Katalaunia lahing

Allikas: Vikipeedia
Katalaunia lahing
De Neuville - The Huns at the Battle of Chalons.jpg
Hunnid Katalaunia lahingus, kujutatud Alphonse de Neuville'i poolt.
Toimumisaeg 20. juuni 451
Toimumiskoht Tänapäeva Prantsusmaa
Tulemus Strateegiline Rooma vägede võit.
Osalised
Lääne-Rooma keisririik
Läänegoodid
Alaanid
Hunnid
Idagoodid
Burgundid
Väejuhid või liidrid
Flavius Aetius
Theoderich I
Attila
Jõudude suurus
30 000 – 50 000 30 000 – 50 000

Katalaunia lahing ehk lahing Katalaunia väljadel toimus 451. aasta 20. juunil Lääne-Rooma keisririigi ja hunnide vägede vahel. Rooma ja germaanlaste (peamiselt läänegootide) ühisväge juhatasid roomlaste poolt Aetius ja läänegootide kuningas Theodoric I, hunnide ja nende liitlaste väejuhatajaks oli Attila. Lahingu tulemusena võitis rooma ja germaanlaste ühisvägi hunne ning peatas nende edasitungi Euroopas.

Kirjalike allikaid lahingust on vähe. Tähtsaim allikas on ajaloolase Jordanese kirjutatu, mis on kirja pandud 80 aastat pärast sündmusi, ning ilmselgelt liialdatud. Samuti pole kindel lahingupaiga asukoht, aga see arvatakse olevat Troyes' läheduses, mis asub tänapäeva Prantsusmaal.

Vägede kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Vägede suurust on Jordanes ilmselgelt liialdanud ja pakkunud selleks 500 000 meest mõlemal poolel. Võttes aga arvesse selle ajastu logistilisi võimalusi, võis see olla pigem 50 000 ringis mõlemal poolel, kuid ilmselt oli see arv veelgi väiksem. Roomlaste vägede puhul on see võimalik välja arvutada, kuna pool vägedest koosnes läänegootidest. Läänegoodid aga suutsid oma parimatel aegadel välja panna mitte rohkem kui 20 000 võitlejat, seega võis rooma väe suurus olla (kaasa arvatud alaanid) mitte rohkem kui 45 000 meest. Hunnide vägi olevat olnud roomlaste omast natuke suurem, aga arvatavasti mitte üle 50 000 mehe. Teiste oletuste järgi on pakutud mõlema väe suuruseks umbes 30 000 meest.

Vaid poole Attila väest moodustasid hunnid, teise poole nende liitlased, kellest suurim osa olid idagoodid Valamiri juhtimisel. Neid täiendasid gepiidid Ardarichi juhtimisel, Reini jõe paremal kaldal elanud frangid ja mingi osa burgundidest. Vähemal määral võis olla kaasatud ka teisi hõime, nagu skiire, langobarde je teisi. Hunnide ratsavägi olid relvastatud odade ja nuiadega ning nende tähtsaimate relvadega - vibudega, millest hunnid ka sadulas täpselt lasid. Mingit kaitserüüd reeglina ei kantud, kaitseks oli vaid ümar nahaga polsterdatud kilp. Erinevalt hunnidest koosnes nende germaanlastest liitlasvägi enamuses jalaväest, vaid idagootidel liikus kolmandik väest ratsa. Jalavägi oli enamasti ilma igasuguse turviseta ja relvastatud odade, mõõkade ja kilbiga. Germaanlased laskerelvi peaaegu ei kasutanud, vaid idagootide ridades olid ka vibulaskjad.

Aetiuse vägi koosnes ühelt poolt roomlastest, frankidest ja burgundidest ning teise poole moodustasid läänegoodid. Lisaks neile olid veel mõned tuhanded alaanid. Roomlased, frangid ja burgundid moodustasid jalaväe. Ratsaväe moodustasid läänegoodid, kes olid 378. aasta lahingust alates järk-järgult jalaväelt ratsaväe peale üle läinud.

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

Hilishommikul viis Aetius oma väe kahe laagri vahel olevale lagendikule, paigutades põhja pool vasakule tiivale kõigepealt roomlased, kelle järel tulid frangid ja burgundid, kes moodustasid vasaku tiiva ning vasakpoolse keskkoha. Kaheldava lojaalsusega alaanid paigutati keskele roomlaste ja läänegootide vahel. Läänegoodid kuningas Theoderich I juhtimisel moodustasid lõuna pool väe parema tiiva. Lisaks oli Aetius jätnud põhja poole künka taha väiksema läänegootide üksuse Thorismundi (Theoderichi poeg) juhtimisel, et sealt hunnide paremat tiiba rünnata.

Attila viis oma väed lahinguväljale alles pealelõunal (üheksandal tunnil), paigutades põhjapoole gepiidid, burgundid ja frangid. Hunnid moodustasid keskosa, asudes vastamisi osaliselt paremal pool asetsevate roomlastega, keskel asuvate alaanidega ja osaliselt vasakul pool olevate läänegootidega. Lõunas paiknesid hunnide vasakul tiival idagoodid, kes olid vastamisi läänegootidega.

Pärastlõunal algas lahing hunnide rünnakuga keskelt ja idagootide rünnakuga vasakult tiivalt. Alaanid ei suutnud või ei tahtnud esimesi rünnakuid vastu pidada ning taganesid esimesel kokkupõrkel, vasakul ja paremal pidasid roomlased ja läänegoodid rünnakule võrdselt hästi vastu. Sel hetkel ründas Thorismund oma kaugemal asunud üksusega põhja poolt, neile saatis gepiidide kuningas Ardarich vastu osa oma üksusest. Thorismundi gootide külglöök oli alguses edukas, kuid varsti ei suutnud nad enam edasi tungida. Alaanide taganemisel ja põgenemisel keskelt muutus läänegootide olukord kriitiliseks. Neid ründasid keskelt nii hunnid kui ka idagootid, aga ka vasakult keskelt läbi tunginud hunnid. Tekkis segadus ja hetkeks tundus, et läänegootide väge haarab paanika.

Theoderich üritas oma väge uueks vasturünnakuks kokku koguda. Sel hetkel lasi Attila roomlasi rünnata, ilmselt selleks, et need ei saaks läänegootidele appi minna. Sealjuures olevat Attila teinud taktikalise vea, et ta roomlasi vaid otse ründas kuigi sel hetkel oleks saanud ka lõunapoolsest küljest roomlasteni läbi tungida.

Lahingu käigus sai läänegootide kuningas Theoderich hoobi (väidetavalt idagoodi sõdalase Andagese poolt, Amaleri suguvõsast) ning ta kukkus hobuselt ja trambiti surnuks. Selle sündmuse tulemusena ägenes aga läänegootide vastupanu, sest taheti langenud kuninga eest kättemaksta. Idagootide rünnakud hakkasid raugema ja teiselt (paremalt) poolt ründas Thorismund isa surmast teate saades gepiide, tekitades neile suuri kaotusi. Lõpuks suruti terve parem tiib kokku ja sunniti taganema ning põgenema. Sel hetkel tegi Attila teise vea. Selle asemel, et paremale tiivale Thorismundi vastu appi minna, ründas ta roomlasi edasi, arvatavasti lootuses, et neil õnnestub Aetius tappa. Hunnide rünnak olid aga edutu ja kaotusterohke, teisalt sattusid idagoodid vaenlase surve alla ja nad sunniti põgenema. Lahingu seis muutus hunnide jaoks ebasoodsaks. Päikseloojangu ajal lasi Aetius oma sõjaväel vasturünnakule minna ning väsinud hunnid, ohustatult mõlemalt küljelt, ei suutnud end enam isegi tõhusalt kaitsta.

Aetius tõmbas ettenägelikult oma armee tagasi ja juba samal ööl piirasid nad koos Thorismundiga Attila laagri ümber.

Pärast lahingut[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmisel hommikul avastas Attila, et on oma laagris ümber piiratud, ning arvas ilmselt, et kõik on läbi. Ta olevat lasknud hobuste sadulatest püramiidi ehitada, millel ennast roomlaste rünnaku ajal ära põletada.

Aetius kartis aga läänegootide võimsuse tõusu uue kuninga Thorismundi all ning veenis teda tagasi Toulouse pöörduma ettekäändega, et seal vendade ees omale läänegootide kuninga krooni nõuda. Aetius oma vägedega lahkus piirkonnast teisel päeval pärast lahingut. Ta pidas hunnide kaotust piisavaks ja soovis jõudude tasakaalustamiseks neid mitte hävitada.

Attila ootas mitu päeva kartes võimaliku lõksu. Saades siis luurajatel teateid, et ümbruskonnas pole ühtegi vaenuliku armeed, taganes ta oma väeriismetega üle Reini jõe.