Saladin

Allikas: Vikipeedia
Saladin
Aijubiidide dünastia valitsetud alad (kollasega) 12. sajandil

Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūb (araabia صلاح الدين يوسف بن أيوب, Ṣalāḥ al-Dīn Yūsuf ibn Ayyūb, kurdi سه‌لاحه‌دین ئه‌یوبی, Selah'edînê Eyubî, pärsia صلاح‌الدین ایوبی, Salāh-ed-Dīn-e Ayyūbī; u 1138 – 4. märts 1193), Läänes tuntud kui Saladin, oli kurdi[1][2][3] päritolu muslim, kellest sai Aijubiidide dünastia esimene Egiptuse ja Süüria sultan. Oma võimu tipul valitses ta Egiptust, Süüriat, Mesopotaamiat, Hidžazi ja Jeemenit.

Saladini võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Saladini võimuletõus algas Seldžukkide sultanaadi sunniitidest Zengidi dünastia konfliktist ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga Egiptuses, mis lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesi.

1169. aastal alustasid ristisõdijad rünnakuid Niiluse deltasse, ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadile, mis ulatus oma hiilgeaegadel Atlandi ookeanist läbi Põhja-Aafrika Damaskuse ja Mekani. Fatimiidid kutsusid appi Mosulist moslemitest sunniitidest Zengidi dünastia Damaskuse ja Aleppo emiiri Nur ad-Dini vägesi. Sunniidist Nur ad-Dini väed aga soovisid Egiptuses võimult tõugata ismailiidest Fatiimide ning Fatiimidid olid sunnitud sõlmima liidu Jeruusalemma kuninga (1162–1174) Amaury I-ga. Fatimiidide ja Jeruusalemma ristisõdijate väed võitsid Shirkuhi vägesi 1167. aastal, kuid 1168. aastal olid nad sunnitud Kairost lahkuma. 1168. aastal proovis Amaury I koos Bütsantsi keiser Manuel I Komnenose laevastikuga ebaõnnestunult vallutada Kairot ning Saladini onu Shirkuh, sai Fatimiidide kalifaadis vesiiriks.

Shirkuhi surma järel 1169. aastal haaras võimu Egiptuses Saladin, kes määrati Egiptuse vesiiriks. 1171. aastal, viimase fatimiididest kaliifi al-ʿĀḍid li-Dīn Allāh surma järel kukutas Saladin Fatimiidid ja asutas Aijubiidide dünastia (1171–1260), mille keskus oli samuti Kairo. Saladin ise sai esimeseks Egiptuse sultaniks. 1172. aastal vallutas Saladin Põhja-Aafrikas Almoraviididelt Tripolitaania.

Nur ad-Din surma järel, järgnes talle valitsejana tema 11-aastane poeg As-Salih. Saladin vallutas ja hõivas oma mamelukkide väega 1174. aastal Damaskuse, Homsi ja Hama ja kuulutas end regendiks, 1175. aastal vallutas ta Ba‘labakki ning piirkonna Zengidi dünastia esindajad. 1176. aastal abiellus ta Nur ad-Dini lesega ning teda tunnistati Süüria valitsejana. As-Salih suri 1181. aastal. 1183. aastal vallutas Saladin Aleppo ja 1186. aastaks kõik Süüria alad ning allutas oma võimule kõik Lähis-Ida moslemite alad.

Sõjad ristisõdijatega[muuda | muuda lähteteksti]

Vahemere idarannik, 1190. aastal

Saladin alustas sõjaretki ristisõdijate kontrolli all olevatele aladele 1183. aastal ja 1187. aasta maikuus Jordani jõe piirkonnas ja Tripoli Raymond III valduses olnud Tiberiase kindluse vallutamisega Galileas ja seejärel astus ka vastu kristlikele ristisõdijateriikidele Süüria aladel ning võitis Jeruusalemma kuningas Guy de Lusignanilt aastal 1187, Hattini lahingus ning vallutas Jeruusalemma ja Palestiina, Akko, kuid Tyre vallutamise hoidis ära õigeaegselt saabunud Montferrat' markii Konradi saabumine.

Saladin juhtis järgnevalt islami vastupanu Kolmandas ristisõjas (1189–1192) frankidele (nagu Euroopa ristisõdijaid islamimaades algselt nimetati) ja teistele Euroopa ristisõdijatele Levantis. Kristlased olid alguses sõjaliselt edukad, ristisõdijad suutsid Akko kahe-aastase piiramise järel 1191. aastal enda kätte tagasi saada ning seejärel hõivata Ashkeloni.

1191. aastal sõlmis Inglismaa kuningas (1189–1199) Richard I rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine.

Next.svg Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Saladin on silmapaistev kuju kurdi, araabia ning islami kultuuris. Saladin järgis rangelt sunniitlikku islamit ning oli Qadiriyya sufivennaskonna liige[4]. Tema rüütellikku käitumist mainisid korduvalt kristlikud kroonikud, eriti seoses Keraki kindluse piiramisega Moabis, ning ehkki ta oli ristisõdijate äge vastane, võitis ta neist paljude, sealhulgas Inglismaa kuninga Richard Lõvisüdame austuse; Euroopas sai temast mitte vihkamise sihtmärk, vaid ülistatud näide rüütellikkuse põhimõtetest.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Steed, Brian L., Piercing the Fog of War: Recognizing Change on the Battlefield, (Zenith Press, 2009), 176; "Saladin was a Kurd from Tikrit.".
  2. "Encyclopedia of World Biography on Saladin". Vaadatud 20. august 2008. 
  3. Paljud tollased autorid toonitavad seda. Biograaf Ibn Khallikan kirjutab: "Ajaloolased nõustuvad, et [Saladini] isa ja perekond kuulusid duwin'ite[Dvin] hulka ... . Nad olid kurdid ja kuulusid Rawādiya (sic) sekka, mis on suure al-Hadāniya hõimu üks osa": Minorsky (1953), p. 124. Keskaegne ajaloolane Ibn Athir kõneleb teisest väejuhist: "...nii sina kui ka Saladin olete kurdid ja sa ei lase võimul langeda türklaste kätesse": Minorsky (1953), p. 138.
  4. Moors' Islamic Cultural Home souvenir III, 1970–1976‎ Islamic Cultural Home, 1978, p. 7.