Riia ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Riia ajalugu on ülevaade Läti Vabariigi pealinna Riia ajaloost.

Riia

läti Rīga

Riia vapp
Riia vapp
Riia lipp
Riia lipp

Pindala: 307,2 km²
Elanikke: 709 145 (2010)

Koordinaadid: 56° 57′ N, 24° 6′ Ekoordinaadid: 56° 57′ N, 24° 6′ E
Riia asendikaart

Asustus muinasajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskop Alberti kujutis Riia 800. juubeli mündil.

Tulevase Riia kohale tekkis asustus 10. sajandil.[1] 12. sajandil ja linna rajamise ajal paiknes seal kaks küla: üks tolleaegse Riia järve kaldal praeguse Alberti väljaku kohal, teine tolleaegsel Daugava rannal praeguse Peldu tänava kandis.[2][3] Arheoloogilised leiud viitavad, et lisaks liivlastele on neis elanud ka kuralasi, võndlasi, semgaleid ja slaavlasi.[2][4] Nüüdse Riia toomkiriku kohal oli kalmistu.[5] Riia järveks kutsutud kunagises Daugava jõeharus asus looduslik sadam Daugaval kulgeval kaubateel, mis ühendas Idamaid Skandinaavia ja Lääne-Euroopaga.[6][7]

1184. aastal saabus Bremenist pärit ja Daugava suudmes kaubandusega tegelevate saksa kaupmeeste kutsel Liivimaale Ükskülasse preestriks ja misjonitööd läbi viima augustiinlaste mungaordu liige Meinhard, kelle tegevust toetas ka Rooma-katoliku kiriku Bremeni-Hamburgi peapiiskopkond, mis oli juba pikaajaliselt seotud kirdepoolsetele aladele ristiusu levitamisega.[8][9] 1186. aastal Bremeni peapiiskopi Hartwig II poolt vastloodud Üksküla piiskopkonna piiskopiks pühitsetud Meinhardi tegevus erilisi tulemusi siiski ei toonud.[10] Pärast tema surma 1196. aastal piiskopiks saanud Berthold sai järgmise Rooma paavsti Coelestinus III toetuse ristisõdijate kasutamiseks Liivimaa ristiusuliste kaitsmiseks ja apostaatide karistamiseks, kuid praktikas hakati neid kasutama ka mittekristlaste ristiusku sundimiseks.[8] Berthold tapeti vägivaldsele ristiusutamisele vastu olnud liivlaste ja piiskopi ristisõdijate vahel tulevase Riia linna asukohal toimunud lahingus liivlase Ymauti poolt 1198. aastal.[11]

Linna asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmine Üksküla piiskop Albert, senine Bremeni toomhärra, sai ristisõdijate kasutamiseks lisaks paavstile ka Saksa-Rooma riigi keisri Philippi toetuse. 1200. aastal saabus ta 23 laevaga Liivimaale, kus sundis liivlased endaga rahu sõlmima ja talle pantvange andma. Samal aastal määrati kindlaks ka linna rajamise koht Riia jõe suubumiskohas Daugavasse. Alberti juhtimisel alustati linna ehitamist 1201. aasta suvel.[12] Ta andis ühe kolmandiku sellest 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordule tänuks abi eest piiskopivõimu kaitsel ja liivlaste maa vallutamise eest, kuhu linn rajati. Kuna Liivimaa piiskopil ei olnud ilmalikku võimu, korraldasid elu linnas Mõõgavendade ordu ja hiljem auväärsetest linnakodanikest valitud Riia raad. Linn asetses Daugava jõe paremal kaldal, Daugava jõe suudmesse aga rajati kindlustatud tänapäevaks Riia linnaga liidetud Daugavgrīva asula, kus tegutsesid Dünaburgi klooster ja Dünamünde komtuur.

Pärast Riia linnuse rajamist viis Albert Liivimaa piiskopi residentsi Ikšķilest üle paremini kaitstud Riia linna ning senine Ikšķile ehk Üksküla piiskopkond sai Riia piiskopkonna nimetuse, kuid säilitas alluvuse Bremeni peapiiskopkonnale. Aastaks 1206 alistas ta Mõõgavendade ordu jõududega liivlased ning 1208. aastaks latgalid. 1209 vallutasid Jersika linnuse Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu rüütlid ja Jersika vürstist Vissevaldest sai piiskop Alberti vasall.

Riia peapiiskopkonna ja Liivimaa ordu valdused Liivimaal 1260. aastal

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

1209. aastal ehitati Riia Püha Peetri kirik. 25. juulil 1211 pandi nurgakivi praegusele Riia toomkirikule, kuid 1215. aasta veebruaris-märtsis toimus linnastulekahi, mis hävitas Riia linna; tules hävines esimene toomkirik, sellega külgnenud hooned ja esimene Turaida liivlaste juhi Kaupo korraldusel juba 1203. aastal ehitatud Püha Jakobi kirik. Aastatel 1221–1226 alustas tegevust Riia raad ning linna omavalitsuse kehtestamisega ühtlasi tunnistati Riia linna, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võrdõiguslikkust. Riiale omistatakse Gotlandi (Visby) linnaõigused.

13. sajandi esimene poolel jätkus linnast välja jäävate territooriumide hoonestus; ehitati Püha Vaimu konvent, 1225. aastal on esmakordselt mainitud Riia Püha Jakobi kirik, Riia toomkirik ja toomkapiitli hoone, teine piiskopiloss jne; linn ümbritseti uue kaitsevalliga, mis kulges piki Daugava jõge kuni Püha Vaimu konvendini ja piki Riia jõge kuni praeguse Püssirohutornini ning otsesuunas piki Torni tänavat. 1250. aastail asutati ka Tsistertslaste ordu nunnaklooster ja kirik (Die Kirche des Cisterzienser-Nonnenklosters zu St. Marien bei St. Jakob)[13]

8. septembril 1282 sõlmis Riia linn lepingu Lüübeki ja Visby linnadega ning alates 1282. aastast kuulus Riia Hansa Liitu. Riia kujunes aja jooksul Vana-Liivimaa Saksa ordu Liivimaa haru (Liivimaa ordu) valduste ja Riia peapiiskopkonna keskuseks.

Aastatel 1297–1330 toimus Riia linna, Riia peapiiskopkonna ja Liivimaa ordu vahel võimuvõitlus domineerimise eest Liivimaal, mille ajendiks oli Liivimaa ordu soov saavutada kontroll ja valitsemine kogu Liivimaal, analoogselt Saksa ordu poolt Preisimaal (Ermlandi, Kulmi, Pomesaania ja Samlandi) piiskopkondade üle saavutatud kontrolliga.

1330. aastal pärast Riia linna allutamist lõplikult Liivimaa ordule: linn pidi minema ordu ainuvõimu alla, ordule pidi tagasi antama linnusekoht ning see pidi ka üles ehitatama, samuti pidi ordu poolt määratud linnafoogt osa võtma rae igapäevasest tööst. Nii kehtestus linna üle üpris otsene võim, mis suunas muuhulgas ka selle sisepoliitikat. 1330. aastal alustati ka Riia lossi ehitamist, loss valmis 1353. aastal, hiljem sai hoone Liivimaa ordu ordumeistri residendiks.

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa

14. sajandi 30. aastatel kujunes Riia Uue turuplatsi läheduses välja linna haldus- ning avaliku elu keskus – Raeväljak, mille äärde ehitati uus raekoda ning arvatavasti ka nn Uus maja ehk hilisem Mustpeade maja.

Keskajal asutati ka Riia linna kodanike omavalitsusorgan Riia raad, mille moodustasid 4 bürgermeistrit ja 16 raehärrat. Linna kaupmehi ja käitöölisi ühendasid gildid: Riia Suurgild (mis ühendas kaupmehi) ja Riia Väike gild (mis ühendas käsitöölisi).

Riia 1575. aasta puugravüüril

1452. aastal sõlmitud Kirchholmi lepinguga said Liivimaa ordu ja Riia peapiiskop kaksikvõimu Riia linna üle ning Riias asetsev Riia peapiiskop ja Liivimaa ordu olid 15. sajandi algusest kuni Liivimaa sõjani ka Liivimaa maapäeva ning regiooni juhtivad poliitilised jõud.

Riia 1610. aastal
Riia ja Lätimaa Rzeczpospolita Inflanty osana
Riia kindlustused, ca 1637. aastal
Vaade Riia linnale 1612. aastal
Riia piiramine Gustav II Adolfi vägede poolt
Riia 1650. aastal, Johann Christoph Brotze
Riia piiramine 1656. aasta. aastal

Liivimaa ordu ja Riia linna vahel puhkenud nn Kümneaastase sõja ajal (1481–1491) ründasid 1484. aastal linnaelanikud ordumeistri kantsi Riia lossi ja pärast 6-kuulist piiramisrõngas olemist, andis lossi garnison alla ning Riia raad otsustas lossi maha lõhkuda. Liivimaa ordumeistri residents viidi üle Cēsis (eesti k. Võnnu). Ordumeister Walter von Plettenbergi valitsuse ajal Liivimaa ordu ja Riia linna vägede vahelise Neuermühleni lahingu tulemusel, mille võitsid orduväed tunnistas Riia peapiiskop ja Riia linn, ordu ülemvõimu Liivimaal ja Kirchholmi leppe järgne olukord taastati, samuti ehitati taas üles Riia ja Dünamünde ordulinnused.

Aastal 1522 algas Riias jutlustega Püha Jakobi kirikus ja Riia Püha Peetri kirikuis reformatsioon Liivimaal, mis lõpetas Riia peapiiskopi võimu. 1524. aastal kerkis kahtlus, et Riia toomkirikus asuv Neitsi Maarja kuju on tegelikult nõid. Selleks, et asjas selgust saada, korraldati nõiakatse ja kuju visati Daugavasse. Kuju oli puust ega uppunud, järelikult tunnistati ta nõiaks ja põletati ära.

1537. aastal alustati Riia uue kindlustussüsteemi väljaehitust, mille käigus loodi kuni 11 m kõrgune mullavall ning veetõkked.

Rootsi suurvõimu ajastu Läänemereäärsed dominioonid 17. sajandil

Riia Rzeczpospolita Inflanty keskusena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 15581583 Vana-Liivimaa aladel toimunud Liivimaa sõja algetapi Vene-Liivimaa sõja tulemusel sõlmis Moskva tsaaririik 1582. aastal Poolaga Jam-Zapolski vaherahu ning Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Poolale ning Riia linn läks, 7. aprillil 1581 Poola kuninga võimu alla, kuid jäi 1582. aastani vabalinna staatusesse, Riia oli ka 1561. aastal moodustatud Liivimaa rüütekonna keskus.

Rzeczpospolita ja katoliku kiriku ülemvõimu taastamise järel tugevnes Rooma paavstile alluva poola katoliku kiriku mõju usupuhastusega luteri usku läinud Läti ja Liivimaa elanikkonnale. Rzeczpospolita võimu all ja katoliiklus Riias ja Liivimaal taastati, eriti tugevalt juurdus katoliiklus Latgales. Riias anti Poola võimude nõudel katoliku kogudusele üle seni lätlaste luteri kogudusele kuulunud Riia Püha Jakobi kirik (Svētā Jēkaba katedrāle) (Vt. Reformatsioon Liivimaal ja vastureformatsioon). 1582. aastal kehtestas Rooma paavst Gregorius XIII uue ehk Gregoriuse kalendri järgse ajaarvamissüsteemi, mis Poola kuninga Stefan Batory korraldusega viidi sisse ka 1582. aastal Liivimaa hertsogkonnas ja Riia linnas. Korraldus uuele ajarvamisele üleminekust täideti Riia rae poolt alles 1584. aastal, pärast suure rahatrahviga ähvardamist. Riia rae allumine Poola keskvõimu nõudmistele, kutsus esile 1584. aasta jõulude ajal rahvarahutused Riias, nn 1584.–1589. aasta Kalendrirahutused. Uue kalendi järgi peetava jõulumissa ajal tungisid Riia linnakodanikud Püha Jakobi kiriku ning rüüstasid selle. Rahutuste süüdlasena vahistati Riia toomkooli rektor Heinrich Möller. Vastuseks mässu alustanud linnakodanikud Martin Gize juhtimisel vabastasid Mölleri ning rüüstasid bürgemeistri ja Riia linnusekrahvi Nicolaus Ecki elamu ning võtnud linnas võimu, hukkasid Poola kuningat pooldanud sündikuse Gotthard Wellingi ja endise rae bürgermeistri Johann Tastiuse. Tänu Poola kuninga Stefan Batory surmale 1586. aastal ja selle järgenud uue Poola kuninga valimisprotsessile, saavutati kompromiss ja kuninga vastu ülestõusnute karistamine alles 5 aasta pärast, 1589. aastal.

Riia linna ümbritsevad maad kuulusid Võnnu vojevoodkonda ehk Cesise vojevoodkonda.

Next.svg Pikemalt artiklis Poola aeg, Liivimaa hertsogkond

Riia Rootsi kuningriigi Liivimaa provintsis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi-Poola sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 1600–1611 toimunud Rootsi-Poola sõjas piirasid Rootsi väed kaks korda edutult Riia linna, kuid ei suutnud linna vallutada.

Sõjategevuses aastatel 1617–1618, 1617. aasta juunis saabusid rootsi väed Väina jõe suudmesse nelja Rootsi sõjalaevaga ning võtsid Wolmar Farensbachilt üle, Väina jõe suudmes asunud Daugavgriva kindluse. Juuli lõpul saabus laevadega umbes 2000-meheline Rootsi vägi, kes ei julgenud aga hästi kindlustatud Riia kindlust rünnata, vaid purjetas Pärnu alla ja sundis linna mõnepäevase piiramise järel, 11. augustil kapituleeruma. Rootsi väed okupeerisid Liivimaa ranniku, Grobinast Pärnuni. 18. augustil vallutati Salatsi ning hilissuvel kontrollisid Rootsi väed peaaegu kogu Liivimaad, välja arvatud Riia linna.

1621–1625 aastate Poola-Rootsi sõjas piirasid Rootsi väed linna feldmarssal Herman Wrangeli ja Rootsi kuninga Gustav II Adolfi juhtimisel. Piiramise ajal ehitati linna pommitamiseks ja piiramisvägede kaitseks Poola vägede eest, Torņakalnsi Daugava taguse punase torni juurde kindralmajor Samuel Cockburni poolt Cobroni fort. Riia linn alistus piiramisele 15. septembril. Rajatud Cobroni forti täiendati 1631. aastal hollandi bastionisüsteemi kohaselt veel 4 bastioni, ühe poolbastioniga ja ümbritseti kolmest küljest vesitõketega ning muudeti Riia kaitsesüsteemi etteulatuvaks kaitserajatiseks. 1621. aastal läks Riia nagu kogu Liivimaa Rootsi kuningriigi koosseisu ja uuesti kehtestati usundina protestantism. Rootsi kuningas Gustav II Adolf muutis Püha Jakobi kiriku Rootsi garnisoni luteri kirikuks, kuid pärast 1710. aastat sai Jakobi kirik Vene krooni kirikuks.

Vene-Rootsi sõda (1656–1658)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658), Riia piiramine (1656)

17. mail 1656 kuulutas Moskva tsaaririik Rootsi kuningriigile sõja ning alustati Vene vägede viimist Rootsi Liivimaale. Lätimaa idaosas asuva rootsi vägede poolt okupeeritud Kuramaa hertsogiriigi Dünaburg alistus 31. juulil; 14. augustil vallutasid vene väed Koknese. 21. augustil jõudsid Vene väed, tsaar Aleksei I üldjuhtimisel Riia linna alla ning 1. septembril pärast piiramisehitiste ja suurtükipatareide püstitamist algas kindral Alexander Leslie juhtimisel linna piiramine. Moskva tsaaririigi väed ei suutnud ka vallutada Samuel Cockburni poolt kaitstud Cobroni forti. 2. oktoobri varahommikul, enne Vene vägede planeeritud kindluse rünnakut tungisid Rootsi väed Riia kindlusest välja, tekitasid rünnakuks valimistuvatele Vene vägedele suuri kaotusi ja hõivasid ka 17 lahingulippu. 5. oktoobril, pärast 50-päevast piiramist lõpetasid Vene väed linna piiramise ja taganesid Polotskisse.

Teine Põhjasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Teine Põhjasõda

1657. aastal piirasid poola väed Wincenty Korwin Gosiewski juhtimisel edutult Riiat. Sõja lõpetanud Oliwa rahulepinguga, tunnistas Rzeczpospolita Liivimaa kuulumist Rootsile. Välja arvatud Latgales asunud Liivimaa vojevoodkonna alade.

Rootsi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi aeg, Läänemereprovintsid

Rootsi võimu ajal oli Riia Rootsi krooni valduste kõige suurem linn. 1621–1710, kui Riia linn on Rootsi võimu all arendati linnaehitust Hollandist pärit kartograafi Johan von Rodenburgi juhtimisel ja täiustati Riia kindlust ja Riia kindlustussüsteemi Vaubani kindlustuste süsteemi järgi Rootsi sõjaväe kindralkortermeistri (16571675) ja Dahlberg Liivimaa ja Riia kindralkuberneri (16961702) Erik Dahlbergi juhtimisel, ehitati Riia muldkindlustusvööndis: 6 bastioni, neli raveliini, mullavallide välisseinad müüriti kividega ning neisse ehitatakse kasematid ja püssirohulaod, toimus veetõkete süvendamine ja laiendamine.

Riia Põhjasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda
Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709

Põhjasõda Liivimaal algas 1700. aasta veebruaris, Saksimaa kuurvürstiriigi ja Rzeczpospolita kuninga August II Tugeva rünnakuga, läbi Kuramaa hertsogiriigi Liivimaa strateegilisele tugipunktile Riia linnale, mille kaitset juhtis Liivimaa kindralkuberner Erik Dahlberg. Saksi väed vallutasid Riia eelkindlustused – Cobroni fordi ja Daugavgrīva kindluse, kuid Riia linna ja kindlust nende tugevate kaitserajatiste pärast ei suutnud vallutada. Liivi- ja Eestimaalt linnale appi saabuvaid Rootsi vägesi kartes aga lahkusid saksi väed linna alt maikuus 1700, Daugava teisele kaldale Kuramaa poolele.

Next.svg Pikemalt artiklis Riia piiramine (1700)

5. juunil 1700 alustasid saksi väed Saksimaa kuurvürsti August II ja Johann Reinhold von Patkuli juhtimisel uut pealetungi suuremate jõududega ning peletasid Rootsi väed linna alt. Saksi feldmarssal, krahv Adam Heinrich von Steinau ning Kuramaa regentvalitseja Ferdinand Kettler alustasid saksi-leedu-tatari vägedega linna piiramist ja pommitamist. Saksi vägede toetamiseks saadeti Pihkvast Liivimaale ka 19 vene jalaväepolku, kellest suurem osa asus Koknese juurde ja 3 polku liitus Riia piirajatega..

Next.svg Pikemalt artiklis Riia piiramine (1701), Spilve lahing

Pärast Rootsi vägede võitu Narva all suundus Rootsi kuningas Karl XII piiratava Riia juurde ning vabastas linna piiramisest. 9. juulil 1701 toimus Riia all Spilve lahing, mille käigus purustati August II väed ning ka talle abiks saadetud vene väekoondis Lucavsala (Lutzausholm) saarel. Koknese piiskopilinnuses paiknenud Vene väed Anikita Repnini juhtimisel taganesid Venemaale, Pihkvasse.

Pärast Rootsi vägede kaotust Ukrainas Poltava lahingus, alustasid Vene väed Liivimaa lõplikku vallutamist 27. oktoobril (ukj 6. oktoobril) 1709. Riia piiramine algas vene vägede poolt linna pommitamisega suurtükkidest. Novembris tegi tsaar Peeter I ise, hõivatud ja Cobroni fordist, Peterschanzeks ümbernimetatud fordist kolm esimest suurtükilasku Riiale. Riia blokeeriti Vene vägede poolt ja 2. (13. ukj) detsembril suleti linna ümber blokaadirõngas. Anikita Repnini juhtimisel. 1711. aasta mais toodi Riia alla piiramissuurtükid, 4. (15.) juulil Riia linna komandant Nils Stromberg kapituleerus, pärast ebaõnnestunud Rootsi laevastiku dessandi katset Dünamünde juures. Vene sõjavangi langes Riia garnisonist 5132 meest, kellest 2905 olid haiged.

Next.svg Pikemalt artiklis Riia piiramine (1710), 1710. aasta katkuepideemia

12. (23.) juulil asusid linna kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjev ning Riia rae esindajad andsid talle üle kaks sümboolset Riia linna kuldset võtit. Riia linna kapitulatsiooni ja Venemaa tsaari alluvusse mineku kohta koostati Riia linna kapitulatsiooniakt, mille sõlmisid Liivimaa rüütelkond ja Riia rae esindajad ning Vene vägede poolt B. Šeremetjev. 12. oktoobril 1710 kinnitas tsaar Peeter I kapitulatsiooniakti ning kinnitas kõik baltisakslastest Riia linnakodanike ja Liivimaa rüütelkonna õigused ja privileegid, mis olid ka aluseks hilisemale Balti erikorrale Liivimaal, Venemaa keisririigis.

Pärast Põhjasõja käigus 1710. aastal Liivimaa alistumist liideti lätlastega asustatud Põhja-Lätimaa Riia kubermang, kuhu kuulus kolm distrikti: Riia distrikt, Võnnu distrikt ja Pärnu-Kokenhuseni distrikt.


Riia loss 1789. aastal. Johann Christoph Brotze kogust
Riia linna plaan, 1802. Johann Christoph Brotze Riia linna plaan, 1802. Johann Christoph Brotze
Riia linna plaan, 1802. Johann Christoph Brotze
Riia linna plaan, 1802. Riia linna plaan, 1802.
Riia linna plaan, 1802.
Vaade Riiale 1795. aastal. J. CarminJohann Christoph Brotze kogust

Riia Venemaa keisririigi Liivimaa kubermangus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1710. aastast kuulus Riia Venemaa keisririgi võimu alla. Formaalselt kinnitas selle Nystadi rahuleping, mis sõlmiti 1721. aastal. Uusikaupunki rahulepingu järgi sai Venemaa Rootsilt Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa ja osa Laadoga järvest läänes asuvast Karjala maakitsusest koos ja Viiburi lääni osaga ning linnad Riia, Dünamünde, Pärnu, Tallinna, Tartu, Narva, Viiburi, Käkisalmi ja muude eelpoolnimetatud provintside linnade, kindluste, sadamate, asulate, distriktide, randadega.

Liivimaa, Põhja-Läti osa liitmisel Venemaa keisririigiga moodustati 1719. aastal Riia kubermang, mille keskus oli Riia linn.

1736. aasta septembris alustas Riias jutlustusi Riia Jakobi kirikus vendade koguduse ehk hernhuutlaste liikumise rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf.

Asehaldusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa keisrinna Katariina II 1775. aasta ukaasiga, ühtlustati Venemaa ning Balti kubermangude halduskorraldust. Riia kubermangu asemele moodustati 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel Riia asehaldurkond, mille juhiks oli Eestimaa kubermangu ja Riia kubermangu – kindralkuberner George Browne.

1783. aastal loovutas Kuramaa hertsogiriigi hertsog Peter von Biron kaubanduslepingu alusel maa-alad Daugava jõe läänekaldal Sloka järveni (Bolderāja, Dole, Olaine, Katlakalns) Venemaa keisririigile ning liideti Riia kreisi aladega, Riia linnasarasse ehk patrimoniaalpiirkonda. Aladest kujunesid hiljem Riia linna Daugava jõest läänepool asuvad eeslinnaosad: Kurzeme, Zemgale.

1783. aastal, pärast Venemaa keisrinna Katariina II poolt alustatud haldusreforme Balti kubermangudes, lammutati Liivimaa kindralkuberneri George Browne käsu kohaselt osa Riia lossi ruume, et ehitada Liivimaa kubermanguvalitsuse jaoks avaramaid ruume. Ümberehitus- ja juurdeehitustööd kestsid lossis kogu 19. sajandi jooksul.

Uus halduskorraldus muutis Liivimaa Venemaa sisekubermanguks. Mitmeid maakondi tehti väiksemaks ja moodustati uusi: Riia ja Võnnu kreisi osadest moodustati Valga kreis. 1796. aastal kaotas Venemaa keiser Paul I Riia asehaldurkonna ja taastas Balti erikorra Eesti- ja Liivimaa kubermangudes.

Napoleoni sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riia 1812. aastal

1801. aastal Napoleoni sõdade ajal moodustati Venemaa keisririigi piiriäärsetes kubermangudes uuesti kindralkubermangud, Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner oli ühtlasi ka Riia sõjakuberner.

1812. aastal, Napoleoni sõjakäigu ajal Venemaale 1812. aasta Isamaasõdas, tungisid Kuramaale Prantsusmaa liitlasest Preisimaa kuningriigi, Baieri kuningriigi ja Vestfaali kuningriigi ja Varssavi hertsogiriigi väeüksused Jacques MacDonaldi ja Johann Yorcki juhtimisel, mis hõivasid juuli esimesel poolel enamiku Kuramaa kubermangust ja ähvardasid ka Riia linna. Vägede lähenemisel Riiale lasi Riia kindralkuberner ja Eestimaa, Liivimaa ning Kuramaa kubermangu tsiviilülemjuhataja Magnus Gustav von Essen põletada Riia eeslinnad. Tugeva tuule tõttu väljus tuli kontrolli alt ning jättis hulga linnakodanikke peavarjuta (linna 33 000-st elanikust ligi 10 000 jäi koduta).

Areng 19. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

1816. aastal asutati Riia Börsikomitee, 1852. aastal avati hobuomnibussiliin. 1857. aastal arvati Riia välja Venemaa kindluste nimekirjast ning lammutati linna kaitsevallid ning aastatel 1857–1863 ehitati Riia ringteede võrk.

Riia Polütehnilise Instituudi hoone 1900. aastal

1850. aastal alustati ka Riia sadama laiendamist, valmis idakai ja aastatel 1881–1885 ka läänekai. 1852. aastal avati telegraafiliin Riia ja Bolderaja vahel ja 1861. aastast avati gaasivalgustusega tuletorn. Algas ka raudteetransport areng Lätis, ehitati Riia-Daugavpilsi raudtee ning Riia raudteejaam.

1859. aasta kevadel otsustas Riia Börsikomitee avada Riias kõrgema tehnikakooli. Riia Polütehnikum asutati 1862. aastal erakoolina baltisaksa aadli ning Riia ja Jelgava kaupmeeste rahalisel toetusel, Liivimaa kubermangu ja Läänemere kubermangude elanikele tehnilist haridust andev saksa õppekeelega Riia Polütehnikum. Õppejõududena tegutsesid Saksamaalt ja ŠSveitšist saabunud mitmed nimekad õpetlased nagu füüsik August Toepler, geodeet Alexander Beck, elektrimasinaehituse aluste rajajaid Engelbert Arnold, uute sillaarvutusvõtete looja Wilhelm Ritter. Humanitaarharidust kubermangude elanikele anti Tartu ülikoolis. Kuni riigistamiseni 1896. aastal oli õppetegevus saksa keeles, riigistamise järel sai õppeasutus ka uue nime, Riia Polütehniline Instituut. Jelgavas tegutsenud Academia Petrina, ei tegutsenud ülikoolina.

1871. aastal avati Riia–Tsaritsõni raudtee ja 1872. aastal ehitati raudteesild üle Daugava jõe, luues sujuva ühenduse Venemaa sisekubermangude ja Riia sadama ning areneva tööstuse vahel. 1898. aastal laiendati Riia sadamat veelgi, et vastata suurrnenud kaubamahtude nõuetele, transportühendus Riia sadamal oli Hamburgi, Stockholmi, Kopenhageni ja Odessaga. Sajandivahetusel oli Riia Venemaa keisririigi suurim puiduekspordisadam ja 3. kohal keisririigi väliskaubanduskäibelt. Eksporditi lina, kanepit, ehituspuitu, vilja ja imporditi koloniaalkaupu, kivisütt, metalli, kautšukki, puuvilla, põllumajandustehnikat, mineraalväetisi.

1882. aastal avati Riias hobutrammiliiklus ning linna telefonivõrku lülitati esimesed 54 telefoniabonenti. 1894. aastal alustas Riias tegevust Vene-Balti vagunitehas, 1898. aastal Elektrotehnikatehas (hilisem VEFi tehas).

19. sajandi lõpus elas Riias 282 000 elanikku, neist sakslasi – 47%, venelasi – 25%, lätlasi – 23%, juute – 4%, eestlasi – 1%.

Rahvuslik ärkamisaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lätlased muutusid Riia kõige arvukamaks rahvusrühmaks 19. sajandi keskel. Kasvav läti kodanlus muutis Riia lätlaste rahvusliku ärkamise keskmeks. 1868. aastal asutati Riia Läti Selts ja 1873. aastal korraldati esimene Läti laulupidu.

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riia linna vallutamisplaan (1.-5. september vkj) 1917. aastal ja Eesti saarte vallutamise, Operatsioon Albioni plaan
1919. aasta 1. mai paraad Riias, Läti SNV pealinnas

Esimese maailmasõja käigus hõivasid Saksa väed 1914–1915 Lõuna-Lätimaa kuni Riiani ning Riia linna 3. septembril (21. augustil vkj) 1917. Sõjategevuse ajal evakueeriti Riiast, mis oli üks Venemaa keisririigi arenenumaid tööstuslinnu, umbkaudu 200 000 elanikku ja 417 linna tööstusettevõtet Venemaa Keisririigi sisekubermangudesse, sh suurtehased "Provodnik" ja "Russo-Balt".

1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed pärast ajutist vaherahu uuesti pealetungi ning vallutasid Lätimaa ning ka Riia linna, jõudes välja Pihkva jooneni.

Balti hertsogiriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba 17 vkj/30. detsembril 1917 oli Riias paiknev Liivimaa rüütelkonna juhtkond teinud avalduse ja otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik Heinrich von Stryki poolt Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Vatslav Vorovskile Stockholmis 15/28. jaanuaril 1918. 5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.

Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine Riias tegutsenud maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad. 12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu Riias Balti Hertsogiriigi välja.

Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee. Regendinõukogu andis Heinrich von Strykile 11. novembril 1918 volituse hertsogiriigi esindamiseks välismaal. 3. märtsil 1918 sõlmiti Brest-Litovski rahuleping, millega Nõukogude Venemaa loobus Baltimaadest ja need läksid Saksamaa kontrolli alla.

Lahingutegevus 1918-1919. aastal Eestis ja Lõunarindel Lätis
Next.svg Pikemalt artiklis Balti hertsogiriik

27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust. 1918. aasta novembris algasid Saksamaal rahutused, Saksamaa keiser loobus troonist 11. novembril sõlmiti I maailmasõja kaotanud Saksamaa keisririigi ja Antantariikide vahel Compiegne'i vaherahu ja Saksamaa tõmbas kõik oma väed Baltimaadest välja, jättes need õiguslikku vaakumisse.

Läti iseseisvumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. novembril 1918 kuulutasid lätlased välja oma iseseisva Läti riigi ja Riiast sai Läti Vabariigi pealinn. Riias moodustati Läti Ajutine Valitsus, mida juhtis Karlis Ulmanis.

Läti SNV[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taganevate Saksa vägede kannul pealetungi alustanud Nõukogude Venemaa Punaarmee vallutas 3. jaanuaril 1919 Riia ning Läti punastest küttidest koosneva Läti nõukogude kütidiviisi toel kuulutasil Läti bolševikud Riias välja Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi, mis oli nende valduses kuni sama aasta 22. maini.

Läti rahvuslikke sõjajõude omamata Läti Vabariigi valitsus nõustus Lätis asuvatest saksa vägedest ja baltisakslastest ning vene valgekaartlastest moodustatud Landesveeri modustamisega, kuid 1919. aasta mais-juunis hõivas Landesveer peaaegu kogu Läti territooriumi, mis oli Nõukogude Venemaa poolt hõivamata ja valmistus seal taas välja kuulutama Balti hertsogiriiki.

Landesveeri sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgnes Landesveeri sõda, milles Eesti sõjaväe Lõunarinde 2. Diviisi väed koos Põhja-Läti brigaadiga (lv), ülem polkovnik Jorģis Zemitāns (Läti 1. Volmari polk, ülem alampolkovnik Jūlijs Jansonsi, Läti 2. Võnnu polk, ülem alampolkovnik Krišjānis Berķis ning suurtükipatareid) purustasid Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis lahingutes Landesveeri ja taastasid Läti omariikluse.

1919. aasta 2. juulil, kui eesti väed olid jõudnud juba Riia linna alla, hakkas kehtima Anatandi riikide sõjalise missiooni vahendusel sõlmitud relvarahu, Anatandi riikide eesmärk oli säästa Landesveeri vägesid võitluseks Nõukogude Venemaaga.

Next.svg Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda

Bermondtiaad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1919. aasta sügisel liideti säilinud riigisaksa Vabakorpuse ja baltisakslaste maakaitseväe Landeswehr Vene valgekaartlase Pavel Bermondt-Avalov juhtimise ja Läänearmee kontrolli alla ning 1919. aasta septembris ja oktoobril õnnestus Bermondt-Avalovil enda kontrolli alla saada ka Kuramaa. 6. oktoobril 1919 nõudis P. Bermondt-Avalov K. Ulmanise valitsuselt "Läänearmee" Riiast läbilaskmist, selle minekuks rindele enamlaste vastu, 8. oktoobril alustasid P. Bermondt-Avalovi üksused pealetungi Riiale. Mööda Riia-Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna.

Läti Ajutine Valitsus palus Eestilt sõjalist abi ning Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi (Kapten Irv ja nr. 2). Soomusrongide Riiga saabumise ajaks olid Läti valitsusasutused linnast juba evakueeritud ning Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Dāvids Sīmansons, peaminister K. Ulmanis ja välisminister Zigfrīds Anna Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta....

Siiski Läti, Eesti vägede ühisrünnaku ja Liitlasvägede missiooni survel pidid P. Bermondt-Avalovi väed Lätist lahkuma.

Iseseisev Läti[muuda | redigeeri lähteteksti]

11. augustil 1920 sõlmiti Riias Läti ja Nõukogude Venemaa vahel rahuleping.

18. märtsil 1921 sõlmiti Riias pärast Nõukogude-Poola sõja lõppu Poola-Nõukogude Venemaa rahuleping.

Eraldi seadus Riia kui Läti pealinna staatuse kohta võeti vastu alles 3. veebruaril 1931.[14]

1939. aasta oktoobris ja novembris lahkus Riiast Umsiedlungi käigus enamus baltisakslasi.

Teine maailmasõda ja okupatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 19401941 ja 19441991 oli Läti NSV Liidu poolt okupeeritud ning Riia oli Läti NSV pealinn.

Teise maailmasõja ajal okupeeris Saksamaa kogu Läti kahe nädala jooksul pärast kallaletungi NSV Liidule ning Riia oli Saksa Riigi poolt okupeeritud Baltimaadel ja Valgevenes moodustatud Ostlandi riigikomissariaadi keskus. 1941. aasta sõjasuvel hävinesid Riias ajaloolised Peetri kirikust, Riia raekoda ja Mustapeade vennaskonna maja. Nõukogude võimu ajal taastati ainult Riia Püha Peetri kirik, raekoda, Mustapeade maja ja sellega liituva Schwabe maja varemed aga lammutati ning hooned taasehitati alles 2003. aastaks.

Sõja lõpus, oktoobris 1944 vallutasid Riia taas Nõukogude väed. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Riia Balti Sõjaväeringkonna keskuseks ja 1988. aastal alanud Läti iseseisvusprotsessi vastu tegutsenud Riia OMONi tegutsemisbaasiks.

Aastal 1991 sai Riia taas iseseisva Läti Vabariigi pealinnaks.

1990. aastast peetakse Riias II maailmasõjas osalenud ja Läti vabaduse eest võidelnud Läti leegionäride mälestuspäeva.

Riia vanalinn, Vana Riia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Riia vanalinn (lv)

Riia vanalinna ajaloolised vaatamisväärsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Riia kirikute loend

Pilte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. [http://www.letonika.lv/groups/default.aspx?cid=31527&r=2&lid=31527&q=&h=168 Rīga, Letonika.lv
  2. 2,0 2,1 Indriķa hronika, II peatükk, kommentaar 9
  3. Henriku Liivimaa kroonika, lk 30
  4. Šne, lk 33
  5. Henriku Liivimaa kroonika, lk 30
  6. Henriku Liivimaa kroonika, lk 35
  7. Lang, lk 265
  8. 8,0 8,1 Fonne, lk 65–75
  9. Henriku Liivimaa kroonika, lk 25
  10. Henriku Liivimaa kroonika, lk 25–29
  11. Henriku Liivimaa kroonika, lk 25–29
  12. Henriku Liivimaa kroonika, lk 33–37
  13. Wilhelm Neumann, Die Kirche des Cisterzienser-Nonnenklosters zu St. Marien bei St. Jakob
  14. Andreas Fülberth. Riga : kleine Geschichte der Stadt. Köln, 2014, lk. 175

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]