Mine sisu juurde

Suur rahvasterändamine

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on hilisantiikaja rändest; 21. saj sisserändelainete kohta Euroopasse vaata Euroopa rändekriis
2.–5. sajandi rändeteed
Sutton Hoo hauast leitud ehiskiivri rekonstruktsioon (7. sajand)

Suur rahvasterändamine (saksa keeles Völkerwanderung) oli peamiselt germaanlaste rühmade ränne Kesk- ja Lõuna-Euroopasse alates hunnide sissetungist Euroopasse umbes 375 või 376 kuni langobardide sissetungini Itaaliasse 568.[1] Rahvasterännuaeg langeb hilisantiikaega ning on Vahemere piirkonna põhjaosa ning Lääne- ja Kesk-Euroopa ajaloos silla antiikaja ja Euroopa varakeskaja vahel, sest selle võib arvata mõlema ajastu alla.

Euroopa rändeteed

Rännet soodustasid sügavad muutused Rooma riigis ja selle "barbaripiiril". Esimesed saabujad olid germaani hõimud (goodid, vandaalid, langobardid, sueebid, friisid ja frangid), hiljem surusid neid lääne poole hunnid, avaarid, slaavlased, bulgarid ja alaanid. Hilisemad ränded (araablaste vallutused ning viikingite, madjarite, mauride, türklaste ja mongolite sissetungid) omasid ka märkimisväärset mõju (eriti Põhja-Aafrikas, Pürenee poolsaarel, Anatoolias ning Kesk- ja Ida-Euroopas); siiski jäävad need Suure rahvasterändamise raamest välja.

Suur rahvasterändamine ei olnud ühtne ega iseseisev sündmus. Rännetes, mida sooritasid enamasti heterogeensed rühmad Barbaricumist (väljastpoolt Rooma riiki), oli oma osa erinevatel teguritel. Uuemas ajaloo- ja arheoloogiakirjanduses hinnatakse suure rahvasterändamise paljusid aspekte väga erinevalt. Kesksed vaidlusteemad on küsimused, kas Lääne-Rooma riigi lagunemine oli suure rahvasterändamise tagajärg või hoopis põhjus ning kas tol ajal liikusid ringi tõepoolest rahvad või oli tegu hoopis sõjameeste liitudega, kes otsisid saaki ja elatist (annona). Tänapäeval kasutatakse rahvasterändamise mõistet üha kriitilisemalt, sest pilti „rändavatest rahvastest“ ei peeta enam tegelikkusele vastavaks ja paljude teadlaste arvates on see ettekujutus ümber lükatud või rahvasterändamine põhimõtteliselt müüdiks tunnistatud.[2] Kindlate rahvaste asemel, kes olevat oma "algkodust" lahkunud ja pärast "rändu" kuskile mujale elama asunud, oli praeguse uurimisseisu järgi tegu heterogeensete rühmadega, mille koosseis oli voolav (vt etnogenees) ja mille ränne oli (erinevatel põhjustel) lahtise lõpptulemusega protsessi. Osa neist liitudest püüdis Rooma riigi rikkusest lepingupartneritena osa saada (millgea Rooma riik sai võitlusvõimelisi vägesid). Teised kasutasid sama eesmärgi saavutamiseks sõjalisi vahendeid ja rajasid uusi riike Lääne-Rooma riigi alal. See ei olnud siiski algusest peale kavandatud protsess – enamik uutest riikidest kujunes välja alles Lääne-Rooma riigi lagunemise käigus. Lagunemist kiirendasid Rooma riigi sisemised võimuvõitlused ja soodustasid välised tegurid, näiteks oht Attila valitsetud hunnide riigi poolt. Tegu oli esmajoones võimu ülevõtmisega, kusjuures uued valitsejad püüdsid tihtipeale säilitada olemasolevaid Rooma struktuure, ning kohalik Rooma eliit tegi nendega sageli koostööd (nagu näiteks frankide, burgundide ja idagootide puhul). Siiski ei suudetud Rooma arenenumaid haldusstruktuure varakeskajal lõpuks enam säilitada. Lisaks sõjameeste liitude liikumisele leidis aset ka väiksemate rühmade ja üksikisikute ränne, sest hilisantiikajale oli üldse omane suur liikuvus.

Peamiselt, kuid mitte ainult, puudutas suur rahvasterändamine Rooma riigi läänepoolset osa, mis oli alates 395. aastast Rooma riigi jagunemise järel de facto eraldatud. Alates aastast 382 sõlmis Rooma valitsus üha sagedamini lepinguid (foedus '​eid) selliste rühmadega nagu läänegoodid, mis võimaldasid neil sõjameestel Rooma territooriumile elama asuda. Lääne-Rooma riiki alates aastast 395 vaevanud sisekonfliktides hakati neid sõjameeste liite üha sagedamini kasutama. Ka frangid asustati Rooma riigi territooriumile ning nad võtsid föderaatidena enda peale muu hulgas piirikaitseülesanded Gallia kirdeosas. Pärast Reini ületamist 406 (barbarite sissetungi Galliasse) ning vandaalide ja sveebide sissetungi Lääne-Rooma riiki tekkis esimest korda oht, et Rooma halduskord Euroopas variseb kokku.

Lääne-Rooma uppus pikkadesse kodusõdadesse, mille kulg määras vähemalt osaliselt ka sõjameeste liitude liikumist, sest neil oli lahingutes väljapaistev osa.[3] Ravennas resideeriva keisririigi valitsuse autoriteet aina vähene ning üha rohkem võimu omandasid nii roomlastets kui ka germaanlastest väeülemad, keda tänapäeva kirjanduses sageli nimetatakse sõjapealikeks. Läänes võtsid nüüd Rooma riigi koha üle roomlastest elanikkonnaga võrreldes arvuliselt tühised germaanlaste rühmad. Lagunenud Lääne-Rooma riigi alal kujunesid 5. ja 6. sajandil germaani-romaani järglasriigid, mis avaldasid Euroopa keskaegsele kultuurile otsustavat mõju.[4]

Seoses selle protsessiga lakkas Lääne-Rooma keisririik 476–480 olemast Rooma riigi langus, Ida-Rooma riik aga jäi 5. sajandi jooksul enam-vähem puutumata.

"Rahvasterändamine“

[muuda | muuda lähteteksti]

Väljend Völkerwanderung 'rahvasterändamine' ilmus saksa keelde 18. sajandi lõpus. "Deutsches Wörterbuch" mainib selles seoses Michael Ignaz Schmidti teost "Geschichte der Deutschen" aastast 1778, kus on juttu "niinimetatud rahvasterändamisest".[5] Esimest korda kasutas seda ajajärgu nimetusena Friedrich Schiller 1790/1792 essees "Ueber Völkerwanderung, Kreuzzüge und Mittelalter"[6], ja 19. sajandil levis see kiiresti üldisesse kasutusse.[7] Probleeme tekitab see, et "rahvasterändamine" tähistab nii ajajärku kui ka teatud sündmusi, mis sel ajal olevat toimunud. Mõiste kujunemine läheb tagasi humanist Wolfgang Laziuseni, kes avaldas 1557. aastal teose "De gentium aliquot migrationibus" ("Mõnede rahvaste rännetest").

Keeltes, mis ei ole saksa keele mõjuväljas, rõhutatakse seniajani pigem selle ajastu sõjalist külge, seostades seda "barbarite sissetungiga" (inglise keeles barbarian invasions, nüüd üha sagedamini ka migration period; prantsuse keeles invasions barbares, invasion barbare, itaalia keeles invasioni barbariche.[8]

18. ja 19. sajandi rahvusluse mõjul kujunenud varasemas uurimistraditsioonis peeti pikka aega enesestmõistetavaks, et hilisantiikaja ränded olid "rahvaste" ränded, mille käigus rahvad otsisid endale uut kodumaad. Arvati, et nad tungisid vägivaldselt Rooma riiki, et eluruumi vallutada. See arusaam on osutunud väga visaks ning on väljaspool erialaringkondi tänini laialt levinud. Ajaloolaste ja arheoloogide praeguse valdava seisukoha järgi puudub "rändavate rahvaste" teoorial teaduslik alus.[9]

Otsustav on siin ka see, kuidas defineerida rahva mõistet. Tol ajal toimusid küll mitmesuguste suuremate või väiksemate rühmade liikumised, kuid need olid reeglina heterogeensed ja paljud ajaloolased on hakanud neid pidama pigem etnilise segakoosseisuga palgasõdurivägedeks (koos moonavooriga), keda reeglina roomlased ise oma riiki kutsusid, et rakendada neid sise- või välisvaenlaste vastu.[10] Peale selle oli hilisantiikajal, nagu kõikidel aegadel, ka üksikisikute ja väikeste rühmade spontaanset rännet. Sellepärast ei saa olla juttu mingist ühtsest "tervete rahvaste rändamise" protsessist. Seda ikka veel populaarset ettekujutust peab enamik tänapäeva asjatundjaid 19. sajandi rahvuslusest pärinevaks müüdiks. Sellepärast on rahvasterändamise mõiste ja sellega pikka aega seotud olnud ajaloopilt väga problemaatiine.[11]

Samuti pole tungivat põhjust pidada rahvasterännuaega järsuks murdepunktiks, sest antiikaja lõpp oli tunduvalt mitmekihilisem protsess.[12] Rahvasterändamine oli üksnes osa laiemast protsessist, sest paljud antiikkultuuri elemendid jäid (mõnikord teisel kujul) püsima ka pärast 6. sajandit.

Identiteedi kujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Germaani hõimud 50–100

Rahvasterännuaegsed germaani "hõimud" (gentes, nationes) ei olnud tänapäeva uurijate domineeriva seisukoha järgi püsivad üksused ega ka ühise päritoluga kogukonnad, ehkki Rooma allikad osalt niisuguse mulje jätavad. Näiteks gootidega ühinesid ka rugid või heruulid; üksikisikud ja terved rühmad võisid oma kuuluvust korduvalt vahetada (kuigi mitte päris suvaliselt). tänapäeva uurimused on näidanud, et keele, riietuse või relvastuse sarnasus ei ütle etnilise kuuluvuse kohta suurt midagi.[13] Ka rännete uurimiseks üha sagedamini kasutatud DNA analüüsi meetodile on ette heidetud, et see ei ole nii objektiivne, nagu selle pooldajad arvavad, ja ülehindab geenide tähtsust etnilise identiteedi kujunemisel.[14]

Näiteks kalmistutelt leitud luustike DNA-analüüsid aitavad uurimistööle kaasa, kuid haualeiud ei võimalda alati üheseid omistusi ja geneetilised andmed ei ütle iseenesest midagi kultuurilise identiteedi kohta. Peale selle, DNA-analüüs võib erineval materjalil ja erineva metoodika korral viia erinevate tulemusteni. Sellepärast on oluline paleogeneetikute, arheoloogide ja ajaloolaste koostöö..[15]

Selles kontekstis on oluline identiteedi kujunemise keeruline protsess (vt ka etnogenees). Etniliste identiteetide (etnilisuse) kujunemist hilisantiikajal ja varakeskaja alguses[16] ei käsitata tänapäeval enam bioloogilise protsessina. Identiteedid tekivad dünaamilises sotsiaalses protsessis, milles on oma osa mitmel teguril.[17] Rahvasterändnuajal võisid erinevad rühmad ühineda uue juhi (vt sõjakuningas) ümber, kusjuures enamasti piisas lojaalsusest sellele ühendusele.[18]

Herwig Wolframi ja Walter Pohli mõjuka "Viini koolkonna" lähenemist on osalt ka kritiseeritud.[19] Wolfram, Pohl ja nende õpilased kasutavad etnogeneesi mõistet oma uuemates töödes harva ja rõhutavad selle asemel identiteedi mõistet, mis on hilisantiikaja ja varakeskaja uurimisel järjest olulisemaks muutunud.[20]

Väljend "rahvasterändamine" on niisiis enamiku tänapäeva asjatundjate arvates eksitav, sest hilisantiikajal ei rännanud mitte "rahvad", vaid sageli ainult sõjameeste liidud moonavoori (Tross) saatel, alguses tihti ilma kindla sihtkohata. Need rühmad olid enamasti etniliselt heterogeensed. Vana, antiikajast pärnevat ettekujutust, et etniliselt ühtne rühm lahkus oma "algkodust", jäi rännu jooksul homogeenseks ühenduseks ja asus lõpuks kuskile mujal uuesti elama, peetakse vananenud ja ümberlükatud teooriaks: "Tänapäeval on teadus seesugustest ettekujutustest loobunud (kuigi need võtavad praegu poliitilises diskursuses jälle maad). Rahvaid peetakse nüüd sotsiaalseteks moodustisteks, mis on aja jooksul läbi teinud mitmesuguseid muutusi ja mida ei saa enam sajandite vältel sidusate ja püsivate üksustena jälgida."[21]

Tänapäeva uurimused on näidanud, et gens '​i identiteet oli selle protsessi lõpus tavaliselt teistsugune kui alguses.[22] Edaspidi tulebki gens '​ide nimetuste all mõista sõdalaste lõtva ühendust koos perekondadega. Selle koosseis võis aja jooksul muutuda. Need rühmad olid väga ebapüsivad ja heterogeensed. On näha, et nendega liituti ja neist lahkuti.[23]

Hilisantiikaja gens oli õiguslik kogukond, mille suurus ja etniline koosseis suurel määral varieerus. Varajased sõjajärgse uurimused (Reinhard Wenskus) nägi ühendava elemendi alusena nn traditsioonituuma, mida esindas näiteks ühenduse juhtiv tuumik. Ühtsust lõid arvatavasti ka hõimulegendid (vt origo gentis), mis omistasid gens '​'ile sageli toopilisel viisil müütilised esiisad ja algkodu Skandinaaviast. Enamik tänapäeva uurijaid — erinevalt varasematest uurijatest — suhtub neisse pärimustesse enamasti suure skepsisega.[24] Hilisantiikaja ja varakeskaja autorid kasutasid omakorda etnograafilisi kujutlusi, mustreid ja stereotüüpe, et kirjeldada neid gens '​se, kes pärinesid algselt väljaspoolt rooma-kreeka kultuuriruumi, ning paigutada nad etnograafilisse korrastusraamistikku. Teised uurijad rõhutavad, et paljud gens '​id olid vähemalt alguses föderaadid – palgasõjaväed, kes alles aastate jooksul omandasid ühise identiteedi ja keda kasutati eriti nendes lõpututes kodusõdades, mis 5. sajandil Lääne-Rooma riiki laastasid.[25] Just nende sisemiste konfliktide tõttu jäidki limes '​ed hooletusse, mis võimaldas rüüsteretki Rooma riigi piiriäärsetesse provintsidesse.

Lääne-Rooma riigi langus

[muuda | muuda lähteteksti]

Transformatsiooniprotsess

[muuda | muuda lähteteksti]

Selle, millist osa etendasid Lääne-Rooma riigi lagunemises rahvasterännuaja sündmused, on ajaloolased ikka ja jälle vaielnud ja siin ei ole ühest vastust. Uurijate seas ei ole üksmeelt selles, kas ränded olid Rooma riigi languse põhjus või tagajärg. Kindel on see, et 4. sajandi lõpus ja 5. sajandil ei suutnud Rooma riik oma piire enam nii tõhusalt kaitsta kui varem. Germaanlaste riikide rajamine Lääne-Rooma riigi alale 5. ja 6. sajandil ei ole enam nii lihtsasti seletatav, kui varem sageli arvati, ning oli sageli hiiliv protsess. Populaarset arusaama, et germaani hõimud tungisid vägivaldselt Rooma riiki selleks, et seal vallutajatena oma riike rajada, peab tänapäeval enamik asjatundjaid kas lubamatuks lihtsustuseks või lihtsalt vääraks.[26]

Germaani hõimude päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]

Germaani rahvad lahkusid Lõuna-Skandinaaviast, Taanist ning naabermaadest Elbe ja Oderi jõe vahel pärast 1000 eKr. Esimene laine liikus läände ja lõunasse (surudes keldid Reini jõest läände umbes 200 eKr) ning jõudis Lõuna-Saksamaale Rooma provintsi Gallia piiridele 100 eKr, kus neid peatasid Gaius Marius ja Julius Caesar. See oli see läänegrupp, keda kirjeldasid rooma ajaloolane Tacitus (56–117 pKr) ning Julius Caesar (100–44 eKr). Germaani hõimude hilisem laine liikus Skandinaaviast 600 ja 300 vahel eKr itta Läänemere vastaskaldale, liikudes Vislat pidi Karpaatidesse. Tacituse ajal olid nendeks vähetuntud hõimud nagu heruskid, hermundurid ja katid; siiski tekkisid liitude sõlmimisel tuntumad grupid nagu alemannid, frangid, saksid, friisid ja tüüringid.

Esimene faas

[muuda | muuda lähteteksti]

Suure rahvasterände võib jagada kaheks faasiks. Esimest faasi, mis toimus aastatel 300–500 pKr, on osaliselt dokumenteerinud kreeka ja ladina ajaloolased, kuid seda on raske kinnitada arheoloogiliselt. goodid sisenesid Rooma territooriumile (pärast kokkupõrget hunnidega) aastal 376. Järgmisel aastal läänegoodid mässasid, tungisid lõpuks Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat, enne asumist Ibeeria poolsaarele ja kuningriigi asutamist, mis kestis 200 aastat. Neile järgnesid Rooma territooriumile Theoderich Suure juhtimisel idagoodid, kes asusid Põhja-Itaaliasse.

Gallias sisenesid frangid (läänegermaani hõimuliit, mille juhid olid Roomaga seotud alates 3. sajandist pKr) Rooma maadele tasapisi ja rahulikult 5. sajandi kestel, ja rooma-gallia elanikkond tunnistas neid oma valitsejatena. Tõrjudes alemannide, burgundide ja läänegootide väljakutseid, sai frankide kuningriik tulevase Prantsusmaa ja Saksamaa tuumikuks. Esialgne anglosaksi asustus Britannias tekkis 5. sajandi kestel, kui Rooma Britannia hääbus.

Teine faas leidis aset aastatel 500–700 ning nägi slaavi hõimude asumist Kesk- ja Ida-Euroopasse (eriti Ida-Germaaniasse), mis järk-järgult muutus slaavlaste alaks. 567. aastal hävitasid avaarid ja langobardid enamuse gepiidide kuningriigist. Germaani rahvas langobardid asusid Põhja-Itaalias piirkonda, mida nüüd tuntakse Lombardiana. Bulgarid (türgi või iraani päritolu rahvas, kes paiknesid kaugel Ida-Euroopas alates 2. sajandist) vallutasid Bütsantsi Ida-Balkani territooriumi 7. sajandil.

Esimeste Bütsantsi-Araabia sõdade ajal 7. sajandi lõpul ja 8. sajandi algul püüdsid araablaste väed tungida Kagu-Euroopasse Väike-Aasia kaudu, kuid alistati Konstantinoopoli piiramisel Bütsantsi ja bulgarite ühendvägede poolt. Kasaari-Araabia sõdades peatasid kasaarid araablaste tungimise Ida-Euroopasse üle Kaukaasia. Samal ajal tungisid maurid (araablased ja berberid) Euroopasse üle Gibraltari (vallutades Hispaania – Pürenee poolsaare – Läänegootide kuningriigilt aastal 711), enne kui frangid nad 732. aastal Poitiers' lahingus peatasid. Need lahingud kinnistasid suuresti piiri kristliku maailma ja islamimaailma vahel järgmiseks tuhandeks aastaks. Järgnevatel sajanditel saatis moslemeid edu Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia osade vallutamisel kristlastelt.

Klimaatilised tegurid

[muuda | muuda lähteteksti]

On leitud viiteid äärmusliku ilma perioodile aastail 535–536, millel olid pikemaajalised tagajärjed. Selle külma perioodi tõendeid on leitud ka dendrokronoloogias ja igijääs. Selle külma perioodi põhjusi ja tagajärgi alles arutatakse.

  1. ↑ Springer (2006), kes viitab ka alternatiivsetele definitsioonidele väljaspool communis opinio '​. Kõik ajastute piirid on viimaks ainult konstruktid ja põhinevad peamiselt konventsioonil (vt periodiseerimine). Vt ka: Stefan Krautschick. Zur Entstehung eines Datums. 375 – Beginn der Völkerwanderung. – Klio, kd 82, 2000, lk 217–222 ja Stefan Krautschick. Hunnensturm und Germanenflut: 375 – Beginn der Völkerwanderung? – Byzantinische Zeitschrift, kd 92, 1999, lk 10–67.
  2. ↑ von Rummel/Fehr (2011), lk 98–100.
  3. ↑ Henning Börm. Ein Zeitalter der Bürgerkriege. Der Untergang des Römischen Reiches und die Erosion der Zentralgewalt. – Generaldirektion Kulturelles Erbe Rheinland-Pfalz (toim). Der Untergang des Römischen Reiches, WBG: Darmstadt 2022, lk 244–253. Veebis.
  4. ↑ Meier (2007).
  5. ↑ Kd 26, vg 514 (veebis).
  6. ↑ Veebis.
  7. ↑ Springer (2006), S. 509 f.
  8. ↑ Rosen (2003), lk 28–30.
  9. ↑ Pohl (2005) ja Rummel/Fehr (2011); napi populaarteadusliku ülevaate annab: Mischa Meier. Wandernde Völker? – Damals, 2016, 7, lk 16–19.
  10. ↑ Halsall (2007).
  11. ↑ Roland Steinacher. Wanderung der Barbaren? Zur Entstehung und Bedeutung des Epochenbegriffs ‚Völkerwanderung‘ bis ins 19. Jahrhundert. – Felix Wiedemann, Kerstin P. Hofmann, [[[Hans-Joachim Gehrke]] (toim). Vom Wandern der Völker. Migrationserzählungen in den Altertumswissenschaften, Berlin 2017, 1k 67–95.
  12. ↑ Vt ka: von Rummel/Fehr (2011), lk 7–8.
  13. ↑ Philipp von Rummel: Gotisch, germanisch oder römisch? Methodologische Überlegungen zur ethnischen Interpretation von Kleidung. – Walter Pohl, Mathias Mehofer (toim). Archäologie der Identität, Wien 2010, lk 51–77. Vt ka: Walter Pohl. Telling the Difference: Signs of ethnic Identity. – Walter Pohl, Helmut Reimitz (toim). Strategies of Distinction: The Construction of Ethnic Communities, 300–800, jt 1998, lk 17–19.
  14. ↑ Martin P. Evison. All in the Genes? Evaluating the Biological Evidence of Contact and Migration. – D. M. Hadley, J.D. Richards (toim). Cultures in Contact, Turnhout 2000, 1k 277–294; Mischa Meier, Steffen Patzold. Gene und Geschichte. Was die Archäogenetik zur Geschichtsforschung beitragen kann, Stuttgart 2021.
  15. ↑ Mischa Meier. Geschichte der Völkerwanderung. Europa, Asien und Afrika vom 3. bis zum 8. Jahrhundert, München 2019, lk 837–839.
  16. ↑ Walter Pohl. Ethnizität des Frühmittelalters als interdisziplinäres Problem. – Das Mittelalter. Perspektiven mediävistischer Forschung, 1999, 4, lk 69–75.
  17. ↑ Vt ka: Peter Stachel. Identität. Genese, Inflation und Probleme eines für die zeitgenössischen Sozial- und Kulturwissenschaften zentralen Begriffs. – Archiv für Kulturgeschichte, 2005, 87, lk 395–425.
  18. ↑ Alustrajav on: Reinhard Wenskus. Stammesbildung und Verfassung. Das Werden der frühmittelalterlichen gentes, 2. trükk, Köln/Wien 1977. Wenskuse etnogeneesikäsitust arendasid edasi Herwig Wolfram ja tema õpilane Walter Pohl. Vt Pohl (2005), lk 13–15.
  19. ↑ Michael Kulikowski. Barbarische Identität. Aktuelle Forschungen und neue Interpretationsansätze. – M. Konrad, C. Witschel (toim.). Römische Legionslager in den Rhein- und Donauprovinzen – Nuclei spätantik-frühmittelalterlichen Lebens?, München 2012, lk 103–111.
  20. ↑ Vt Mischa Meier. Geschichte der Völkerwanderung, München 2019, lk 99–101; Walter Pohl. Von der Ethnogenese zur Identitätsforschung. – Walter Pohl jt (toim). Neue Wege der Frühmittelalterforschung. Bilanz und Perspektiven, Wien 2018, lk 9–34; Roland Steinacher. Zur Identitätsbildung frühmittelalterlicher Gemeinschaften. Überblick über den historischen Forschungsstand. – Irmtraud Heitmeier, Hubert Fehr (toim). Die Anfänge Bayerns. Von Raetien und Noricum zur frühmittelalterlichen Baiovaria, St. Ottilien 2012, lk 73–124.
  21. ↑ Mischa Meier. Geschichte der Völkerwanderung, München 2019, lk 102.
  22. ↑ Springer (2006), lk 511–512.
  23. ↑ Mischa Meier. Geschichte der Völkerwanderung, München 2019, lk 105.
  24. ↑ Üldise ülevaate annab näiteks: Alheydis Plassmann. Origo gentis. Identitäts- und Legitimitätsstiftung in früh- und hochmittelalterlichen Herkunftserzählungen, Berlin 2006. Vt ka Herwig Wolframi ja Walter Pohli töid. Wolframi seisukohti on ka vaidlustatud. Näiteks suhtub Walter A. Goffart Wolframist skeptilisemalt järeldustesse hilisest kirjalikest allikatest, eriti algselt suulise pärimusena edasi antud müütilise origo gentis '​e rekonstrueerimisel. Tema arvates ei ole need päritolulood tänasel kirjalikul kujul mitte niivõrd vanade hõimulegendide kirjapanekud kui kreeka-rooma etnograafiast tugevalt mõjutatud hilisemad konstruktsioonid.
  25. ↑ Börm (2013), lk 114–116.
  26. ↑ Goetz, Jarnut, Pohl (2003); Pohl (1997).
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Suur_rahvasterändamine&oldid=6998533"