Serbia tsaaririik

	Српско Царство; Srpsko Carstvo; Serbia tsaaririik 1346–1371
	Serbia tsaaririik Dušan Nemanjići ajal, 1355
Valitsusvorm	autokraatia
Pealinn	Skopje
Religioon	õigeusu kirik (Serbia patriarhaat)
Pindala	250 000 km²
Riigikeeled	serbia

Serbia tsaaririik (serbia keeles Српско Царство / Srpsko Carstvo) on historiograafiline mõiste riigile Balkani poolsaarel, mis tekkis keskaegsest Serbia kuningriigist. Selle rajas aastal 1346 kuningas Dušan Vägev, kes suurendas oluliselt riigi territooriumit. Ta ülendas ka Serbia kiriku õigeusu patriarhaadiks. Tema poeg ja troonipärija Stefan Uroš V Väeti kaotas suurema osa territooriumist (siit ka epiteet). Serbia tsaaririik lõppes Stefan Uroš V surmaga aastal 1371 ja Serbia riigi lagunemisega. Mõned Stefan Uroš V järglased Serbia osades kuulutasid end tsaariks aastani 1402.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Serbia kuningriik (keskaegne), Bütsantsi kodusõda (1341–1347)

Pikemalt artiklis Teine Bulgaaria tsaaririik, Albaania kuningriik (keskaegne)

Tsaaririigi loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1331 sai Dušan Nemanjić Serbia kuningaks, olles kukutanud ja mõrvanud oma isa Stefan Uroš III Dečanski (valitses 1322–1331). 1329. aastal vallutas ta tagasi Bosnia baan Stjepan II Kotromanićilt 1326. aastal vallutatud alad ja 1330. aastal võitis Bulgaaria tsaaririiki Velbaždi lahingus. Vaatamata võidule ei riskinud serblased sissetungiga Bulgaariasse ja kaks poolt sõlmisid rahu. Bulgaaria ei kaotanud territooriumi, kuid ei suutnud peatada Serbia laienemist Bütsantsi Makedooniasse. Stefan Uroš IV Dušan lõi dünastilised sidemed Bulgaaria tsaari (1331–1371) Ivan Aleksanderi õe, Helenaga.

1334. aastal alustas ta sõda Bütsantsiga, jõudes Salonikini ja sõlmides Bütsantsi keisri (1328–1341) Andronikos III Palaiologosega rahulepingu. Valduste piirid ulatusid tänapäeva Kreeka põhjapiirini. 1335. aastal tõrjus Stefan Dušan Ungari sissetungi ja kindlustas on riigi piirid.

Bütsantsi keisri Andronikos III surma järel, mil riiki haaras laastav kodusõda, mis kestis kuus aastat (1341–1347), alustas ta 1342. aastal uuesti sõda Bütsantsiga ja vallutas Albaania ja Makedoonia alad. 1348. aastal vallutas ta Tessaalia ja Epeirose.

Stefan Uroš IV Dušan Vägeva valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastaks 1345 oli Stefan Uroš IV Dušan Vägev laiendanud oma riigi poolele Balkani poolsaarele, suuremaks kui Bütsants või Teine Bulgaaria tsaaririik. Seetõttu kuulutas Stefan Uroš IV Dušan end aastal 1345 Serresis "tsaariks" ("tseesar"). 16. aprillil 1346 kroonis ta end Skopjes serblaste ja kreeklaste tsaariks – tiitel tähistas nõuet Bütsantsi järglusele. Tseremoonia viisid läbi äsjaülendatud Serbia patriarh Joanikije II, Bulgaaria patriarh Simeon ja Ohridi peapiiskop Nikolaj I. Stefan Uroš IV Dušan kuulutati ka Serbia õigeusu kiriku peaks.

1346–1348[muuda | muuda lähteteksti]

Serblaste ja kreeklaste tsaar (1346–1355) Stefan Uroš IV Dušan kahekordistas oma endise kuningriigi suuruse, hõivates Bütsantsi arvelt territooriume lõunas, kagus ja idas. Tema ajal omas Serbia osi tänapäevasest Bosniast ja Hertsegoviinast, Morava Serbiast, Kosovost, Zetast, tänapäeva Makedooniast, tänapäeva Albaaniast ja poolt tänapäeva Kreekast, ja Bulgaaria oli selle vasall. Ta ei võidelnud ühte välilahingut, selle asemel võitis ta oma riigi linnu piirates. Stefan Uroš IV Dušan kohustus sõdima Bütsantsi vastu, mis mõjutatuna Neljanda ristisõja võitudest oli püüe vältida olukorra halvenemist. Stefan Uroš IV Dušan hõivas kiiresti Tessaalia, Albaania, Epeirose ja enamuse Makedooniast. Pärast keisri piiramist Salonikis aastal 1340 saavutas ta lepingu, mis kindlustas Serbia suveräniteedi piirkondade üle, mis ulatusid Doonaust Kórinthose laheni, Aadria merest Maritsa jõeni ja kogu Bulgaaria kuni Adrianoopoli ümbruseni. Bulgaaria ei olnud taastunud kaotusest serblastele Velbuždi lahingus ja Bulgaaria tsaar, kelle õde hiljem Dušaniga abiellus, muutus tema vasalliks, Teine Bulgaaria tsaaririik oli aastatel 1331–1365 Serbia vasallriik.

1346. aastal kroonis Stefan Uroš IV Dušan end Skopjes serblaste ja kreeklaste tsaariks ja Stefan Uroš IV Dušan valitses seega kogu Balkani poolsaart, ainult Lõuna-Kreeka, Saloniki ja Traakia pääsesid tema võimu alt. Stefan Uroš IV Dušan valitses serblaste ja kreeklaste impeeriiumit Skopjest, Serbia osa andis ta valitsemiseks (1346–1355) oma pojale Stefan Urošile Prizrenis. Stefan Uroš IV Dušan andis varjupaiga endisele Bütsantsi regendile Ioannes VI Kantakouzenosele, kes mässas Bütsantsi valitsuse vastu ja nõustus liidulepinguga.

1349–1354[muuda | muuda lähteteksti]

Tsaar Stefan Uroš IV Dušan lõi aastatel 1349 ja 1354 seadustekogu, Dušani koodeksi. Koodeks põhines Rooma-Bütsantsi õigusel ja esimesel Serbia põhiseadusel – Püha Sava nomokaanonil (1219). See oli tsiviil- ja kanooniline õigus (põhinedes oikumeenilistel kirikukogudel) riigi ja kiriku toimimiseks. Serbia tsaaririik õitses.

Marss Konstantinoopoli peale ja Dušani surm[muuda | muuda lähteteksti]

1355. aastal alustas Stefan Uroš IV Dušan sõjalisi ettevalmistusi ja kogus 80 000-mehelise armee, selle aja kohta tohutu arv. Stefan Uroš IV Dušan marssis Konstantinoopoli peale. Pärast Adrianoopoli vallutamist vihases lahingus oli Serbia armee lähedal oma eesmärgile, Konstantinoopolile, mis paiknes umbes 65 km kaugusel idas, kui 1355. aastal Stefan Uroš IV Dušan 46 aasta vanusena äkitselt tundmatusse haigusesse suri. Dušani ekspeditsioon lõppes koos temaga ja armee taganes koos mehe surnukehaga, kes ülendas Serbia suurriigiks.

Stefan Uroš V valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Dušani järglaseks Serbia kuninga ja serblaste ja kreeklaste tsaarina (1355–1371) sai tema poeg Stefan Uroš V Väeti (Nemanjić), Serbia tsaaririik langes aeglaselt feodaalsesse anarhiasse. Kombinatsioon äkilisest vallutusest, tagurpidi haldusest ja suutmatusest kindlustada valdusi viis riigi killustumiseni.

Seda perioodi tähistab uue ohu tõus: Osmani-türklaste sultanaat laienes järk-järgult Aasiast Euroopasse ning vallutas esmalt Bütsantsi Traakia ja siis teised Balkaniriigid. Olles liiga asjatundmatu oma isa loodud suurriigi säilitamisel, ei saanud Stefan Uroš V tõrjuda välisvaenlaste rünnakuid, ega võidelda oma aadli iseseisvuspüüete vastu.

Stefan Uroši Serbia tsaaririik killustus vürstiriikide kogumiks, millest mõned ei tunnistanud tema võimu isegi nominaalselt. Stefan Uroš V suri lastetuna 4. detsembril 1371, pärast suure osa Serbia aadli tapmist Maritsa lahingus Osmani-türklaste poolt.

Tagajärjed ja pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Serbia tsaaririigi langus

Pikemalt artiklis Stefan Uroš V

Uroš Väeti lagunev Serbia tsaaririik osutas võimsatele Osmanitele vähest vastupanu. Konfliktide ja riigi killustumise valguses võitsid Osmanid Vukašini juhitud serblasi aastal 1371 Maritsa lahingus, tehes vasallideks lõunapoolsed kubernerid, ja varsti pärast seda tsaar suri. Kuna Uroš oli lastetu ja aadel ei suutnud kokku leppida õiguspärases pärijas, jätkasid tsaaririigi valitsemist poolsõltumatud provintsiisandad, kes olid sageli üksteisega vaenujalal.

Kõige võimsam neist, Lazar, tänapäevase Kesk-Serbia Morava Serbia (mis ei olnud veel Osmanite võimu all), hertsog, seisis aastal 1389 Osmanitele vastu Kosovo lahingus. Tulemus oli ebaselge, kuid sellele järgnes Serbia langus. Lazari poeg Stefan Lazarević järgnes valitsejana (1389–1402, 1402–1427), kuid aastaks 1394 muutus Osmanite vasalliks.

Aastal 1402 ütles ta lahti Osmanite ülemvõimust ja hakkas Ungari liitlaseks; järgnevaid aastaid iseloomustas Osmanite ja Ungari võimuvõitlus Serbia despootkonna territooriumi üle. Aastal 1453 vallutasid Osmanid Konstantinoopoli ja aastal 1458 võeti Ateena. Aastal 1459 Serbia despootkond annekteeriti, samuti Morea despootkond Kreekas aasta hiljem.

Serbia langusega algas ränne põhjasuunas. Serblased hakkasid võõrvägedes palgasõduriteks ja võitlesid mitteregulaarsetes miilitsa- ja sissiüksustes (haidukid ja uskokid) Balkanil (Habsburgide monarhia), samas teised ühinesid husaaride, seimenite, stratiootide jne.

Jovan Nenad, Serbia väejuht Ungari teenistuses, kuulutas end aastal 1527 tsaariks, valitsedes piirkonda Pannoonia tasandiku lõunaosa.