Justinus I
| Justinus I | |
|---|---|
| Bütsantsi keiser | |
| Eelnev | Anastasius I |
| Järgnev | Justinianus I |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
umbes 450 Baderiana, tänapäeva Skopje lähedal |
| Surnud |
1. august 527 (77) Konstantinoopol |
| Abikaasa | Euphemia |
| Lapsed | Justinianus I (adopteeritud õepoeg) |
Justinus I (Imperator Caesar Flavius Iustinus Augustus; kreeka keeles: Ἰουστῖνος, Ioustînos; u 450 – 1. august 527) oli Ida-Rooma keiser 9. juulist 518 kuni 1. augustini 527, valitsedes seega 9 aastat ja 23 päeva.
.jpg)
Päritolu ja võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]
Justinus oli pärit vaese talupoja perekonnast. Noorukina tuli ta koos kahe vennaga pealinna ja astus sõjaväkke, kus ta tõusis kiiresti ametiredelit mööda tippu. Tema peadpööritav karjäär on tekitanud mitmeid legende. Ühe sõjakäigu ajal olevat ta saanud hakkama suure korrarikkumisega ning ta mõisteti surma. Kuid selle otsuseni jõudnud väepealikule ilmutati unes, et Justinust ootab ees hiilgav tulevik. Väepealik otsustas Justinusele andestada.[1]
Anastasius I surma ajaks oli Justinus jõudnud päris tippu. Ta oli erakordselt mõjukal keisri ihukaitseväe ülema ametikohal. Justinuse keisriks saamise loos mängisid olulist rolli kaks paika: palee ja hipodroom. Anastasius I suri öösel ning seetõttu polnud hommikuks veel kõik teadlikud keisri surmast. Nii ilmusid osad ülikud paleesse tavalistes valgetes riietes, ent teised kandsid juba musti leinarõivaid. Samal ajal kogunes rahvas juba hipodroomile ning seal hõigati keisri kandidaatidena välja mitmeid nimesid. Ametliku versiooni järgi oli senat sunnitud sellise segases olukorras, mille põhjuseks oli asjaolu, et Anastasius I jättis pärijate nimekirjast välja mitmed oma sugulased, pöörduma Justinuse poole palvega võtta võim üle. Justinus aga keeldus ning teda tuli pikalt paluda. Väidetavalt olevat Justinuse ja teda veenda püüdjate vahel tekkinud isegi käsikähmlus ning tulevase keisri huul löödi katki. Lõpuks andis Justinus järele ning ilmus hipodroomil rahva ette.[1]
Sündmuste tegelik käik oli ilmselt proosalisem. Võimu üritas haarata Anastasiuse valitsemisaja mõjuvõimsaim eunuhh Amantius. Kuna ta ise troonile asuda ei saanud, üritas ta sinna upitada oma sugulast Theocritust, kelle varjus ta lootis valitseda. Loomulikult pidi Amantius seejuures arvestama ihukaitseülema Justinusega, keda ta nägi vaid võimu haaramise vahendina. Edasine sündmuste käik näitas aga, et Justinus pole kaugeltki rumal ja ta oskas hiilgavalt saatuse poolt pakutud võimalust ära kasutada. Justinuse sõdurite poolehoiu võitmiseks otsustas Amantius neile jagada suure rahasumma, mille ta andis Justinuse kätte. Viimane kül jagas raha laiali, kuid jättis ütlemata selle päritolu ning seega jäi mulje, et raha jagaja oli ta ise. Selle tagajärjel kõlaski sõdurite suust keisri kandidaadina Justinuse nimi. Mõne aja pärast hukati ka Amantius ja Theocritus.[1]
Valitsemisaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Justinus oli kogu oma elu veetnud sõjaväes ning seega polnud tal mingit haridust. Näiteks ei suutnud ta kuni surmani ära õppida kirjutamist. Keisriks saades valmistati talle spetsiaalne puuklotsist šabloon, mille abil sai keiser kirjutada sõna levi (lugesin). Uus keiser ei paistnud silma ka kõneoskusega ja teda iseloomustas üleüldine kasvatamatus. Tal polnud erilist aimu ka riigiasjadest. Justinuse kohta on isegi öeldud, et tal puudusid kõik omadused, mis oleksid vastanud keisri kõrgele ametikohale ning ta sai troonile juhuse läbi.[1]
Justinuse valitsemisaeg oli kirikuelus murranguline, sest keiser pöördus otsustavalt õigeusu juurde tagasi. Anastasiuse ajal pagendusse saadetud pääsesid nüüd tagasi. Loa paleesse naasta sai isegi Anastasiuse ajal mässu tõstnud Vitalianus. Justinus eristus ka silmnähtavalt Zeno ja Anastasiuse poliitikast sellega, et taastas sidemed Rooma paavstiga. Keisri korraldusel tagandati kõik monofüsiitidest piiskopid ning hakati võitlema intensiivselt ketserlusega. Need sammud aga tekitasid ootamatu diplomaatilise pinge Läänega. Roomat valitsenud Theoderichi hõimukaaslased olid ariaanid ning nad nägid selles enesele ohtu. Seega, kui paavst Johannes I asus teele Konstantinoopolisse, oli tema ülesandeks lisaks lõplikule leppimisele saavutada ka ariaanide tagakiusamise lõpetamine.[1]
Konstantinoopolis võeti paavst vastu suurte auavaldustega. Keiser sõitis isiklikult linnapiiride taha kirikupead tervitama. See hiilgav vastuvõtt suurendas aga veelgi Theoderichi kahtlusi reetmises. Ilmselt kartis ta võimalikku kokkulepet variandis “üks paavst – üks keiser”. Roomas algasid vana aristokraatia esindajate tagakiusamised. Mitmed neist hukati, nende seas ka oma aja üks haritum inimene, filosoof Boëthius. Kui paavst reisilt naasis, heideti ta vangikongi, kus ta ka hiljem suri. Seega tõi kirikute leppimine kaasa Ida ja Lääne vaheliste pingete kasvu. Olukorda ei parandanud ka sellised Justinuse žestid nagu Theoderichi lapselapsele konsuli tiitli omistamine ning tema järgnev lapsendamine keisri poolt.[1]
Justinust ja tema abikaasat Euphemia (enne keisrinnaks saamist Lupicina) peetakse üldiselt tagasihoidlikeks inimesteks. Kuna keisrinnaga polnud seotud erilise skandaale, siis temast eriti ka ei räägitud. Samas muutus uue keisriga elu pealinnas tunduvalt elavamaks. Keiser, tulles rahva soovidele vastu, lubas taas korraldada loomade võitlusi ja tantsijate esinemisi. Kuid selle taga polnud mitte niivõrd keiser, kui tema õepoeg Justinianus, kellele sedasorti üritused väga meeldisid. Nii oli ta tähistanud oma esimest konsuliametisse astumist 1. jaanuaril 521 hiilgavate pidustustega, kus osales 20 lõvi ja 30 pantrit.[1]
Justinuse-aegsed pidustused hipodroomil lõppesid sageli, nagu varasemal ajalgi kombeks, veriste kokkupõrgetega erinevate värvide (parteide) toetajate vahel. Üks ohvriterohkemaid toimus 523. aastal. Märatsejate vaigistamiseks tuli kasutada jõudu ja mitmeid juhtfiguure hukati. Avalik hukkamine oli paljudele omaette vaatemänguks.[1]
Justinuse ajal tuli moodi hunnide stiil: mehed ajasid pea paljaks ning kasvatasid vuntsid ja habeme.[1]
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas võim koonduma keisri õepoja, noore Justinianuse kätte. Justinus I endal lapsi polnud ja nii nägi ta aina enam õepojas oma järeltulijat. Viimane oli aga sellel ajal armunud tohutult Theodora nimelisse kaunitari. Tolleaegsed autorid kirjutavad, et naise ilu pole mõtet kirjeldada, sest see olevat kirjeldamatu. Theodora kasvas üles hipodroomil, kus tema isa kasvatas Roheliste partei karusid. Naisel oli kaks õde: vanem ja noorem. Varajases nooruses suri Theodora isa ning tema ema abiellus uuesti. Pärast seda järgnes Theodora elus seiklusrikas aeg. Ta abiellus, jättis peagi mehe maha, elas lõbusat elu mitmes linnas ning pöördus siis tagasi Konstantinoopolisse, kus saatus viis ta kokku Justinianusega. Naise ilust lummatud mees otsustas hoolimata madalast päritolust ja kirevast minevikust temaga abielluda. Keisrist onu, kes ise oli samuti lihtsat päritolu, oli sellega nõus. Vastu oli aga keisrinna, kelle arvates oli see vastuolus kristliku moraaliga. Justinianusel õnnestus seetõttu Theodoraga abielluda alles pärast keisrinna surma 524. aastal.[1]
Surm ja mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
527. aasta aprillis hakkas Justinus tajuma oma elu lõpu lähenemist, ning ta määras oma kaasvalitsejaks Justinianuse. Justinuse haigestumise põhjuseks on tavaliselt märgitud lahingus saadud vana haava. Kaasvalitseja krooniti tavaliselt tagasihoidlikuma tseremooniaga palee siseruumides. Kahe keisri kaasvalitsemine kestis kuus kuud, kuni Justinus 1. augustil 527 suri, olles umbes 80-aastane.[1]
Justinuse valitsusaja kohta öeldakse, et ta oli pigem oma õepoja Justinianuse varjus. Teda on võrreldud isegi eesliga, kes kuuletus oma peremehele. Tema vabadus olevat piirdunud sellega, et liigutus oma äranägemise järgi kõrvu. Kindlasti on see hinnang ülekohtune. Kuigi ta polnud väljapaistvaim keiser, polnud ta ka viletsaim. Pigem jäi ta oma järeltulija varju.[1]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Anastasius I |
Ida-Rooma keiser 518–527 |
Järgnev Justinianus I |