Alexios II

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Alexios II Komnenos
Alexios II Komnenos
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
september 1180 – september 1183
Eelnev Manuel I
Järgnev Andronikos I
Isikuandmed
Sünniaeg 1169
Sünnikoht Konstantinoopol
Surmaaeg september 1183
Surmakoht Konstantinoopol
Abikaasa Prantsuse Anna
Vanemad Manuel I ja Antiookia Maria

Alexios II Komnenos (kreeka keeles Αλέξιος Β′ Κομνηνός; 1169 – september 1183) oli Bütsantsi keiser aastatel 1180–1183.[1]

Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Alexios oli keiser Manuel I ja Antiookia Maria poeg. Ta sai troonile kõigest 11-aastasena peale oma isa surma. Vahetult enne surma saavutas Manuel I ühe diplomaatilise võidu ning pani oma poja paari 8-aastase Prantsusmaa printsess Agnesega, kellest sai Bütsantsis Anna. Lisaks noorele vanusele oli ka riik palju kehvemas seisus kui kõigest kümmekond aastat tagasi ning seega ei saanud lapskeiser kuidagi iseseisvalt valitseda. Seega kujunes Alexiose võim formaalseks ning riiki juhtisid tegelikult leskkeisrinna Maria ja tema armuke, surnud keisri onupoeg Alexios. Kumbki polnud rahva seas populaarne. Maria kahjuks oli tema välismaine päritolu ning teda peeti ka väga kergemeelseks. Ainsaks positiivseks omaduseks peeti tema puhul soovi ja oskust meeldida. Tema kohta on öeldud ka, et ta oskas kasutada oma ilu relvana. Sama ebapopulaarne oli leskkeisrinna armuke, kusjuures nende kahe suhe algas juba Manuel I eluajal. Alexiosel (armuke) jätkus tähelepanu vaid meelelahutusele.[1]

Bütsants 1180. aastal

Ka noor keiser Alexios II ei hoolinud valitsemisest. Tema ainsateks harrastusteks olid ratsutamine ja jahipidamine. Maria ja Alexios jätkasid mingis mõttes Manuel I traditsiooni – nad olid äärmuslikud "läänlased", eelistades ka ametipostide täitmisel Läänest tulnuid. See suurendas veelgi üldist rahulolematust. Rahva seas hakkasid levima ka jutud, et Alexios soovib kõrvaldada seadusliku keisri, Alexios II troonilt ning hakata ise keisriks. See olukord tekitas eriti suurt muret suurearvulise Komnenoste klanni seas. Peamiselt selle perekonna esindajatest kujuneski tugev opositsioon Maria ja Alexiose vastu, mida juhtisid Manuel I tütar Maria ja onupoeg Andronikus.[1]

Vandenõu ja troonilt kukutamine[muuda | muuda lähteteksti]

1181. aasta talveks olid vandeseltslased lõpetanud ettevalmistused Maria ja Alexiose kõrvaldamiseks, kuid vandenõu paljastati. Samas oli leskkeisrinna ja Alexiose vastu tegutsejate populaarsus niivõrd suur, et hukata neid ei juletud. Võimulolijad ei võtnud ka midagi muud enda positsiooni kindlustamiseks ette. Seejuures ei huvitanud ei võimukandjaid ega ka vandeseltslasi riigi kui terviku (kehv) olukord, vaid pigem õukonnas toimuv.[1]

Riigi olukord halvenes pidevalt. Riigikassa tassiti laiali ning midagi ei kulutatud majanduse või sõjalise olukorra parandamiseks. Õukondlastele tundusid riigipiirid nii kaugel ja ebaolulised. Proteste ei tekitanud ka see, kui Alexios otsustas (ette öeldult) loovutada mitmed Dalmaatsia linnad Ungarile. Samal ajal oli palees tunda pingete lähenemist haripunktile.[1]

Kriis puhkes 5. aprillil 1182. aastal. Maria Komnena (Manueli tütar) ja tema abikaasa saabusid Hagia Sophia katedraali, kus nad nõudsid patriarhilt, kes oli lapskeisri teine ametlik hooldaja, tuge armukese Alexiose kõrvaldamiseks. Samal ajal lähenesid pealinnale Andronikuse väed ning linnas hakkasid levima võõramaalaste vastu suunatud üleskutsed. Seejärel andsid Maria ja Alexios käsu oma palgasõduritele, kes olid ladinlased, hõivata katedraal. See samm lisas õli tulle ning linnas puhkes täielik anarhia: kõlasid loosungid, levis vägivald ja röövimine. Vägivalla osaliseks said peamiselt rikaste ladinlaste kvartalid, mida oli linnas mitmeid. Näiteks elasid seal rikkad Veneetsia kaupmehed. Rahutused kasvasid peagi tõeliseks pogrommiks. Tapeti tuhandeid, nende seas ka näiteks katoliikliku hospidali haiged. Üksikutel õnnestus põgeneda laevadele ja teatada juhtunust Läänes. Need sündmused on läinud ajalukku nimega "Konstantinoopoli veresaun". Need sündmused ei põjustanud kannatusi mitte ainult olevikus, vaid ka tulevikus. See oli üheks põhjuseks, miks vallutasid ja rüüstasid ristisõdalased 1204. aastal Konstantinoopoli.[1]

Järgnevatel päevadel valitses linnas kaos. Alexios II oli võimetu midagi ette võtma ning tema hooldajaks määrati senat, mis oli samuti sisulise võimu ja autoriteedita organ ning ei suutnud linnas korda taastada. Selles olukorras oli ainsana sisuline võim äsja linna jõudnud Andronikusel, kes ei kohanud mingit vastupanu. Tema ametlik ettekääne vägede linnatoomiseks oli keisri kaitse. Järgnevalt määras sisulise võimuga Andronikus leskkeisrinna Mariale (ja ka tema armukesele) surmanuhtluse, millele tuli Alexios II alla kirjutada. Kuid ka Alexios II valitsemisaeg oli otsakorral. Ta kägistati 1183. aasta septembris vibunööriga Andronikuse käsul. Alaealise keisri surnukeha heideti merre.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 380-383. 
Eelnev:
Manuel I
Bütsantsi keiser
11801183
Järgnev:
Andronikos I