Läti Vabadussõda

Allikas: Vikipeedia
Läti Vabadussõda
Toimumisaeg 18. november 191811. august 1920
Toimumiskoht Läti
Tulemus Läti võit
Territoriaalsed
muudatused
Läti iseseisvumine
Osalised
Flag of Latvia.svg Läti
Eesti Eesti
Flag of the United Kingdom.svg Suurbritannia
Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Flag of Latvian SSR (1918-1920).svg Läti SNV
Flag of the German Empire.svg sakslaste vabakorpus
Landeswehr Landeswehr
Väejuhid või liidrid
Flag of Latvia.svg Davids Simansons
Flag of Latvia.svg Janis Balodis
Flag of Latvia.svg Jorgis Zemitans
Flag of Estonia.svg Ernst Põdder
Flag of the United Kingdom.svg Hubert Gough
Nõukogude Venemaa Jukums Vācietis
Flag of Latvian SSR (1918-1920).svg Pēteris Slavens
Flag of Latvian SSR (1918-1920).svg Janis Fabriciuss
Flag of Latvian SSR (1918-1920).svgPeteris Avens
Flag of the German Empire.svg Rüdiger von der Goltz
Landeswehr Alfred Fletcher
Flag of Russia.svgPavel Bermondt-Avalov
Flag of Russia.svg Anatol von Lieven
Jõudude suurus
Flag of Latvia.svg Läti sõjajõud
Flag of Estonia.svg Lõunarinde 2. ja 3. Diviisi väeosad
Flag of Finland.svg Põhja Pojad
Flag of the United Kingdom.svg Briti kergristlejaeskaader
Nõukogude Venemaa Punaarmee Põhjarinde/Läänerinde Läti nõukogude kütidiviis
/armee
Landeswehr Landeswehr
Flag of the German Empire.svg Rauddiviis

Läti Vabadussõda oli 18. oktoobrist 1919 kuni 11. augustini 1920 Läti riikliku iseseisvuse kaitsmiseks ja riikliku terviklikuse taastamiseks peetud sõda.

Läti ajaloolised piirkonnad
Sõjaline olukord Lätis 1918. aastal: ██ saksa väeosad ██ Eesti Rahvavägi
Sõjaline olukord Lätis 1919. aasta 6. märtsil: ██ sakslaste väeosade ja baltisaksa Landeswehri väeosade dislotseerumine ██ Nõukogude Läti armee ██ Läti Ajutise Valitsuse sõjajõud ██ Eesti Rahvavägi
1919. aasta 1. mai paraad Riias, Läti SNV pealinnas

Läti Vabadussõda jaotatakse kaheks ajajärguks, milles esimeses kaitsti riiki Nõukogude Venemaa interventsiooni eest ja teises toimus sõjategevus riikliku iseseisvuse tagamiseks Lätis asunud sakslaste ja Vene valgekaartlaste sõjaväeüksuste vastu:

Olukord Balti riikides 1918. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 1914–1918 toimunud Esimene maailmasõja käigus vallutasid Saksa keisririigi väed 1915. aasta lõpuks pärast Poolat ja Leedumaad ka Lätimaa kuni Riia linnani, mis vallutati aga 21. augustil (3. september ukj) 1917. Saksa Maavägede poolt okupeeritud piirkondadest Venemaa keisririigi aladel: Valgevenes, Eestis, Lätis, Leedus ja Poola Augustówi ja Suwałki piirkondades moodustati sõjaväeline valitsus Ober-Ost. Nõukogude Venemaaga 1918. aasta märtsis sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga sai Saksamaa keisririik oma kontrolli alla ka täiendavad maaalad, mis olid vallutatud Saksa armee poolt 1918. aasta kevadpealetungil.

Juba 1917. aastal oli Riias paiknev Liivimaa rüütelkonna juhtkond teinud avalduse ja otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti Nõukogude Venemaa esindajale 15/28. jaanuaril 1918. 5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta. 12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu Riias välja Balti Hertsogiriigi. 3. märtsil 1918 sõlmiti Brest-Litovski rahuleping, millega Nõukogude Venemaa loobus Baltimaadest ja need läksid Saksamaa kontrolli alla.

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee lätlasest ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest Saksa keisririigi armeega.

18. novembril 1918 tulid Riias kokku rahvaesindajad ja kuulutasid välja Läti riigi iseseisvuse. Samal päeval tungisid Vene SFNV Punaarmee läti punastest kütivägedest koosnevad väeosad evakueeruvate Saksa vägede järel Läti idapiirkonda Latgalesse. 22. ja 28. novembril 1918 alustasid Punaarmee väed ka pealetungi Eestile Narva suunal ning algas Eesti Vabadussõda.

Vallutanud 30. novembril Pihkva seda kaitsenud Üksiku Pihkva vabatahtlike korpuse väeüksustelt olid Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi löögisuunad: Eestimaale: Pihkva – VõruValga. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Kagu-Eestis Vastseliina ja Räpina, 8. vallutati Võru, 14. vallutati Kooraste ja Kanepi, 17. Valga linn ja Valga raudteejaam Valga-Petseri raudteeliinil, 21. aga Punavägede lähenemisel Tartule, taganesid eesti väed Tartust enne Punaarmee väeosade sinnajõudmist.

Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riia linnale, mis oli strateegiliselt Balti riikide administrativ - ja majanduskeskus.

1919. aasta Läti ka Leedu piirialadele jõudes tungisid Punaarmee Läänerinde väeosad Leedumaale, kus sattusid konflikti Poola vägedega, kes samuti Saksa vägede taganedes hõivasid Leedu ja Valgevene alad, soovides taastada Poola suurriiki 1772. aasta piirides.

Läti-Nõukogude sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. novembril Lätisse tunginud Punaarmee väeosad koosnesid algetapil suurel osal Esimese maailmasõja ajal Venemaale taganenud ja bolševiseerunud läti küttidest. Punaarmee koosseisu kuulunud lätlastest koosnevate väeosade ja Läti Ajutise Valitsuse väheste läti väeosade vahel toimunud lätlaste sõjategevust ning järgnenud Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi väljakuulutamist kasutas Nõukogude propaganda sõja kajastamisena Läti kodusõjana.

18. novembril välja kuulutatud Läti riigi iseseisvuse kaitseks ei omanud Kārlis Ulmanise poolt juhitud Läti Ajutine Valitsus aga sõjalist võimu oma riigi kaitseks (kuna enamik võitlusvõimelisi mehi oli mobiliseeritud läti rahvuspolkudesse ning taganenud koos Vene vägedega Venemaale) ning 1918. aasta lõpus alanud Punaarmee suurrünnaku käigus vallutati enamik Lätimaast.

Punaarmee löögisuunad olid:
1) PihkvaValgaValmiera (eestipäraselt Volmari) – Cesis (eestipäraselt Võnnu) – RiiaTukumsVentspils
2) ZilupeStukmaniJelgavaMažeikiaiLiepaja
3) PolotskDaugavpilsPanevėžysŠiauliaiLiepaja.

Lahingutegevus 1918-1919. aastal Eestis ja Lõunarindel Lätis
Sõjaline olukord Lätis 1919. aasta 16. aprillil

1918. aasta novembris alanud Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Läti nõukogude kütidiviis pealetungi käigus vallutasid bolševike Läänearmee (ru) väed: 9. detsembril Krustpilsi raudteetranspordisõlme ja Jēkabpilsi; Põhjarinde väed 17. detsembril Eesti-Läti piirilinna Valka (kus kuulutasid välja Nõukogude Läti valitsuse moodustamise manifesti); 21. detsembril Valmiera; 23. detsembril Cesise ja Ruhja.

Next.svg Pikemalt artiklis Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik

Läti rahvuslikke sõjajõude omamata Läti Ajutine Valitsus nõustus Lätis asuvatest saksa vägedest ja baltisakslastest ning vene valgekaartlastest koosneva Landeswehri moodustamisega 1918. aasta detsembri alguses.

Riia vallutamise skeem 1919. aasta 21- 22. mail, Landeswehri ja Rauddiviisi väeosade poolt

1. jaanuariks jõudsid Punaarmee väeosad Riia linna alla, mida kaitsesid Läti Ajutise Valitsuse sõjajõud Janis Balodise juhtimisel Ohvitseride tagavararood, üliõpilaste rood, Cesise, Latgale ja Madona vabatahtlike väiksearvulised salgad (ca 1800 võitlejat) ning baltisakslaste Landeswehr (ca 2500 sõdurit ja ohvitseri), kes suutsid tagasi hoida Punaarmee rünnakuid 1. ja 2. jaanuaril, kuid taganesid 3. jaanuaril linnast ning Punaarmee läti kütipolgud hõivasid Riia linna.

3. jaanuaril 1919 vallutas Punaarmee Läti nõukogude kütidiviis Riia ning Läti Ajutine Valitsus taganes koos oma väikese sõjaväeüksusega Liepājas (saksapäraselt Liibavi) Edela-Lätis. Läti valitsus palus abi liitlasvägedelt, kui on sunnitud nõukogude vägede vastu võitlemiseks vastu võtma baltisakslaste Landesveeri ja Saksa vägede Rauddiviisi abi.

Punaarmee jätkas rünnakut Kuramaa suunal, 9. jaanuaril hõivati Miitav, 10. jaanuaril Tukums.

Läti territooriumil nendega liitunud bolševistlikult meelestatute ja sundmobilisseerimise tulemusel tõusis läti kütidiviisi võitlejate arv ning 12. jaanuaril 1919 reorganiseeriti Läti nõukogude kütidiviis Nõukogude Läti armeeks, kuhu kuulusid Nõukogude Läti 1. ja 2. kütidiviis. Pärast suurte kaotustega lahinguid Lätis ning taganemist Läti äärealadele 26. juunist 1919 reorganiseeriti NLA taas Läti kütidiviisiks.

1919. aasta alguses Eesti Vabadussõja rinnetel alanud vastupealetungi tulemusel jõudsid Eesti väed jaanuari lõpuks Eesti-Läti piirilinnani Valgani, mis vabastati Punaarmeelt 1. veebruaril. Rinde tugevdamiseks suunas Nõukogude Läti armee Eesti rindele Kuramaalt, 2. läti kütibrigaadi, kuhu kuulusid 1. ja 4. kütipolk, 2. läti ratsaväedivisjon ja 3 aeroplaani, millega aga nõrgendas oluliselt viimasele vallutamata Läti piirkonnale pealetungivat NLA Kuramaa väegruppi.

1. jaanuaril oli Liepajasse saabunud Soomest, Soome kodusõjas Soome demokraatliku valitsuse poolt soome kommunistide vastu sõjas osalenud kindralleitnant Rüdiger von der Goltz, kes oli määratud Lätis asuvate saksa vägede IV reservkorpuse juhiks. Rüdiger von der Goltz koondas oma alluvusse piirkonnas asuvad bolševikevastased jõud: sakslaste - 1. kaardiväe tagavaradiviisi, Rauddiviisi; baltisakslaste Landeswehri; lätlaste - polkovnik Kalpaksi läti pataljoni ja muud väeüksused ning vene valgekaartlaste vürst Anatol von Lieveni väesalga.

Jaanuaris lõpus saavutasid R. von der Goltzi poolt juhitud väed ka esimesi kohaliku tähtsusega kaitsevõite, 29. jaanuaril polkovnik Kalpaksi pataljon vabastas Liepaja lähelal asuva Skrunda, baltisaksa Landeswehr aga sundis taganema Punaarmee 10. Saraatovi eriotstarbelise läti kütipolgu taganema Venta jõe idakaldale.

Sõjaline olukord Lätis 1919. aasta 22. juunil

13. veebruaril Landeswehri väeosad major Alfred Fletcheri juhtimisel hõivasid Kuldiga linna; vürst A. von Lieveni salk ületas Venta jõe Kuldiga juures. 24. veebruaril alustasid A. Fletcheri väed, keda toetasid Venta jõe suudmesse saabunud Suurbritannia sõjalaevad, pealetungi Ventspilsile ning hõivasid selle sundides linnas asunud Punaarmee väeosad taganema.

Sõjaline olukord Lätis 1919. aasta 11. novembril

3. märtsil 1919 algas saksa ja läti vägede ühine vasturünnak Punaarmee vastu Kesk-Lätis Jelgava (saksapäraselt Miitavi) piirkonnas, millest Läti pataljoni ülem polkovnik Oskars Kalpaks tapeti omade tules[viide?] 6. märtsil, teda asendas isikkooseisu suurenemise tulemusel Üksikuks Läti brigaadiks nimetatud Läti väeosade juhi kohal polkovnik Janis Balodis.

Riigipööre[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. aprillil 1919 viidi Liepajas Landesveeri ja Vabakorpuste toel läbi riigipööre ning moodustati saksameelse Andrievs Niedra Läti valitsus, Läti Ajutine Valitsus evakueerus Liepaja sadamas olevale Suurbritannia sõjalaevade kaitse all olevale laevale.

1919. aasta mais jätkasid saksameelse A. Niedra sõjaväed Punaarmee väljatõrjumist Lätimaalt, 22. mail vallutati Punaarmeelt Riia linn ja Punaarmee jätkas taandumist Rēzekne suunas. Maiku lõpuks jõudsid Landeswehri ja Rauddiviisi väeosad Gulbeneni (saksapäraselt Alt-Schwanenburg).

Pärast aga 1919. suvel Rüdiger von der Goltzi juhtimisel Landeswehri poolt nõukogude Punaarmee väljaajamist Lätist haarasid saksa orientatsiooniga poliitikud ja sõjaväelased reaalse kontrolli Lätimaal ning jätkasid Punaarmee vägesid jälitades liikumist Põhja-Lätist Lõuna-Eestisse.

Iseseisvuse taastamine ja kindlustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Landesveeri sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. juunist3. juulini 1919 toimunud Landesveeri sõjas, Eesti sõjaväe Lõunarinde 2. Diviisi väed koos Põhja-Läti brigaadiga (lv), ülempolkovnik Jorģis Zemitāns (Läti 1. Volmari polk, ülem alampolkovnik Jūlijs Jansonsi, Läti 2. Võnnu polk, ülem alampolkovnik Krišjānis Berķis ning suurtükipatareid) sundisid taganema Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis lahingutes Landesveeri. Pärast Võnnu lahingut, taastati Eesti ja Läti väeosade ning Eesti soomusrongide ja Suurbritannia laevastiku toetusel Riias Läti Kārlis Ulmanise valitsus.

Next.svg Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

2. juulil 1919, kui Eesti väed olid jõudnud juba Riia linna alla, hakkas kehtima Antandi riikide sõjalise missiooni vahendusel sõlmitud relvarahu, Antandi riikide eesmärk oli säästa Landesveeri vägesid võitluseks Nõukogude Venemaaga.

Bermondtiaad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1919. aasta sügisel liideti säilinud riigisaksa Vabakorpuse ja baltisakslaste maakaitseväe Landeswehr Vene valgekaartlase Pavel Bermondt-Avalov juhtimise ja Läänearmee kontrolli alla ning septembris ja oktoobris 1919 õnnestus Bermondt-Avalovil enda kontrolli alla saada ka Kuramaa. 6. oktoobril 1919 nõudis P. Bermondt-Avalov K. Ulmanise valitsuselt "Läänearmee" Riiast läbilaskmist, selle minekuks rindele enamlaste vastu, 8. oktoobril alustasid P. Bermondt-Avalovi üksused pealetungi Riiale. Mööda Riia-Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna.

Läti Ajutine Valitsus palus Eestilt sõjalist abi ning Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi (Kapten Irv ja nr. 2). Soomusrongide Riiga saabumise ajaks olid Läti valitsusasutused linnast juba evakueeritud ning Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Dāvids Sīmansons, peaminister K. Ulmanis ja välisminister Zigfrīds Anna Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]