Saare-Lääne vaenus

Saare-Lääne vaenus
Toimumisaeg	1532–1536
Toimumiskoht	Saare-Lääne piiskopkond
Tulemus	Piiskop Reinhold von Buxhoevedeni õiguste taastamine
Osalised
Saare-Lääne piiskop Reinhold von Buxhoeveden Riia peapiiskopi koadjuutor Wilhelm von Hohenzollern, Läänemaa vasallid ja osa Saare-Lääne toomkapiitlist
Väejuhid või liidrid
Gotthard von Gilsen Klaus Hastfer
Jõudude suurus
mõnisada sõjaväelast ja talupoega, kümmekond sõjalaeva mõnisada sõjaväelast ja talupoega, paar sõjalaeva
Kaotused
mõnikümmend meest mõnisada meest

Saare-Lääne vaenus (ka Saare-Lääne või Läänemaa kodusõda, Saare-Lääne, Läänemaa või Saaremaa tüli; saksa keeles Wieksche Fehde, Öselsche Irrungen, Öselsche Sache) oli konflikt Vana-Liivimaal aastatel 1532–1536. Konflikti osapoolteks olid Saare-Lääne piiskop Reinhold von Buxhoeveden ja Riia peapiiskopi koadjuutor, Brandenburg-Ansbachi markkrahv Wilhelm von Hohenzollern.

Vaenuse põhjuseks oli piiskop Reinholdi tüli oma alamate, eeskätt mõne Läänemaa vasalliga, kes kutsusid 1532. aasta sügisel uueks piiskopiks koadjuutor Wilhelmi. Wilhelm suutis end kehtestada aga vaid piiskopkonna mandriosas, samas kui saared jäid Reinholdi kontrolli alla. Neli aastat väldanud konflikt lõppes Reinholdi võiduga, Wilhelm pidi oma taotlustest loobuma ning tüli peasüüdlasteks tehti Läänemaa vasallid.

Nimetusest

Kuigi seda konflikti nimetatakse traditsiooniliselt vaenuseks (saksa keeles Fehde), ei olnud see seda ametlikult, sest kumbki vaenupool teise suhtes õiguslikult määratletud vaenust välja ei kuulutanud. Seetõttu on seda konflikti nimetatud ka väikesõjaks (saksa Kleinkrieg). Siiski on seda rohkem nimetatud vaenuseks.

Eellugu

1530. aasta oktoobris oli senine Saare-Lääne ja ka Tallinna piiskop Georg von Tiesenhausen ootamatult surnud ning Saare-Lääne toomkapiitel ja rüütelkond valisid uueks piiskopiks kohaliku aadelkonna seast pärineva toomdekaani Reinhold von Buxhoevedeni. Kuid juba tema valimise ajal avaldasid mitmed Läänemaa aadlikud eesotsas mõjuvõimsa rüütelkonna liidri Georg von Ungerniga valitud piiskopi ehk elekti vastu meelt. Ungern oli esialgu lootnud oma pojast, Saare-Lääne toompraostist Wolmarist uut piiskoppi teha, hiljem kaldus tema toetus aga markkrahv Wilhelmile.

Ungern oli nimelt tihedates sidemetes Preisimaa hertsogi Albrecht von Hohenzollerniga. Tema vend, peapiiskop Thomas Schöningi koadjuutoriks valitud markkrahv Wilhelm, saabus 1530. aasta sügisel umbkaudu samal ajal Tiesenhauseni surma ja Buxhoevedeni piiskopiks valimisega Liivimaale ja Ungernist sai viimase üks peamisi nõunikke. Ungern otsustas Albrechti toetusele lootes saavutada Wilhelmi Saare-Lääne piiskopiks saamise. Ka Wilhelm oli piiskopitoolist väga huvitatud, sest koadjuutorikoht ei taganud vürstisoost Wilhelmile piisavat head äraelamist ja tema võimupiiridki olid üliahtad, sest Liivimaa seisuste, eriti Liivimaa ordu survel, pidi Wilhelm nõustuma sellega, et ta Schöningi eluajal peapiiskopkonna valitsemisse ei sekku. Wilhelm püüdis saada sissetulekuid vaimulike ametikohtade endale haaramise teel, kuid see ebaõnnestus nii Riias, Tallinnas kui ka Tartus. Ka Buxhoeveden keeldus talle Saare-Lääne toomdekaani kohta andmast.

Samal ajal süvenes aga Buxhoevedeni vastasseis Saare-Lääne aadelkonnaga, kes hakkasid juba 1531. aastal nõudma tema tagasiastumist, kui ta oma vasallide privileege ei austa ja paavstil end piiskopiks kinnitada ei lase. Ilmselt oli oluliseks probleemiks ka piiskopkonna väga halb majanduslik olukord, mille oli tekitanud Buxhoevedeni eelkäija Georg von Tiesenhausen, kelle poolt rüütelkonnale antud privileegide kinnitamist Buxhoeveden püüdis tõenäoliselt kõrvale hiilida. Paavstilt kinnituse hankimine oli aga seotud suurte kulutustega ja võttis sageli aastaid aega. Buxhoeveden lubas siiski rüütelkonnale, et täidab mõlemad nõudmised, kuid aadelkonna rahulolematus kasvas sellegipoolest, Ungern ärgitas ka üha enam Wilhelmi auahnust. Buxhoeveden kaotaski 1532. aasta suveks tegeliku võimu Läänemaa üle, kuid Saaremaal oli tal siiski kohaliku rüütelkonna toetus ning tema residents Kuressaares oli tugevalt kindlustatud. Sama aasta augustis sai ta ka lõpuks paavstliku kinnituse, kuid Liivimaal saadi sellest teada alles sama aasta lõpuks.

Wilhelmi sissetung Saaremaale ja Võnnu liit

1532. aasta novembri alguses tungis koadjuutor Wilhelm umbes 50 mehega Läänemaale ja haaras selle kohaliku aadli kaasabil enda kätte. Juba enne seda, 12. novembril oli ta kohaliku rüütelkonna ja toomkapiitli poolt valitud Saare-Lääne piiskopiks ning ta saatis oma saadikud ka paavsti juurde heakskiitu saama. Samuti püüdsid Wilhelmi-meelsed aadlikud enda kätte saada ka Kuressaaret, kuid sealne stiftifoogt Gotthard von Gilsen jäi Buxhoevedenile siiski truuks. Nõnda jagunes Saare-Lääne piiskopkond kaheks vaenutsevaks leeriks.

Wilhelmi aktsioon tuli täieliku ootamatusena mitte ainult Buxhoevedenile ja Liivimaa maaisandatele ning seisustele, vaid ka hertsog Albrechtile, kes sai sellest teada alles kaks nädalat hiljem. Plaani polnud Wilhelm pühendanud ka oma nõunikke Meinecke von Schierstedti ja Wolfgang Lossi, kes Albrechti palgalistena olid koadjuutori peamisteks abimeesteks. Nood olid Wilhelmi äkilise tegutsemise ka hukka mõistnud, kuid Ungern oli suutnud Wilhelmi siiski enda soovide järgi tegutsema panna. Teistele Liivimaa maaisandatele Wilhelmi tegevus mõistagi ei meeldinud, eriti piiskopid asusid pea kohe pärast Läänemaa sündmusi Wilhelmi-vastast liitu looma. Liivimaa ordu maameister Wolter von Plettenberg oli aga äraootavamal seisukohal, sest oli selge, et Wilhelmi seljataga oli Läänemaa aadli toetus, lisaks võis ta loota ulatuslikule välisabile: lisaks vend Albrechtile võisid teda häda korral abistada nii Poola kuningast onu Zygmunt I, Taani kuningast venna äi Frederik I kui ka lähisugulasest Brandenburgi kuurvürst Joachim I. Pealegi oli protestandist Wilhelmil ka Liivimaa luterlaste toetus, Riia reformatsioonimeelsed, eriti raesekretär ja sündik Johann Lohmüller, aga ka mitmed teised, nägid temas Liivimaa tulevast ilmalikku valitsejat, esialgu aga luterlaste peamist kaitsjat ja edendajat. Seetõttu otsustas Plettenberg sõjalist konflikti Wilhelmiga vältida ning nõudis ka piiskoppidelt rahumeelset käitumist. Peapiiskop Schöning, kes oli ametlikult oma koadjuutori kaitsja, ei kiitnud tema vägivaldset tegevust aga heaks ning distantseeris end Wilhelmist.

Hertsog Albrecht, kes oli venna tormakuse ja isetegevuse peale küll pahane, asus siiski peagi talle toetust otsima. Edukaimaks osutus tema Taani-poliitika: kuningas Frederik I hoiatas liivimaalasi, eriti ordut, teravas toonis Wilhelmi vastu sõtta astumast, lubades vastasel juhul relvajõul Liivimaale tungida. Et Frederik oli just kodusõjas lõplikult alistanud oma vennapoja, endise kuninga Christian II, olid tema relvajõud suured ja nii sise- kui ka välispoliitiline positsioon tugev. Ka Albrecht saatis ordule kirju, kus palus oma venna tegevust soosida ja ähvardas vastasel korral sõjaliste meetmetega. Sellises olukorras otsustas Plettenberg püüda Wilhelmiga lepitust otsida ning ta alustas temaga salajasi läbirääkimisi. Tõenäoliselt ei olnud nendest teadlikud isegi enamik ordukäsknikke, teistest Liivimaa poliitilistest jõududest rääkimata. Wilhelm, kelle positsioon Liivimaal oli ikkagi nõrk, otsustaski ordu pakkumise vastu võtta. 1533. aasta 1. aprillil, maapäeva eel, sõlmiti Võnnus Plettenbergi, Wilhelmi ja Riia linna vahel liit, millega osapooled kohustusid kaitsma protestantlust, loobuma Liivimaa-väliste jõudude abist ja mitte alustamast sõjategevust ilma teiste lepingupartnerite teadmiseta. See leping, ehkki Wilhelmile näiliselt soodne, välistas tegelikult konflikti laienemise ja andis Plettenbergile võimaluse Wilhelmi käitumist suunata ning piirata. Wilhelmit kohustati ka astuma Buxhoevedeniga läbirääkimistesse ning ordumeister ja Liivimaa piiskopid kutsuti konflikti lahendama. 1533. aasta varasuvel oli ülekaal korraks Wilhelmi käes, isegi peapiiskop soovitas Buxhoevedenil piiskopikohast kompensatsiooni vastu loobuda. Kuid too jäi enesele kindlaks ega loovutanud Saaremaad. Pealegi oli selleks ajaks selge, et paavst oli Buxhoevedeni juba eelmisel aastal piiskopiks kinnitanud ja see tugevdas tema positsioone märgatavalt.

Wilhelmi ja Buxhoevedeni vastasseis ja esimese põgenemine

1533. aasta suvel püüdsid Liivimaa maaisandad mitmel läbirääkimisel konflikti rahumeelselt reguleerida, kuid edutult, sest mõlemad pooled soovisid kogu piiskopkonda oma võimu alla. Sügisel võeti seetõttu Lihulas vastu otsus reguleerida konflikti järgmisel maapäeval. Wilhelm oli aga selle vastu, sest oli küllaltki ilmne, et kõik piiskopid on Buxhoevedeni poolt ja ka ordu kaldus neid toetama, sest Buxhoevedeni piiskopistaatusest teadasaamise järel pidas ka Plettenberg tolle positsiooni kindlamaks. Ka välispoliitilised olud olid tunduvalt muutunud: Taani kuningas Frederik I oli 1533. aasta aprillis surnud ja tema pojal Holsteini Christianil ei õnnestunud kohe kuningaks valitud saada. Seetõttu puhkes Taanis Krahvisõda (ka Krahvivaenus) ning selgus saabus alles 1535. aastaks, mil Christian kuningaks krooniti. Sinnamaani ei suutnud Taani aga Wilhelmile olulisel määral abi anda. Liivimaa teised jõud, eriti Buxhoeveden, toetasid aga Christiani-vastaseid jõude, eriti Lübeckit. Seetõttu oli pidevalt õhus ka võimalus, et Lübecki võidu korral Taanis tungivad linna sõjajõud ka Läänemaale ja alistavad Wilhelmi.

1533. aasta suvel aga puhkeski Wilhelmi ja Buxhoevedeni vaheline sõjategevus, mis piirdus küll vaid vastastikuste röövretkedega: markkrahvi salgad rüüstasid Hiiumaad, piiskopi omad aga Läänemaad. Viimased olid tunduvalt edukamad, sest piiskopil oli sõjalaevu, markkrahvil aga mitte. Nõnda õnnestus Buxhoevedeni sõjasalkadel laastata temavastaste aadlike mõisaid ja maha põletada Vana-Pärnu. Wilhelm, kellel laevu ei olnud, sai organiseerida vaid passiivset kaitset. Lihula läbirääkimiste ajaks oli ta küll mõningaid laevu hankinud, kuid ei saanud neid veel kasutada, kui leping sõlmiti ja kahe vaenupoole vahel vaherahu kehtestati. Just enne seda oli Albrecht soovitanud Wilhelmil Buxhoevedeni rünnata, kuid markkrahvi väed polnud veel piisavad ja seejärel pidi Wilhelm ka laevad Preisimaale saatma, sest tal polnud võimalusi neid ületalve hoida. Buxhoeveden kuulutas aga omalt poolt, et peab sõlmitud vaherahust vaid kuni maapäevani kinni ja võtab seejärel temalt röövitud maad kasvõi väevõimuga tagasi.

Wilhelmi olukord oli seega raske ja nii otsustas ta panustada diplomaatilistele vahenditele. Ta saatis paavsti juurde uue saatkonna, mida juhtisid Georg von Ungern ja Anton Leckau, kes pidid rääkima Buxhoevedeni sooritatud vägivallaaktidest, kujutama teda protestandina, kes soovib katoliiklust hävitada ja on üldiselt piiskopiks sobimatu. Kuid Wilhelmi rahalised vahendid olid küllaltki piiratud ning peagi sattus ta tõsistesse võlgadesse. Paavsti juures läksid asjad aga küllaltki aeglaselt ning kuigi rohkem edu ei saavutanud Wilhelmi saadikud ka keisri ja Saksa kuninga juures, kes lubasid Wilhelmi toetada vaid juhul, kui paavst otsustab ta piiskopiks kinnitada.

Et diplomaatiline asjaajamine venis, püüdis Wilhelm maapäeva kokkukutsumist edasi lükata, kuid ordu ja piiskopid otsustasid selle võimalikult ruttu ära korraldada, et Wilhelmi välisabi otsimise võimalusi minimeerida. Ka Poola kuninga palve maapäevaga oodata ei kõigutanud neid ning 1534. aasta veebruaris tuli maapäev Viljandis kokku. Seal sõlmiti teiste maaisandate ja Buxhoevedeni vahel leping (Viljandi liit), mis sisuliselt nägi ette viimase õiguste taastamist. Kuid konflikt pidi lahendatama siiski rahumeelselt ning läbirääkijateks määrati peapiiskop, Tartu piiskop ja ordumeister. Wilhelm püüdis maapäeva otsust vaidlustada ning väitis, et tema ja Buxhoevedeni tüli saab lahendada vaid paavst.

Vaenupooled jäid ka edaspidi väga jäikadele seisukohtadele, kuid et Wilhelmi edušansid aja möödudes üha vähenesid ja Buxhoveden teiste Liivimaa jõudude, eriti aga Tallinna komtuuri, Maasilinna foogti ja Pärnu komtuuri toel endale üha enam sõjajõude ja moona kogus, siis pidid Wilhelmi kaaskondlased hakkama mõtlema ka kompromisslahendustele. Nad pakkusid välja isegi kava, et Wilhelm võiks Läänemaast loobuda ja saada Saare-Lääne piiskopi koadjuutoriks, säilitades ehk Läänemaa lõunapoolse osa. Buxhoeveden sellega aga ei nõustunud ja 1534. aasta suve lõpul asus ta Läänemaale uusi rünnakuid teostama. Seekord polnud Wilhelmil enam tuge kusagilt loota, sest teised Liivimaa jõud ilmutasid tema suhtes pigem vaenulikkust kui soosingut ning ordu, ikka veel tema vormiline liitlane, toimetas Buxhoevedenile sõjamoona. Plettenberg käitus siiski vormiliselt neutraalselt ning püüdis Wilhelmi süüdistusi ordu suunal pareerida, väites, et ta tahab olla tülipoolte neutraalne vahendaja, kuid Buxhoevedenil kui paavsti poolt kinnitatud piiskopil on kahtlemata asjas ülekaal. Ka peapiiskop soovitas Wilhelmil Buxhoevedenile Läänemaa tagasi anda ning tunnistada peapiiskoplikku autoriteeti tüli lõplikuks lahendamiseks. Sama aasta sügisel suri ka välislähetuses olnud Georg von Ungern ja varsti pärast teda ka paavst Clemens VII, mis muutis Wilhelmile soodsa diplomaatilise lahenduse sisuliselt võimatuks.

1534. aasta septembris tungis Buxhoeveden mitmesaja mehega Läänemaale ning põletas maha Virtsu vasallilinnuse (Schloß Werder). Peagi ulatusid tema rüüsteretked juba Haapsaluni ja Wilhelmi toetajaskond vähenes pidevalt. Ka need vähesed aadlikud, kes veel kindlalt tema pool olid, nägid asja suhteliselt lootusetuna. Seetõttu otsustas Wilhelm 30. septembril Läänemaalt põgeneda. Ta vabastas Saare-Lääne rüütelkonna ja toomkapiitli talle antud truudusvandest, et Buxhoevedenil neid põhjust represseerida ei oleks, ja lahkus Haapsalust. Samal öösel oleks ta Koluvere piiskopilinnuse (Schloß Lode) juures peaaegu kokku põrganud Gotthard von Gilseni väesalgaga, kuid pääses hädavaevu. Öö jooksul läbis ta ka talle vaenuliku Pärnu komtuurkonna ja jõudis 1. oktoobriks oma Riia peapiiskopkonnas asuvatesse valdustesse. Koos temaga põgenesid ka mitmed tema toetajatest Läänemaa aadlikud, samuti võttis ta Haapsalust kaasa kirikuhõbedat ja muid varasid.

Lõpplahendus ja järelmõjud

Pärast Wilhelmi põgenemist haaras Buxhoeveden Läänemaa peagi tagasi enda kätte, kuid temaga rahulolematud vasallid, keda juhtisid Uexküllid ja Ungernid, sulgusid tugevalt kindlustatud Kivi-Vigala vasallilinnusesse (Stein-Fickel) ja pidasid seal vastu kuni 1535. aasta kevadeni, mil nad Buxhoevedeniga kompromissi sõlmisid, et loovutavad linnuse talle, neile aga jäetakse vabadus.

Wilhelm püüdis samal ajal saada tulutult tuge nii Taanist kui ka Poolast, ka Albrechti püüdlused ei kandnud vilja. Hoopis Buxhoevedeni saadik, toomdekaan Thomas Gabler sai keiserlikust kammerkohtust Wilhelmi-vastase mandaadi, millega teda kohustati nii Saare-Lääne piiskopitooli nõudlemisest kui ka Läänemaalt kaasa viidud varadest loobuma. Wilhelm seda mandaati aga ei tunnustanud, viidates paar aastat varasemale, kus Buxhoevedeni ja teda oli võrdselt nimetatud piiskopikoha pretendentideks.

Ehkki Wilhelm oli Läänemaal reaalsest võimust ilma jäänud, ei mõtelnud ta siiski veel alistuda, vaid jätkas ka paavsti ja keisri juures enda õiguse taga ajamist. Samuti pakkus ta välja mitmeid kompromissettepanekuid, mis aga tulid juba liiga hilja. 1535. aasta märtsis, kohe pärast ordumeister Plettenbergi surma toimunud maapäev ei suutnud tüli lahendada, sest Wilhelm keeldus selle autoriteeti selles küsimuses tunnustamast. Pealegi oli Riia linn endiselt tema poolel ja rüütelkonnadki olid ebalevatel positsioonidel. Nii otsustas uus ordumeister Hermann von Brüggenei tüli kiiremaks lahendamiseks asja kitsama otsustajatekogu kätte anda ning tüli vahemeesteks otsustati taas määrata peapiiskop, Tartu piiskop ja ordumeister.

Brüggenei osutus Wilhelmi ja Preisimaa-meelsete lepitamatuks vastaseks: ta võttis sama aasta suvel Riia linnalt truudusevande ja ajas sealt minema peamise Albrechti ja Wilhelmi toetaja Lohmülleri. Samuti asus ta koos Buxhoevedeniga ahistama Wilhelmi aadlikest toetajaid nii Saare-Lääne piiskopkonnas kui ka ordualadel. Wilhelmi kaaskondlased püüdsid Brüggeneile vastukaaluks teha liitu Tartu piiskopi ja Riia peapiiskopiga, kuid mõlemad olid veendunud katoliiklased ja ei tundnud end ka ordu poolt eriti ohustatuna. Peapiiskopil oli pealegi veel tüli Riia linnaga, mida ta lootis just ordu toel lahendada.

Kuni 1536. aasta suveni tülis olulisi muudatusi ei toimunud. Buxhoeveden kartis küll, et Wilhelm või siis Albrechti juurde põgenenud aadlikud korraldavad Läänemaale uue rünnaku ja Wilhelm omakorda, et Buxhoeveden tungib peapiiskopkonda, kuid kumbagi ei juhtunud. Wilhelm lootis ikka veel, et ehk suudab ta keisri ja paavsti juures tõestada Buxhoevedeni vääritut käitumist ja sobimatust piiskopikohale, kuid ta finantsilised võimalused olid sisuliselt ammendunud ja ka tema sugulased ei nõustunud talle enam laenu andma. Lõpuks oligi Wilhelm sunnitud peapiiskopi ja teiste Liivimaa-siseste vahendajate autoriteeti tunnistama ning tuli 1536. aasta juulis Lemsalus peetavatele lõplikele läbirääkimistele. Ta oli küll üritanud veel saavutada asja arutamist järgmisel maapäeval, kuid edutult.

Läbirääkimistel püüdis Buxhoeveden ka Wilhelmilt kahjutasu nõuda, kuid lõpuks tehti vaenuses süüdlasteks siiski Läänemaa aadlikud, kes pidid valuraha maksma nii Wilhelmile kui ka Buxhoevedenile. Esimene sai kahjutasuks 25 000 Riia marka, millest ta sai kätte aga arvatavasti vaid 9000. See ei korvanud kaugeltki tema kulutusi vaenuse ajal, ainuüksi tema võlad ulatusid veel 1537. aasta lõpus rohkem kui 20 000 Riia margani. Wilhelmil ei õnnestunud saavutada ka aadlike kohtumõistmisest vabastamist, enamgi veel, nende üle ei mõistetud kohust mitte maapäeval, kus ka nende toetajad oleks sõna saanud, vaid nad vangistati ordu ja Buxhoevedeni poolt ning nende üle mõistsid kohust mõlemad maaisandad oma lähimate kaaskondlastega. Lemsalu otsust peetakse üldiselt ka Saare-Lääne vaenuse lõpuks.

1537. aasta esimesel poolel toimus Buxhoevedeni ja ordu viimane aktsioon Wilhelmi ja Albrechti toetajate vastu, mille käigus vangistati Kuramaa orduvasall Dietrich Butler ja mitmed Läänemaa aadlikud. Sama aasta sügisel toimunud maapäeval keeldusid ordu ja Saare-Lääne piiskop neid vabastamast ja maapäevale välja andmast, sest nad olid sooritanud kuritegusid valitseja vastu. Wilhelmi protestid ja abiotsimine välismaalt osutusid tulututeks. Seega oli tema iseseisva poliitika ajamise üritus läbi kukkunud ja ilmnes ka, et tema vend ei suutnud teda piisaval määral abistada. Wilhelmi vastu kujunes Saare-Lääne vaenuse ajal ka sügav umbusk, mis rikkus tema renomee väga pikaks ajaks, samuti kaotas ta 1535. aasta järel ka reaalse võimubaasi Liivimaal, mille sai tagasi alles peapiiskopiks saamisega 1539. aastal. Kuid ka siis jätkus tema suhteliselt terav vastasseis orduga. Ta ei teinud uut otsustavat katset Liivimaa poliitika üldist suunda muuta kuni 1550. aastateni, mil ta kutsus oma koadjuutoriks Mecklenburgi hertsogi Christophi, mis tõi kaasa uue sisekonflikti – koadjuutorivaenuse.

Saare-Lääne vaenuse epiloogina võib näha aga sündmusi aastatel 1539–1541, mil Buxhoevedenile vaenulikud jõud piiskopkonnas tõstsid taas pead ning saavutasid lõpuks tema kukutamise: ordu otsustas 1541. aastal sekkuda, et kapiitli ja rüütelkonnaga taas tülli läinud piiskop vangistada. Tema järeltulijaks valiti Kuramaa piiskop Johann von Münchhausen; Buxhoevedenile anti elatiseks Koluvere koos 1000 marga ja 20 lasti rukkiga aastas. Ta suri sealsamas 1557. aasta mais.

Allikad

• Akten und Rezesse der Livländischen Ständetage. Bd. 3, (1494–1535). Toimetanud Leonid Arbusow noorem. Riia: 1910. Digitaalselt
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Köln [etc.]: Böhlau, 1996. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 41. Toimetanud Ulrich Müller.
• Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Köln [etc.]: Böhlau, 1999. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 49. Toimetanud Stefan Hartmann.
• Monumenta Livoniae Antiquae. Bd. 5: Die letzten Zeiten des Erzbisthums Riga: dargestellt in einer gleichzeitigen Chronik des Bartholomäus Grefenthal und in einer Sammlung der auf jene Zeiten bezüglichen Urkunden. Toimetanud Karl Heinrich von Busse ja Friedrich Georg von Bunge. Riia, 1847.

Kirjandus

• Mihkel Aitsam. Vigala kihelkonna ajalugu. Kivi-Vigala: Vigala Vallavalitsus ja Volikogu, 2006.
• Leonid Arbusow noorem. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Leipzig: Heinsius, 1921, lk-d 791–796.
• Magnus von Hirschheydt. Der Krieg, der nie stattgefunden hat. Markgraf Wilhelm von Brandeburg-Ansbach, Reinhold von Buxhövden, die Öselsche Bischofsfehde und das Problem der fehlenden Kriegslegitimation. In: Geistliche im Krieg. Hgg. Franz Brendle und Anton Schindling. Aschendorff, Münster, 2009. lk-d 345–371.
• Jüri Kivimäe. Eestikeelne kiri XVI sajandist. In: Keel ja Kirjandus 1997, nr 5. Lk-d 315–326.
• Jüri Kivimäe. Piiskop ja Hansakaupmees: Reinhold von Buxhövdeni ja Johann Selhorsti kaubasuhetest 1530. aastate algul. In: Sõnadesse püütud minevik: in honorem Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2009, lk-d 138–158.
• Juhan Kreem. Valge Daam, Brandenburgi markkrahv Wilhelm ja keskaegse Liivimaa reformikatse. In: Läänemaa muuseumi toimetised, nr. 10 (2006), lk-d 53–62.
• Joachim Kuhles. Die Reformation in Livland: religiöse, politische und ökonomische Wirkungen. Hamburg: Kovač, 2007, lk-d 270–274.
• Thomas Lange. Zwischen Reformation und Untergang Alt-Livlands: der Rigaer Erzbischof Wilhelm von Brandenburg im Beziehungsgeflecht der livländischen Konföderation und ihrer Nachbarländer. Teilbände I–II (Hamburg: Kovač, 2014), lk-d 124–138.
• Madis Maasing. Die Wieksche Fehde (1532–1536) und Markgraf Wilhelm von Brandenburg. In: Forschungen zur baltischen Geschichte. Nr 5, 2010. Lk-d 11–35.
• Madis Maasing. Propagandasõda Saare-Lääne vaenuse aegsel Liivimaal (1532–1536). In: Läänemaa Muuseumi Toimetised, XVIII, lk-d 123−174.
• Madis Maasing. Rahutu Saare-Lääne piiskopkond: piiskopid, aadelkond ja kapiitel 1520.–1540. aastatel. In: Läänemaa muuseumi toimetised, XV (2012), lk-d 22–42.
• Madis Maasing. Saare-Lääne ja koadjuutorivaenus: keskaegse Liivimaa viimased kodusõjad. In: Ajalooline Ajakiri, 2 (132) (2010), lk-d 115–151.
• Nachrichten über das Geschlecht Ungern-Sternberg. Erster Theil, Biographien. Aus autentischen Quellen gesammelt von Rudolf von Ungern-Sternberg zu Birkas; im Auftrage der Familie revidirt ergänzt von Carl Russwurm. Breslau, 1875.
• Hans Quednau. Livland im politischen Wollen Herzog Albrechts von Preussen: ein Beitrag zur Geschichte des Herzogtums Preussen und des preussisch-livländischen Verhaltnisses 1525–1540. Leipzig, 1939.
• Carl Russwurm. Das Schloss zu Hapsal in der Vergangenheit und Gegenwart: Nachrichten aus Geschichte und Sage. Reval: Franz Kluge, 1877. Lk 44–54.
• Friedrich Oskar Reinhold von Stackelberg. Die Verwaltung des Bistums Oesel-Wiek im XVI. Jahrhundert. In: Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga. Vorträge zur Hundertjahrfeier am 6.-9. Dezember 1934 (1936), lk-d 36–51.
• Dmitri Veber. Эзельская распря как политический и религиозный конфликт. In: Studia Teutonica: Studies on the History of the Teutonic Order, 1 (2012), 79–86.