Rootsi dominioonid

Rootsi kuningriigi dominioonid (rootsi keeles Svenska besittningar) olid Rootsi krooni (kuningriigi) kontrolli all olevad territooriumid, mis aga ei olnud täielikult integreeritud Rootsi kuningriigi koosseisu.

Rootsi impeerium pärast 1658. aasta Roskilde rahulepingut.

---

██ Rootsimaa ██ Kexholmi/Käkisalmi maakond ██ Ingerimaa ██ Eestimaa ██ Liivimaa ██ Rootsi Pomeraania, Wismar, Breemeni piiskopkond ja Verdeni piiskopkond ██ Scania, Gotland, Bohuslän ja Halland ██ Trøndelag ja Møre og Romsdal ██ Jämtland, Härjedalen, Idre ja Särna

Rootsi impeerium Läänemereäärsed dominioonid 17. sajandil

Dominioonide erilise staatuse aluseks oli Rootsi 1634. aasta Riigihalduskorralduse § 46, mille kohaselt "Mitte keegi, kes ei ela Rootsi ja Soome eraldatud ja vanades piirides, ei oma sõnaõigust Riksdagil või teistel kohtumistel...". Soome Suurvürstiriik oli Rootsi kuningriigi osa.

Rootsi impeerium pärast 1658. aasta Roskilde rahulepingut

Dominioone valitsesid Rootsi krooni poolt määratud kindralkubernerid, säilitades endise poliitilise ja halduskorralduse. Vaata ka Rootsi kindralkuberneride loend.

 Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu

Läänemereäärsed dominioonid

 Pikemalt artiklis Läänemereprovintsid

Ajavahemikul 1561 - 1629 vallutas Rootsi Läänemereäärsed territooriumid, mis kaotati Põhjasõja ja Uusikaupunki rahulepingu tulemusel Venemaa tsaaririigile 1721. aastal.

Käkisalmi

Käkisalmi lään asetses Karjalas Laadoga järvest lääne ja põhjapool ning kuulus Rootsi riigi koosseisu aastatel 1580–1595 ja liideti uuesti Rootsi riigiga 1617. aasta Stolbovo rahulepinguga, mille koosseisu kuulus ta kuni 1721. aastani, mil ta pärast Põhjasõja kaotust liideti Uusikaupunki rahulepingu tulemusel Venemaaga.

 Pikemalt artiklis Käkisalmi lään

Ingerimaa

Ingerimaa läks Rootsi kuningriigi koosseisu koos Lõuna-Karjalaga Stolbovo rahulepinguga 1617. aastal mis lõpetas Ingeri sõja. Ingerimaa vallutati ühena esimestest piirkondadest Venemaa tsaaririigi poolt ning Ingerimaa seniste Rootsi keskuste Nyeni ja Schlüsselburg kohale asutati tulevane Venema pealinn Sankt-Peterburg, 1703. aastal.

 Pikemalt artiklis Ingerimaa

Eestimaa

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Eestimaa läks Rootsi võimu alla Liivi sõja käigus Venemaa vallutusohu tulemusena, mille vältimiseks andsid Vana-Liivimaa - Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud 1561. aasta (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le. Eestimaast moodustati Rootsi kroonile alluv Eestimaa kubermang (rootsipäraselt Idaprovints (Östersjöprovinserna) ning 1629. aastal Altmargi vaherahuga loovutas Poola kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu mandri-Eesti Rootsi võimu alla. 1645. aastal Brömsebro rahuga sai Rootsi Kolmekümneaastase sõja tulemusena Taanilt Saaremaa ja Muhu saare ning 1660. aastal Oliwa rahuga Ruhnu saare.

Liivimaa

 Pikemalt artiklis Liivimaa kubermang#Rootsi Kuningriigi ajastu 1582-1710

Saaremaa

1643-1645. aastani Rootsi ja Taani vahel kestnud sõja ülemvõimu pärast Läänemeremaades lõpetas 1645. aastal Brömsebro rahu, millega Rootsi omandas Saaremaa. Erinevalt teistest Liivimaa kubermangu maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus(konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem.

Dominioonid Skandinaavias

Brömsebro (1645) ja Roskilde rahulepingu (1658) alusel laienesid Rootsi krooni valdused lõunasuunal. Taani loobus rahulepingu tingimustega Blekingest, Bohuslänist, Hallandist ja Skånest, mida Rootsi suutis hoida oma valduses, vaatamata hilisematele Skåne sõjale, aastatel 1674-1679. 1679. aasta Lundi rahulepingu kohaselt säilitasid provintsid oma vanad seadused ning privileegid, piirkondade lõplik integreerimine Rootsi riigi koosseisu toimus 1721. aastal.

Dominioonid Euroopa mandril

1630. aastal otsustas Rootsi kuningas Gustav II Adolf sekkuda Kolmekümneaastasse sõtta ning Saksa protestantlikele vürstiriikidele ja vabalinnadele appi minna ning suundus oma armeega Pommerisse.

Bremen ja Verden

Rootsi sai 1648. aastal Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahulepingu alusel 2 piiskopkonda Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni vürstiriigist ning eraldiasetseva Wildeshauseni linna. Rootsi kaotas antud territooriumid Hannoverile 1719. aasta rahulepinguga.

Pommeri

Vaata ka: Pommeri kindralkuberneride loend

1648. aasta Vestfaali rahulepingu alusel sai Rootsi oma valdusteks ka Rootsi Pommeri alad, mis asetses Saksamaa põhjaosas Läänemere rannikul. Ülejäänud Pommeri hertsogiriik oli juba Rootsi võimu all, pärast 1630. aasta Stettini rahulepingut ja lüks lõplikult Rootsi kontrolli alla 1653. aasta Stettini rahulepingut, Rootsi ja Brandenburgi kuurvürst sõlmisid hertsogiriigi jagamiseks. Lepingu järgi sai Rootsi Põhja-Pommmeri, Vorpommerni koos Stettiniga. 1720. aastal kaotas Rootsi Rootsi Põhjasõja tulemusel Pommerni lõunapoolsed alad koos Stettini linna ja Usedomi ja Wollini saared Preisi kuningriigile. 1814. aastal kaotas Rootsi järelejäänud maaalad koos Stralsundi linna ja Rügeni saarega Taani kuningriigile.

Wismar

Rootsi sai Saksamaa linna Wismari koos linna ümbritsevate maadega oma valdusesse 1648. aasta Vestfaali rahulepingu alusel. 1803. aastal Wismari linn panditi ja anti üle Mecklenburgile.