Oliwa rahu

Ruum, kus rahulepingule alla kirjutati

Oliwa rahu sõlmiti Rootsi, Rzeczpospolita, Austria ja Brandenburgi vahel 3. mail 1660. aastal Oliwa kloostris Gdański lähedal Poolas.

Oliwa rahu lõpetas 1655 alanud Rootsi-Poola sõja ja 1657 alanud Rootsi sõja Austria ja Brandenburgiga. Rahulepingu järgi loobus Jan II Kazimierz taotlemast Rootsi kuningatrooni ja Liivimaad, mis oli Rootsi valduses 1620. aastast.

Läbirääkimised algasid 1659. aasta sügisel Toruńis. Hiljem kolis Poola delegatsioon Danzigisse ja Rootsi delegatsioon Sopotisse (Zoppot). Peamine rahuvahendaja oli Prantsusmaa saadik De l'Hombres.

Läbirääkimised olid väga rasked. Paljud sõjaõhutajad ärgitasid Poolat sõda jätkama ja lubasid talle oma abi. Nende hulka kuulusid Taani ja Hollandi saadikud, samuti Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik ja Brandenburg – viimase markkrahv Friedrich Wilhelm lootis endale saada Rootsile kuuluva Pommeri. Austria lubas samuti Poolale sõjalist abi. Isegi Poola delegatsiooni juht, Gniezno peapiiskop, ei tahtnud rahu sõlmida, sest uskus, et Liivimaal olevad Rootsi väed on kurnatud ja et Liivimaa on võimalik tagasi vallutada.

Rahu tahtis sõlmida Poola kuninganna Maria Louisa Gonzaga, kellel oli suur mõju nii kuningale kui Poola Seimile. Kuningapaaril ei olnud pärijat ja kuninganna tahtis, et järgmiseks Poola kuningaks valitaks tema lähedane sugulane, Condé prints Louis II de Bourbon. See oli aga võimalik üksnes Rootsi nõusolekul, sest Rootsi oli Prantsusmaa lähedane liitlane. Rahu tahtis ka Prantsusmaa, kes kartis oma põlisvaenlase Austria mõju suurenemist sõdadest kurnatud Saksamaal ja Poolas.

Prantsusmaa sisuline valitseja sel ajal oli kardinal Jules Mazarin. Tema meelest tasakaalustas Rootsi sõjaline juuresolek Saksamaal Austria mõju. Rootsi valduste ründamine tähendanuks Westfaali rahu rikkumist ja sellepärast ähvardas Mazarin tungida Saksamaale 30 tuhande mehelise sõjaväega juhul, kui rahu ei sõlmita enne veebruari. 13. veebruaril 1660 suri Rootsi kuningas Karl X, jättes trooni alaealisele Karl XI-le. Seetõttu hakkasid Poola, Austria ja Brandenburg Rootsile täiendavaid nõudmisi esitama, aga pärast Prantsusmaa järgmist ähvardust andis Poola delegatsioon alla ja sõlmis rahu.

Rahulepinguga tunnustati Preisimaa hertsogiriigi iseseisvust. Brandenburgis valitsenud Hohenzollernite dünastia oli varem valitsenud Preisimaad kui Poola feoodi, nüüd kaotas Poola Preisimaa üle võimu. Kuid leping sätestas, et kui Hohenzollernite dünastia peaks välja surema, läheb Preisimaa Poola krooni alla tagasi. Lepingu see osa oli Brandenburgi diplomaadi Christoph Caspar von Blumenthali saavutus tema karjääri esimesel diplomaatilisel lähetusel.

Oliwa rahu, samal aastal sõlmitud Kopenhaageni rahu ja järgmisel aastal sõlmitud Kärde rahu tähistasid Rootsi impeeriumi kõrgpunkti.