Johann Reinhold von Patkul

Allikas: Vikipeedia
Johann Reinhold von Patkul

Johann Reinhold von Patkul (24. juuli 1660 Stockholm10. oktoober 1707 Kazimierz, Poola) oli baltisaksa aadlik, kes juhtis Liivimaa aadli vastupanu Karl XI reduktsioonile ja osales tulihingeliselt Rootsi-vastase koalitsiooni moodustamisel, mille tulemusena vallandus Põhjasõda.

Sünd, lapsepõlv ja haridustee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patkulite suguvõsa oli pärit Põhja-Saksamaalt Vestfaalist, Johann Reinhold von Patkul ise aga sündis Stockholmis, kus tema isa Friedrich Wilhelm von Patkulit hoiti riigireetmise tõttu vangistuses. 1660. aasta lõpul vahetus Rootsis kuningas ja uus kuningas Karl XI andis Patkuli isale armu ja ta õigused koos omandiga taastati. Pere naasis koju Liivimaale Rubene kihelkonda Kiegelni mõisa. 1666. aastal suri pereisa Friedrich, jättes pere raskesse majanduslikku olukorda.1677 käis noor Patkul leeris ja astus Saksamaal Kieli ülikooli. Õpingute ajal omandas hariduse õigusteaduse, matemaatika, fortifikatsiooni ja insenerialal ning valdas ka kuut keelt, sh ladina ja kreeka keelt.

Rootsi riigi teenistuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

1680. aastal naasis Patkul Saksamaalt ja hakkas perekonnapeana pere valdusi ainuisikuliselt valitsema.

1687. aastal sai Patkulist Tartu õuekohtu assessor. Sama aasta lõpul asus ta teenima Rootsi sõjaväes Liivimaa kubermangu keskuses Riia jalaväerügementi kaptenina. Seoses uue ametikohaga kolis Patkul Riiga, astus poliitikasse ja oli alates 1689. aastast liige Liivimaa rüütelkonna komisjonis, mis kogus dokumentaalseid tõendeid, millega tõendada rüütelkonna privileege, et nende abil mõjustada Rootsi kuningat Karl XI loobuma mõisate reduktsioonist Liivimaal.

Johann Reinhold von Patkul juhtis ka 16901691 koos maanõunik parun Leonhard Gustav von Budberg´iga Liivimaa aadlike delegatsiooni Stockholmis, kus palus kuningal rüütelkonna liikmetele kuuluvate mõisate riigistamist Liivimaal minimeerida. Kuningas hindas Patkuli vaprust ja kindlameelsust, kuid keeldus tema palvet rahuldamast.

Peamiselt Patkuli mõjul asus Liivimaa rüütelkonna konvent 1692. aastal väga teravasse opositsiooni Rootsi kuninga poolt läbiviidava reduktsiooni vastu ja 1692. aastal esitas Patkul koos Liivimaa rüütelkonna esindajatega: maanõunike von Vietinghoffi, parun Budbergi ja Maapäeva kreisisaadiku parun Johann Albrecht von Mengdeniga sama palve kuningale uuesti, kuid tunduvalt teravamas toonis: ta hoiatas kuningat, et kui mõisnikelt maad ära võetakse, ei saa nad Rootsi riiki enam piisavalt hästi teenida ning võivad viletsusse langemise vältimiseks hakata vaenlastega koostööd tegema. Seda pidas Karl XI aga riigireetmiseks. Ta saatis Liivimaa maapäeva 1693. aastal laiali ja lasi Patkuli lähikondlased vangistada. 2. detsembril 1694 mõisteti maanõunikud „majesteedi haavamises" süüdi ja surma, kuid otsus muudeti ümber vangistuseks ja 1697. aastal maanõunikud vabastati. Patkul ise põgenes 1692. aastal Kuramaale.

Johann Reinhold von Patkul põgenes Kuramaalt Saksa Rahva Püha Rooma Keisririiki 1693. aastal, Rootsis mõisteti ta 1694. aastal tagaselja surma ja tema valdused konfiskeeriti.

Poola-Saksimaa teenistuses 1699–1701[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1699 astus Patkul kindralmajori auastmes Saksi kuurvürsti ja Poola kuninga August Tugeva teenistusse. Väidetavalt Liivimaa aadlike aitamise nimel asus ta Augustit innustama, loomaks Rootsi-vastast koalitsiooni Venemaa ja Taaniga, seega võib teda pidada üheks peamiseks Põhjasõja vallapäästjaks. Tema plaanide järgi pidi Rootsi valdused jagatama Taani, Poola ja Venemaa vahel, kusjuures Eesti- ja Liivimaa pidid minema Augustile, kes oleks vähemalt Liivimaast moodustanud endale päriliku võimuga Kuramaa-laadse hertsogkonna, kus aadlikel oleks ülimalt laiad privileegid.

Liivimaa rüütelkonna esindajana allkirjastas Poola kuninga August Tugevaga 24. augustil 1699 lepingu, mille kohaselt Liivimaa läks Rzeczpospolita võimu alla, säilitades oma kohaliku omavalitsuse (aadelkonna Liivimaa maapäev), seadused, ametiasutused ning õiguse omada oma sõjajõude. Lepingu lisaprotokolli kohaselt lubas Liivimaa rüütelkond tunnustada kuningas August Tugeva ja tema järglasete valitsemist, ka juhul kui nad ei ole enam Poola kuningad.

Johann Reinhold von Patkul allkirjastas Poola kuninga August Tugeva esindajaga sõjalise lepingu Venemaa tsaari Peeter I-ga 22.(11 vkj) novembril 1699 Venemaal Moskva lähedases Preobraženskis, mille tulemusena moodustus Põhjaliiga/Põhjaliit, kuhu kuulusid rootsivastased Venemaa tsaaririik – tsaari Peeter I, Taani kuningriikFrederik IV ning personaalunioonis olevad Saksimaa kuurvürstiriik ja Rzeczpospolita (Poola) – Poola kuninga August Tugeva juhtimisel.

Patkul võttis osa August Tugeva diplomaatilise agendina Saksi liidu sõlmimisest Taani ja Venega ning kavandas ka Augusti esialgsed sõjaplaanid, sealhulgas Riia piiramise, kuna tundis endise Rootsi sõdurina hästi Liivimaa ja Riia linna fortifikatsioone. Riia piiramisel sai Patkul raskelt haavata.

Venemaa teenistuses 1701–1707[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1701, kui selgus, et August ei suuda Karl XII-lt Liivimaad haarata, läks Patkul üle Peeter I teenistusse, kindralkomissari auastmes.

1702. aastal määrati Patkul pärast esmast Venemaa sõjalist ebaedu uue formeeritava sõjaväe jaoks välismaalt sõjaväelasi ja sõjaväespetsialiste värbama, keda ta värbas Euroopas.

1703. aastal sai ta Venemaa salanõunikuks ja erakorraliseks saadikuks Augusti juures Varssavis ning ärgitas teda sõda jätkama, lootes, et venelased suudavad samal ajal rootslastelt Liivimaa vallutada. Varssavis viibides sõlmis ta Venemaa esindajana 1. oktoobril 1703 uue rootsivastase Vene-Poola liidulepingu.

1705. aasta talvel määrati Patkul Saksimaa sõjavägede koosseisus olevatest viieteistkümnest streletsipolgust moodustatud vene ekspeditsioonikorpuse juhiks ja staabiülemaks preisi polkovnik von der Georg Heinrich von der Goltz, kellega vallutas Rootsi vägede poolt hõivatud Varssavi.

Vangistamine ja surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Augusti ja Venemaa liit üha murenes ning 1706. aastal sõlmis August Karl XII-ga Altranstädt´i separaatrahu, loobudes Poola troonist ning Saksimaa salanõukogu andis Altranstädt´i separaatrahu kohaselt ka Patkuli üle rootslastele.

Rootsi kuningas Karl lasi Patkuli Poolas Rootsi sõjaväekohtu poolt Kazimierzi kloostri lähedal (8 miili Poznańist) 1707. aastal hukata – timukas purustas ta luud rattal, raius ta neljaks ja pani tükid postide otsa lindudele toiduks.

Sugupuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johann Reinhold von Patkul Friedrich Wilhelm von Patkul Johann von Patkul Andreas von Patkul
Hedwig von Tiesenhausen
... ...
...
Gertrud von Holstfer Johann von Holstfer Christopher von Holstfer
Gertrud von Stackelberg
Anna von Uexküll ...
...

Teised Patkulist ja Patkulile[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Patkuliga pole võimalik keskteed käia, temaga tuleb kas lühike lõpp teha ja lasta tal pea maha lüüa või ülendada ta ooberstiks ja anda talle kätte rügement!” (Reduktsioonikomisjoni esimees krahv Stenbock Karl XI-le)
  • Patkul, te kaitsete oma isamaa õiglust nagu tõeliselt üllas mees!“ (Karl XI Patkulile)
  • Need, kes pidasid silmas, et Patkul oli liivimaalane, sündinud maal, mis oma vabadust pidi kaitsma. Need, kes meeles pidasid, et ta oma isamaa maha oli jätnud ainult sellepärast, et ta tema õiguste eest oli seisnud – need nimetasid teda maa vabaduse märtriks!“ (Voltaire Patkulist)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]