi piduliku kroonimise. Ariadna kindlustas oma positsiooni veelgi, korraldades vastvalitud keisriga pulmad.[1]

Selline sündmuste areng sundis isauridest õukondlasi tegutsema. Pole täpselt teada, kas neil oli riigipöördeks otsene tegevusplaan, kuid 493. aastal puhkesid linnas isauride õhutamisel ulatuslikud rahutused. Lööminguks läks isegi hipodroomil ja seda vaatamata sellele, et keiser parasjagu seal viibis. Mitmetes kohtades puhkesid tulekahjud, mille tagajärjel suur osa pealinnast maha põles. Anastasius pidas mässu algatajaks Longiniust ning andis käsu ta vangistada ja mungaks pühitseda. Lisaks anti käsk kõik isaurid linnast välja saata, kuid see lisas ülestõusule vaid õli tulle. Anastasius vastas sellele käsuga kogu isauride vara konfisgeerida. See korraldus puudutas ka eelmise keisri vara, mis kuni rõivasteni maha müüdi.[1]

Anastasiuse võitlus isauridega kestis kokku mitu aastat ning lõppes alles siis, kui mässajate juhid olid tapetud ning nende pead vana tava järgi hipodroomile rahvale vaatamiseks välja pandud. Sellega õnnestus Anastasiusel lahendada oma valitsusaja alguse üks tõsiseim probleem. Isauri ei saavutanud aga kunagi sellist eelisseisust nagu oli olnud Zeno ajal.[1]

Bütsants 500 pKr

Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Tava kohaselt jagunes suur osa pealinna elanikest hipodroomil korraldatavate võidukihutamiste aegu erinevate võistkondade toetajateks ehk n-ö parteideks, keda võiks võrrelda tänapäevaste jalgpalliklubide fännidega. Käsikähmlused olid tol ajalgi tavaliseks nähtuseks. Parteisid oli neli ja need eraldusid värvi järgi - Veneti (Sinised), Russati (Punased), Albati (Valged), Prasini (Rohelised)[2]. Kuulumine ühe partei toetajate hulka oli nii iseenesest mõistetav, et isegi Anastasius, kes ei tundnud mängude vastu mingit huvi, pidi teatama oma poolehoiu ühele võistkonnale. Keiser valis Punased. Loomulikult andis see vaitud võistkonnale ja selle pooldajatele mitmeid eeliseid.[1]

Nimetatud 493. aasta rahutuste käigus õnnestus Anastasiusel vaevalt varjuda metsistunud rahvamassi eest, kes asus keisrit hipodroomil kividega loopima. Hipodroom aga süüdati põlema ning keiserliku paari kujud tõugati postamendilt maha. Märatsevad inimesed sidusid kujudele köied külge ning vedasid neid mööda tänavaid. Olukorra maharahustamiseks nõudis võimudelt suuri jõupingutusi ning arvukalt ohvreid. Rahva viha keisri vastu oli lisaks isauride kihutustööle suures osas seotud keisri katsest vähendada meelalahutuslike ürituste arvu ja neile kulutatavat raha. Keiser keelas ära mitmed paganlikest traditsioonidest lähtuvad vaatemängud, näiteks metsloomade võitlused areenil. Ühe või teise ürituse keelustamise ajendiks oli tihti ohriterohked löömingud. 501. aastal keelati ära kevadpidustused, sest ühe partei esindajad korraldasid nende käigus oma rivaalidele tapatalgud. Rahutuse algatajad peitsid kivid ja relvad korvidesse puuviljade alla ning kokkulepitud ajal tungisid vastastele kallale. Selle rünnaku tulemusena olevat hukkunud 3000 inimest, nende seas ka keisri abieluväline poeg.[1]

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks sisepingetele seisis Anastasius I silmitsi ka mitme välise ohuga. Neist tõsiseim oli pingete kasv Sassaniidide riigiga, mis kulmineerus 502. aastal. Pärsia šahh Kavad, otsides ettekäänet Bütsantsi ründamiseks, tuletas keisrile meelde ammu unustatud lepingut, millega keisririik oli kohustatud maksma Pärsiale piiriäärsete mägiteede valvamise eest. Nõudmisele vastas Anastasius irvitades: "Kui sahh tahab raha laenata, siis kinnitagu oma soovi allkirjaga." Selline häbematus oli Kavadile piisavaks põhjuseks rünnaku alustamiseks.[1]

Sõjategevuse peamiseks piirkonnaks kujunes tänapäeva Armeenia ala. Kampaania käigus näitas keiser end hea inimesetundjana, vahetades õigel hetkel välja oma sõjaväe juhtkonna. Uute väepealike pingutuste tulemusena õnnestus roomlastel 506. aastaks kallutada võitlus oma kasuks ning šahh pidi nõustuma 7-aastase vaherahuga.[1]

Läänesuunalises poliitikas oli keiser sunnitud leppima Odoakeri tapnud Theoderichi valitsemisega, keda ametlikult tunnistati alles 497. aastal. See ametlik tunnistamise akt aga tähendas ka seda, et Theoderich oli omapoolselt formaalselt sunnitud alluma keisrile. Konstantinoopoli ülemuslikkuse tunnistamine oli tol ajal omane peaaegu kõikidele endise impeeriumi aladel tekkinud barbaririikidele. Seega säilis endise Rooma võim vähemalt miraažina veel pikka aega. Ida-Rooma keisrid pidasid end aga jätkuvalt kogu Rooma maailma valitsejateks.[1]

Reformid ja majanduspoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Anastasius on lõinud ajalukku ühe Bütsantsi radikaalseima reformaatroina. Tema paljude ettevõtmiste seas oli üks märkimisväärseim samm loobumine maksust kaubandusele ja käsitööndusele. See maks oli sisse seatud juba 314. aastal ning seda tuli tasuda iga viie aasta tagant kullas või hõbedas. Pikapeale muutus maks üleüldiseks ja selle alla läks näiteks nii eesli kui ka koera omamine. Viimaks sai sellest maksust majandusarengu pidur, mis pigistas eriti rängalt väikekaupmehi, kes erinevalt suurkaupmeestest ei leidnud vahendeid maksust kõrvale hiilimiseks.[1]

Arengut pidurdavat maksu kaotades näitas keiser üles suurt nutikust. Kõigepealt käskis ta põletada kõik kodanike varanduslikku seisundit kirjeldavad raamatud. Arusaadavalt polnud see meeltmööda riigi suurearvulisele ametkonnale, sest maksude kogumisel tekkinud "ülejääk" oli neile märkimisväärseks sissetulekuallikaks. Seetõttu otsustasid nad keisri käsku saboteerida ning jätsid olulisemad raamatud siiski alles. Selle käiguga lootsid nad vana olukorra taastudes kohe harjumuspärast tegutsemist jätkata. Hea inimesetundjana kutsuski Anastasius peagi juhtivad ametnikud paleesse ning teatas neile n-ö rõõmusõnumit, et keiser mõtles ringi ja soovib maksu taastada. Anastasius palus koostada uued varade loetelud. Ametnikud ulatasid keisrile seejärel säilitatud raamatud, mille peale Anastasius andis juba lõpliku korralduse kõik need hävitada.[1]

Vihatud maksu kaotamise võttis rahvas vastu mitmepäevaste pidustustega. Keisri otsus ei tähendanud loomulikult üleüldist maksudest loobumist, kuid üks kõikehõlmav maks asendati erinevate koormistega, mis tagasid riigile mitte sugugi väiksema sissetuleku.[1]

Teiseks Anastasiuse ellu kutsutud tähelepanuväärseks muutuseks sai 501. aastal vastu võetud otsus keelata levinud praktika - riigiametite müük. Lisaks oli riigis 498. aastal läbi viidud rahareform, millega kuld- ja hõbemündile lisanud vaskmünt. Kokkuvõttes oli Anastasiuse rahanduspoliitika niivõrd edukas, et tema surmahetkeks kogunes riigikassasse tohutu varandus. Seega osutus sellest aspektist lähtudes omaaegne keisri valik edukaks.[1]

Vitalianuse mäss[muuda | muuda lähteteksti]

Edusammud majanduses ei kaotanud kaugeltki mitte kõiki pingeid ühiskonnas, mis osaliselt olid tingitu keisri poolehoiust monofüsiitidele. Anastasiuse vastastele oli see hea ettekääne tegutsemiseks, sest kaitsta tuli n-ö õiget usku. Sellise loosungi all puhkesid mitmed mässud. Laiahaardeliseim oli 513. aastal, mil väepealik Vitalianus kuulutas ennast õige usu kaitsjaks ja alustas relvastatud võitlust keisriga. 514. aastal oli mäss haaranud juba suurema osa riigist ja Vitalianus jõudis oma vägedega pealinna alla. Anastasiuse jaoks muutus olukord niivõrd kriitiliseks, et tal tuli vandega kinnitada, et täidab kõik mässajate nõudmisend ning kutsub kokku uue kirikukogu. Lubaduste täitmisega ta ei kiirustanud ja oma sõnamurdmist põhjendas ta sellega, et olevat olnud seadus, mis vajadusel lubab valitsejatel vandest loobuda. Püüdes igati aega võita, lasi keiser käiku suured rahasummad ning ostis ära nii mõnedki Vitalianuse sõjapealikud. Anastasius sai kogeda veel mitmeid kaotusi ja oli sunnitud veel kord rahu paluma. Siiski õnnestus tal 515. aastal purustada Vitalianus ühes merelahingus. Alles jäänud mässajad vandusid keisrile truudust.[1]

Viimased valitsemisaastad[muuda | muuda lähteteksti]

515. aasta võidust hoolimata osutus see aasta isiklikult Anastasiusele õnnetuks. Suri keisri abikaasa Ariadna, kes oli olnud talle väga lähedane. Naine oli aidanud ta troonile ja toetas teda ka kogu ülejäänud valitsemisaja jooksul. Samal aastal suri keisri teine lähedane liitlane - patriarh. Uue patriarhi määramisel tekkisid taas kirikutülid. Viimased aastad valitses Anastasius kindlate liitlasteta. See võis olla põhjuseks, miks keiser otsustas loobuda ideest pärandada troon mõnele sugulasele, kuigi oli kaalunud mitmeid variante. Targa mehena mõistis keiser, et ustavate toetajateta ei õnnestuks neil troonil kaua püsida. Lõpptulemusena jättis keiser järeltulija küsimuse tõiesti lahtiseks, olles sellega küllaltki erandlik valitseja. Üldjuhul tegelesid keisrid oma viimastel valitsusaastatel peamiselt troonipärija otsimisega.[1]

Selline otsus tekitas mitmeid kuulujutte. Kaugel Ravennas räägiti, et keiser venitab otsusega, sest ootab taevalikku märki. Kuulujuttude järgi kutsus keiser oma kolm vennapoega lõunasöögile. Pärast sööki soovitas ta neil puhata toas, kuhu oli paigutatud kolm voodit. Ühe voodi padja alla oli peidetud kroon ning see, kes selle voodi valib, oleks pidanud saama keisriks. Mõne aja pärast läks keiser vaatama ning üllatus, kui nägi, et krooniga voodi oli tühi. Kaks venda olid heitnud ühte voodisse. Anastasius uskus, et see oli teavalik märk, et ühestki tema sugulasest ei saa valitsejat. Keiser pöördus seejärel Jumala poole ning talle ilmutatigi unes, et järgmisel hommikul esimesena tema juurde saabunud isikust saab uus keiser. Selleks osutus isukaitseülem Justinus. Anastasius tegi oma otsuse teatavaks. Kui mõni aeg hiljem Justinus kogemata keisri rüüle astus, ütles Anastasius: " Mis sa kiirustad!" Mõni päev hiljem keiser surigi.[1]

Teise legendi järgi olevat Anastasiuse surma kuulutatud ette varem keisri otsusega välja saadetud Jeruusalemma patriarhile. Patriarh väljus keset ööd oma ruumidest ja teatas, et just praegu suri keiser ja et ka tema peab kümne päeva pärast surema. Jumal kutsuvat teda ära selleks, et pidada tema palge ees kohut Anastasiuse üle. Kirjeldatud legend on ilmselt sündinud kirikutülide kajana ja iseloomustab õigeusklikke suhtumist keisrisse. Äärmuslikus variandis on väidetud, et surm oli keisrile karistus õigest usust kõrvalekaldumise eest.[1]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Anastasius I suri 9. juuli ööl 518. aastal, olles 88-aastane. Kokku valitses ta 27 aastat ja 3 kuud. Vähesed uskusid, et 61-aastaselt troonile tõusnud mees nii pikalt valitseb. Anastasius oli viimane Traakia dünastia keiser.[1]

Hinnangud Anastasiuse valitsemisajale on väga vastuolulised. Kiita on ta saanud oma edukate reformide eest ja ka seetõttu, et suutis lõpuni hoida võimu kindlalt oma kätes. Oma raugematut jõudu põhjendas keiser ise sellega, et pärines Julius Caesari kaasaegses, kuulsa väepealiku Pompeiuse järelutlijate seast. Anastasius oli vaieldamatult haritud mees. Ta valdas korralikult impeeriumi mõlemat, kreeka ja ladina keelt ning eelistas suhtlust haritud inimestega. Samas on talle ette heidetud täielikku sõnapidamatust. Enim on ta kriitikat pälvinud siiksi poolehoiust monofüsiitidele. Nii mõnegi vajaloolase arvates seletab just see suteliselt negatiivset üleüldist hinnangut Anastasiuse isiksusele ja valitsemisele.[1]

Eelnev
Zeno
Ida-Rooma keiser
491518
Järgnev
Justinus I

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 54-61.
  2. Edward Gibbon (1867). The History of the Decline and Fall of the Roman Empire. London: Bell & Daldy. Lk 301.