Konstantinos IV
| Konstantinos IV | |
|---|---|
 Konstantinos IV solidus | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg september 668 – september 685 (17 a) | |
| Eelnev | Konstans II |
| Järgnev | Justinianus II |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
umbes 650 Konstantinoopol |
| Surnud |
september 685 (umbes 35 a) Konstantinoopol |
| Abikaasa | Anastasia |
| Vanemad | Konstans II ja Fausta |
| Lapsed | Justinianus II, Herakleios |
Konstantinos IV (kreeka keeles Κωνσταντῖνος (Kōnstantinos), ladinapäraselt Constantinus; umbes 650 – september 685), kutsutud ka kui Noorem (kreeka keeles ὁ νέος, ho neos) ja hüüdnimega Pogonatos (kreeka keeles Πωγωνάτος 'Habe'), mis pärineb isalt, oli Bütsantsi keiser septembrist 668 kuni septembrini 685. Tema valitsusaeg kujunes üle 50 aasta esimeseks tõkkeks islami levikule. Ta on õigeusu kiriku pühak.
Võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]
Konstantinos IV krooniti isa kaasvalitsejaks juba 654. aastal, kui ta oli kaheaastane. Pärast Konstans II surma kuulutasid Konstans II tapmise tõenäolised organiseerijad uueks keisriks armeenlase Miziza, kuid tegelikke valitsemisrõõme Mizizal pikalt nautida ei õnnestunud. Konstantinos IV saabus vägedega Sitsiiliasse ja isehakanud keiser tapeti.[1]
Konstantinos IV-l oli isaga sama hüüdnimi – Pogonatus, kuigi tema habe ja vuntsid olid isa omadest tunduvalt tagasihoidlikumad. Väidetavalt sai Konstantinos IV just Sitsiilia sõjakäigu ajal enesele isaga ühesuguse hüüdnime. Nimelt polnud ekspeditsiooni ajal noorel keisril aega habet ajada ja siis hakatigi teda kutsuma Pogonatuseks. Vaatamata sellele, et Konstantinos IV-l oli kaks nooremat venda – kaksikud, kelle oli isa määranud samuti kaasvalitsejateks –, kuulutas vanem vend ennast ainuvalitsejaks. Nooremad vennad ei tahtnud aga selle otsusega kuidagi soostuda ja tuginedes vanale Rooma tavale nõudsid osa võimust enesele. Seejuures viitasid nad ühe peamise moraalse argumendina pühale kolmainsusele, väites, et täpselt samuti peaks ka võim jagunema võrdselt kolme venna vahel. Kuna vennad olid omal ajal kuulutatud valitsejateks, siis korrati ka neile igal aastal truudusevannet. Nüüd aga keelas Konstantinos IV selle ära. Saadikud, kes esitasid talle vendade nõudmised, käskis Konstantinos IV hukata, kuid vendadele tegi keiser formaalse järeleandmise: nad kuulutati augustusteks. Reaalset võimu see otsus aga kaksikutele ei toonud ja mõne aja möödudes hakkasid nad uuesti oma õigusi nõudma. Seekord otsustas Konstantinos IV enam mitte tseremoonitseda ja andis käsu vennad sandistada.[1]
Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Sõda araablastega[muuda | muuda lähteteksti]
Konstantinos IV valitsusaja tõsisemaks välispoliitiliseks probleemiks said pingestunud suhted araablastega. Selleks ajaks olid araablased kujunenud niivõrd tugevaks jõuks, et ähvardasid juba otseselt riigi pealinna. Nii üritas nende laevastik alates 674. aastast mitme suve jooksul järjest äkkrünnakuga merelt vallutada Konstantinoopolit. Kuid kõik need katsed lõppesid araablastele täieliku ebaõnnestumisega. Selle hävingu otseseks põhjustajaks sai bütsantslaste salarelv ehk Kreeka tuli, mida mingis mõttes võib pidada püssirohu eelkäijaks. Kreeka tule täpne koostis pole tänapäevani teada, kuid see oli veest kergem ja veega seda kustutada polnud võimalik. Väidetavalt leiutas selle imerelva üks Süüriast pärit kristlasest ehitusmeister, kes põgenes moslemite eest Konstantinoopolisse. Kreeka tuld kasutati tavaliselt kahel viisil: kas süütepommidena või lasti välja tuleheitjatest. Esimesel juhul heideti Kreeka tuld vaenlase pihta spetsiaalsetes keraamilistes pottides, teise variandi puhul asus segu hermeetiliselt suletud tünnides ja seda kasutati peamiselt laevadelt viskamiseks. Tünne kuumutati ja õhku juurde pumbates tekitati neis tugev surve. Tünni külge aga oli kinnitatud lohepead meenutav tila, kuhu sai kraani avades suunata segu, mis süüdati. Nii valmisid tuld sülgavad koletised – bütsantslaste tõhusad abilised merelahinguis. Saanud sellise salarelva omanikuks, andis Konstantinos IV käsu ehitada suur heite- ja tulesülgamismasinatega relvastatud kahetekiline laev, mis astus esimest korda vaenlasele vastu 678. aasta suvel. Kreeka tuli osutus väga võimsaks relvaks. Suurem osa araablaste laevastikust põletati, üksikud tulest pääsenud laevad uppusid. Samal ajal asusid rünnakule Bütsantsi maaväed, purustades täielikult araablaste ratsa- ja jalaväe. Araablaste kaotuste suuruseks nimetavad bütsantsi autorid 30 000 meest.[1]
Konstantinos IV 678. aasta võit on paljuski võrreldav võiduga, mille Frangi riigi kuningas Karl Martell saavutas 732. aastal Poitiers' lahingus Abd ar-Rahmani juhitud araablaste üle. Araablaste purustamine Poitiers' all peatas nende edasitungi läände ja mõnegi ajaloolase arvates on see pöördelise tähtsusega sündmus Euroopa ajaloos. Kui võiduõnn oleks naeratanud Abd ar-Rahmanile, siis oleks islamile avanenud tee Euroopa südamesse. Samas on selle araablaste rünnakusuuna puhul avaldatud arvamust, et tegemist oli pigem katsetuse kui tõsiselt ette valmistatud sõjalise operatsiooniga. Sama ei saa aga kuidagi väita, analüüsides araablaste survet Konstantinoopolile. Sellel suunal oli tegemist pikaajalise plaani ja väga tõsiste kavatsustega, mis edu korral oleksid toonud islami Kesk-Euroopasse. Nii et kristlikule maailmale oli Konstantinos IV võit vähemalt võrdne (kui mitte tähtsam) hilisema Karl Martelli võiduga.[1]
Araablaste rünnakute peatumise taga oli veel üks tegur. Kalifaadi südames Liibanoni mägedes elasid endiste Rooma leegionäride järeltulijad – kristlased, kelle aktiivne sõjaline tegevus sidus suured araablaste jõud. Seega sundisid kaks asjaolu, bütsantslaste imerelv ja kristlastest mägilaste rünnakud, kalifaati Konstantinos IV-ga 30 aastaks rahu sõlmima. Kujunenud olukorras vajas kalifaat rahu rohkem ja keistrist kujunes vähemalt väliselt rahutingimuste dikteerija. Nii kohustusid araablased aastas maksma 3000 kuldmünti, 50 orja ja 50 hobust. Neid arve vaadates on arusaadav, et see oli pigem sümboolne samm, kuid Konstantinos IV enesetundele mõjusid araablaste järelandmised vägagi kosutavalt.
Sõda bulgaarlastega[muuda | muuda lähteteksti]
Saavutanud edu võitluses araablastega, otsustas Konstantinos IV klaarida arveid ka bulgaarlastega. Lisaks olid temani jõudnud teated nende kavatsetavast rünnakust, milleks oli juba koondatud sajatuhandeline vägi. Konstantinos IV ei tahtnud jääda rünnakut ootama, vaid otsustas anda omapoolse ennetava löögi. Ent keisri plaan kukkus küllaltki ootamatutel põhjustel täielikult läbi.[1]
Bulgaarlaste vastu suunatud sõjakäigu täpne aeg pole teada. See toimus kas 679. või 680. aastal. Üsna pea pärast teele asumist Konstantinos IV haigestus. Teda hakkasid vaevama väga valulikud podagrahood. Seda haigust võibki pidada keisrite nuhtluseks, sest sellesse tõppe haigestumist mainitakse paljude Rooma ja Bütsantsi keisrite puhul. Tulenes see ilmselt võimukandjate ohjeldamatutest toitumistavadest. Kui Konstantinos IV-l ilmnesid esimesed tõsisemad luuvalutõve sümptomid, siis lahkus ta kiiruga sõjateelt ja ruttas tervisevetele end ravitsema. Tema väed jäid keisri ootamatu lahkumise põhjustest teavitamata ja andsid hea näite sellest, milleni võib viia halb informeeritus. Vägedes levis kulutulena jutt, et keiser põgenes vaid talle teada oleva ohu eest, ja bütsantslasi haaras paanika. Paljud leidsid, et ainus väljapääs on järgnemine keisrile, ja üritasid põgeneda. Mõistagi haihtus ses kaoses bütsantslaste võitlusvõime ja bulgaarlased lõid nad erilise vaevata puruks. Nende sündmuste tagajärjel tekkis Esimene Bulgaaria tsaaririik, mille sõltumatust Bütsants oli sunnitud tunnistama.[1]
Kirik[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast lüüasaamist toimis Konstantinos IV sarnaselt oma paljude eelkäijatega. Ta pöördus usuküsimuste juurde, osaledes 680.–681. aastal toimunud ja kirikuajaloos olulise tähtsusega VI kirikukogu kokkukutsumises ning töös. Kusjuures keisri häid suhteid paavstiga kinnitas veelgi Konstantinos IV otsus, mille järgi paavst võis astuda ametisse keisri otsese loata. Uue korra kohaselt piisas selleks Ravennas resideeriva Bütsantsi asehalduri nõusolekust. Toimunud muudatusega oli paavst loomulikult väga rahul, kuigi esmapilgul seadis see ta sõltuvusse kohaliku ametniku tahtest. Tegelikult sai paavst kohaliku asehalduri mõjutamisega hõlpsasti hakkama, mida ei saanud kaugeltki alati öelda kättesaamatult kauges Konstantinoopolis valitseva keisri puhul. Konstantinos IV oli paavstiga niivõrd rahul, et saatis austuse märgiks oma poegade juuksekiharad.[1]
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Konstantinos IV suri 685. aastal 35-aastaselt. Surma põhjus on teadmata, kuid on öeldud, et ta suri rahulikult. Kuidas aga Konstantinos IV välja nägi, seda teatakse tänu säilinud kujutisele Ravenna mosaiigil, mille tellis keisrilt kirikule antud privileegide eest tänulik piiskop.[1]
| Eelnev Konstans II |
Bütsantsi keiser september 668 – september 685 |
Järgnev Justinianus II |