Rootsi dominioonid

Allikas: Vikipeedia

Rootsi kuningriigi dominioonid (rootsi keeles Svenska besittningar) olid Rootsi krooni (kuningriigi) kontrolli all olevad territooriumid, mis aga ei olnud täielikult integreeritud Rootsi kuningriigi koosseisu.

Rootsi impeerium Läänemereäärsed dominioonid 17. sajandil

Dominioonide erilise staatuse aluseks oli Rootsi 1634. aasta Riigihalduskorralduse § 46, mille kohaselt "Mitte keegi, kes ei ela Rootsi ja Soome eraldatud ja vanades piirides, ei oma sõnaõigust Riksdagil või teistel kohtumistel...". Soome Suurvürstiriik oli Rootsi kuningriigi osa.

Dominioone valitsesid Rootsi krooni poolt määratud kindralkubernerid, säilitades endise poliitilise ja halduskorralduse. Vaata ka Rootsi kindralkuberneride loend.

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu

Läänemereäärsed dominioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Läänemereprovintsid

Ajavahemikul 1561 - 1629 vallutas Rootsi Läänemereäärsed territooriumid, mis kaotati Põhjasõja ja Uusikaupunki rahulepingu tulemusel Venemaa tsaaririigile 1721. aastal.

Käkisalmi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käkisalmi lään asetses Karjalas Laadoga järvest lääne ja põhjapool ning kuulus Rootsi riigi koosseisu aastatel 15801595 ja liideti uuesti Rootsi riigiga 1617. aasta Stolbovo rahulepinguga, mille koosseisu kuulus ta kuni 1721. aastani, mil ta pärast Põhjasõja kaotust liideti Uusikaupunki rahulepingu tulemusel Venemaaga.

Next.svg Pikemalt artiklis Käkisalmi lään

Ingerimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ingerimaa läks Rootsi kuningriigi koosseisu koos Lõuna-Karjalaga Stolbovo rahulepinguga 1617. aastal mis lõpetas Ingeri sõja. Ingerimaa vallutati ühena esimestest piirkondadest Venemaa tsaaririigi poolt ning Ingerimaa seniste Rootsi keskuste Nyeni ja Schlüsselburg kohale asutati tulevane Venema pealinn Sankt-Peterburg, 1703. aastal.

Next.svg Pikemalt artiklis Ingerimaa

Eestimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Eestimaa läks Rootsi võimu alla Liivi sõja käigus Venemaa vallutusohu tulemusena, mille vältimiseks andsid Vana-Liivimaa - Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud 1561. aasta (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le. Eestimaast moodustati Rootsi kroonile alluv Eestimaa kubermang (rootsipäraselt Idaprovints (Östersjöprovinserna) ning 1629. aastal Altmargi vaherahuga loovutas Poola kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu mandri-Eesti Rootsi võimu alla. 1645. aastal Brömsebro rahuga sai Rootsi Kolmekümneaastase sõja tulemusena Taanilt Saaremaa ja Muhu saare ning 1660. aastal Oliwa rahuga Ruhnu saare.

Liivimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa kubermang#Rootsi Kuningriigi ajastu 1582-1710

Saaremaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

1643-1645. aastani Rootsi ja Taani vahel kestnud sõja ülemvõimu pärast Läänemeremaades lõpetas 1645. aastal Brömsebro rahu, millega Rootsi omandas Saaremaa. Erinevalt teistest Liivimaa kubermangu maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem.

Dominioonid Skandinaavias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Brömsebro (1645) ja Roskilde rahulepingu (1658) alusel laienesid Rootsi krooni valdused lõunasuunal. Taani loobus rahulepingu tingimustega Blekingest, Bohuslänist, Hallandist ja Skånest, mida Rootsi suutis hoida oma valduses, vaatamata hilisematele Skåne sõjale, aastatel 1674-1679. 1679. aasta Lundi rahulepingu kohaselt säilitasid provintsid oma vanad seadused ning privileegid, piirkondade lõplik integreerimine Rootsi riigi koosseisu toimus 1721. aastal.

Dominioonid Euroopa mandril[muuda | redigeeri lähteteksti]

1630. aastal otsustas Rootsi kuningas Gustav II Adolf sekkuda Kolmekümneaastasse sõtta ning Saksa protestantlikele vürstiriikidele ja vabalinnadele appi minna ning suundus oma armeega Pommerisse.

Bremen ja Verden[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi sai 1648. aastal Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahulepingu alusel 2 piiskopkonda Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni vürstiriigist ning eraldiasetseva Wildeshauseni linna. Rootsi kaotas antud territooriumid Hannoverile 1719. aasta rahulepinguga.

Pommeri[muuda | redigeeri lähteteksti]

1648. aasta Vestfaali rahulepingu alusel sai Rootsi oma valdusesse ka Pommeri ala, mis asetses Saksamaa põhjaosas Läänemere rannikul. Ülejäänud Pommeri hertsogiriik oli juba Rootsi võimu all pärast 1630. aasta Stettini rahulepingut ja läks lõplikult Rootsi kontrolli alla pärast 1653. aasta Stettini rahulepingut, mille Rootsi ja Brandenburgi kuurvürst sõlmisid hertsogiriigi jagamiseks. Lepingu järgi sai Rootsi Põhja-Pommmeri, Ees-Pommeri koos Stettiniga. 1720. aastal kaotas Rootsi Põhjasõja tulemusel Pommeri lõunapoolsed alad koos Stettini linna ning Usedomi ja Wollini saare Preisi kuningriigile. 1814. aastal kaotas Rootsi järelejäänud maa-alad koos Stralsundi linna ja Rügeni saarega Taani kuningriigile.

Wismar[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi sai Saksamaa linna Wismari koos linna ümbritsevate maadega oma valdusesse 1648. aasta Vestfaali rahulepingu alusel. 1803. aastal Wismari linn panditi ja anti üle Mecklenburgile.